Ele ja Kalle reisil

Töö nagu jänes, jookseb eest ära!

2012-02-11T13:29:00.002-07:00

Aeg lendab linnutiivul ja meie rahakott jääb iga päevaga tühjemaks. Oleme tegelenud peamiselt tööotsimisega, ning seetõttu tuleb see postitus ka sellest.

Edmonton downtown

Nii nagu varasemates postitustes mainitud sai, on siinkandis (Alberta osariigis) palju naftafirmasid, kuhu paljud ihalejad soovivad töökohta saada. Nende seas ka meie. Nädalaga oleme palju targemaks saanud ja võime üritada oma teadmisi siin jagada.

Kõige enim soovitud töökoht naftapuurtornides (oil rigs) meiesuguste algajate jaoks on „lease hand“. Töökoht on mõeldud meestele, ning et seda saada on eelkõige vaja H2S kursuse läbimist ja First Aid kursuse läbimist. Üks tingimus on kõikidel firmadel veel see, et sul peab olema auto, millega puurtorni kohale sõita. Palka peaks saama $27 tunnis, iga tund, mis läheb nädalas üle 40 töötunni, aga juba $40. Kuna tööpäev kestab 12 tundi ja seda 7 päeva nädalas, siis tuleb lisatunde rohkem kui tavalisi. Kes ei viitsinud ise välja arvutada, siis on see 325 EEK tunnis või 20,8 EUR kuni 486 EEK (31 EUR). Töö toimub kolm nädalat jutti kuskil Kanada eriti põhjaosas ja siis nädal vaba. Kokku kolme nädala eest saaks siis meie arvutuste kohaselt näiteks 8586 dollarit, mis teeb umbes 100 000 EEK ehk 6500 EURi. Kuupalgana tundub päris ahvatlev või mis? Kohapeal toimub elu camp’ides/väljaehitatud laagrites ning elamine ja söök on tasuta, mis oleks meiesuguste kodutute jaoks eriti hea diil. Kui puurtorni juures camp’i pole, tuleb elada hotellis ning siis makstakse iga päeva eest 150 dollarit elamisraha lisaks. Kõlab nagu muinasjutt, kuid kindlasti tuleb juurde mainida, et töö on raske ning tegelikult võib olla ka päris ohtlik, nii et ettevaatlik tuleb seal olla kohe kindlasti.

Kalle: Nagu eelnevalt öeldud ilma H2S Alive sertifikaadita ei võeta üheski firmas sind jutulegi. Broneerisin siis eelmise nädala lõpus endale selle ära ning läksin esmaspäeval kohale. See toimus üsna kaugel, kuid jäärapäise eestlasena ei kasutanud ma ikkagi ühistransporti, kuigi väljas oli meie jaoks seni Kanada kõige külmem ilm, ehk -12C. Jalutuskäik võttis aega umbes 40 minutit. H2S ise on keemiline ühend, mis eestikeeli peaks olema vesiniksulfiid. Kursus ise oligi lihtsalt selle gaasi ohtlikusest ning sellest, kuidas peab käituma, kui peaksid juhuslikult sellega kokku puutuma, kuhu suunas jooksma ja keda appi kutsuma. Kursus ise kestis kokku 8 tundi ning läks maksma $140 (http://www.firstaidsafetytraining.ca/index.php). Loodetavasti on mul sellest kursusest ikka abi ka ning saan tööd tänu sellele, samas loodan ka, et ei pea selle ainega kunagi suuremates kogustes kokku puutuma. Lõpus toimus kirjalik eksam, materjale kasutada ei võinud ning pidi saama vähemalt 70%. Mina sain Reaalkoolis käinule kohaselt 100%, mille üle koolitaja üsna üllatunud nägu tegi, kuna tema jaoks olin loll välismaalane. Muuseas kohtasin seal ka ühte tüüpi, kes oli just aastavahetusel Tallinnas käinud. Suutsin ka teda üllatada sellega, et ma polegi just äsja keskkooli lõpetanud, vaid tegin seda hoopistükkis üle 10 aasta tagasi.

Kuna puurtorni tööd on meestele, siis mina võin sellisest palgast ainult unistada. Naiste jaoks on tööd pakkuda näiteks nendes samades camp’ides/laagrites kas lihttöölisena (camp attendant, labourer jne), kes teeb põhimõtteliselt veidi kõike – koristab, aitab köögis – või juba ainult köögiabilisena/nõudepesijana. Palk varieerub, kuid on enamasti vist $13-16 dollarit tunnis. Elamine ja söök siis ka tasuta.

Need on need kohad, mida praegu oleme üritanud saada, kuid kergelt see ei käi. Olen meie hostelis kohanud kahte naist, kes läksid camp’i tööle. Mõlemad kohalikud kanadalased. Kalle toas on ka olnud mehi, kes töötavad puurtornis, samuti kohalikud sellid. Tekib kuri kahtlus, et äkki sinna väga välismaalasi ei taheta, kuid lootust ei tohi kaotada.

Go Backpackersi köögis tööd otsimas

Siin Edmontoni lähedal, linnast umbes poole tunni sõidu kaugusel on üks piirkond NISKU, kus pesitsevad enamuste naftafirmade kontorid ja laod. Töö saamikseks tuleb sinna viia oma CV-d ja jäbiseda sõbralikult juttu.

Kuna meil autot veel endal ostetud ei ole, rentisime siin üks päev Thrifty rendifirmast auto üheks päevaks. See oli päris lahe juhtum, kuna esialgu ei suutnud me nende kontorit üles leida.

Siin on üldse väga, VÄGA veider süsteem aadressidega. Kõik tänavad jooksevad põhjast lõunasse ja nendega ristuvad avenüüd jooksevad siis ida-lääne suunas. Enamustel tänavatel ja avenüüdel on numbrid, seega üks aadress näeb välja nt selline – 10209 – 100 Avenüü. Esimesed kolm numbrit siit on TÄNAVA numbrid, sellele järgnevad maja numbrid ja edasi tuleb avenüü number. Hahahaa, iga kord kui üritad midagi üles leida, tuleb alguses lahendada ristsõnamõistatus. Ok, ei hakka sellel pikemalt peatuma. Igal juhul on süsteem meie jaoks uus.

Autorendi parkla leidsime üles lõpuks, kuid nende kontorist ei olnud jälgegi. Tiirutasime ümber majadebloki ja käisime ka terve majasisese parkla läbi. Kui olime juba alla andnud ja parklast väljusime selle kõrval oleva hotelli fuajee kaudu, oli me imestus suur, kui sealsamas fuajees oli püsti pisike lett, mille taga istus tõmmuma nahaga meesterahvas, selja taga suur silt Thrifty. Eriti veider oli see, et letil oli silt – „mind pole praegu kohal, helistage sellel numbril“. Pöördusime siiski selle mehe poole küsides, et kas ta töötab siin. Ta ei saanud meie küsimusest üldse aru, mismõttes, kas ma töötan siin? Loomulikult ma töötan siin ju! Kas te ei näe? Ja siis me üritasime oma küsimust vabandada selgitusega, et see silt eksitas meid. Ta naeratas selle peale ja keeras sildi teist pidi, kus oli hoopis nende firma reklaam vms. Ta oli vist lihtsalt unustanud seda varem teha.

Saime ilusa väikse valge auto ning kimasime sellega NISKUsse, suur CV patakas kaasas. Niskus avastasime, et tänavatel pole silte! Tore-tore, kuidas me siis need naftafirmade kontorid üles leiame? Kaarti lugesin Kalle i-podi allatõmmatud Google maps kaardilt ja kuidagi saime enam-vähema hakkama. Vähemalt viit-kuut erinevat kontorit jõudsime külastada. Kallega tehti seal kohapeal ka paar intervjuud, minuga ei tahtnud keegi väga suhelda. Väga paljulubav see käik iseenesest ei tundunud, kuna seal voolas tööotsijaid akendest-ustest sisse ja välja. Kuid nagu me kuulnud oleme, ei tohi sellest end heidutada lasta, vaid peab ikka neile tihti helistama ja nägu näitama. Sama, mis Austraalias oli, kui tahtsime pärlilaevale saada.

Meile tundub see jäbisemine ja tühja jutu puhumine suht mõtetu ikka, kuid siin on see au sees ja olulisel kohal. Siimul oleks siin lihtne elu ;) Me üritame küll, kuid nagu ei tule väga hästi välja. Kellel seda jäbisemise annet pole, ei võlu seda ka kuskilt välja. Võibolla me pole veel nii kaua siin olnud ka, et korralikum krokodilli nahk pole jõudnud peale kasvada. Tööle saamiseks on vaja end eestlase mõistes üli-üli-võrdesse panna ja taevani kiita. Meile tundub see hooplemisena. Samas peab tunnistama, et meie CV-d on nädalaga kardinaalselt muutnud. Kui me juba enne teadsime ka, et Cvdes peab end kiitma ja õigeid asju rõhutama, siis nüüd kargab enesekiitus nagu tuumaplahvatus näkku kinni (eestlastele vähemalt). Kohalikele tundub aga, et hakkab jumet võtma.

Kohtusime ka mõned õhtud tagasi Andy vana tuttava Neviniga. Pidime kell 21 kokku saama üle jõe ühes arvatavasti linna parimas õlle-pubis Sugar Bowl, kust leiab joogimenüüst umbes 50-100 erinevat õllesorti. Meie i-pod näitas, et sinna kõnnib 30 min ning ka tee oli ilusti kaardile märgitud, seega asusime õigel ajal teele. Ise veel rääkisime omavahel, et ei tee mingeid vaheltlõikamisi, lähme täpselt nii, nagu kaardile märgitud, kuid siis mingi hetk keerasime ikka targalt „lühemale“ teele. Kuidas tekivad inimestel vahepeal ikka nii lollid mõtted? Suutsime kõndida totaalsesse ummikusse, mis tähendas, et peame pool teed tagasi kõndima. Kuna meil aeg tiksus ja tobe oleks olnud hilineda, siis otsustasime põhimõtteliselt peaaegu püstloodis mäest üles saada, et õigele teele tagasi saada. Lumi, võsa, libe, pime on vaid osad märksõnad kirjeldamaks seda Tehvandi tõusu, mida ilma suuskadeta vallutasime. Vähemalt jäi piinlik pikk hilinemine ära.

Meist igaüks võttis ühe erineva õlle ja lobisesime tunnikese-paar. Ta lubas ka saata me CVd paarile tuttavale ja kokkuvõttes oli väga lõbus õhtupoolik.

Tagasi hostelisse kõndides valisime ikka palju parema ja otsema tee. Möödusime ka Edmontoni Legislative hoonest, mis on ilus suur maja ja öösel ka väga kaunilt valgustatud. Seal kõrvalolevast pargist läbi kõndides märkasime puude all liikumist ja lõpuks eristas silm valge valgest – pargis olid ehtsad valged jänesed!!! Lume tõttu ei olnud me neid kohe tähelegi pannud. Üritasime neist head pilti saada, aga nad põrgulised jooksid kogu aeg eest ära! Hakkas meenutama meie tööotsinguid – tahad küll väga head pilti kätte saada, kuid moment on vale. Jänes kas keerab pea ära või paneb plagama.

Oh Sa vana valge jänes

Üks katsetus kiiret raha saada oli meil veel. Olime kuulnud sellisest organisatsioonist nagu Work Force, ning mõtlesime seda proovida. Lugu siis nii, et kui lähed igal hommikul kella 5.30-ks nende kontorisse kohale, siis saad tööd. Küll miinimumpalga eest, kuid pidi olema selline lihttöö ning ega see $10.80 tunnis palka saada ka paha pole. Nõme muidugi see, et töö on vist enamasti välitöö või siis oleneb tööpakkujast. Ja igalühel peab endal olema steel-toed/kõvaninaga saapad ning kiiver. Eestis need kõvaninaga saapad küll nii populaarsed pole kui siinmail või Austraalias. Ilma kõvanina saabasteta ei saa siin peaaegu ühtegi tööd teha. Need saapad kaitsevad varbaid, kui midagi rasket peaks jalale kukkuma. Iseeneset mõistlikud asjad. No, ja meil neid ei olnud, neid saapaid ega kiivreid. Seega hakkasime otsima, kust neid võimalikult odavalt saada. Kallel vedas korralikult – me küsisime hostelist, ega neile pole jäetud mingeid kasutatud kõvaninaga saapaid, ning voilaaa – oligi täpselt Kalle number ja puha. Väga räsitud näevad välja küll, kuid ega töötegemiseks polegi mingeid läikivaid saapaid vaja. Minule leidsime saapad kasutatud riiete poest Value Village, mis siin päris suur ja korralik on. Hinnad oli nõmedalt krõbedad, kuid ühe paari täpselt minu numbriga leidsime 10 dollari eest. Oki-doki. Näevad isegi päris head välja, saan neid suure külmaga ka niisama tänaval ringiuitamiseks kasutada. Kiivreid kasutatud asjade poes polnud, küll aga ostsime need tööriiete poest Mark’s ka 10 dollarit tükk.

Järgmine öö (5:30 on minu jaoks öö veel) vedasimegi end nende kontorisse kohale. Kohal oli veel umbes 15 meest ja paar naist. Kõik passisid seal kuni poole 8ni või nii, siis hakkas rahvas laiali minema. Tuli välja, et aasta alguses on neil tavaliselt tööd väga vähe, mis tähendab, et viimasel ajal on juhtunud päris palju kordi, kus tööd ei saa. Eriti nõme. Eks me siis kõmpisime sama targalt hostelisse tagasi. Õnneks on hostel sellele Work Force kohale väga lähedal – mõned tänavavahed ainult. Vaatab, võibolla proovime esmaspäeval uuesti. Ei saa ju nii kiiresti alla anda. Nu sajets, pogodi!

Tõsielusari „Elu bussis“

2012-02-03T23:46:00.000-07:00

Esmaspäeval ostsime bussipiletid Edmontoni, Alberta osariiki. Sinna saamiseks on meie arusaama järgi kolm võimalust – rongiga (hirmkallis), lennukiga (veidi odavam, kuid ikkagi kallis) või Greyhound bussifirmaga, mis oli samuti kallis, kuid antud variantidest kõige odavam. Greyhoundi kodukas tundus alguses meile maailma kõige nõmedam põhjusel, et see ei töötanud. Mitu päeva järjest pusides sai meile selgeks, et kuskil peab olema konks. Bussiaegu ja piletihindasid lihtsalt ei olnud võimalik näha. Lootust kaotades proovisime igaks juhuks ka hosteli kohalikust arvutist seda kodulehte kasutada ja suur oli meie üllatus, kui see seal toimis. Kalle nutikas pea jagas ära, et asi on arvuti kellaaja ja kuupäeva näitamise viisis. Üllatus missugune, aga kui vahetasime need eestikeelselt esitamisviisilt Kanadale omapäraseks, toimis kodukas ideaalselt. Nii soetasimegi endale bussipileti 51 tunni pikkuse reisi jaoks 3455km kaugusele Edmontoni linna, mida kohalikud kutsuvad ka Deadmonton’iks, kuna seal pidavat surmigav olema. Tegime selle ostu tarvis ka endale Hostelling International liikmekaardid, sest sellega saab Greyhoundi piletitele 25% soodustust ning lisaks ka paljudes hostelites odavamalt ööbida (kuigi bussi peal selle kaardi olemasolu küll ei kontrollinud, seega oleks ka ilma selleta saanud).

Bussipilet Kanada moodi ehk 8 piletit ühe sõidu jaoks

Bussireiside süsteemist pean kohe pikema lõigu kirjutama. Bussidele on alati elav järjekord, mis tähendab, et pead umbes tund aega varem bussipeatusse seisma minema, et kindlustada endale koht. Igati tobe. Me olime esimesed õnneks, kes kohale jõudsid. Buss ise nägi välja nagu meie kõige kahtlasemad vanadTallinn-Tartu liini bussid ehk siis ilma igasuguste mugavusteta. Ok, WC oli ikka olemas õnneks. Iste käis alla ainult maksimaalselt 5 cm. Isegi istmete kohal olevad tuled ei põlenud ning bussijuht (naissoost) ei saanud rääkida läbi mikrofoni, mis tegi võimatuks ta jutust aru saada. Lisaks kõigele oli alguses külm ka. Õnneks olime oma hostelist just saanud ühe suure pleedi tasuta ning selle arukalt kaasa võtnud. Hakkas tunduma, et kaks päeva ja kaks ööd bussis kujunevad totaalseks õudusunenäoks.

Lagunevad toolid, allakukkumis äärel telekas

Asja ei teinud ka paremaks fakt, et buss väljus pool tundi hiljem kui pidanuks, ning esimeses peatuses Sudbury’s käsutati kõik bussist välja. Bussijuht pani uksed kinni ja sõitis bussiga minema. Ütles ainult, et poole tunni pärast saab tagasi bussi, et oma koht säilitada. Poole tunni pärast ei olnud bussist ei kippu ega kõppu. Saime rivis passida päris pikalt, enne kui buss suvatses kohale jõuda. Siinmail on nimelt lausa komme, et viisakas on võtta ilusti rivvi. Järjekorra moodustavad nad siin põhimõtteliselt igal pool, kus vähegi võimalik. Kanadalased armastavad järjekordi, sellest oleme ise aru saanud ja sellest rääkis meile ka mu sõber Karin. Isegi, kui poes on töös korraga 4-5 kassat, tehakse ainult üks suuur ja vingerdav järjekord, kust inimesed saavad lõpuks vabaneva kassa juurde minna. Pisikestes ruumides on üles pandud sika-saka lindid nagu lennujaamades, et tuleks ikka ilus rivi ja keegi sohki ei teeks. Üliveider. Peame sellega veel kuidagi harjuma.

Kui buss lõpuks saabus, oli naisbussijuht vahetunud meesbussijuhi vastu. Õnneks töötasid nüüd bussis ka laevalgustid ning ka bussijuhi mikker. Samuti soojemaks läks. Vau, ootamine tasus end ära (Kalle: feministid saaksid siin kõvasti Ele lausete kallal norida). Väljasõit hilines seekord tund aega graafikus märkitud ajast. Kuna meil oli terve reisi jooksul vaja teha ka üks bussi vahetus Winnipeg’is, hakkasin veidi kartma, et kas ikka jõuame sinna teisele bussile, kui niimoodi edasi jätkub.

Probleemi õnneks sellega ei tekkinud. Buss suutis aja tagasi sõita kuidagi. Hoopis suurem üllatus oli see, kui Winnipeg’is kõik välja kamandati suuremat sorti terminali ning et uuele bussile saada, pidi läbima pagasikontrolli nii nagu lennujaamas. Sellest ei olnud kuskil juttu! Bussivõetavas kotis ei tohtinud olla ei alkoholi, teravaid esemeid ega muid asju, mis tavaliselt on lennukile minnes keelatud. Meie õnneks meil midagi mittelubatavat kaasas ei olnudki, kuid üks meesterahvas visati järgmine hommik bussist välja, kuna ta nimelt oli tarvitanud alkoholi bussis viibides ning bussijuht oli leidnud ta mahlapudeli koos viinaga.Ta tundus veidi kahtlane küll, kuna jäbises öö läbi meie tagaistmel, aga ikkagi päris karm karistus.

Pagasikontroll Winnipeg'is

Mul oli pool bussireisi tohutu nohu, nii et nuuskasin oma 3-4 pakki taskurätte ära, kuni Kalle ostis mulle kohalikud ninatilgad. Peale ninatilkade kasutamist oli tunne nagu oleksin oma nina töödelnud leegiheitjaga. Sõõrid olid nii avatud justkui oleks ka ninakarvad ära kärsatanud ja välja hingates oli tunne nagu puhuks kuuma suitsu välja. Igaljuhul nohu kadus peale leegiheitjat täielikult. Hea, et nina pähe jäi, mitte nagu selles Peeter ojaga Sudafedi reklaamis.

Kokku oli reisi jooksul 8 erinevat bussijuhti. Pikim peatus oli umbes tund aega. Peatusime näiteks ka Thunder Bay’s, kus asub kesklinnas selline linnaosa nagu Little Suomi ning 95ndal aastal Kiku suusatamise MM-l esimest korda Kuuse-Lempsi märja unenäona 5 hulka tuli.

Jõudsime ilusti tervetena Edmontoni kohale. Jalad paistes ja juuksed juustused, aga muidu terved. Maabusime GO Bacpackers Hostel’is kohe kesklinnas. Päris viisakas hostel. Kurb ainult, et siin on toad jagatud meeste ja naiste vahel ja me Kallega paikneme erinevates tubades. Kuid loodame, et me ei jää siia pikaka ajaks, vaid leiame töö kiiresti.

Edmontoni downtown ehk all-linn mäeotsas

Oleme juba paari päevaga suhelnud väga paljudega, kes on andnud head infot, kust mida otsida ja mis sertifikaate nafta firmades töötamiseks vaja on. Niipalju kui selgeks oleme saanud, on esmaolulised omada Standard First Aid Certificate ja H2S Certificate (esmaabi kursus ja H2S kursus, mis iganes see ka ei tähenda). Kalle on ennast juba H2S kursusele kirja pannud esmaspäevaks ja kordab keskkooli keemiaülesandeid igaks juhuks. Ma veel natuke ootan kursuste tegemisega, sest naistele on siin veidi teistsugused tööd, kus seda kursust vist vaja pole. Elame näeme.

Viimased päevad Torontos

2012-02-03T23:30:00.001-07:00

Toronto uus raekoda

Pealkiri on üllatav mulle endalegi - alles saabusime 2 nädalat tagasi Torontosse, nüüd juba plaanime Torontost ära sõita. Tegelikult oleme oma tööotsingutest aru saanud, et paremad palgad on Alberta osariigis ning väiksemad maksud on samuti Alberta osariigis. Seega, selle asemel, et $10.50 ehk miinimumpalga eest kuskil Toronto supermarketis töötada, tasub jahtida ikka naftafirmasid. Vähemalt peame üritama oma unistuse poole – saada paari kuuga miljonäriks.

Kuna me hostelis olemise nädal oli ka kohe läbi saamas, ning polnud mingit isu veel üheks nädalaks sinna jääda, siis saigi otsustatud liikuma hakata juba teisipäeval, 31.jaanuaril.

Distillery district

Enne lahkumist üritasime veel Torontost viimast võtta loomulikult. Olime kuulnud üht-teist ühe Toronto linnaosa kohta, mida kutsutakse Distillery district, ehk kunagine kuulus alkoholi villimise piirkond. Kuna me Torontosse saabumise päevast alates (lennujaamast pidime võtma bussi ja metroo, et linna saada), rohkem linnatransporti kasutanud ei ole, siis ei hakanud me ka muidugi nüüd seda tegema. Jalutasime majade vahel, et seda õiget linnaosa üles leida, ning muidugi tundus, et ei leiagi. Või õigemini oli esimene mõte, et eeh, ju siis ei olegi see piirkond tegelikult midagi nii erilist nagu turismiraamatutes räägitakse. Me ei suuda seda ju tavalisest linnapildist eristadagi! Meid valdas juba korralik pettumus, kuna kõnnitud nagu ikka sai ja ilm polnud ka kõige soojemate killast. Aga olime lihtsalt ise vale tee valinud muidugi. Üks vanem maja hakkas lõpuks silma ja sinnapoole suundudes oli me üllatus päris suur, kui avastasime selle õige koha. Linnaosa meenutas meie Rotermanni piirkonda Tallinnas. Väga ilus oli! Tagantjärgi mõeldes ei saanud ainult aru, et kas meie suur vaimustus tuli sellest, et alguses oli suur pettumus olnud, või sellest, et see linnaosa ongi väga ilus! Laseme teil endil piltide järgi otsustada. Toronto kohta oli see linnaosa ikkagi väga erinev teistest linnaosadest, kuigi ka seal toimus vilgas ehitustegevus pilvelõhkujate rajamiseks.

Distillery district

Üks teine piirkond, mida ka külastasime, kannab nime Cabbagedown (Kapsalinn). Nimi tuleb sellest, et vanasti kasvatati sealkandis majade eesaedades kapsaid. Tundus, et kapsakasvatus tasus tollel ajal end ära, sest majad olid suured ja korralikud ja siltide järgi võib eeldada, et seal elasid rikkad avaliku elu tegelased. Kena rahulik rajoon. Mitte muidugi nii ilus kui Kalamaja, aga Torontos elades võiks sealkandis korterit rentida küll.

Cabbagetown

Meie hosteli lähedal asuvas Hiinalinnas käisime tihti sööki ostmas. Seal on meie avastuste kohaselt Toronto odavamad söögipoed. Poolest kraamist ei saa muidugi arugi, mis see endast kujutab – vaatame kui ilmaimet, aga mõnusaid soodsaid asju leiab sealt küll. Ostsime sealt mingi päev näiteks hakkliha. See oli omaette ooper. Tahtsime saada umbes pool kilo, kuid neil siin teised kaaluühikud kasutusel ning „kilogrammidest“ ei saanud leti taga olev pilusilm midagi aru. Kui ma abitult Kalle otsa vaatasin, et kui palju me siis ostame, tegi pilusilm mulle selgeks õige süsteemi – ta tõstis naeratades rusika üles ja küsis: „One pum? Two pums? Three pums?“. Noogutasin kähku ja ütlesin, et võtan kaks „pum’i“, sest tundus, et jutt käis pihutäitest. No, õige vastus saada poolt kilo on tegelikult üks pum, sest kui ta oma suure kämblaga sealt hakkliha ammutama hakkas, oli kilekotis kindlasti üle kilo hakkliha. Teades Kalle söögiisu, ma väga ei muretsenud ka, et rohkem sai. Nali aga ei lõppenud veel sellega. Hinnaks pani ta peale $2.46, mis tundus väga ok hind olevat nii suure koguse peale. Kui kassasse jõudsime, laterdasid kohalikud pilusilmsed kassaneiud omavahel nii kõvasti ja tormakalt, et ei pannud ostjaid eriti tähelegi. Meile see sobis, sest poest välja tulles avastasime, et kassaneiu oli meilt hakkliha eest küsinud vaid 46 senti. Unustas suure lobisemisega 2 dollarit eest ära.

Olgu, aitab Torontost. Lubatud CN-torni külastus, kingamuuseum ja teised muuseumid ning Leo jäid küll külastamata, kuid midagi peab jääma ka teiseks korraks!

CN-Tower

"Uues" hostelis

2012-01-28T19:04:00.000-07:00

Hommikul pugisime veel enda hostelis kõhud pannkooke ja vahtrasiirupit täis, siis liikusime uude hostelisse, mis õnneks ei asu väga kaugel meie esimesest elupaigast. Uus hostel - Global Village Backpackers - tundus alguses nagu oleksime kolinud rikaste rajoonist vaeste linnaossa. Köök tundus kahtlane, toad jahedamad, toa uksel on tugevad sissemurdmise jäljed, madratsite vedrud torkisid öösel ribidesse ning ma kahtlustasin, et dushi all ei pruugi sooja vett tulla. Ka kontingent tundus olevat vanem ning meiesuguseid noori vähem. Maja näeb väljast väga äge ja vana välja, kuid seest on veel paremini aru saada, et tegemist on eriti eaka hoonega, kuna kohati on trepid ja põrandad väga ühele küljele vajunud. Kohe nii, et treppidel kõndida on suisa hirmus ning loodame, et maja peab selle nädala ikka vastu.

Vaade meie uue hostelitoa aknast

Aga tegelikkus osutus palju paremaks, kui algul esmamulje oli. Hommikusöögiks pannkoogid on ehedamad ja maitsvamad, kui meie eelmises hostelis ning lisaks saab hommikuhelbeid ja piima tasuta; kohv on korralikult kange, mitte selline lurr, nagu Canadiana Backpackersis; sooja vee kahtlus oli väga väär ning lisaks saab siin tasuta piljardit mängida. Seega me oleme rahul. Pealegi hoiame siin kahepeale pea-aegu terve nädala söögiraha kokku.

Global Village Backpackers

Kuigi oleme alustanud juba vaikselt töö-otsinguid, oleme suutnud ka veel linna avastada. Usun, et linna atraktsioonidest lugeda on palju põnevam, kui meie tööotsingutest, nii et keskendun sellele.

Üks põnev eripära on Torontol see, et siin on väga hästi välja ehitatud maa-alune teedevõrgustik PATH, ja seda mitte autodele, vaid inimestele. Linna kõik pilvelõhkujad on omavahel ühenduses maa-aluste tunnelitega ning iga kell pääseb sealtkaudu ka metroosse. Tunnelites on nii söögisaalid (food courts, meile tuntud juba Austraalia ajast), poed, kohvikud, kiirtoiduketid, tualetid jne jne. Kokku on seda tunnelisüsteemi 28km!!! Ehk otselennult saaks moodustada peaaegu Põlvast-Võrru tunneli. Igaljuhul huvitav võrgustik, mis talvel pakub külma eest varju ning suvel on hea jahutav. Suutsime muidugi selles rägastikus ka korra lausa ära eksida, sest me ei tea veel kõikide pilvelõhkujate nimesid. Kohe muidugi astus siis ligi üks kohalik, ning küsis kas saab meid aidata – nägime sellised abitud välja.

Food court PATHis

Veel on Torontos kuulus Eaton Center, mis on põhimõtteliselt väga tavaline kaubanduskeskus ainult korralikult üles haibitud. Odavamad kauplused on allkorrustel, kallimad kõrgemal. Hinnad nendes odavamates kauplustes praeguste soodusmüükide ajal tunduvad isegi odavamad kui Eestis.

Poodidest üks põnev avastus on olnud ka veel Honest Ed’s juudikauplus Bloor’i tänaval. Maja särab ja sätendab nagu juudipoele omane ning juttude järgi on seal linna parimad pakkumised. Põhimõtteliselt on see „kõige-pood“, kuhu võib päevaks ära kaduda.

Eaton Center

Päevaks võib ära kaduda ka veel MAAILMA SUURIMASSE RAAMATUPOODI, Edward’s tänaval, Eaton Centeri juures. Mina ei tea, kuivõrd see tõsi on, et see maailma suurim on, aga suur on see küll. Viiele esimesele meetrile unustasime endid juba 10ks minutiks vähemalt.

World's Biggest Book Store ("Chapters")

Päris naljakas oli näiteks lugeda kasvõi seda, mida Eesti kohta kirjutavad erinevad reisiraamatud. Üks hea lõik oli umbes järgnev: „Enamus reisiraamatud ei soovita Eestis juua kraanivett, kuid kohalikud nõuavad/sunnivad oma välismaa tuttavaid seda siiski tegema, tõestamaks, et kraaniveel Eestis ei ole midagi viga.“ Me itsitasime selle üle Kallega päris pikalt, kuna meenus just situatsioon austraalia tuttava Adamiga, kes ei julgenud meie Salme tänava korteris kraanivett juua. Jep, me võtsime tookord päris kaitsva positsiooni... Ning teine huvitav seik veel, et teise raamatu autori arvates on Eesti kõike muud kui multikultuurne :)

Kõige suurematest ja huvitavamatest Toronto atraktsioonidest rääkides tuleb ära mainida veel kindlasti ka see, et Torontost saab alguse maailma pikim tänav. Nimeks Yonge street. See on umbes täpselt 1896 km pikk. Ja just seda tänavat puudutab ka üks Toronto linnaseadus, mis ütleb: „You can't drag a dead horse down Yonge St. on a Sunday” ehk eesti keeles “Pühapäeviti ei ole lubatud vedada surnud hobust mööda Yonge tänavat”. Keda huvitavad ka teised naljakad kohalikud seadused, võib leida need sellelt lingilt: http://www.lufa.ca/news/news_item.asp?NewsID=7235

Orav ja Kalle

Asjalikkuse poole pealt veel niipalju, et oleme ostnud endale ka kohalikud SIM-kaardid ning seega saime endale uued telefoninumbrid. Alguses ei läinud ka see pealtnäha ülilihtne protsess väga kergelt ja kiirelt, sest me lihtsalt ei saanud kohalikest süsteemidest mitte molligi aru. Peale mitme mobiilioperaatori kontori külastamist suutsime lõpuks mingeid valikuid teha. Me nimelt ei tahtnud teha lepingut, kuna miinimum, mis kuu aja eest maksta tuleks oli $25, ning seda oleks meile liiga palju. Osad kompaniid, mis olid isegi veidi odavamad, omasid aga selliseid SIM-kaarte, mis meie mobiilidesse ei sobinud (ei tunnista GSM sagedust). Nii et lõppkokkuvõttes valis Kalle endale Rogers firma ning mina proovisin 7 Eleven poest ostetud SIMi ja kõnekaarti. Võime hiljem huvitatutele rohkem kirjutada, kuidas nendega läinud on ja kui otstarbekaks me ostud osutusid. Ääremärkusena seletuseks, miks me alguses millestki aru ei saanud oli näiteks ka väike fakt, et nad nimetavad mobiiltelefone Wireless’iks. Mõh.

Esimene nädalalõpp

2012-01-28T18:05:00.002-07:00

Märkamatult oli kätte jõudnud meie esimene nädalavahetus Torontos. Soovisime seda ära kasutada võimalikult muheda äraolemisega. Nagu tavaliselt ikka, toimuvad just nädalavahetustel kõige paremad turud ja seega asusime ka meie (mitte küll väga varajastel tundidel) linna suurima turu poole – St. Lawrence turg. Ilm oli soe ja päikesepaisteline, ideaalne jalutamiseks. Turg ise oli väga korralik, oma puidust lettidega meenutas veidi Nõmme turgu, ainult enamus lette asus suures vanas turuhoones. Hinnad ei tundunud just kõige odavamate killast, aga paljusid asju sai degusteerida ning imehead aroomi oli terve turuhoone täis. Üle tee asus ka teine, väiksem turuhoone, kuid see enam mingit märkimisväärselt head muljet ei jätnud.

Me oleme avastanud Kallega, et siin sõna otseses mõttes vedeleb maas raha! Tundub uskumatu? Ja ma ei mõtle selle all, et oleme paar korda mõned sendid leidnud. Iga päev leiab midagi :D Ok-ok, loodan, et ma nüüd ei tekitanud lugejatele ettekujutust dollaripakkidest prügikastide kõrval justkui kopitavate ajalehtede hunnikutest, vaid tegelikkuses oleme ikkagi sente leidnud. Lihtsalt IGA PÄEV on noos umbes 4-7 Kanada senti. Me vist ei pea tööle minemagi, heh? :P

Meie rahapada

Pärast turulkäiku suundusime sadamakeskusse. Kuulsime Karinilt, et seal toimub tasuta laternanäitus algava Hiina uue aasta puhul. Kuna ilm oli tõesti väga ilus jäime päris pikalt toppama sadamapromenaadi pingil, kus võtsime nägudele päikest ja vaatasime laglesid ning teisi veelinde. Laternanäitus oli päris vahva. Pisut väiksevõitu, kuid siiski ilus ja värviline.

Sadamakeskus

Laternanäitus

Õhtu kulmineerus Karini elukohaks saanud Tartu College ühika 18ndal korrusel ühisköögis. Seal elab palju eestlasi, kes enamus õpivad siin vahetusüliõpilastena, kuid on ka üliõpilasi mujalt riikidest loomulikult. Vaade linnale on sealt päris hurmav. Huvitav, kas Toronto kurikuulsas, kunagises maailma kõrgeimas ehitises CN Toweris on vaade sama hea? Plaan on tornis ära käia küll.


Vaade Tartu College'i ühikast

Karini juures sai mängitud kiiret joomismängu täringutega, sest aeg pressis peale, ning me soovisime suhteliselt varakult jõuda klubisse Sneeky Dee’s, et pikas sabas ei peaks seisma ning tantsupõrandal ka vaba ruumi veel leiaks (see oli muidugi Kalle peamine mure). Sissepääs maksis $5 ning riidehoid veel $2 juurde. Kuna olime ühikas oma jooke joonud, ei olnud klubis tarvis enam leili visata, mistõttu klubi joogihindadest ei oska midagi kosta. Tantsu sai vihutud kogu klubis oldud aeg (ausalt, Kalle tantsis ka!) ning muusikastiiliks oli funky-rock’n’rolli-oldschooli-segu. Hea sabakeerutamise muusika. Klubireeglitest veel niipalju, et siin on kombeks lõpetada alkoholi müük kella poole kahe/kahe paiku. Päris mõistlik iseenesest. Eestis vist ei toimiks ainult seetõttu, et inimesed lähevad alles klubisse kella poole ühe-ühe ajal, siin me jõudsime umbes 11 ajal, ma oletan.

Karin ja Ele Sneeky Dee's

Üks suuremat sorti muutus on toimunud meil veel – pühapäeval käisime vaatamas ühte teist hosteli, Global Village Backpackers. Mitte sellepärast, et me senine hostel meile ei oleks meeldinud (Canadiana Backpackers), vaid sellepärast, et teine hostel on lihtsalt odavam. Niuks-niuks, tegelikult ei tahaks sellest Põhja-Ameerika parimast hostelist üldse ära minna. Just oleme ära harjunud suurte soojade privaatsete dushiruumidega ja ka tutvusi oleme juba soetanud, aga otsus sai tehtud, et teisipäeval on kolimine.

Canadiana Backpackers

Vaade linnale Fort York'i juurest

Õhtuse jalutuskäigu tegime linna nn alguspunkti – Fort York’i juurde, mis tundus vähemalt väljast vaadatuna suhteliselt mõttetu turismiatraktsioon. Kunagi oli sellele kohale rajatud kindlus või selline kindlustuspunkt, kuhu ümber kerkis Toronto linn. Sealt edasi liikusime järve äärde Music gardeni juurde. Viimane oli juba igati huvitavam, kuigi talvel ei ole selles aias loomulikult nii palju vaatamist kui oleks suvel.

Meie viimasel õhtul Canadiana Backpackersis toimus seal väike mälumäng. Algul hakkas tunduma, et me Kallega peame kahekesi ühe meeskonna moodustama, kuid märkasime lõpuks ühte tagasihoidlikku vanemat meesterahvast, kes otsis meeskonda. Võtsime ta oma punti. Kui kiire tutvumise käigus tuli välja, et tegemist on eheda kanadalasega, mõistsime, et meile on sülle kukkunud jackpot. Paljud küsimused olid Kanada kohta, ning meie kui uustulnukad ei ole veel kõiki selle maa tarkusi omandanud. Igaljuhul saime väga väärika II koha ja jäime võitjatest maha vaid ühe punktiga. Võitjad said õlut, meile jäid tühjad pihud, kui välja arvata huvitavad teadmised Kanada kohta ja vein, mida meie uus sõber hea meelega jagas.

Päev täis hokit

2012-01-21T10:06:00.003-07:00

Kalle on siin pea iga õhtu mulle hokialaseid loenguid pidanud. Uuris NHL mängudele pileteid ja täna kesklinnas tiirutades juhtis mu nii muuseas ka Air Canada Center’isse, kus toimuvad NHL mängud. Nojah, kuidas päev lõpuks lõppes, kirjutab edasi Kalle isiklikult. Meelikale võin siinkohal vastata vaid: tundub tõesti, et Kalle on mulle korraliku peapesu teinud. Aga, otsustasin talle vastu astuda ning lähiajal ma usun, et saate lugeda sellest, milline näeb välja KINGAMUUSEUM.

Ontario järve kaldal

Alustame siis üle-eilsest hommikust. Otsustasime kõigepealt ära vaadata Ontario järvekalda. Hoolimata üsnagi tuisusest ilmast, mis järvele lähenedes aina süvenes, suutsime end suruda ikka vastu tuult järveni. Hea et tuul järsult suunda ei muutnud, muidu oleks ehk ka järve seest poolt ära näinud. Loomulikult olid lollid ida-euroopa turistid ainsad, kes sellise ilmaga järve äärde kolama otsustanud minna (tegelikult väikeste mööndustega, kuna ühel hetkel jooksis meile vastu üks daam väikeste koerakestega, kellel mõlemal olid sokid jalas). Sinna minnes möödusime näiteks maailma esimesest suletava katusega staadionist Rogers Centre, mis ehitati 1989. aastal, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Air Canada Center

Nimelt järve äärest tagasi hosteli poole kõndides jäi tee peale teine oluline spordirajatis Torontos, ehk Air Canada Centre, kus mängivad oma kodumänge nii NHLi hokiklubi Toronto Maple Leafs kui ka NBA korvpalliklubi Toronto Raptors. Seal sai veidi ringi vaadatud, enamasti spordipoes. Sealt lahkudes astus meile üsna pea ligi üks „härra“, kes pakkus samal õhtul toimuvale NHL-i mängule pileteid. Kuna ta soovid raha osas olid liigsuured ning meil polnud õrna aimugi, millised originaalpiletid välja näevad, siis ei hakanud põrsast kotis ostma. Hostelituppa jõudes vaatasin netist järgi, et „härra“ oli loomulikult ka luuletanud, et piletid välja müüdud on, kuid kahjuks kadusid kõige odavamad piletid üsna pea ka müügilt.

Toronto Maple Leafs - Minnesota Wild

Veidi enne mängu otsustasime siiski minna vaatama seda melu, mis jäähalli ümber toimub. Juba veidi eemal olid esimesed hangeldajad platsis. Halli kõrval oli neid juba iga 10 meetri tagant, kõik toimus nii avalikult, nagu tegelekski nad ametliku piletimüügiga. Turvameestel polnud ei sooja ega külma nende tegevusest. Lõpuks jõudsime suure ekraanini, mis oligi meie eesmärk olnud, kui järjekordne tegelane tuli pileteid pakkuma. Kuna nägin, et pakutud piletitel oli peal kirjas $95 ning sain hinna kahe pileti eest $100 peale, siis tundus see juba üsna soodus diil olevat, kuigi kahtlemata oleks veel odavamalt saanud, kuna mäng oli 5 minuti pärast hakkamas. Tegime veel sellise lükke, et Ele läks ühe piletiga ees sisse, et olla kindel, et need õiged piletid on ning kui ta juba sees oli, siis maksin „härrale“ raha ära. Kahju, et pidime musta turgu toetama, kuid tavapileteid nii soodsalt enam saada polnud ning tundub, et siin on hangeldamine ka legaalne, kuna seda nii avalikult politsei ja turvade silme all tehakse.

Kohe tuleb värav

Mäng ise siis oli Toronto Maple Leafs’i ja Minnesota Wild’i vahel. Meie kohad olid ilmselt kodumeeskonna fännisektoris, kuna kõige häälekamad kaasaelajad tulid just meie selja tagant, kuigi see kaasaelamine oli üldiselt üsna suur pettumus. Lootsin ikka, et fännide toetus ei lakka väga minutikski, kuid reaalsuses tähendas sealne fänlus harvasid „Go, Leafs, Go!“ hüüdeid. Mäng ise oli kahjuks üsna ühepoolne, õnneks küll kodumeeskonna poole kalduv (lõppseisuks jäi 4:1 Torontole). Kuna tegu oli minu esimese hokimänguga, mida kohapeal vaatamas olen käinud, siis oli üsna üllatav, kui hästi kõik toimuv nähtav oli. Kartsin näiteks, et litrit väga näha pole, kuid see kartus oli täiesti asjatu. Hea elamus oli ka see, kui hästi oli mäng korraldatud. Kõik väiksemad pausid ja vaheajad olid pealtvaatajatele mingi tegevusega täidetud. Näiteks jääpealne inimbowling, pealtvaatajatele särkide loopimine, valitud pealtvaatajate (kõik naissoost!) täpsusvisked, intervjuud jne. Eesti jalgpalli Meistriliiga ning ka koondise mängude korraldajatel oleks siit päris palju õppida ;)

Meie elu esimesel hokimängul

Üldkokkuvõttes oli kindlasti väärt elamus ja minu jaoks üks Kanada suuremaid must-do’sid tehtud :P

Vajalikud asjaajamised Kanadas kohapeal

2012-01-19T10:32:00.030-07:00

SIN numbri taotlemine: http://www.servicecanada.gc.ca/eng/sin/apply/how.shtml Meie hostelile Torontos (Canadiana Backpackers, mis asub Widmer str) asub kõige lähemal Metro Hall Employment Services, mis on avatud aga ainult teisipäeval ja kolmapäeval 12:30 kuni 15:30 (King str sissepääs). Kohale soovitan minna võimalikult vara kohe peale avamist, sest seal on nimelt elav järjekord. Viimased jäid vist küll sellel päeval oma SIN numbrist ilma, kui meie seal olime. Andsime hosteli aadressi, vaja oli vaid lennujaamast saadud töötamise õigsust tõendavat dokumenti. Isegi passi ei tahtnud tädi näha ja polnud vaja ka telefoninumbrit. Kohapeal saab kohe paberi, millel on SIN number olemas. Õige kaart saadetakse aga postiga 20 tööpäeva jooksul. Meile hostelisse jõudis see 13. päevaga (9 tööpäevaga).

Pangakonto avamine. Tuttavalt eesti sõbralt saime idee avada pangakonto Toronto Eesti Ühispangas http://www.estoniancu.com/ETCU_Est/Eesti_keeles/indexEst.htm. Esialgu tundub see lihtsalt ülilihtne, ülisoodne ja tore, et saab toetada eestlaste poolt juhitud panka. Me lasime teha endale deebetkaardi. Kaasa tuleb võtta pass ja eesti ID kaart. Puudub igakuine kaardi hooldustasu (täiesti uskumatu!), loomulikult tasuta raha väljavõtted automaatidest ja poes kaardiga maksmine tasuta. Internetipank olemas ja ka välismaal saab kaarti kasutada – ning pange tähele – välismaal union pankade automaatidest raha välja võtmine on samuti tasuta! Pandi ainult südamele, et tõesti väga väikesi summasid ei hakkaks välisriikides tihti välja võtma, sest pangale endale on see ikkagi kallis. Lisaks on võimalus ka teha krediitkaart, kuid siis peab panema kontole igaks juhuks mingi suuremat sorti tagatisraha. Konto avamine ja liikmeks saamine maksab 20 dollarit, mille võid siis tagasi küsida, kui soovid konto uuesti sulgeda.

Nii, kogu selle ülistava jutu juures on ainult see konks, et me veel ei tea oma kogemustest öelda, kui tihedalt on neid automaate, kust saab raha tasuta võtta (osadest automaatidest lisandus väljavõtutasu midagi 1 dollariga). Tasuta saab raha välja võtta kõikidest THE EXCHANGE® ATM network’i kuuluvatest automaatidest, kuhu õnneks kuulub ka HSCB pank, mida oleme siin päris tihti näinud. Öeldi, et automaate on palju ja isegi üle terve Kanada, mitte ainult Torontos. Seda saame veel hiljem täpsustada, kui mugavaks pangaautomaatidest väljavõtted kujunenud on. Toronto Eesti Ühispanga kodulehel on võimalik vaadata ka kõikide automaatide asukohti (http://www.estoniancu.com/ETCU_Eng/Service/AtmLocator.htm).

Panga kontor asub Eesti Majas. Kes soovib raha kokku hoida, võib sinna kohale kõndida, nii nagu meie tegime. Meie hostelist läks see edasi-tagasi jalutuskäik kokku u 12 km. Päris palju. Tagasi hostelisse jõudes ikka väga toidupoodi enam ei viitsinud kõmpida. Uuri lahtioleku aegasid kodulehelt. Need on mõni päev õhtul 20ni, mõni päev ainult 15ni.

Telefoninumber. Hea lahenduse leidmine ei olnud lihtne, ning ega me praegugi tea veel, kas sai õigeid otsuseid tehtud. Aga, valisime nii – Kalle võttis endale $100 pre-paid paketi Rogers’ist (koos kohaliku SIM kaardiga muidugi), mis kehtib aasta aega või nii kaua kuni krediiti jätkub. Mina võtsin prooviks 7 Eleven poest SIM-kaardi ja pre-paid SpeakOut voucheri $25, mis kehtib ka aasta aega või kuni krediiti jätkub. Tundub lihtne, aga tegelikult on omad konksud.

Näiteks, Kalle Rogers’i pre-paid pakett. Idee seisneb selles, et ostad $10 SIM kaardi ja laed sinna $100. Lisaks pead valima ühe kõnepakettidest, et mille järgi su kõnetariifi arvestama hakatakse ning ka tekstsõnumite paketi. Kõnetariifiga eriti raske ei olnud, valisime kõige odavama variandi, kui rääkida vähe (me pole erilised telefoni kasutajad niikuinii). Sõnumipaketiga läks keeruliseks. Ei ole võimalik valida head odavat paketti, kus on koos nii rahvusvaheliste ja kohalike SMSide saatmine. Peab valima neist ühe, mis on tõeliselt tobe. Näiteks, me võtsime paketi, kus iga kuu läheb maha $3, ning selle summa eest saab vahetada 30 kohalikku smsi. Meie väga suureks üllatuseks, tuli välja, et siinmail on ka SMSide SAAMINE tasuline - 20c tükk (kui sa ei vali ühtegi sõnumipaketti, sest paketiga on kõik vastuvõetud SMSid tasuta, ka rahvusvahelised). Loodan, et ei tundu liiga segane, meile igatahes tundub.

Kalle pakett koosneb praegu siis: $3 iga kuu 30 kohalikku SMSi (siis tuleb tk hind 10c) ja kõnetariif 25c esimesed 5 minutit ja 15c sealt edasi. Rahvusvahelisi SMSe saab tegelikult saata küll ka, kuid kirve hinnaga lihtsalt – 35c tükk. Sama on rahvusvaheliste kõnedega, lihtsalt kallid on. Iga kuu läheb maha ka 75c hädaabi numbrile helistamise võimaluse eest.

7 Eleven poe mobiiliasjandusest oli väga raske aru saada. Müüjad räägivad erinevat juttu ning ei tea asjast midagi tegelikult. Me ei saanud kaua aega aru, et kas SpeakOut prepaid voucheri krediit kehtib ainult kuu aega või nii kaua kui selle ära kasutad. Lõpuks saime sotti, et kehtib ikkagi 365 päeva (2012 alguse seisuga). Minu 7 Eleven pakett on siis nii, et SMSide saamine on tasuta, saatmine maksab 10c. Ja kohalik kõnehind peaks olema 25c. Rahvusvahelisi SMSe saab ka saata 35c eest. Iga kuu läheb maha ka kohustuslik $1.29, et saaks igal ajal 911 valida vms. Põhimõtteliselt tahtsin lihtsalt endale telefoninumbrit ja et mulle oleks võimalik helistada. SMSe saan saata Kalle numbrilt, kuna vaevalt, et ta ka kuus 15 SMSi jõuab ära saata. SIM kaart maksis $10 ja krediidi voucheri saab ise valida, kui suure võtad. SIM kaardi saab netis ära registreerida e-teeninduses (ettevaatust, kõikidesse telefonidesse see SIM vist ei sobi, eriti vanematesse mudelitesse!) ja siis krediidi seal ka peale laadida. Kodukas on neil http://www.speakout7eleven.ca/.

Kui me praeguseks õigesti aru oleme saanud, siis Kanadas ringi reisides tuleb arvestada ka sellega, et number on seotud kindla osariigiga, kus SIM-kaart on registreeritud. Kui sellest osariigist väljuda on kõik kõned kaugekõned ning kehtib sellele vastav tariif. Näiteks SpeakOut 45c/min ja Rogers 65c/min, kui ei vali lisatasu eest jällegi mingit paketti. Seega nipp - telefoninumber tuleks soetada kohas, kus plaanid pikemalt peatuda.

Lisaks oleme lugenud Rebane Kanadas blogist (http://rebanekanadas.wordpress.com/2011/07/07/sigaretid-maksud/) tema valiku – ta võttis ka Rogers’i, kuid lepingulise kuutasu eest, kui ma õigesti aru sain, ja lisab, et: „Mõistlik on 10 dollari eesti kuus osta juurde 250 rahvusvahelist smsi ja 3 dollari eest kuus 30 kohalikku smssi ja 7 dollari eest nädalas 250Mb andmesidet.“ Jällegi, kui õigesti aru saime, siis ei ole need mitte lisatasud, vaid need lähevad iga kuu 25-dollarilisest kuutasust lihtsalt kohe maha. Me lihtsalt ei kasutaks nii paljusid SMSe ära, kuna ei saada väga palju SMSe koju ja ei helista samuti, kuid eks igaüks peabki leidma endale sobiva lahenduse.

Oleme kasutanud ka ühte 7 Eleven poest ostetud rahvusvahelist kõnekaarti Call World, et helistada Austraaliasse. See tuli küll lõppkokkuvõttes odav. Helistasime läbi automaadi, kuna automaadis pidid odavamad kõnehinnad olema. Kõne läks minu meelest küll päris pikaks, kuid maha läks ainult $1.20. Seal ongi osadesse riikidesse helistamine eriti odav, Eestit nende eriti odavate riikide nimekirjas ei ole, kuid helistada saab Eestisse loomulikult. Hinnaks on 7c minut tavatelefonilt-tavatelefonile. Muidu Austraaliasse on 4.3c minut. Hinnakiri siin http://www.mybestprepaid.ca/Rates%20CH%20&%20NF.htm
Kaardile laetud raha saad kasutada 6 kuu jooksul nii mitu korda kui tahad – süsteem nii, et pead lihtsalt enne igat kõnet oma koodi telefoni sisse toksima. Siis ta ütleb, palju sul sellele kaardile raha veel jäänud on.

Kohal Torontos

2012-01-18T21:34:00.006-07:00

Toronto vana raekoda

Saabusime Kanadasse väga väsinutena ja näljastena. Lennujaamas hakkas korraks süda kiiremini peksma, olles kuulnud hirmsaid lugusid Toronto lennujaama kohta, et kuidas inimesi on peedistatud ning isegi tagasi saadetud, kuid kõik läks väga libedalt. Küsiti palju sularaha on, mis on reisi eesmärk, vaadati väljaprinditud viisapaber üle ja päriti veel, et ega meil sööki-alkojooki pole või puitu? Muidugi oli, kuid söögi kohta valetasime, et pole ning alkoholi kohta, et on normi piires (mis vastas ka tõele). Kuigi meil oli küll suveniiridena puidust võinugasid kaasas mingi posu, otsustasime ära unustada, et need me kotis on. Üldiselt oli kohvri kontroll olematu. Isegi läbi ei skännitud! Kedagi ei huvitanud ka kus me Torontos ööbime või keda külastame. Lõpuks saime olulise dokumendi e tööloa paberi, mida tuleb elu hinnaga hoida, ja jiiipikajee – teretulemast Torontosse!

Toronto pilvelõhkujate rajoon

Lennujaama infost saime teada, et lennujaamas on olemas selline koht nagu Travellers Aid, mis aitab meiesuguseid zombisid, kes Kanada reisiraamatust ei suuda näpuga järge ajada. Väga lahke tädi vastas ülevoolava lahkusega kõikidele meie küsimustele, ning helistas hostelitesse, et hindu ja vabu kohti küsida. Samuti seletas ilusti lahti, kuidas võimalikult odavalt linna saada. Kuigi temalt saadud info kattus Rough Guide Kanada raamatu infoga (Airport Rocket alguses, ja subway liinini, siis subwayga edasi kesklinna), ei teinud paha kõik uuesti üle kuulata. Ei tahtnud sama viga teha, mis Londonis, kus kiiruga sai ikka pea topelt makstud, et kesklinna jõuda. Uskumatu, kuidas turiste ikka tõmmata üritatakse.

Kesklinna jõudmisel suutsin teha vaid ühe blondi turisti triki, mis tagasi mõeldes ikka päris uskumatu tundub. Bussiga soovitud peatusesse jõudes ja rongile minnes hakkasime otsima, et kust siis rongipileti saab. Kalle jäi kohvritega mind ootama, ma otsisin piletikassat. No, ja leidsin kassa, ainult et selleks pidin ’exit’ väravatest läbi minema. Kuna mulle tundus, et mul muud võimalust ei ole, läksin väravatest välja kassa juurde ja küsisin kahte piletit. Ta ütles, et pane siia kasti 3 dollarit ja mine sisse tagasi. Oh mind rumalat, taipasin alles hiljem, et see oli nüüd küll üks lihtsamaid viise rahast lahti saada. Buss oli toonud meid juba transpordisüsteemi sisse, ning me oleksime saanud sama piletit kasutada, mis bussijuht meile müüs ka metroos.

Meie öömaja valik langes Canadiana Backpackers’ile, sest meile pakuti 4 inimese tuba, kus ei ole teisi inimesi veel kohta reserveerinud. Omaette vaikne tuba kulus väga marjaks ära. Öö lennujaamas suutis meid korralikult ära väsitada ja und oli vaja.

Hostelis ei suutnud korraga otsustadagi – kas vajuda lihtsalt kohe magama, minna duši alla ja siis vajuda magama või süüa? Kõik kolm tegevust – söömine, dušš ja magamine – tundusid eluolulised sooritada kohe ja viivitamata. Kuid mida valida esimeseks? Raskete kottide tassimisest üleni valutav keha nõudis esimesena und, koridorini kostev urin kõhust teatas, et peab koheselt süüa saama ja hirmus kleepuv tunne ajas duši alla. Tegelikkuses suutsime siiski esimese asjana koperdada unisena duši alla, mis õnneks tõi niipalju elu sisse, et jõudsime esimese ettesattuva kiirtoidukohani kõrvaltänavas, milleks osutus Subway. Hehee... mälestused Austraalia aegadest kerkisid esile. Seal sai seda maitsvat pikka saia rohke rohelisega ikka aeg-ajalt proovitud. Söök andis uue energialaengu, nii et Kalle juhtimisel leidsin end varsti istumas Hooters baaris ja proovimas esimest korda Kanada õlut. Maitses hea, kuid tšekk, mis hiljem esitati, tegi selgeks, et baari vist väga tihti lähiajal ei satu. Neli 0,3 õlut maksis 24 dollarit (1 Kanada dollar= u 12 EEK ehk siis kokku 288 EEK)

Hooters pubi

Järgmine päev saime paremini ringi vaadata ka valitud hostelis. Esmamulje hostelist on väga hea. Puidust vanaaegne mööbel, hubane avalik ruum. Väga ilus ja puhas on. Algul tekkis kohkumus, et saime pügada – köögis polegi pliite ja nõusid, kuid hiljem avastasime, et köök asub allkorrusel ja on täiesti olemas. Samuti tasuta Wifi, millest Austraalia hostelid polnud kuulnudki (enamus, kus me viibisime vähemalt). Teine päev hostelis algas eriti hea üllatusega – hommikusöögiks olid pannkoogid! Kurb ainult, et pannkoogi juurde pakutakse ainult magusat vahtrasiirupit, mis on kuidagi liiga magus hommikusöögiks. Kohviautomaat on ka tasuta kella 11ni, vali millist kohvi soovid. Otsustasin iga hommik uut sorti proovida.

Ilm on olnud päris kevadine. Ei suuda kohe kuidagi uskuda, et kuulduste järgi olevat eelmine nädal olnud -20 kraadi. Eile Kariniga (vana klassiõde ja pinginaaber Treffneri aegadest) kokku saades kuulsime, et Torontos on käibel ka selline väljend nagu „wind-freeze“ e tuulekülm. Ei tea, kas see on Toronto sirgete tänavate süü või mis, aga tuul tekkis õhtupoole tõesti väga tugev.

Asjalikkuse poole pealt niipalju, et tegime endale SIN numbri, mis lubab meil siin legaalselt töötada. Ja täna käisime ka Eesti Majas ja avasime Toronto Eesti Ühispangas endale arve.
Eesti Maja külastus kujunes oodatust palju huvitavamaks ja lõbusamaks. Kohe maja ees pilti tehes, astus majast välja soliidne härrasmees, kes meie poole huvitatuid pilke suunas ning veidral kombel mõne sekundi pärast uuesti majja sisse läks. Me astusime ka hetke pärast majja. Kohe seepeale hakkas see sama soliidne härrasmees meiega elavalt eesti keeles vestlema – teatas, et kohvik on allkorrusel ja et seal saab süüa ja pirukaid. Üht-teist sai veel vestluse käigus teada, siis astusime eesti poodi. Alles hiljem mõistsime, et härrasmees oli kuulnud väljas meie eestikeelset juttu, ning tahtis ka meiega sõnakese eesti keelt rääkida. Muud põhjust tal uuesti majja siseneda ei olnudki.

Ele ja Toomas Toronto Eesti Maja ees

Eesti poes hakkas samamoodi väga sõbralikult meiega vestlema sealne müüja. Kui kuulis, et oleme esimest korda Eesti Majas, pani ta kõhklemata poe uksele sildi – tagasi 15 min pärast – ning asus meile maja tutvustama. Sellist vastuvõttu ei osanud me uneski näha! Ta viis meid kõikidesse ruumidesse, rääkis ja tutvustas meid kohalikele töötajatele ja samal ajal jõudis küsimusi esitada ka meie kohta. Kui me õigesti mäletame, oli ta nimi Aavo. Tõesti humoorikas ja südamlik Kanada eestlane. Tegelikult jäi kõikidest sealsetest inimestest väga soe ja hea mulje. Kõik rääkisid imeliselt hästi eesti keelt. Pärast Aavo giidituuri võtsime all kohvikus ühe korraliku eesti prae kapsarullidega, mis maksis 8 dollarit, ning siis läksime samas majas asuvasse Toronto Eesti Ühispanka (siinne pank pole kuidagi seotud SEB pangaga, nagu võiks esmamulje jääda). Konto tegemine on seal eestlastele väga lihtne. Samas saab kaarti kasutada kõikjal Kanadas ning ka välismaal. Eks saame panga headust siin veel testida terve aasta jooksul. Iseenesest oli hea tunne toetada midagi eestimaist.

Kanada eestlased Eesti maja kohvikus. Laual novembrikuine Kroonika.

Vahemaandumine Londonis

2012-01-18T20:37:00.008-07:00

Ele, Kalle ja Toomas Tallinna lennujaamas

Lutoni lennujaamast kesklinna saamisest olime küll lugenud netist üht-teist, kuid ei süvenenud sellesse piisavalt. Õige buss oli ees ja me vantsisime kohvritega bussile. Teadsime, et pilet maksab midagi 2. naela piires. Üle küsides pidime aga põhimõtteliselt tagumikule kukkuma – 16 naela!!! Olime lahti vahetanud ainult 40 naela, nii et 32 läks sealt ainult kesklinna saamiseks! Kui nii jätkub, siis kesklinnast Gatwick’i lennujaama me enam ei saa endale lubada! :D Saime teada, et kui oleksime ostnud selle pileti juba varem internetist, oleks see olnud 2 naela kuni 6 naela (olenevalt kui palju ette on pilet ostetud), nüüd aga istusime virilalt bussi.

Londoni ilm oli see eest väga-väga üllatavalt soe ja päikeseline. Ma kujutasin oma peas ette ikka lumevalle ja külma tuuleiili. Eh, hoopis roheline muru, oravad ja plätudes inimesed. Inglased on sogased. Nii kui päike loojus, oli mul ühte kohta seisma jäädes ikka jahedavõitu, kuigi olin paksu talvejopega, kohalikud käisid kleitides ja t-särkides. Ok, käige ise kuidas tahate ringi, aga no pange vähemalt lastele riided selga! Ma arvan, et mul oli seal enesetunne jahedam eelkõige vaadates teisi inimesi enda ümber.

Linna jõudes saime aru, et mu kohver on ikka totaalne nuhtlus. Kuna olime tarkpeadena kodus ära lõhkunud kohvri käepideme, ei saanud seda enam korralikult enda järel tõmmata. Pikk käepide hoidis ära selle, et jalad vastu kohvrit ei peksaks. Olime kui kaks vastandlikku vanderselli väga erineva edasiliikumise sooviga – Kallel seljakotiga oleks olnud kõige mugavam kiirelt ühest punktist teise kõndida, et võimalikult vähe seljakoti raskuse all ägada, samas kui mina oma kohvrit üritasin vedada justkui vastu tõrkuvat vasikat. Pigem eelistasin aeglast tempot, sest siis ei olnud hoobid vastu jalgu nii valusad. Igaljuhul oli situatsioon TRAGI-koomiline. Päästjaks osutus üks tänavalt leitud katkine rattalukk, mis asendas veidi paremini puuduvat käepidet, ning tempo tõusis tunduvalt.

Ele superturvaline reisikohver

Korra jõudsin end kiruda, et ma endale ka seljakotti ei muretsenud õigel ajal, kuid siis upitasin endale selga Kalle 16 kg seljakoti lihtsalt huvi mõttes, ning te ei kujuta ettegi, kui rõõmsaks mind see katse tegi. Seljakott oli nii raske minu jaoks, et ... no kujutage ette tunnet, et keegi surub teid õlgadest kõigest jõust selili, ning te peate vastu punnima ja püsti jääma. Täpselt selline tunne oli. Püsti sain seista, kuid kõndida oli ebaturvaline. Jalad värisesid all ja mul olid tugevad tasakaalu- ning orjentatsioonihäired. Ja nii lihtne oligi hakata oma katkist kohvrit armastama. Oli mu „vasikas“ küll põikpäine, aga vähemalt ratastega.

Londonis meenus, et turist olles, tuleb kohaneda piinlike olukordadega. Ütleme otse – tuleb jääda rahulikuks situatsioonides, kus teised vaatavad, milline ohmoon sa oled. Üks hea näide on kohe varnast võtta, sest see loomulikult juhtus minuga kui läksime Starbucks’i kohvikusse teed ostma. Dialoog oli umbes järgmine:
„Hi, could I have two cups of full leaf tea?“
„English breakfast is ok?“
„Sorry?“
„English breakfast?“
„No, just two cups of tea, please.“
Ettekandja kinkis siis mulle selle „ohmooni“ pilgu ja ulatas kaks tassi teed. Kohale istudes leidsin, et teepakikesele oli kirjutatud English Breakfast Tea. Oookeeei... Ja ma arvasin, et ta pakub mulle hommikusööki.

Gatwicki lennujaama saamiseks olime juba veidi kogenenumad. Üritasime avalikus netikohvikus bussile eel-registreerida ning hoidsime sellega raha kokku. Öö veetsime Gatwick’i lennujaamas. Unetu öö.

Toomas läheb lennukile

Ettevalmistused enne reisi

2011-12-26T22:00:00.001-07:00

Kuna seekord mõtlesime korralikumalt läbi, mida oleks tark enne Ameerika mandrile minekut Eestis ära teha, mitte nagu uisapäisa Austraaliasse minnes, siis tundus hea mõte see ka kirja panna neile, kes ka sarnast reisi plaanivad. Kirjutan asjadest nii, nagu meie tegime või meile soovitati. Igaüks peab leidma ise oma õige lahenduse.
Meie ettevalmistused olid pisut laiahaardelisemad, kuna lootsime (ja loodame endiselt), et olles juba Põhja-Ameerikas, jõuame mingil ajal korra läbi põigata ka Lõuna-Ameerikast. See tähendab aga automaatselt suuremaid kulutusi. Kes teab, et sinnakanti asja ei ole, jätke need punktid vahele.

1. Lennupiletid. Me leidsime odavaima pakkumise lennata Kanadasse Torontosse Londoni kaudu Air Transat lennufirmaga. Kaks ühesuuna piletit Londonist Torontosse läksid kogu kupatusega maksma 405.96 GBP (243 EUR nägu). Kõige huvitavam oli see, et lennupiletid läksid järjest odavamaks!!! Kes on seda varem kogenud? Igaljuhul uskumatu. Vaatasime isegi Londonis olles, et üks päev enne lendu oli pilet 40 GBP odavam! Lennufirma ise oli väike pettumus – süüa sai ühe korra (8 tunnine lend) ja kõik muud luksused olid lisatasu eest (kõrvaklapid, tekk, alkohol jne). Ühe veiniklaasi sai tasuta. Selle kõrval oli meie lend Austraaliasse lausa äriklassis sõidetud (Qantas’e lend).
Eestist Londonisse lendasime Ryanair’iga, mis läks maksma 126 EUR (kaks ühesuuna piletit).

2. Kindlustus. Internetis on hea lehekülg www.iizi.net kust saab uurida erinevaid kindlustuste pakkujaid ja kindlustuste maksumusi. Me leidsime aga, et odavaim ja sobivaim variant oli võtta Salva kindlustus. Kokku läks maksma 491.96 EUR kahele inimesele. Periood aastaks, hõlmatud kogu maailm v.a. USA (USA juurde pannes tõusis hind topelt) ja mõtekam tundus maksta lisaks 30 EUR, ning saada 70 000 EURile kindlustatud.

3. Vaktsiinid. Lõuna-Ameerikasse minnes on kohustus teha mõningad vaktsiinid. Helistasime Merimetsa haiglasse ja panime endale kirja konsultatsiooni aja. Tegelikult tahtsime hakkama saada ilma konsultatsioonita, kuid nad ei taha selleta vist väga jutule võtta. Võibolla, kui olla kohe telefonis konkreetsem ja öelda, et konsultatsiooni ei taha, saab ka ilma. Konsultatsioon ühele inimesele maksab u 12EUR, mitmekesi minnes on nägu 9.50 EUR. Me tegime vea, ja läksime kahekesi. Mõtekam oleks olnud ühel minna, ja teine ootaks väljas, ning siis koos kõrvaltuppa vaktsiine tegema. Konsultatsioon ise oli tegelikult hea, kurta ei saa.
Lõppkokkuvõttes soovitas arst meil teha A-hepatiidi vaktsineerimise (35 EUR), kollapalaviku vastu vaktsineerimise (29 EUR) ja teetanuse+difteeria vaktsineerimise (seal 3.85, perearsti juures on see tasuta). Need on siis sellised Lõuna-Ameerikasse minnes eriti olulised vaktsineerimised, osades riikides küsitakse juba riiki sisenedes vaktsineerimise passi, tõendamaks, et oled need vaktsiinid teinud. Tegelikult võib juurde teha ka veel B-hepatiidi vaktsineerimise, kuid ta arvas, et ehk meil kui paaril, seda nii väga vaja vast pole. See levib sugulisel teel ja vereülekandega (sarnaselt AIDSiga). Noortel üksikutel täkkudel või üldse neil, kes veel otsivad partnerit, tasuks selle tegemist rohkem kaaluda.
Kui oleksime hakanud varem mõtlema vaktsiinidele, oleks odavam tulnud. Nt pakutakse A ja B-hepatiidi vastast kompleks-vaktsiini, mis on odavam, kuid tuleb käia süstimas mitu korda (esimene kordus kuu aja pärast, teine vist oli poole aasta pärast). Meie seda enam teha ei jõudnud.
Samuti kirjutas arst välja ka malaaria tablettide retsepti, juhuks, kui peaksime tahtma minna Lõuna-Ameerikas kuskile dzunglisse. Tabletid on kallid ja osad neist võivad tekitada nende tarbimise ajal kehva enesetunnet. Ta õnneks soovitas meile Malarone tablette, millega seda kehva enesetunnet ei pidavat tekkima (vähemalt mitte nii suurel määral). Kaks pakki maksis 46 EUR. Ühes pakis on 12 tabletti, millega saab dzunglis viibida u 4 päeva.

4. Tablettide ostmine. Käisime apteegis ja küsisime erinevate tõvede vastu rohtusid – kõhutõbi, kurgule, nohule ja palavikule. Ostsime välja ka malaaria tabletid.

5. Rahvusvahelised juhiload. Olime kuulnud, et Kanada ei aktsepteeri paljude teiste riikide juhilubasid peale enda omade. Seega, et lihtsustada kasvõi veidigi Kanadas (ja mujal Ameerika mandril) autojuhtimise võimalusi, tegi Kalle endale Eestis rahvusvahelised juhiload. Maksavad need 25.- EURi ja kohe saab kätte 10-15 minutiga ARKis. Oluline on viia üks paberil passipilt. Ilma pildita ei saa. Eks me saame hiljem kommenteerida, kui palju need load end ära tasusid.

6. Dokumentide väljaprint. Enne lennukile asumist oleks väga tark kõik olulised dokumendid välja printida. Alates loomulikult lennupiletite broneerimisest ja check in paberitest kuni VIISA paberiteni ja kindlustuse välja printimiseni. Kõik võta kaasa, piiril võidakse küsida. Hea oleks teha ka passist mõned koopiad kaasa, et kui passiga peaks midagi juhtuma. Olen tavaliselt reisile võtnud ka kaasa mõned dokumentide ümbriskiled, kuhu saab kõik olulised asjad sisse toppida ning dokumendid saavad ka reisides natuke vähem kannatada. Samuti on tark teha dokumentides fotokaga pilte ja panna need tallele arvutisse või kuhugi salajasse kohta Internetti.

7. Suveniirid. Loomulikult võtsime kaasa eesti suveniire. Pähe tuli osta puidust võinugasid ja kahvlikesi, lusikaid (kõige odavamad Selveris või muudes ostukeskustes), Tallinna kilud konserv, Vana Tallinnat, Vana Tallinna koorelikööri, Kalevi shokolaade ja pralinee komme, väikesed erinevad eestis toodetud alkoholipudelid jms. Meil sai siia jõudes selgeks, et kuna alkohol tundub siin olevat ikka päris krõbeda hinnaga, oleks võinud Eestist rohkem kaasa võtta. Samuti sigareid. Need siin samuti kallid.

8. Rahavahetus. Ryanair’iga lennates oli meil vahepeatus Londonis, mistõttu vahetasime nii Inglise naelu kui ka Kanada dollareid. Torontosse tulijatele nipp: Eestis raha vahetades küsige ka väiseid kupüüre ja dollarilisi münte. Toronto lennujaamas ei taha keegi suuri rahasid väikesteks vahetada. Meil joppas, et ühes kohvikus tegi seda üks müüja abi oma taskust. Transpordisüsteemis nõutakse täpset raha ja tagasi ei anta!!! Linna saab põhimõtteliselt max 3 dollariga, kui suudad leida kohalikus lennujaamast nn. tokien’e, saad 2.75. Enamus raha, mida tahab Kanadas kasutada, tundub, et tasub kaasa võtta sularahana. Kui kohal olles kohalik pangaarve avada, saab selle sinna üle kanda ning edaspidi pole probleemi, et liiga suur hulk sularaha on kuskil kohvris. Ülekanne Eestist Kanada arvele läheb kalliks.

Kokku läksid ettevalmistused Kanadasse maksma ühele inimesele: 243+63+246+77+46=675 EUR
lisaks suveniirid, ravimid ja rahvusvahelised juhiload u 55 EUR
Koos Lõuna-Ameerika reisi ettevalmistustega läks 675+77+46 ehk798 EUR

Kuidas avada uks Kanadasse?

2011-12-10T04:40:00.005-07:00

Kanadasse viisa saamine ei ole väga lihtne protsess. Üks põhjendus sellele võib olla, et Kanadast on raske kedagi välja visata, kui oled juba sinna sisse saanud, seetõttu kanadalased kontrollivad riiki sisse laskmist võimalikult tugevalt. Vähemalt nii me kuulsime.

Sellega seoses ka väike nõuanne paaridele, kes koos plaanivad Kanadasse minna: tundub, et seda väga ei soosita, kuna kardetakse, et lähete koos sinna elama. Seetõttu, kui teid ennast see ei häiri, tasub jätta mulje, et olete sõbrad. Kui märkida, et olete common-law partners võidakse Poolast, kuhu dokumendid saadetakse, nõuda lisadokumentide täitmist, mis tähendab muidugi lisa jamamist ja asjaajamist.

Soovitus ka neile, kes on viimase 5 aasta jooksul vähemalt 6 või üle kuue kuu viibinud välismaal – alustage sellest/nendest riikidest karistusregistri väljavõtete taotlusega. See võtab tavaliselt kõige rohkem aega (vt. allpool punkti 6 alt rohkem infot).

Üks hea Kanada teemaline blogi on http://rebanekanadas.wordpress.com/ Kuidas Rebane Kanadasse kandideeris on aga rohkem sellel kodukal: http://rebaneaustraalias.wordpress.com/author/rebaneaustraalias/

Nüüd samm-sammult, mis meie tegime, et viisat saada.

Koduleht www.canada.ee valida eesti keel, sealt kõrvalmenüüst International Experience Canada. Edasi saab juba valida, millise programmi alt plaanitakse Kanadasse minna. Meie soov oli taotleda Working Holiday viisat (reisimisest Kanadas ja samal ajal töötamisest) ja teha seda iseseisvalt ilma mingi muu organisatsiooni abita. Seetõttu ongi allolev seletus mõeldud eelkõige just WH viisa taotlejatele, mõningaid nippe leiavad aga vast teisedki.

1. Vajadusel uus pass (ja ID kaart, et saaks netiülekandeid teha vajaduse korral või e-allkirja anda), mis kehtiks vähemalt 2 aastat viisa taotlemsese hetkest (ja ka riiki sisenemisest). Kui teha uus ID-kaart koos passiga, on see veidi odavam. (Maksumus: u 38.34 EUR)

2. Politsei ja Piirivalveametist, samast kohast kust uut passi taotled, saab küsida ka politsei karistusregistri väljavõtet. Iga aasta esimene on tasuta ning see saadetakse postiga koju 4-5 päevaga. Seda dokumenti väljastatakse ainult eesti keeles (helistasime ja küsisime järgi), mistõttu peab seda laskma tõlkida inglise keelde.

Kuidas ja kus? Tõlge peab olema notariaalne. Üks hea internetikodukas eesti notaritest: http://www.notar.ee/19653. Kiirem variant on aga hoopis valida vande-tõlk. Vandetõlgid leiab sellelt kodukalt: http://www.just.ee/34298 . Helistasin läbi neist 3 vande-tõlki Tallinnas, (Tiia Eisen, Ene Joon ja Pille Lindpere) kellest kõige odavam oli esimene Tiia Eisen. Soovitan! Väga tore inimene. Ka büroo asukoht on lihtne ja hea – Radissoni lähedal.Kui tellid tõlget rohkem kui ühest leheküljest, võid saada teisele leheküljele soodustust. Me lasime tõlkida kaks krimitõendit. Üks maksab muidu 20.70 euri (2011 minu andmetel). Kella 14-15 vahel andsin dokumendid tema juurde sisse, lubati järgmiseks päevaks kella 11 ajal valmis teha (see oleneb tööde järjekorra pikkusest muidugi ka). Maksta saab vaid sularahas ja siis kui tõlkele järgi lähed.

3. Passifotosid 4 tk, mis peavad olema teatud õige suurusega. Vt juhendit siit: http://www.cic.gc.ca/english/information/applications/photospecs.asp Meie kirjutasime neile veel ka allkirjad tahapoolele.

4. CV – on väga oluline komponent. Millises vormis see tehtud on, seal väga vist vahet pole. Aga oluline on, et iga aasta kohta peab olema märge, mida sellel ajal teinud oled. Teisisõnu -tegevustesse läbi aastate auke ei tohi jääda. Kui aasta aega tõesti nt midagi teinud pole (ei tööd ega koolis ei käinud), kirjutad et olid „unemployed“. Kui võimalik, jäta nimekirjast nii palju asju välja kui võimalik. Näiteks, kui oled välismaal koolis käinud, aga oled samas ka eesti kooli nimekirjas, ei pea seda ju tegelikult märkima. Lihtsustab viisa saamist, kuna nad võivad küsida mingitel juhtudel ka rohkem kui viimase 5 aasta jooksul enam kui 6 kuud viibitud riigist karistusregistrit.Töökohtadest lisasime me ka Austraalia töökohad (muidu oleks jäänud auk sinna ju), aga tuleb eristada, et kas töö on tehtud eestis või austraalias, kirjutades seda siis töökoha taha. Tundub, et cv-d tehes, kehtib vastupidine nõuanne tööle kandideerimise CVga –mida vähem kirja paned, seda parem. Kuid loomulikult valetada siiski ei tohi. Nt oli mul jäänud Cvsse ka see, et õppisin 6-7 aastat tagasi Hollandis. Kohe napsati kinni ja võimalik, et pean nüüd ka Hollandi kohta karistusregistri väljavõtte tegema (õnneks siiski ei pidanud,aga hirmutati küll).

5. Järgmiseks printisime välja IEC ja perekonnaseisu akneedid eelpoolmainitud canadainternational kodukalt. Work-permit’i ankeeti saab täita ainult arvutis elektrooniliselt, ja mainin kohe juurde, et alles siis, kui kõik on 100 % täidetud ja enam muuta ei taha, ALLES SIIS vajutad „validate“. Juhul, kui siis anna sulle märkuseid, et mõned nõutavad lahtrid on tühjad, kirjuta sinna tühjadesse kohtadesse, millele vastata ei osanud, „not applicable“ või lihtsalt lühidalt „N/A“ ja proovi uuesti „validate“ klikata, kuni lõpuks annab sulle vastuseks „validated“ ja veel ka TRIIPKOODIDEGA LEHE. Prindi seda lehte välja kohe 2 korda, kuna vajatakse kahte koopiat. Hiljem printida enam ei saa, kuid paljundada võid muidugi.

Ankeeditel-vormidel peavad olema kõik ühesugused allkirjad, mis on loomulikult täpselt samasugused sinu passis leiduva allkirjaga. Soovitus on seega allkirjastada kõik ankeedid ühel ajal.

Küsimused, mis meil tekkisid ankeetidega seoses.

IEC ankeedis ei osanud vastata erinevatele tööalastele küsimustele (kuna me ju ei tea, kuhu tööle saame). Saatkonnast soovitati, et sinna märgi „not applicable“.

Küsimus, kus tahetakse teada „port of entry“ – tuleb märgi lihtsalt üks sihtkohtadest, kuhu ARVAD, et lähed. Tuli välja, et tegelik sihtkoht võib muutuda hiljem, kui plaanid muutuvad. Work permit ankeedis küsimus „previous countries of residents“ tuleb märkida ka siis kui oled täpselt 6 kuud viibinud kuskil välismaal ja mööda viilida ei tasu.

Küsimus „details of intented work in Kanada“, kirjuta midagi, mis arvad olevat kõige ligilähedasem, ilma selleta ei lase läbi. Või siis ka N/A enamustesse kohtadesse.

Ja nüüd veel viimane, kuid päris palju segadust tekitanud küsimus EMPLOYMENT ehk midagi sellist nagu „Past 10 years where have you worked?“ Tekkis küsimus, kas peaks Austraalia töökohad ka panema sisse nii nagu CVs, kuid samas on selles ankeedis antud väga vähe ruumi. Tean tõsiasja, et kogu ankeeti pandav sisu peab vastama kuupäevaliselt CVs esitatud sisule. Meie tegime nii, et panin enamus eesti koolides käimised kirja (katavad palju aastaid ja on sama institutsioon, samas kui töökohad nõuaks rohkem lahtreid) ja ka ühe töökoha, kus töötasin kõige kauem bakalaureuse ja magistrikraadi vahelisel aastal. Õnneks lõpetasin kooli käesoleval aastal.

6. Meil oli vaja Austraaliast politsei karistusregistri väljavõtet. Selle kohta on Australian Federal Police kodulehel info olemas. Kodukas: http://www.afp.gov.au/what-we-do/police-checks/national-police-checks.aspx kust leiab ’Application completion guide’. Põhimõtteliselt on vaja passikoopiat pildiga lehest, kodulehelt leiduv avaldus- vorm täidetult ning maksta maks. Maksu jaoks oleks hea, kui on keegi tuttav Austraalias, ning endal on olemas ka veel Austraalia pangakonto (internetipank). Austraalia kontolt on hea lihtne teha austraalia tuttavale ülekanne, et tema läheks panka ja maksaks selle avalduse tasu ära. Võtaks selle kohta tõendi/tseki ning postitaks ka muud sinu poolt saadetud paberid koos selle tsekiga Austraalia politseile. Need muud paberid e passikoopia ja avaldus-vorm tuleks siis sisse skännida, ning tuttav saab ise välja printida. Maksab 43.- AUD + 10.- AUD pangale tseki eest ja nipet-näpet postmark juurde. Aega läks sellest hektest, kus saatsime paberid e-mailiga Austraaliasse sõbrale kuni selleni, et kiri Austraalia Politseilt meie karistusregistri väljavõttega Eestisse jõudis umbes 2 nädalat. Kui head tuttavat välisriigis ei ole, või panakontot, saab ka muid lahendusi kasutada. Kahjuks ise neid ei uurinud. Nii tundus kõige odavam olevat, nagu me tegime.

7. Kanada viisa eest tasudes on vaja võtta makse tõend inglise keeles. Põhimõtteliselt saab internetis teha makseülekande, ning lülitades sisse inglise keel, saad ka välja printida makse tõendi, mis on igati piisav tunnistus. Kuid, miskipärast SEB internetipangas ma ei leidnud inglisekeelset versiooni – sisselogides muutis arvuti keele automaatselt uuesti eesti keele peale. Mistõttu tegi mu kaaslane kaks makset oma Swed internetipangast. Ühe selgitusse pani oma nime, teise makse tegi minu nimelise selgitusega. Õnneks toimis ka nii.

8. Viimaseks asjaks on kanda enda arvele raha ja lasta teha sellest väljavõte INGLISE KEELES. Kõike seda saab teha loomulikult pangas – kanda raha arvele ja kirjutada käsitsi paberil avaldus pangakonto väljavõtte jaoks inglise keeles. Maksab üks euro sentidega. Järgmiseks päevaks saab kätte. Pangas võiks juba vaadata, kas su kõik vajalikud pangakaardid ikka kehtivad piisava aja ning, et kas kaarte ikka saab ka välismaal kasutada, on nad niimoodi aktiveeritud. Hea oleks ka krediitkaardi olemasolu.

Tundub, et Eesti Kanada saatkonnast saadetakse paberid Varssavisse reedeti, kuigi tasub üle küsida. Seega, kui loodate esmaspäeval pabereid sisse andes, et need kiiresti kohe Poola saadetakse siis – iiks, vedelevad need veel nädala Eesti Kanada saatkonnas.

Soovitan heaga teha ka kõikidest dokumentidest endale koopiad. Kas või fotokaga pilt ja hoida arvutis ühes kaustas. Pole raske, kuid võib ära tasuda kuhjaga (Austraaliareisist õpitu).

Kokku läks ühe inimese kohta kogu viisa ajamise protseduur maksma umbes 208 EUR

38+20.70+2+(53AUD= 40 eur)+107=208eur ehk 3255eek (+ arvele kantav raha)

Meil läks kogu viisa taotlemise peale väga palju aega. See on ka üks põhjus, miks otsustasin vastavasisulise kodulehe postituse teha. Äkki kellelegi on abiks. Lihtsad nõksud, aga kui neid ei tea, võib asi palju aeglasemalt minna. Toonitan veelkord, et tegemist pole ametliku infoga.

Viisad saime kätte 10.12.2011, viisa saadetakse emailiga.

Austraalia TOP 10

2009-11-01T19:41:00.010-07:00

Karijini rahvuspark (läänekaldal). Rahvuspark, kus 4 erinevat jõgeorgu saavad kokku, moodustades imepärase vaate ja suurepärased matkarajad. Turiste küll leidub, kuid sellel ajal, kui me seal olime, ei olnud neid õnneks liiga palju. Weano matkarada oli üks neist, mis võttis lausa hinge kinni. Rada ei olnud raske, kuid viis alla jõesängi. Külm helesinine vesi pakkus head jahedust kuumal päikeselisel päeval ning katedraali moodustavad püstloodis seinad, ideaalsete istumiskohtadega ja kaja tekitava efektiga olid justki kirss tordi peal. Väga vinge. Lausa kohustuslik!!! http://ele-kalle.blogspot.com/2009/05/exmouthist-karijini-rahvusparki.html
Kings Canyon (keskosas, Uluru lähedal). Uskumatult ilus koht ja nii vähe on sellest kuskil kirjas! Tegemist on suure kanjoniga, kus üleval serval saab teha päevase jalutuskäigu. Serval kõndides muutub maastik lühikese ajaga huvitavatest kivivormidest tasase platvormini välja. Kaunid vaated ja igati meeldejääv kogemus. http://ele-kalle.blogspot.com/2009/05/reis-ulurule-algab.html
Ningaloo vallrahu (läänekalda põhjaosas), parima asukohaga Exmouth linnake, kust saab ise rannast minna snorgeldama. Võimalik näha merekilpkonni, raisid, haisid ning nendega koos ujuda. Või ülipopp Great Barrier Reef idakaldal, mis on kahjuks päris kallis, kuna on mandrist kaugel ja väga turistiderohke, mis natuke võtab koha võlu vähemaks. Samas Whitsunday’s saartel peatused, valge-valge liivaga rand ja helehelesinine vesi... Loomulikult paradiis. http://ele-kalle.blogspot.com/2009/05/exmouth-snorgeldamise-paradiis.html
Kalbarri rahvuspark (läänekaldal). Kuulsaim vaate atraktsioon on looduslik aken, kuid tegelikult meeldis meile lisaks sellele ka jalutuskäik alla jõe äärde Z-bend vaateplatvormilt. Matkarada oli lahe ja vajas veidi ronimist, kuid ei midagi kontimurdvat. Alla vee juurde jõudes oli mõnusalt vaikne ja rahulik. http://ele-kalle.blogspot.com/2009/05/kalbarri-rahvuspark.html
Blue Mountains rahvuspark (idakaldal, Sydney lähedal). Kõige parem on külastada vaateplatvorme, mis pole kõige kuulsamad, sest Kolme Õe vaateplatvormil ja nii mõnelgi teisel on päris palju turiste. Meeldis ääretu sügavus ja kaugus ning seda kroonis sinine paks uduloor, mis sügavikust kerkis. Loojuva päikese ajal pidada piknikku kaljuserval, vaadata, kuidas udu kerkib ja pakseneb ja pimeduse saabudes kõik endasse neelab – väga hurmav. Kaljuserval seistes tekib tunne, nagu seisaks maailma serval. http://ele-kalle.blogspot.com/2008/11/sinimed.html
Paronella Park (idakaldal). Väga huvitav vana loss kose kaldal. Selline sammaldunud ja romantiline. Park selle ümber ka väga ilus.
Fraser Island (idakaldal). Maailma suurim liivasaar, mis on ühtlasi ka maailma puhtaima valge liivaga. Eelkõige meeldis meile pakett, mille valisime saare nägemiseks – olime 12 inimest neli-veoga autos, mida said soovijad ise juhtida. Seltskond oli väga tore, kuid eks see oleneb juhusest. Tervet saart ei näinud loomulikult, kuid käisime 2 järve ääres ja sõitsime üles põhjatippu. Lahe ja lõbus kogemus oli, sest meil juhtus seal ka igasugu viperusi.
Shell Beach ja Monkey Mia (läänekaldal). Väike rand, lumivalgetest merekarbikestest koosneva pinnasega. Liiva pole, ainult merekarbikesed. Väga ilus. Monkey Mia’s saab toita delfiine tasuta ja näha neid väga lähedalt. Väärt kaup. http://ele-kalle.blogspot.com/2009/05/monkey-mia-ja-coral-bay.html
Coober Pedy linnake (jääb teele, kui sõita Adelaide’st Austraalia keskossa). Ainulaadne eelkõige sellepoolest, et terve linn elutseb maa all. Kõik majad on maa all, samuti kirikud, muuseum jne. Kindlasti peaks seal külastama kellegi avatud kodu. Muidu väga palju tegevusi seal iseenesest teha ei ole.
Uluru ja Kata Tjuta (keskosa). Tooks välja võibolla rohkem isegi Kata Tjutat, sest see on vähemkuulsam, kuid ometi väga ilus. Tegime ka jalutuskäigu Kata Tjuta orus, kuid see nii eriline ei olnud, võimalik, et tappev palavus röövis ka naudingu. Uluru on väga turistiderohke, pigem on huvitav isegi kogu keskosa loodus ise – punane pinnas ja vähe taimi. http://ele-kalle.blogspot.com/2009/05/reis-ulurule-algab.html

Austraalia pangakonto

2009-10-28T10:56:00.002-06:00

Üldinfot leiab sellelt lingilt - http://www.austraalia.info/elu/millest-alustada#Pangaarve

Meie tegime konto Commonwealth pangas Sydneys. Kõik läks libedalt, vajalik on pass, telefoninumbri olemasolu ja aadressi, kuhu nad saatsid vist kaardi.

Lihtsalt üks soovitus – kui võimalik, küsige pangast kohe elektroonilist seadet, kuhu hakkate saama panga netcode’ ehk panga paroole. Kui seda seadeldist pole, saadetakse see sms'iga, kuid juhul, kui tulete Eestisse ja enam Austraalia telefoninumbrit ei kasuta, on võimatu neid netcode'/paroole saada. Netipanka sisenedes, lisage personal details alla ka igaks juhuks oma e-mailiaadress. Võib hiljem kunagi kasuks tulla. Kui olete aga juba Austraaliast tagasi, ja on mure Commonwealth pangaga, siis siin üks hea rahvusvaheline number, kuhu saab kõikidelt telefonidelt helistada: +61 2 9999 3283. Need lühinumbrid kodulehelt ei pruugi miskipärast meie telefonidega töödata. Vähemalt meil Elisa omanikel ei töötanud.

Kuna ma ise ei olnud piisavalt tark, et pangast elektroonilist seadeldist küsida, tekkis nüüd Eestis olles probleem netcode’i saamisega. Probleem lahenes nii, et helistasin ülevalmainitud numbril ja seal sai muuta oma mobiilinumber ära, kui vastad õigesti turvaküsimustele, mis ise netipangas kunagi täitma pidi. A’la, mis oli su esimese kassi nimi või esimese õpetaja nimi vms. Väga tobedad küsimused olid.
Lõppkokkuvõttes soovitus, mis tundub küll loogiline, kuid võib ununeda siiski - kirjutage üles oma pangakaardi pin-kood (hiljem eestis see ununeb), ja netipanga kliendinumber ja salasõna kuhugi salajasse kohta, nt telefoni mällu.

Kui on ununenud netipanga salakoodid, on neid võimalik uuesti tellida, helistades näiteks samale ülaltoodud numbrile (commonwealth panga puhul muidugi). Ta küsib turvaküsimusi ja arvenumbrit jne, ja kui oled kõik õigesti vastanud, siis saad uue salasõna kas smsiga, või kui sms ei tööta, ta ütleb selle ka. Sealjuures pane siis tähele, et sul ikka õige telefoni number oleks nende andmebaasis.

Töötamise dokumentatsioon ja superannuation

2009-10-25T07:40:00.006-06:00

Töötamiseks vajad TFN numbrit (infot taotlemise kohta saab http://www.austraalia.info/elu/millest-alustada#TFN_number )

Palka saab iga kahe nädala tagant ja eripärane on see, et kui saad palgaraha, antakse selle tõestuseks ka PAYSLIP (palgatõend paberil). Iga järgnev payslip sisaldab eelmist payslip’pi, seega eriti oluline on kõige viimane payslip, mis töökohast saad, kuna see on justkui kokkuvõte. Tihtilugu reisides ja ühest kohast teise liikudes, on viimast palgatõendit just kõige tüütum oodata ja kätte saada. Tööandjalt küsides saab võibolla asja kiirendada. Tõsine soovitus: HOIA NEED KÕIK ALLES!!! Meie kahjuks seda soovitust väga tõsiselt ei võtnud, mõned läksid kaotsi ja hiljem kirusime ennast.

Hooaja tööd tehes, milleks on enamasti farmitöö (kuid küsi igaks juhuks igalt tööandjalt üle, on üllatav, kui paljud kompaniid siia alla kuuluvad! Nt pärlifirmad ka!), küsi kindlasti ka Working Holiday visa: employment verification’it. Kui tööandja seda ei anna, otsi netist seda ankeeti ja anna ise tööandjale. Sinna märgib/märgivad tööandja/tööandjad oma andmed ja selle, kui mitu päeva sa töötanud oled. Kui saad kokku 88 päeva, saad vajadusel oma viisat pikendada veel ühe aasta võrra, kui soovi on.

Kui on TFN number olemas ja ka vaba töökoht ootamas. Kuidas täita töökohas dokumente? Pean oluliseks rõhutada kahte olulist asja, mida meile austraallased rääkisid ja ise aru saime, seega siinkirjutatuga ei ole tegemist ametliku infoga.

Kui saad kätte kirja oma TFN numbriga, on seal kirjas, et see on „NON-RESIDENT tax file number“. Tegelikult võivad enamus Working Holiday viisa omanikke end kirja panna kui residendid, kui viibid vähemalt 6 kuud maksuaastast Austraalias, (soovitavalt ühes kohas aga võib ette tulla ju kolimisi igalühel, eksole?), ja kogu su maine vara on sinuga koos.

Saad kontrollida enda residendiks olemist ka vastava testiga - http://calculators.ato.gov.au/scripts/axos/axos.asp?CONTEXT=&KBS=Resident.XR4&go=ok

Pannes end tööpaberites kirja residendina, läheb sul palgast maha suurem summa makse, kuid see annab võimaluse neid makse pärast tagasi taotleda. Kui sa paned end kirja mitte residendina, ei saa sa mingeid makse tagasi. Makse tahab tagasi saada aga iga normaalne inimene, see on kokkuvõttes päris hea summa. Ülioluline on seejuures ka meeles pidada, et täites e-tax maksudeklaratsiooni, pead seal samuti end kirja panema kui RESIDENT!!!! (kui sul on jutunud sama viga mis meil juhtus, et maksudeklaratsioonis märkisid end non-residendiks, vaata postitust Austraalia maksudeklaratsiooni täitmine)

Teine asi on nn. Superannuation ehk nagu meie pensionisammas, kuhu samuti teatud protsent sinu palgast läheb kohustuslikus korras. SOOVITUS: iga kord, kui tööd vahetad, hoia alles esimese töökoha dokumentidesse kirja pandud pensionifondi andmed! Kui lähed teise töökohta, küsitakse neid. Targem on panna kõik oma pensioniraha ikka ühte fondi, eksole. See teeb pärast selle raha tagasiküsimise väga palju lihtsamaks.

Teine tähelepanek on see, et töötades korraga mitmel töökohal, võetakse pensioniraha ainult ühe töökoha palgast. Ise peaks saama valida, millise töökoha palgast pension maha läheb.

Meie kasutasime AustSafe Super fondi. Esmakordsel märkimisel küsiti dokumentides ka aadressi, kuhu saadetakse selle fondi kaart. Kaart on hea ja vajalik, et saada oma liikmenumbrit, mida on vaja, et sama fondi uuesti teistes töökohtades kasutada.

Eestis tagasi olles, saad pensionifondi rahad tagasi küsida. Selleks tuleb välja printida ja ära täita ankeet Applying for a Departing Australia superannuation payment, mille saab http://www.ato.gov.au/individuals/pathway.aspx?sid=42&pc=001/002/064&mfp=001/002&mnu=42869#001_002_064

Selleks oleks imehea, kui oled alles hoidnud kõik oma PAYSLIP’id ehk palgakaardid, kuna ankeedis küsitakse tööandjate andmeid. Lisaks ankeedile, on vaja ka teisi dokumente, millest on ankeedis ka juttu (1.viisa omamise tõendi koopia e. e-mail, mis saadeti kinnitamaks, et oled viisa saanud; 2. koopia passist sellest lehest, kus on tempel, et oled Austraaliast lahkunud ja fotoga lehest, millele on võetud ka ametlik kinnitus, et koopia on õige). Kokku siis 3 dokumentide komplekti.

Üks tähelepanek veel selline, et kui maksudeklaratsiooni täitmisega on läinud kehvasti, ehk oled valitsusele võlgu mingi summa, tähendab see seda, et sinu "superannuation" rahad on võibolla selle katteks ATOsse saadetud. Meil selline asi juhtus kahjuks. Nüüd uurime, kuidas rahad tagasi fondi saada ja ikkagi endale saada, sest maksudeklaratsiooni saime lõpuks korda. Raha automaatselt tagasi fondi ei liigu, peab mingi avalduse kirjutama ATOsse.

Austraalia maksudeklaratsiooni täitmine

2009-10-02T10:52:00.005-06:00

Internetis maksudeklaratsiooni täitmiseks on vaja alla tõmmata e-tax programm.

http://www.ato.gov.au/individuals/pathway.aspx?sid=42&pc=001/002/014

Õigel ajal tehes, annab see programm pre-fillingu võimaluse, mis tähendab, et programm ise lisab automaatselt erinevate tööandjate andmed, kus aasta jooksul töötanud oled. Kui sul on payslip’id alles, saad üle ka kontrollida, kas kõik on õige, kui pole, tuleb lihtsalt usaldada. (Payslip’dest on juttu Töötamise dokumentatsioon postituse all).

Hoiatuseks tuleb mainida, et kui õigel ajal maksudeklaratsiooni ei täida, ei saagi seda enam interneti teel e-tax programmi kasutades täita, vaid siis on ainus võimalus seda teha paberkandjal täites suhteliselt nõmedaid ankeete, ning tööandjate andmed ja palganumbrid peavad endal olemas olema.

E-tax'i täitmine on veidi nuhtlus – palju igasugu tobedaid küsimusi. Lihtsam on, kui võtad mõne austraallasest sõbra appi täitma. Me proovisime oma tarkusega seda teha. Muud vastused ja asjad panime õigesti, ainus, ja kõige olulisem, millega mööda panime, oli see, et kirjutasime, et oleme non-residendid. Makse tagasi soovides, tuleb kirjutada, et OLED RESIDENT. Mitte-residendid makse tagasi ei saa. Maksud tagastatakse austraalia pangakontole! Mistõttu tuleb see alles hoida seni, kuni ka teise poolaasta maksud laekuvad (võibolla on ka muid võimalusi, me jätsime Austraaliast lahkudes kontole lihtsalt mingi summa, et pank saaks igakuist kaardi hooldustasu, mis on nõmedalt kopsakas summa).

Maksudeklaratsioonis tehtud vea parandamine. Eestis olles saime Austraalia maksuametilt teatise, et võlgneme neile kopsaka summa. Tore. Hakkasime asja uurima ja tuli välja, et tehtud viga saab parandada 2. aasta jooksul. Üldiselt annavad nad saadetud kirjas teada, mis vea sa tegid. Meie tehtud vea parandamine ei olnudki väga raske (deklaratsiooni täites kirjutasime, et oleme non-residendid, kuid tegelikult pidi kirjutama, et oleme residendid).

Vea parandamiseks on vaja välja printida ja täita see ankeet

- Request for amendment of income tax return for individuals - mille saab sellelt lehelt: http://www.ato.gov.au/individuals/content.aspx?doc=/content/79404.htm

7ndas küsimuses põhjendasime oma sõnadega, mis vea me tegime, ja et me soovime tehtud viga parandada.

Ja lisaks, kuna meil oli probleem residentsi staatusega, tegime ka selle testi http://calculators.ato.gov.au/scripts/axos/axos.asp?CONTEXT=&KBS=Resident.XR4&go=ok

(loomulikult positiivse vastusega), ning lisasime selle ankeedile. Lõpuks saatsime kõik dokumendid postiga Austraaliasse.

Kõik toimis, saime raha tagasi. Kuigi proovisime ka faxi kasutada, siis tundus, et faxiga asi ei toiminud, tuli ikka päris postiga saata. Aega läks u 1,5-2 kuud ankeetide saatmisest kuni raha arvele laekumiseni.

Töökohad Austraalias

2009-10-01T09:42:00.004-06:00

Kokkuvõte töödest, mida tegime Austraalias ja kuidas need tööotsad leidsime:

1. Farmitöö Munduberra’s, harvendasime mandariine. Vajalik auto olemasolu, et sõita igal hommikul ööbimiskohast (karavanpargist) põllule. Karavanpargist on heal juhul võimalik leida teisi töölisi, kellega saab autot jagada. Saime tunnitasu, umbes 17 dollarit tund. Sinna kohta tööle saamisel võib abiks olla telefon (06) 4165 4549, mis on The Citrus Country Caravan Village number. Sealne juhataja oli ühtlasi ka töödejagamise juhataja. Üldiselt leiab sarnaseid kohti, ehk igasuguseid farmitöid Austraalias http://jobsearch.gov.au/harvesttrail/default.aspx

2. Michael O’Brien catering Brisbane’s, Gabba Cricket ground’il. Vaja oli selle töö jaoks RSA koolituse läbimine. Pikemalt sellest juttu http://ele-kalle.blogspot.com/search/label/RSA

Tegelikult, ajal mil me ankeedid sinna tööle saamiseks täitsime, meil RSA dokumenti veel ei olnud, kuid ütlesime, et see on taotlemisel. Isegi tööle läksime nii, et RSA-d neile ei esitanud, keegi hiljem enam lihtsalt ei küsinud. Mis annab eeldust, et võibolla oleks ka ilma saanud, kui hing valetada lubab, kuid mitte pikka aega. Tööks oli leti taga viibimine, Kalle tegeles kassaaparaadiga (mis oli igati lihtne masin), mina enamasti lasin õllepüstolitest õlut topsidesse. Kriketimängu sai ka veidi jälgida.

3. Töötasime (mitteametlikult) aednikena Melbournist umbes 80 km kaugusel Woodend’i lähedal Mount Macedonis. Igati vinge koht! Kes vähegi jagab midagi peenarde rohimisest ja okste koristamisest jms, tasub proovida. Seal on suured, avalikkusele avatud eraisikute aiad. Võibolla aitab seal aias omanikuga rääkimine tööd saada. Tunnitasu oli 15 dollarit kuni 20 dollarit (oleneb omanikust) puhtalt kätte. Meie saime küll tuttavate kaudu, kuid tööpuudust ei tundunud seal olevat. Lisainfot saab meie postitusest http://ele-kalle.blogspot.com/2009/04/see-how-it-runs.html Meil vedas niivõrd, et saime ühe aiaomanikuga päris lähedaseks ning tohtisime ööbida tema aiamajakeses tasuta, lisaks veel maksis palka.

4. Neljanda töö leidsime Broome’is Pearle Resort’is tipphooajal. Tööd otsisime nii, et viisime oma cv-sid igale poole kuhu saime. Enamasti siis erinevatesse resort’idesse. Usun, et meid saatis edu seetõttu, et soovisin just mitte kõige tavalisemat backpackers’i tööd – aedniku kohta. Pärast mõnepäevast töötamist rääkisin neile, et aias on tööd ikka väga palju ja mul partner oskab ka aedniku tööd teha. Tegelikult ei teadnud Kalle taimedest midagi, mina ütlesin talle ette, kuidas mida teha. Hiljem sai juba ise sotti ja töötas ilma minuta seal umbes kuu aega. Tunnihind oli 19.86 dollarit nädala sees ja 23.84 dollarit nädalavahetustel (maksud lähevad siit veel maha).

5. Hobuste hooldamine Broome’is. Hobustest ei tea meist kumbki midagi, aga tutvusime Broome’i avalikus pesupesemise kohas inimesega, kes tegeles hobuste võiduajamisega ja oli nõus ühele meist tööd pakkuma. Võibolla leiab sealt ka ise tööd, kui minna hobuste hoidjate juurde? Hobuste tallid/aedikud asuvad Broome racecourse’i kõrval. Töö oli väga lihtne, hobused armsad. Midagi musta ja räpast ei olnud, soovitan proovida. Töötasu kokkuleppel.

6. Töö pärlilaeval ja Paspaley pärlifirma kuuris Broome’is (peaks sama saama teha ka Darwinis). Veel lisalinfot vt http://www.jobaroo.com/job-pearling.html

Töö saamise protsess nägi välja nii:

- esitasime tööotsimise taotluse Paspaley pärlifirma kompaniile koos oma CV-ga (taotluses on hea, kui tead kedagi sinna kirjutada soovitajaks). Öeldi, et oleme järjekorda pandud, ja järjekorras on umbes 60 inimest vms.

- käisime peaaegu igal hommikul sealt kontorist läbi. Teretasime ja tegime niisama juttu. Küsisime muidugi ka, et kuidas vabade töökohtadega lugu? Põhimõtteliselt tuleb neile pinda käia, aga viisakalt.

- mõne päeva pärast saime kõne, et tulla kontorisse, üks töö vabanes kuuris (kuigi tahtsime laevale või pärlifarmi). Tasub kindlasti vastu võtta, sest sealt edasi on lihtsam liikuda laevale, tutvus on sees. Hiljem saime kuuri tööle juba kolmekesi.

- enne tööle asumist tuli läbida tööohutuskoolitus, tervisekontroll ja narkotest. Tervisekontroll oli justkui naljategemine: näitad kuidas raskeid asju tõstad sirge seljaga, kuulmise test jne. Tööohutuskoolitus oli samuti lihtne – algul vaatad videot, siis täidad ankeedi.

- ükshaaval saime pakkumisi ka pärlilaevale, olenevalt sellest, kas laevalt lahkus naissoost töötaja või meessoost. Kurvastuseks on meessoost töölisi laeval muidugi rohkem, kuid mul vedas.

Töö kuuris tähendas pärlirestide parandamist. Üli-lihtne töö aga meeletult monotoonne. Siiski, raha tiksus tunni kaupa ja eriti ei huvitanud kedagi, mis sa seal täpselt teed. Päevatasu oli (2009) 148 dollarit.

Töö pärlilaeval tähendas erinevate tööde segu – 2 päeva seilamist merele ja tagasi (ei teinud midagi, aga palk tiksus 148 dollarit), pärlikarpide puhastamine, avamine, pärliliha puhastamine ja sorteerimine jne jne. Füüsiliselt midagi rasket ei olnud, kuid see võis tuleneda sellest, et sattusin pärlite korjamise hooajale (harvest). Laev oli merel, looduskauni ranniku lähedal kuu aega, siis mindi tagasi Broome’i varusid taastama paariks päevaks. Päevatöö algas kella 5-6st, oli palju söögipause ja lõppes ka õhtul 17-18 ajal (kui ma mäletan õigesti). Söök ja öömaja (voodikoht 4 inimese kajutis) olid tasuta, ehk siis kuu aega kulutused puudusid. Päevapalk varieerus 182 dollari piires, mis oli ikka väga super palk isegi kohalike jaoks. Soovitus: igaühel on lubatud võtta laevale kaasa teatud hulk lahjat alkoholi (1 kast vist). Kange oli keelatud. Pärast tööpäeva paar õlut on igati super. Isegi kui sa ise ei joo, ostavad teised selle su käest ära.

Pärlilaeval MONTORO

2009-07-06T09:41:00.006-06:00

Muidugi teatati laevaleminekust täpselt päev varem, ehk siis ühe õhtuga tuli mõelda, mida kaasa võtta, mida jätta. Teadsin, et laevale on lubatud kaasa võtta lahjat alkoholi üks kast, ning kaasa peaks võtma kindlasti ka „kroksid“, kummist jalanõud. Asusime „krokse“ otsima, ja ei leidnud õigeid asju. Õllekastiga oli ka jama, sest pood oli juba kinni. Pidin lootma jääma hommikule, kui pood avatakse.

Hommikul olin juba veidi närvis. Ei kujutanud ikka üldse ette, mis mind ees ootab. Inimesed, töö, laevaelu... miski polnud mul endal valida, vaid pidin kuidagi kohanduma sellega, mis ette antakse. Ma polnud isegi kindel, kas ma jään kergesti merehaigeks või ei. Varem küll kunagi merehaigust põdenud polnud, kuid ega ma kuu aega laeval ka olnud pole.

Laevas tuli välja, et jagan kajutit 4 teise neiuga. Kaks austraallast, üks jaapanlane ja mina. Kajutid olid päris pisikesed, kuid igalühel oli üks kapp ja voodi ning oma suure kohvri sain ka voodinurka pandud. Kõik oli ilus ja puhas ja elu sees ei oleks arvanud, et üks pärlilaev nii puhas on. Kokku oli inimesi umbes 20-25 ringis. Naisi 8 (koos koka ja koka abiga) ülejäänud mehed. Välismaalastest oligi kokku ainult 5 inimest – mina, itaallane Mario, jaapanlanna Taka, Uus-Meremaalane ja hiljem liitus ka üks prantslane. Ülejäänud olid kõik austraallased. Enamustel (tegelikult kõigil peale minu) oli tätoveering, või mitu. Laeva nimi oli Montoro.

2 päeva seilasime Broome’st merele. Marsruut viis pärlifarmidest mööda, Darwini lähedusse looduskaitsealale. Ühest pärlifarmist võeti laevale külge ka nn. töö-alus, laevake seisati saarte ja mandri vahele imeilusasse kohta. Teel sinna nägime vaalasid. Minu esimene kord näha vaala! Enamasti aga kui tomasin kaamera järgi, et filmida või pilti teha, olid vaalad laevast juba veidi kaugemale jäänud ja raske oli midagi head jäädvustada.

Vahemärkusena mainiksin et, ka nende seilamise päevade eest saab raha. Küll veidi vähem, kui tööpäevade eest, aga ikkagi.

Tavaline tööpäev nägi välja nii: hommikuäratus oli enne päikesetõusu, vist oli kella 6 paiku. Sööd ise mida köögist leiad, enamasti kahmad uniselt hommikuhelbeid ning keerad need endale kiiruga sisse. Siis vaarusin tahvli juurde, kus oli kirjas, mis tööd ma päeval tegema pean. Tihti oli nii, et ühte sorti tööd tuleb teha kuni esimese suitsupausini. Siis teed mingit teist tööd kuni lõunani ja pärast lõunat uus töö kuni järgmise „smoko’ni“. Ehk siis päeva jooksul tegi tavaliselt 4 erinevat tööd. See ei lasknud rutiinil tekkida, ning kõik olid võrdsel positsioonil. Olid küll mõned mehed, kes tegid päev läbi ainult ühte tööd (avasid pärlikarpe niipalju, et sinna mahtus kiil vahele), kuid seda tööd mulle ei soovitatud. Saab küll rohkem palka, kuid on käsi tappev töö (käe närvid ütlevad üles). Tihti võis päevas teha ka ainult kahte erinevat tööd. Osad tööd kujunevad muidugi lemmikuteks, teised on rohkem rõvedad.

Tööde peamised liigid olid siis järgnevad:

Pärlikarpide pesemine ja kraapimine
Pärliliha puhastamine muudest soolikatest
Pärlikarbi kaante servade äralöömine
Op ruum, ehk töötad ruumis, kus jaapani teadlased opereerivad pärlikarpe (võtavad päris pärli välja ning panevad asenduspärli – võltspärli sisse, et pärlikarp sellele pärlikihid peale korjaks
Paneelide tõstmine liftist veepaakidesse
Kiilude pesemine ja saatmine alla op ruumi

Ehk siis - töid oli palju erinevaid ja igal päeval kõiki töid ei teinud.
Kõikide suitsupauside ajal pakutakse snäkke ja juua. Lõunasöök ja õhtusöök on mega suured söögikorrad. Söögid olid väga head ja portsusid saab ise valida. Ma võtsin vist kogu laeval oleku ajal umbes 5 kilo juurde! Kuigi tööga oli rabelemist ka, sõin ma seal ikka meeletult.

Töö lõpeb (oli vist) viie ajal. Siis puhastatakse kogu tööpind teatud vahendiga, et soolane vesi tööpindu ei kahjustaks. Väga tüütu töö. Väljas on sellel ajal veel valge ning õhtusöögini oli aega. Pärast tööd on vaba aeg, kuid õhtusöögile peab kindlasti kohale ilmuma. Enamasti käisime enne õhtusööki mandril avastusretki tegemas. Laevalt sõideti väiksema mootorpaadiga maale, ning jalutad sinna suunas kuhu hing ihaldab. Loodus on hingematvalt ilus. Kuna osad inimesed on laevas töötanud juba aastaid, teavad nad ka soovitada eriti ilusaid kohti, kus on koopajoonised 20 000 aasta vanused ja eriti ilusad lahesopid, kaljukünkad jne. Võrratu kogemus on käia kinnises looduspargis, kuhu kedagi lubatud ei ole ja näha koopaid ning loodusimesid, mis panevad mõtlema, et miks need kohad pole maailmakuulsad?!?!?!

Pärast õhtusööki oli vaba aeg. Igaüks teeb mis tahab. Päris tihti joodi õlut ning mindi teise laeva peale pidutsema mingiks ajaks. Tavaliselt kas südaöö paiku või veidi hiljem pidi alati oma laeval tagasi olema. See oli Skipperi e kapteni käsk. Sellest üleastumine tähendas töökoha kaotust. Teisele laevale mindi sellepärast, et neil oli rohkem ruumi ja rohkem lõbustus-asju. Nt pink-pongi laud ja jalka mäng jne. Uued näod ka, ning kõik see lisas asjale vürtsi.

Minu lemmiktöö oli opp saalis. Kui keegi on mänginud arvutimängu katseklaasidega, kus ekraanile ilmub elevandi peaga, kuke jalgadega ja konna kätega elukas, ning mängija töö on sellest elukast ristamise teel normaalne üks elevant, konn või kukk saada, siis miskipärast meenutas opp ruum mulle just seda mängu. Kiire, segane, tunned kuidas aeg saab otsa ja sai ei jõua kõik neid asju ära teha, mida pead tegema. Samas põnev ja vajab veidi ajukasutust, et aru saada, mis järjestuses töid tuleks teha, et uuesti reele saada.

Töödest veidi lähemalt.

1. Pärlikarpide puhastamine nägi välja nii, et seisad ühe laua ääres, kuhu visatakse pärlikarbi kaaned. Sinu töö on siis terasharjaga kraapida kiirelt kaane sisemist poolt, et sinna külge jäänud lihajäänused ära tuleksid, ja karp esinduslik välja näeks. Edasi viskad karbi kaaned kahte kasti, kust teine inimene need ära sorteerib kvaliteedi järgi. Pärlikarpe kasutatakse pärlmuttervärvi saamiseks pea igal pool – nööbid, lauvärvid, shampoonid, auto värvid jne jne.

2. Karbikaante servade äralöömine oli vaieldamatult kõige mustem töö – sodi lendas igale poole. Nägu, riided, käed kõik oli poripritsmeid ja karbikaane puru täis. Tuli võtta karbikaas, asetada see puupakule laual ja suure lihunikunoa-kirvega tuli eemaldada karvased ja katkised koledad karbiääred. Seejärel visata karp edasi pesijatele.

3. Pärliliha eemaldamine ja solgijäätmete ülekontrollimine tähendab seda, et kogu muu kraam peale kaante tõmmatakse noaga pärlikarbist pange. Pangest kallatakse sinu ette lauale, ja kummikindad käes eemaldad sa pärliliha (ovaalne valge lihas, kujult neerjas) muudest soolikatest ja paned selle liha eraldi nõusse peale veejoa alt puhtaks pesemist. Vahel võib soolikatest leida ka lisapärleid, need tuleb ka loomulikult eraldi nõusse panna. Soolikad lähevad äraviskamisse.

4. Opereerimistoas tuleb tavaliselt hoolitseda selle eest, et igal opereerijal oleks ees pooleldi avatud pärlikarpide kast, ja kui pärlikarp on opereeritud, tuleb see asetada resti taskutesse, tasku sulgeda kaablikinnitusega. Ja kui rest on opereeritud pärlikarpe täis, tuleb see viia lifti. Enamasti on igal töötajal kaks opereerijat, keda valvata. Hullumajaks läheb siis, kui opereerijad on väga kiired ning sa ei jõua opereeritud pärlikarpe eest ära võtta. See tähendaks automaatselt, et neil töö seisab. Lisaks on veel muidugi pisitöid, mis kõike veel keerulisemaks ajab, kuid jätan need siin välja toomata. Mainin vaid seda, et igal opereerijal on oma number ning opereerijate pärlikarpe segi ajada ei tohi.

5. Opereeritud pärlikarpide paneelide tõstmine liftist veepaakidesse on füüsiliselt vist kõige raskem töö ja märjaks saab ka, kuna veepaagid on kõrged, ning paneele vette tõstes peab küünitama ülakehaga paagi kohale.

6. Kiilude pesemine sai kiiresti hüüdnime „water party“! Hommikul kella kuue ajal seda tööd esimesena saada ei soovinud väga keegi, kuna nagu hüüdnimest võib välja lugeda oli veega mässamist väga palju. Tuli võtta kastitäis pesemata kiilusid (mustad kolmnurksed klotsid), kallata need masinasse, kus vesi automaatselt mulises nagu mullivannis, sulgeda masina kaas, ja loksudada seda masinat kaks-kolm korda. Siis lasta klotsid uude pestud kasti ja viia need meestele, kes need kiilud pärlikarpide vahele toppisid. Nõmedaks tegi tegi asja see, et neid kiilusid oli alati liiga vähe! See tähendas tormamist, veega mässamist, pesemist jne jne.

Inimesi on laeva meeskonnas absoluutselt igasuguseid. Värvilisemad karakterid, kes meeles on siiani olid muidugi kokk ja tema lesbist elukaaslane, laeva mehhaanik (samas ka dj kes mängis trance muusikat), mu üks austraallasest kajutikaaslane, kellel olid öösiti painajad ning kisas ja ulgus nagu psühh. Ega ta päeval ka normaalsem polnud, ütleme ausalt. Minu ja tema läbisaamine piirdus nii vähesega kui võimalik.

Kõige lahedamad olid 4 välismaalast, keda enne ka mainisin, nendega kujunesid meil oma jutud ja naljad. Kuid oli ka väga toredaid austaallasi. Mind ei sallinud karvavõrdki opp saali juhataja, austraallasest vanem neiu. Ta miskipärast arvas, et ma ajan keelt kõrva itaallasele, kellesse ta ise kõrvuni sisse võetud oli. Hea nõmedik, mul mees olemas, miks mulle seda itaallast veel vaja??
Häid tuttavaid leidsin ka naaberlaevadelt. Naaberlaevalt tulid inimesed meie laeva tööalusele igapäevaselt appi tööle.

Laeval olemise boonustest veel niipalju, et laeval sai süüa pärliliha igas variandis (kuivatatult, marinaadis, grillitult) ning see on väidetavalt väga suur gurmaanlus. Pärliliha pakendatakse kile pakenditesse, ning see müüakse maha Jaapani ja Hiina rikkuritele, kes suudavad seda enale lubada. Kilo hind oli kindlasti üle 100 AUD, vist midagi 170.- AUD kanti.

Lahe oli see, et laeva ümber tiirlesid igapäevaselt ’sleepy-sharks’ ja ka muid haisid tuli ette. Samuti delfiine nägime päikesetõusu ajal.
Maismaalkäigud olid ülivinged. Korjasime ise kivide küljest austreid ning küpsetasime hiljem grillil või sõime otse toorelt.
Päikseloojangud merel...
Kuu aega tsivilisatsioonist täiesti eemal, merel olla, juba see on väga huvitav kogemus.
Backpackersi lemmik boonus on kindlasti see, et palka saab korralikult ning kulutused on nullis. Söök, jook, majutus – millegi eest ei maksa ise. Ainult enda tarbitud õlle eest tuleb veidi välja käia.
Ja lõppkokkuvõttes tundma õppida kogu seda pärli-farmindust oli igati hariv ja ka äärmiselt põnev. Näha päris pärleid, saada endale pärlikarp (või rohkem) mälestuseks ning tutvuda uute inimestega – super kogemus!

Kahe nädalaga teenisin 1921.- AUD puhtalt kätte.

Kimberly'sse ilma neljaveoliseta

2009-05-31T18:29:00.002-06:00

Täna vahetasime autos veidi rolle – Kalle asemel sõitis Oliver, minu e kaardilugeja asemel oli Karl. Esimene peatus oli Munjina bensiinijaam, kus Oliver pani plaaniks jõuda kella poole 13ks Port Headlandi. Jep, see jõustus! Kuid suur oli meie pettumus, kui ainus vaatamisväärsus oli raua laadimine sadamas. Mõtetu. Täiesti mõtetu. Ülejäänud aja passisime McDonalds’is netis ning vihmasabina saatel alustasime sõitu 80 miles beach’i poole. Ööbimiskohta otsisime ikka hea jupp aega jälle. Pidime leppima elektriliinide all ööbimisega mitte just kõige ilusamas kohas.

2.06 Jõudsime 80 miles beach’ile. Päris raske oli leida teed sinna, sest enamus olid avalikkusele suletud. Lõpuks see meil õnnestus ning hea oli, et see õnnestus. Rand oli väga ilus. Liiv ja merekarbid, sügavaks läks veel aeglasemalt kui Eestis Pärnu rannas. Vedelesime seal hea hulga aega seal ja korjasime merekarpe.

Hiljem jäi meil veel ainult umbes 17 km Broome’i ning kiirustasime, et jõuaks sinna enne i-punkti sulgemist. Jõudsime, saime teada, kus asub korralik ostukeskus, pesemisvõimalused ja muu vajalik. Cable Beach nägi juba esmapilgul väga super välja, ning avalikud dushid rannas meeldisid meile samuti. Kuna igal pool Broome’is olid sildid, et ööbida autoga pole lubatud, sõitsime uuesti Broome’st välja, umbes 25-30 km, ja leidsime mitte just kõige kenama, aga päris huvitava ööbimiskoha Roebuck plains lähedal pilliroogude keskel kruusaplatsil. Siis me veel ei teadnud, aga sellest kohast sai meie „kodu“ päris pikaks ajaks.

3.06. Oliveril oli broneeritud lend Broome’st Aasiasse 6ndal juunil, seega oli meil seltskond koos veel mõned päevad ainult. Tekkis idee käia koos ära ka Kimberlys Geikie Gorge rahvuspargis. Ainus mure oli see, et enamasti räägiti, et ilma 4WD autota ei ole sinna eriti mõtet minna. Muidugi see ei taksitanud meid, ning sõit algas Fizroy Grossing’ poole. Kui õigesti mäletan, siis tee sinna polnud mingi probleem, korralik maantee. Geikie Gorge juures tegime väikese jalutuskäigu mööda jõesängi. Iseeneset oli kaunis koht, kuid samas jutud sellest kohast tundusid olevat paremad. Väike pettumus vist. See võis tulla ka sellest, et eelmine Karijini rahvuspark oli see-eest lihtsalt nii hea, et kõik muu nüüd selle kõrval lihtsalt kahvatus.

Põnev oli see, et olime lugenud, et selles jões on ka krokodillid, keda me veel polnud metsikult looduses näinud kunagi. Seega otsisime neid igalt poolt, kuid ei näinud. Kuni Oliver tegi ühest jões ulpivast puuoksast ühe pildi oma korraliku fotokaamera zoomiga ning oma imestuseks avastasime, et sellel nn. „puuoksal“ olid silmad!!!! Selgus, et me lihtsalt ei teadnud, kuidas kroksid vees välja näevad, ning pidasime neid vees ulpivateks puuoksteks. Tegelikult terve jõgi kubises magedavee krokodillidest. Kes veel ei tea, on need palju pisemad soolavee krokodillidest, ning nad pole väga agressiivsed.

Tagasisõit Broome’i osutus seikluseks. Me ju ometi ei tahtnud läbida sama maanteed, vaid palju põnevam tundus võtta kõrvaltee, mis viis samuti Broome’i poole. Ainult et, see tee oli mõeldud neljaveoliste autode jaoks. Küsisime taaskord, et kui hull tee tegelikult on. Öeldi, et ei soovita, aga samas praeguse aastaaja kohta on õnneks vähe vett. Selge, mõtlesime proovida.

Esialgu tundus tee olevat suht tavaline kruusatee, ning me olime õnnelikud, et riskisime. Öömaja leidsime 4WD kruusateelt kõrvale karjamaale keerates. Veidi kartsime, et tegemist võib olla eramaaga, kuid... ehh, väsinud olime.

4.06. Hommikul äratas meid lemade ammuumine. Kari metsikuid lehmi oli meie auto ja telgi pea ümber pööranud ning kisasid päris hirmuäratavalt. Me jätkasime oma 4WD teekonda, mis aga meile murettekitavalt kahtlaseks muutus. Lained kruusateel asendusid suurte aukudega, ning kiirus oli ikka väga madal. Kiiruse peale me muidugi ei rõhunud, kuid see ei tõotanud ka midagi head. Varsti tuligi esimene tõsisem taksitus – jõgi voolas üle tee! Ok, tegime jalgadega enne kontrolli, et kus on vesi kõige madalam, ning sõitsime aeglaselt sealt läbi. Auto oli suurest rappumisest kahtlast häält hakanud tegema, kuid samas sõitis korralikult edasi. Vist summuti oli kuidagi ära loksunud vms.

Rõõmsalt jätkasime sõitu, kui juba veidikese aja pärast uus jõgi teed ületas. Seekord tsipa sügavam, kuid saime ka sellest üle. Lootsime, et rohkem vähemalt neid jõgesid ei tule. Tuli, veel üks, ja samas ka veel sügavam. Juba palju murelikumatena suutsime ka selle läbida, kuid enam väga rõõmsameelsed me polnud. Ja õigustatult – 4. Jõgi, mis teed ületas oli ikka päris sügav juba. Mõõtsime väga korralikult kohta, kust läbi sõita, sest põhjas olid ka suured kivid ning muda, kuhu oleks imelihtne kinni jääda või auto ära lõhkuda. Sellel ajal kui me seda mõõtmistööd tegime, sõitis sellest jõesängist läbi üks korralik dziip, kes küsis, et kas me abi vajame. Me ei osanud neilt midagi otseselt paluda, ning tänasime.Nad ootasid ära, et kas me saame ilusti jõevoolust üle, ja kui meil see siiski õnnestus, läksid nad oma teed. Samas kuulsime neilt, et rohkem vett teel ei ole, mis oli suureks kergenduseks.

Pärast jõe läbimist, mõned km edasi juhtus aga ime – meile sõitis vastu veel üks mitte-neljaveoline auto!!! Backpackers’id nagu meiegi lehvitasime hoogsalt üksteisele. Heh, kaks hullu autot kohtuvad 4wd teel, mõlemad on backpackerseid täis pakitud ning mõlemad on Holden Commodore’id! Lahe! Me hoiatasime neid, et esimene jõekoht on kõige hullem, järgnevad 3 on lihtsamad. Edu soovides läksime lahku.

Meid ootas ees Tunnel Creek koobas ning Windjana gorge. Kummaski me pettuma ei pidanud. Koopas olevad inimesed oskasid meid juhatada ka koopajooniste juurde, mis olid kuskil koopa lõpus vasakut kätt väliseinal vms. Kes otsib, see leiab.

Windjana gorge’s oli palju magedavee krokodille. Ilus vaade, ning tore jalutuskäik mööda jõekallast. Suhtlesime seal ka reisivate kohalikega, väga toredad inimesed.

Kuigi Kinberly piirkonnas on totaalne alkoholi tarbimise keeld, lubasime õhtul lõkke ääres endale ikka klaasikese veini.

05.06. Päeval sõitsime palju. Jõudsime Derby’sse, kus lähedal on kuulus suur boab’i puu. Seal tegime loomulikult peatuse, et pildistada ja jalgu sirutada. Hea situatsioon juhtus siis kui autosse istusime. Kalle pani autole hääled sisse ja hakkas parklas juba manööverdama, kui üks võõras oma autoast välja kargas ja meie juurde tormas. Võttis auto katuselt fotoga ning ulatas meile. Jessas kui hea meel Oliveril oli! Oliver oli unustanud oma hea profikaamera auto katusele! Vedamine missugune, et seal teisi inimesi oli.

Kuna ilma oli nagu ikka väga väga palav, olime avanud juba autos mõned õlled, ning lõbusas meeleolus jõudsime tagasi Broome’i. Seega Broome’s ostsime poest vaid veidi kesvamärjukest juurde ning läksime Cable Beach’le jooma ning ööelu nautima. Rannas joomise suur miinus on see, et pärast on tõesti kõik kohad liiva täis. Karl seal tutvus igasugu võõraste neidudega ning tegi hoogsalt pilte. Kahjuks see jäi ta kaamerale ka viimaseks korraks pilte teha. Liiv oli masina ära rikkunud.

06.06. Kätte oli jõudnud Oliveri lahkumise päev. Ööseks olid Oliver ja Karl endale hosteli võtnud, ning nüüd hommikul liitusime nendega köögis, et viimast korda pannkooke teha. Pohmakas oli mõnel inimesel päris korralik, nii et minu üllatuseks jäi seekord kooke isegi üle. Seda juba väga tihti ei juhtu :D. Jagasime fotosid, muusikat ning chillisime lihtsalt hostelis kuni lennukile mineku aeg kätte jõudis. Hostelis kohtasime ka veel ühte eestlast – Lagle.

Pärast Oliveri ära saatmist, läksime randa pikutama. Ööseks liikus Karl magamiskotiga randa magama, me jäime Kallega Cable Beach parklasse. Katsime aknad kõik ära ning lootsime, et kui politsei kontrollima tuleb, ja autosse ei näe, ei saa nad ka väita, et keegi seal magab. Nojah, rumal lootus.

07.06 Hommikul ootas meid trahv 100 dollarile. Milline üllatus! Pea terve parklatäis backpackers’eid oli trahvi saanud. Kui Karl rannast tuli, nägi ta ka seal, et politsei oli inimesi gruppidena sisse piiranud, ning trahvis neid seal ööbimise eest. Tore, tore. Krt.

Edaspidi võttis Karl ikka hosteli, me kasutasime võimalust parkida hosteli ees parklas, ning salaja magada seal. Läks läbi nii mõnigi öö. Keegi kordagi midagi kobisema ei tulnud. Pahatihti ei olnud parklas ainult vaba kohta, siis sõitsime ikkagi oma „kodukohta“ kõrkjate põllule.