Hapukurgi hooaeg

Pärast pikka reisimist Kanadas ja Alaskal on raske kohaneda tavapärase töörutiiniga. Kuigi oleme töötanud vaid 3-4 nädalat, tundub aeg venivat nagu näts - peale tööd vaevab üldiselt energiapuudus ning mõned väljaskäigud kõrvale jättes ei toimugi me elus momendil midagi erilist. Ka töökohad pole väga motiveerivad ning seetõttu tundub enamus aega kaduvat kui mutiauku.

Minu töökoht

Samas ei saa väita, et ma tööl midagi uut ei oleks õppinud. Tean nüüd, et tumeda ja heleda röstiga kohvi vahe peale maitse on ka selle kofeiinisisaldus (heledamal on ROHKEM kofeiini kui tumedal röstil, kuna röstimisega läheb kofeiini kaduma) ja mis asi on „scone“, muffin, „tart“, „square“, „cake bite“ ja spanakopita. Esimest korda elus proovisin London Fog’i nimelist jooki, mis on imemaitsev piimavahu ja kange tee segu. Olen kassas juba tunduvalt parem kui töötamise algusajal ning suudan seega rohkem keskenduda klientide nimede meeldejätmisele. Raskusi valmistab aga endiselt inimestega suhtlemine samal ajal, kui ise üritan tellimust sisestada või raha tagasi anda. Paljud küsivad, et kust mu aksent pärit on, mistõttu peale vastamist, et olen Eestist, tuleb loomulikult seletada, kus Eesti asub, või et kas meil oli see kuulus laulev revolutsioon. Usun, et praeguse seisuga ma tööl väga suuri pläkke kokku keerata pole jõudnud, kuna keegi väga kurtma ega kaebama pole tulnud ja loodan, et see nii ka jääb.

Tarts and squares

Tühi tööpost

Selles konkreetses kohvikus-pagariäris on töötamise eelis ka see, et kohviku sisustus näeb päris kift välja. Suured aknad maast laeni lubavad nautida lumemöllu väljas, samas kui sees põleb kamin ja mängib muhe muusika. Ja lund on viimasel ajal Edmontonis olnud suisa kuhjaga – ühe päevaga sadas maha oma 20cm lund või rohkem, puud on lookas ja kõik särab mahasadanud kristallpurust. Eelmisel nädalal ning ka praegu on temperatuur -20 ringis, mistõttu paluks eestlastel vigisemine jätta ja oma sooja sügisilma nautida! :P

Meie tänav

Kallet näen endiselt nagu kuuvarjutust – tõuseb ta ju kell 4 öösel ja läheb magama seetõttu ka ülivara, kuid õnneks ei ole töö väga kontimurdev ning ületunde ikka koguneb. Oma paari ületunniga teenib ta juba põhimõtteliselt minu päevapalga... :S

Kalle töökoht

Betoonvormid

Vahepeal jõudis me üks korterikaaslastest tagasi Austraaliasse sõita kolmeks nädalaks ning korter on juba pikemat aega meie ja ta tüdruksõbra valduses, mis andis hea võimaluse kutsuda külla Kalle vana hea klassikaaslane Dagny, kes momendil Calgary’s elab. Käidud sai West Edmonton kaubanduskeskuses ja ka Sugarbowl’i nimelises pubis kitsejuustu burgerit söömas. Lõbus nädalavahetus eestlaste seltsis, mida kroonis ka kodumaal momendil kinodes jooksva filmi Seenelkäik vaatamine, mugides samal ajal täidetud mune ja singirulle. Hapukurk jäi ainukesena veel puudu.

Betoonisiluja

Niisiis nagu Ele eelmises postituses korraks mainis, käisin ma sissekandele järgneval päeval tööintervjuul. Kuna kõik naftafirmad, kuhu üritasin löögile pääseda, ütlesid, et hetkel väga lootust pole, kõige varem novembri alguses peaks uuesti proovima, siis otsustasin ka mujalt õnne otsida.

Jõudsingi ainult ühte firmasse oma resümee faksida, kui sealt helistati ja kutsuti vestlusele. Ja nii ma siis olengi juba 5 päeva töötanud väidetavalt Põhja-Ameerika suurimas betoonitehases nimega Lafarge.

Töö ise on kergem kui nafta puurtornidel kogetu. Hetkel valmistame linnale kanalisatsioonitorusid. Iga hommik algab eelmisel päeval valatud torude vormist välja võtmisega, seejärel vormide puhastamine ja uuesti ette valmistamine ning siis juba uuesti valamine ja vormis oleva tsemendi silumine. Hetkel ei tundu midagi rasket olevat ning kõik väga kergelt õpitav. Mulle tundus eriti naljakas see, kuidas töökaaslased kurtsid, et ülemus pidevalt õiendab ja sunnib tööle. Pärast puurtornide kogemust tundus see rohkem nagu jutu jätkuks öeldud ja sõbraliku soovitusena kui õiendamisena.

Töö kõige negatiivsem osa seisneb tööajas. Nimelt algab mu päev juba kella 4st hommikul/öösel, kuna tööl pean olema kell 5. Kuna Kanadas on ületunnid tasustatud 1,5 kordselt, siis on see siin lausa privileegiks, kui sul lubatakse neid teha. Seega olen üsna rahul, et ka mina olen nende õnnelike seas. Nimelt on ka laupäev minu jaoks tööpäev ning mõnel päeval saan ka niisama paar ületundi teha. Palk ei ole loomulikult nii hea kui naftafirmades, kuid tunnipalk 21 dollarit on siiski üsna korralik.

Ele töötab küll ikka veel samas kohvikus, kuid pärast läbirääkimisi omanikuga ei ole ta enam ainult nõudepesija, vaid saab oma päeva jagada lisaks veel rohkem tellimuste täitmise ja kassas olemisega ning ka kõik teised vastutavad nüüd nõude pesemise eest. Ele tunnitasuks on $10.25, kust peaksid maksud juba loodetavasti maha arvestatud olema.

Oktoobri viimasel päeval peetakse Põhja-Ameerikas halloweeni ning kuna sel aastal jääb see kuupäev nädala sisse, siis pidutseti suures osas seetõttu juba eelmisel nädalavahetusel. Sellega seoses käisime külas Triinul ja Harryl, kus Ele ja Triin valmistasid vastavalt kõrvitsast ja kabatšokist oma kunstiteosed. Oli ülimalt lõbus õhtu ning nüüd jääb oodata, kas täna õhtul ka kostümeeritud lapsi ukse taha kommi nõudma tuleb.

Kunstiteosed

Kauboi ja Nõia-Ella

Võõrustajad vuntsikandjad

Samal ajal kui Põhja-Ameerika idarannikul möllas supertorm Sandy ja läänerannikul oli Kanada üks läbi aegade tugevamaid maavärinaid on meil siin preerias rahulik talveilm vahepealsete kergete lumesadudega.

Hunnik nõusid ja suitsev grillimasin

Tundub, et sügis on seekord otsa saamas, sest täna hommikul oli Edmontonis suisa -9 külmakraadi. Mõned lehed on küll endiselt puudel, kuid sellist värvidemängu nagu Quebec’is oli, Edmontonist ei leia. Me pole siinkandis näinud mitte ainsamatki vahtrapuud, mistõttu neile, kes tahavad tõelist Kanada sügist näha siit ka soovitus – seda näeb ikkagi kõige rohkem Quebec’i provintsis.

Meenutusi Quebec'i sügisest

Tööalased uudised on vahepeal arenenud juba nii kaugele, et minul oli täna teine tööpäev ja Kallet ootab ees intervjuu.

Kuidas siis esmamuljed on ka? Noo, kõigepealt peaks vist alustama sellega, et mainin ära, et minust on saanud kõrgharidusega nõudepesija.

Tegu on prestiižika kohvik-pagariäriga, mida juhib tore lesbipaar. Minu esimene tööpäev oli pühapäev, mistõttu lootsin, et äkki saab olema selline laadna sisse-elamise päev. Algus oligi paljutõotav – ühe teise algaja tüdrukuga ja koos ülemusega sai rahulikult kohvikus ringi jalutatud, samal ajal kui ülemus saiakesi üles loetles ning nende koostisaineid. Pean tõdema, et ma isegi ei üritanud kõike kohe meelde jätta. Siis aga viis meie ringkäik meid kööki, nõudepesu osakonda ja sinna ma jäingi sõna otseses mõttes terveks päevaks. Baah, mul ei ole nõudepesu vastu olnud kunagi midagi, kuid ma pole ka varem kunagi töötanud ühe kiire pagariäri nõudepesijana! Hunnikud kõrbenud saiavormidega ja tohutusuurte tööstusmikserite kaussidega aina kasvasid ja kasvasid. Lisaks sellele, et pidin need kõik korralikult käsitsi ära pesema, tuli kõik nõud laduda ka restile, lükata spetsiaalsesse steriliseerimismasinasse, kus nad ülikuuma auruga ära steriliseeritakse ja siis need tulised nõud omakorda jagama terve kohviku peale laiali. Minu lootus, et pühapäev on hea rahulik päev, purunes juba lõuna paiku. Tööpäeva lõpus lonkisin kurnatud selja ja valutavate küüntega kodupoole ning mõtlesin, et nii tobedat tööd pole ma küll oma elus varem teinud. Oleks siis, et saaks sama palka koos lisatundidega, mis kuskil naftapuurtornide laagrites, kuid palganumber on ka kohalikus mõistes üsna nüri..

Õnneks oli mu teine päev väga palju parem kui esimene. Esiteks ei olnud kliente nii palju ja nõusid oli kordades vähem kui pühapäeval, teiseks sain teha enamuse ajast hoopis teisi tööülesandeid. Tuli välja, et ma pole seal ainult nõudepesija, vaid n.ö. „kõigetegija“. Kõigetegija eelis on see, et saab ka näiteks pesu pesta ja siis seda kokku voltida. Nõudepesuga võrreldes palju lihtsam tegevus. Või saan tööruumides moppi lükata, mis on ka hea vaheldus.

Hea meelega tahaks kohe mingit uut tööd, kus saaks paremat sissetulekut, kuid seni kuni otsin, jään loomulikult „oma“ kohvik-pagariärisse edasi.

"Olete jõudnud sihtkohta!"

Kanadas

Meie ligi pooleaastane ringreis läbi Kanada 11 provintsi ja territooriumi on otsa saanud, külastamata jäid vaid 2 kõige raskemini ligipääsetavat territooriumi: Northwest Territories ja Nunavut. See-eest jõudsime läbi põigata aga USA kõige suuremast ja kõige väiksemast osariigist. Nüüdseks oleme juba jõudnud kolmandat korda tagasi Edmontoni ja aeg on jälle sukelduda tööotsingutesse. Kuid enne veel võtsime ühendust tuttavatega, kes siiamaile jäänud on ning väga tore oli kuidagi meie vähesotsiaalsest, kuid loomulikult silmaringi suurendavast ja põnevast reisist maanduda sotsiaalsesse seltskonnamelusse.

Kuna tegu oli pika pühadenädalavahetusega, 8. oktoobril tähistatakse siin Thanksgiving ehk Tänupüha, siis avastasime, et ainus kohalik hostel oli täis, mistõttu palusime abi kahelt armsalt eestlaselt Triinult ja Harrylt, kes meile üheks ööks öömaja pakkusid. Nad kutsusid meid ka Tänupüha õhtusöögile, mida korraldasid koos oma korterikaaslasega ning koos sai väga muhedalt aega veedetud. Tänupüha õhtusöögile tuli kokku 18 inimest, kes kõik oma tehtud roa kaasa olid võtnud ning koos korterikaaslase valmistatud kalkuniga ja Triinu valmistatud kõrvitsapirukaga vajus laud lausa looka kõikide delikatesside all. Meie, kes me just eelneval nädalal olime olnud kehva kiirtoidu peal, hõljusime justkui taevas, proovides kõiki neid traditsioonilisi pühadehõrgutisi. Võime julgelt öelda, et meie esimene Thanksgiving jääb meile meelde pikaks ajaks ja suured tänud Triinule ja Harryle, kes meid sellesse toredasse seltskonda kutsusid.

Linn lõikuspüha eel

Pearooga valmistamas

Rikkalik pidulaud

Eestlastega oleme siin viimasel ajal rohkem suhelnud kui terve meie siinse reisi vältel. Kui lõpuks ikkagi hostelis majutust leidsime, põrkasime kogemata kokku veel ühe eestlase Rainiga. Koos sai käidud juba Niskus naftafirmades tööd otsimas ning suurendamaks eestlaste omavahelist võrgustikku, tutvustasime teda ka Triinule ja Harryle.

Eestlaste punt

Nädal Edmontonis on möödunud ülikiirelt. Oleme hostelist ümber kolinud tuttava austraallase ja sakslase juurde, kes elades kahetoalises korteris pakkusid meile hea meelega oma ühte vaba tuba. Õhtud on möödunud külas õhtusöökidel käimisega ja päeval üritame (kuigi vaikselt-vaikselt ja rohkem Raini ärgitusel) tegeleda tööotsingutega. Niskus nimelt öeldi meile, et hooaeg pole veel alanud ning naftapuurtornidel oodatakse maapinna külmumist, mistõttu tuleb ka igasugu muid pakkumisi uurida. Peaks mainima, et kuna vastuvõtt sõprade poolt Edmontonis on olnud nii vägev, siis hea meelega leiaksime me võibolla mõlemad isegi tööd siin linnas ja naudiksime veidi sotsiaalelu.