Piisonijaht

Eelmisel nädalavahetusel sai tehtud esimene väljasõit Edmontonist koos brasiillase JP’ga ja sakslase Phillip’iga. Valisime sihtkohaks ühe lähedalasuva rahvuspargi, mida kutsutakse Elk Island rahvuspargiks. See park on kuulus eelkõige piisonite poolest, kes elasid seal vanasti looduslikult, kuid notiti siis maha ja hiljem toodi uued samasugused piisonid asemele. Nüüd on ala koos piisonitega kaitse all. Meie esmane eesmärk oligi näha just piisoneid vabas looduses ja seal pidi neid olema suisa kahte erinevat liiki.

Rahvuspark asub kõigest 45 km kaugusel Edmontonist idas ning kuna Kanadas on absoluutselt kõik teed kas põhja-lõuna või ida-läänesuunalised, ei olnud rahuvspargi leidmine just väga raske.

Jäätunud järv saarekestega Elk Island rahvuspark

Raskeks osutus aga piisonite leidmine, kuna park on suur ning nad tohivad seal täiesti vabalt ringi uidata. Inimeste ja loomade vahel pole mingeid piirdeid, mis teeb matkamise seal eriti põnevaks. Pärast veidi aega ringisõitmist, jäätunud järve ääres võileiva nosimist ning muidu ringikõndimist otsustasime alustada tõelist piisonijahti. Kuna üks matkarada kandiski nime Bison loop, võtsime suuna sinnapoole. Teel sinna, nägin aga autost ühte piisonit kauguses ning me pidasime auto kinni. Piison oli küll oma pool kilomeetrit teest kaugemal, kuid otsustasime minna teda lähemalt pildistama.

Kaks hiiglast kauguses

Ma ise väga lähedale ei kippunud, ning jäin sakslasega tee äärde vaatama, ohutust kaugusest, mis toimuma hakkab. Kalle ja brasiillane lähenesid aga reipa sammuga piisonile, kelle kaaslane samuti peagi nähtavale ilmus. Lõpuks läksid nad isegi nii uljaks, et olid piisonitest kõigest 5-10 meetri kaugusel!!! Päris hirmus oli seda vaadata. Mõtlesin küll, et nad on ära keeranud. Ma ei tea piisonitest palju, kuid niipalju kui ma tean, on nad taimetoitlased aga võivad siiski ärrituda ning vaenlast rammima hakata oma hiigelsuurte peadega.

Seekord õnneks midagi sellist ei juhtunud. Kalle ja JP said super head pildid ning veel parema kogemuse osaliseks.

Noh, kas pole lähedal? :P

Rahvusparki sissepääs maksis auto peale $15.60, mis tuli nelja peale jagades päris odav, sest üksikpilet maksis muidu $7.80. Talvehooajal oli soodustus, ma usun, kodulehel oli auto pilet $19. Ilma piletita sisse ei saa, tõkkepuu on ees. Idee on võibolla soetada aastane auto pilet erinevatesse Kanada rahvusparkidesse. Kui selle ostmiseks läheb, eks kirjutame pikemalt, mis soodustused ja asjad sellega kaasnevad.

Eile sai see-eest käidud ka ühes Edmontoni linnapargis William Hawrelak. Praegu tunduvad pargid sellised tühjad ja lumised kuna mõni päev tagasi oli Edmontonis suur lumetorm. Aga nägime seal palju hanesid, kes ootasid suure järve ääres kannatamatult kevade tulekut, ehitasime brasiilasega lumememme (tema elu esimene lumememm!) ning pidasime maha korraliku lumesõja, mida JP naerdes filmis ja portugali keeles midagi peale rääkis, kuna tuli välja, et ka lumesõda polnud ta enne näinud, rääkimata siis selles osalemisest.

Willian Hawrelak pargis jalutamas

Brasiilase esimene lumememm

Õhtul tegi JP ka väga huvitavaid brasiilia näkse – coxinha’sid. Ülihead! Me aitasime neid ka valmistada, nii et nüüd oskame neid ka ise teha.

Haned poosetamas

Kompott kolmandal riiulil

Hosteli kolmandal korrusel elavad praeguse hetkega meiega koos rootslased, austraallane, iirlased, posu sakslasi ja üks brasiillane. See kooslus moodustab mõnusa kompoti, mida saab iga päev purgist mekkida nii palju kui isu jagub ja vahel võib isegi üledoosi saada.

Vaade Edmontonile

Näiteks eile tuli Nevin meile hostelisse külla. Istusime köögis veidi aega ja kuna tal oli ka hiljuti sünnipäev ning ta on meid tööotsingutes palju aidanud, kinkisime talle ühe Eestist kaasavõetud Vana Tallinna pudeli. Ta läks meie juurest edasi hokimängu vaatama ja ei saanud pudelit sinna kaasa võtta, seega jäi see endiselt meie kätte. Kui Nevin läinud oli, astus kööki rootslane ja nägi Vana Tallinna pudelit meie laual. Ta silmad läksid suureks, naeratus tuli näole ja ta küsis meilt, et kas Tallinn asub Eestis? Meie muidugi veel suurema naeratuse saatel vastasime, et loomulikult, see on ju Eesti pealinn, mille peale oli tema vastus: “Oh, I have been in Tallinn, but I thought it was Poland!” (tõlge: “Oh, ma olen käinud Tallinnas, aga ma arvasin, et see on Poola”). Ma arvan, et seda naeru ja hämmingut, mis meist valla pääses, on raske kirjeldada. Kuidas saab reisida kuhugi, teadmata kuhu riiki sa lähed? Nojah, eks meil Balkani riikides reisides sai ka muidugi üks selline autoreis tehtud, kus me arvasime, et oleme sõitnud otsapidi Albaaniasse, kuid olime hoopis Montenegros. Samas me avastasime seda suhteliselt kiiresti, mitte aastaid hiljem! Mis kõige suuremat hämmingut tekitas, et tegu oli meie naabri rootslasega!!! Uskumatu tüüp. Ta ühmas ka meie naeru peale, et ta on geograafias väga nõrk. Saime selle väitega vaid nõustuda. :)

Reklaamipaus. Vaata ja kuula youtube'ist ühte viimase aja head muusikaleidu, mida siin ka tihti raadiotes mängitakse:

http://www.youtube.com/watch?v=SDTZ7iX4vTQ

Ega ma muidugi ise teatud situatsioonides parem pole. Blond juuksevärv lööb ikka aeg-ajalt välja küll, kuigi olen juuksed taaskord suht lühikeseks lõiganud, et keegi aru ei saaks. Kolmanda korruse köögi interjör sobib ideaalselt kokku kogu selle kultuuride-seguga, kes seda kasutavad, olles ise üks paras kompott. Seintelt, laest, külmkapi pealt ja mujaltki võib leida pea kõikide erinevate tähtpäevade dekoratsioone – jõulud, valentinipäev, Halloween, St.Patrick’s day jne.jne on k6ik korraga esindatud. Ühel seinal on ka rohelise teibiga kirja pandud parimad naljad, mida keegi on suutnud genereerida. Olin need naljad muidugi mitmeid kordi läbi lugenud, kuid ühel õhtul pakkus brasiillane kõigile soolapähkleid, öeldes:” I have some Brazilian nuts.” Ning peale seda, kui ma olin neid proovinud ja automaatselt kiitnud “They are very good!”, sain aru, et olin läinud täpselt sama rada, nagu nali seinal – brasiillasel ei jäänud muud üle, kui see vaid lõpetada lausega: “That’s what she said!” :D Tõlkima ma seda ei hakka… sry!

Köögiasukad

Nädalavahetus kujunes meeleolukamaks kui algul plaanisime. Hosteli köögis sai alguses suure kambaga istutud ja mokalaata peetud kui otsustati liikuda linna parimasse kantrimuusika klubisse Cook County! Huvi näha kantrimuusika tantsuklubi oli suur ning ootused olid üles kruvitud. Iseenesest pettuma ei pidanud – koht on suur ja rahvast palju. Tegevust jagub samuti rodeosõidust kantritantsijateni. Enamus inimesi on ikka korralikult kantri stiilis (ruuduline särk meestel kohustuslik ja kauboi kaabu samuti), seega Kallel väga lööki polnud – ta tuli triibulise särgiga… Peab aga endiselt tunnistama, et sellest muusikastiilist ei saanud ka peale seda õhtut meie lemmik muusikastiil. Line-dance jäi ka nägemata. Loodetavasti kui ilmad soojemaks lähevad, näeb seda hoopis mõnes veelgi ehedamas kohalikus väikelinna pubis. Yee-haa!

Tulevane pruut pulli seljas ratsutamas Cook County's

Pean kirja panema ka meie katse näha virmalisi. Eelmine nädal kuulutasid kohalikud lehed, et tulemas on kolmepäevane suur “solar storm”, mistõttu peaksid tekkima tugevad virmalised, mis olevat nähtavad isegi USAs. Me siis läksimegi väikse hostelipundiga kella 12 ajal öösel linna kõrgeima mäe otsa, et vähegi midagi näha. Virmalisi on Edmontonis muidu nähtud küll ja küll, lihtsalt peab õigel öösel väljas olema. Kõndides mäe poole, nägimegi õrna helendavat triipu taevas, mis tundus päris paljulubav, kuna liikus aeg-ajalt veidi. Samas juba 15 minutit hiljem kattus terve taevas kiiresti pilvedega ning meie katsetus virmalisi näha luhtus totaalselt. Tuleb jääda ootama järgmisi kordi. Sain ka teada, et suvel peaks siin virmalisi nägema samuti nagu talvel – virmalised ei ole seotud külma ilmaga, nagu ma alguses miskipärast arvasin. Üks hostelikülaline seletas mulle päris lihtsas keeles, kuidas ja miks nad tekivad. See on seotud päikese pinnal toimuvate plasmaplahvatustega, mis tekitab magnetlaineid. Need liiguvad maakera telje mõlemast tipuosast maa atmosfääri ning seetõttu on neid näha just põhja- ja lõunapoolusel. Vinge. Peaks muidugi netist selle kohta rohkem lugema. Tuttavate tehtud pildid, mis on tehtud Yellowknife’s ja mida nad mulle on näidanud, on olnud aga vapustavad. Tekitasid kinnisidee, et juba Kanadas olles, pean korralikult virmalisi nägema.

Virmalisi otsimas

Kui reklaamipaus meeldis, siis teine hea lugu Foster The People seltskonnalt on Don't Stop
http://www.youtube.com/watch?v=jlAgHt92lqE&feature=relmfu

Ootamatu tagasitulek

Vaade puurtornile catwalk'ilt

Siin puuraugul on meil tööd veel maksimaalselt 3ks ööpäevaks, pigem kahjuks 2ks. Puurtorni juhataja käskis meil hoogu maha võtta juba eile, tema palk ju oleneb ka sellest kaua me siin tööd teeme. Seega viimased 2 ööd on tõesti suht lebo olnud, puurija vaatab koerakuudis oma sülearvutist filme ja kedagi väga ei huvita, kui kiiresti asjad liiguvad. Pigem jah, huvitab, et asjad liiga kiiresti ei läheks..

Maksimaalne vanus, mida mulle seni siin pakutud on 22, miinimum 20, päris hästi säilinud! Ja kõik kellega vähegi pikemalt olen rääkinud, kiidavad mu inglise keelt ja uurivad, et kas Eestis räägime ikka omavahel ka vahel inglise keeles. Nad vist ei saa aru, et maailmas on riike, kus inglise keel polegi riigikeeleks:D

Siin on mul võib-olla 1-2 inimest, kellega võiks peale nafta puurtornis töötamise lõppu edasi suhelda. Üks tüüp on näiteks selline, kes teenib siin 4 kuuga raha kokku ja siis läheb 6-7 kuuks Aasiasse reisima selle raha eest. On nii juba viimased 4 aastat teinud ning plaanib ka sel aastal seda teha. Ta on päris kogukas tüüp, aga ma söön ikkagi temast rohkem! Nad vist võtavad siin seda väga hinge, et iga päev söön nad kõik üle. Neile ei mahu see lihtsalt pähe, et mingi väike eurooplane tuleb ja seda teeb. Mina ise pole söömist kunagi võistlusena võtnud, lihtsalt kõht on tühi olnud:)

Tööriietes

Vahepeal on mul siin küll totaalne madalseis tekkinud - käed valutavad, saapad hõõruvad tegelikult juba algusest peale. Õige number on küll, aga külje pealt on veidi kitsad ja hõõruvad ja kui iga päev natuke hõõruvad, siis lõpuks on päris kehva juba.. Nii et ega see päris meelakkumine siin ka pole mulle. Kuna tahan ehk järgmisel talvel siia tagasi tulla, siis peaksin ainult oma tugevaid külgi näitama. Täna puurija andis mõista küll, et mul järgmiseks hooajaks koht olemas.

Erakorraline töö-öö

Siin pole ühtegi teist välismaalast, vähemalt mulle pole ette sattunud. Tundub suht kohalike pärusmaa ikka, seega vedas mul eriti, et nad minuga ühendust võtsid. See autojuht, kes mu alguses siia tõi, ütles ka, et ta pole siin ühtegi eurooplast veel töötamas näinud, ilmselt käis see siis Treo Drilling’u kohta.

Ükspäev saime Suncor'lt kingituseks kõik nahast spordikotid. Väga äge ja korralik näeb välja. Saab kasutada ka seljakotina. Suncor'lt sellepärast, et Suncor tellib Treo Drilling’ult puurimisteenust.

Sellel samal päeval kukkusid metallreelingud alla ja ühe tüübi käsi jäi reelingute vahele. Ma seisin temast sel hetkel poole meetri kaugusel. Välja nägi küll nii nagu vähemalt mõned sõrmeluud oleks pidanud murduma... aga vist õnneks ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt põrutus.

Lubatud rebasepilt

Minu jaoks üks häirivamaid asju selle naftatüüstuses töötamise juures, millega selle 3 nädala jooksul kokku puutusin oli, et kõik muutus mitte ainult päeva, vaid tunni ja minuti pealt. Näiteks pidin sel päeval kui lõpuks tegelikult Edmontoni tagasi tulin, minema ühte teise camp’i, kuid 10 minutit enne väljasõitu andis puurtorni juhataja mulle teada, et ikkagi mind pole sinna vaja. Väga tore oli loomulikult Elega taaskohtuda, aga ikkagi jäi see veidi kripeldama. Ja nagu teised vanemad olijad seal teadsid mulle rääkida, siis on see selles tööstuses väga tavaline, et kõik muutubki nii ruttu.

 

Niisiis, Kalle on tagasi Edmontonis! Mu rutiin sai purustatud juba esimese päevaga, kui ta saabus – võtsime hostelis kuupakkumisega eraldi toa, mis tähendab, et nüüd ei peagi igal hommikul enne tööle minekut vastuvõtulauas järgmise öö majutuse eest maksma.

Tegelikult peaks siia juurde käima veel umbes 15 veoauto jagu treilereid ja muud tavaari, aga viimasel õhtul tegime ühe erakorralise otse maast puurimise :)

Kuupakkumine on siin väga viisakas. Saad kolmandal korrusel kas jagada ühte tuba kahekesi, mille hinnaks on 750 dollarit kahepeale (hms, ainult 375.- näkku) või siis üksi, mis on aga palju kallim 625.-  On ka eraldi köök alalistele elukatele palju normaalsemate kööginõudega, kui need, mis esimese korruse köögist leiab.

See kuupakkumine on selline veidi salajane asi siin, millest kõigile kohe ei pasundata. Osad inimesed on elanud selles hostelis juba 8 kuud! Seega nad veidi valivad, kes kuupakkumist saab ja kes mitte. Kanadalastele pole see üldse lubatud, ning isegi iga öö eraldi võttes tohib hostelis kohalik elada maksimaalselt ühe kuu.

Kuupakkumisega kaasnes muidugi ka kohalik kolmanda korruse pere koos oma mõnu ja valuga. Kui väga erinevad inimesed ühe katuse all elama peavad, nagu siin on sakslased, iirlased, brasiillane ning austraallane, ja seda juba pikemat aega, tekib pingeid ka loomulikult. Ei tahaks küll rahvuste baasil liigitada, kuid sakslased nagu ikka on ülikorralikud ja brasiillane just mitte väga ning eks see kõik sealt alguse saanud ongi. Me õnneks saame praegu kõigiga hästi läbi ja loodame, et see nii ka jätkub.

Tavaline kontoritööelu

Nädal tööl on väga kiiresti läbi saanud. Mul on oma kontorituba, väike ja mõnus. Arvuti on ka, kuid see on nii aeglane, et ma kasutan siiski Kalle sülearvutit, mis ta mulle jättis. Tööle kõnnin hostelist alla 10 minuti, mis on lihtsalt võrratu kokkulangevus!

Minu kontorituba

Esmaspäev algas kohe korraliku tempoga ja sisseelamise aega nüüd küll ei antud. Kella 8ks tööle ja kell 10 algas juba intervjuu, mida pidin õnneks koos töökaaslase Markusega läbi viima. Sain teada, et mina pean tegema uuringu Köögiviljade tootmise väärtuste ahela kohta, keskendudes kapsa tootmisele. Lihtsamalt öeldes, pean uurima kõike kapsa kasvatamisest kuni selleni, kuidas ta tarbijani jõuab. Tuleb teha 3 intervjuud erinevate kapsa tootjatega ning lugeda palju sarnaseid teisi uurimustöid. Noh, ei tundugi nii väga hull... Uurimustöid on mulle iseenesest alati meeldinud teha. Ma muidugi ei tea palju ärimudelitest ja tootmisprotsessidest, kuid nüüdseks olen juba targemaks saanud ka selles valdkonnas.

Teine tööpäev ei olnud sugugi vähem tempokas – teatati, et tahetakse juba mustandit sellest köögiviljade projektist! :D Ma pidin pikali kukkuma! Teine päev tööl ja kolmandaks päevaks tuleb juba projekti mustand esitada! No tere tulemast, minu mõistus ütles, et see lihtsalt pole võimalik ja nad on tõsiselt nupust nikastada saanud. Rõhusin sellele, et kuna kolmest intervjuust ainult üks on tehtud, siis enamus asju ma lihtsalt teha EI SAA, näiteks analüüsi, kokkuvõtteid jne. Heal juhul veidi sissejuhatust ja üldisemat teksti ja üks intervjuu.

Igaljuhul, tegin tööl nii palju kui jõudsin ja ka hostelis kirjutasin nii palju kui sain. Järgmine päev mustandit esitades tundus see mulle küll väga mõtetu, kuid nad olid päris rahul – kuna see projekt on riigi poolt rahastatud ja tellitud ning meie firma on selle uuringuga nii palju viivitanud, vajasid nad midagi, et pikendust taotleda. Päris terve projekt tuleb esitada 2 nädala pärast.

Ülejäänud nädal oli veidi kergem. Tegime veel ühe intervjuu ja mulle tutvustati ka ühte teist projekti, kus tahtetakse mu abi (kaaliumi, sulfaatide ja kloriidide mõju taimedele vms). Kui juba selle köögiviljade projekti tähtaeg tundus mulle hirmuäratavalt lähedal, siis nojah, nüüd tuleb välja, et pean selle aja jooksul veel ka ühte teist projketi aitama teha. Õnneks mulle mu töö praegu päris meeldib, sest uusi teadmisi saab kuhjaga. Nii et olen meelestatud igati positiivselt ja loodan, et koos väikese inglise keele ülekontrollimise abiga mu kalli ja targema vanema õe poolt, saan kuidagi ikkagi hakkama.

Ok, lisaks tööle pean rääkima siinsest Tim Hortonsi hullusest. Tim Hortons on siinne kohalik VÄGA populaarne kohvi-tee-sõõrikute kiirtoidukett. Nagu Starbucks põhimõtteliselt, ainult Kanada omanikega. Kõik ostavad ainult Tim Hortonsi kohvi, sest see on kõige parem ja odavam. Meie kontor asub 6 korrusel ja esimesel korrusel on ka Tim Hortonsi kohvik-kett. Iga hommik, kui tööle lähen, on seal tohutu pikk saba. Esimene kord ma ehmatasin lausa ära ja ei saanud aru, mis toimub, et nii palju rahvast on. Kanadalaste järjekordade armastamisest ma olen juba rääkinud varasemas postituses, kuid see saba ületab kõik. Järjekorrad Tim Hortonsist ulatuvad pikalt nende kohvikust välja, meie maja fuajeeni ja siis veel otsapidi päris pikalt veel ka õue. Ma pean sellest mingi päev pilti tegema (kuigi ma ei tea, kuidas see pildile mahub). See ei ole lihtsalt võimalik, mis toimub!!! Ka kaks maja tänavalt edasi kõndides asub ka Starbucks ning see on peaaegu tühi. Tundub, nagu kanadalased tahaksid ka killukest Nõukogude aja kogemust oma ajalukku kirjutada. Ma usun, et kui neil oleksid samasugused mälestused järjekorras passimistest nagu eestlastel, oleks ka neil selline allergiline reaktsioon igasuguste järjekordade vastu nagu mul vähemalt on (ja olgem ausad, ma olin siis ikka väga noor, kui sai veidi järjekorras passitud). Noh, õnneks neist keegi oma kohvist ilma ei jää, nagu võis tihti juhtuda meie Nõukogude ajal.

Kass raamatupoes

Üks eriti lahe pood on siin Edmontonis veel. Tegemist tavalise raamatupoega ning kui ma aus olen, ei tea ma isegi poe nime, sest mu tähelepanu köidab alati üks valge-punase-kirju kass, kes akna taga istub ja välja vaatab! :D nii äge!

Tööelust veel veidi. Ma polnud terve nädala jooksul veel mingit lepingut allkirjastanud ning olin juba päris mures, kuni reedel tuli ülemus minuga sellel teemal rääkima. Ta ütles, et ma kirjutaksin ise INVOICE’i e arve, saadaksin talle ja et sekretär toob mulle tšeki selle nädala kohta. Veel ütles, et neil oleks mulle tööd pakkuda arvatavasti kuni märtsi lõpuni, mis sobiks mulle väga ideaalselt, sest siis peaks ka Kalle töö lõpetama.

Kui ta lahkus, asusin kohe "googeldama", et mis asi see "invoice" üldse on??? Suure suuga lubasin "jees-jees, no problem, sure!" Iseendal polnud aimugi, mida see kõik tähendas. Pärast hakkasin mõtlema, et arvatavasti ei teegi nad minuga mingit püsilepingut, vaid maksavad iga nädal justkui sisseostetud konsultatsiooniteenuse eest vms. Tundub, et see on päris hea mulle, sest tšekk oli 1100 dollarile ning niipalju, kui ma aru sain, et lähe sealt siis ju enam maksud maha! Kui sekretär mulle hiljem tšeki ulatas, pidin talle tunnistama, et see on esimene tšekk minu elus, mida käes hoian ning mul pole nõrka aimugi, kuidas sellega peaks edasi toimetama. Ta oli üli-hämmingus, ei osanud kohe midagi vastata. Ma kiiresti selgitasin siis, et Eestis ei ole tšekimajandus peaaegu üldse käibel, millepeale ta veidi rahunes ja mulle üht-teist seletas. Pean asja veel kuskilt täpsemalt uurima. Praegu tundub ikkagi segane see värk. Loodan, et ma ei pea Toronto Eesti Ühispanka selle tšekiga minema ja asja saab korda ajada ka pangaautomaadi kaudu nagu sekretär midagi seletas.

Õhtune 100th Avenüü

Sain teada ka, et meie firmas on lausa traditsioon reedel kella neljast koguneda koosolekutuppa ja õlut või veini juua!!! Kas pole tore traditsioon?!! Alkohol on muidugi firma poolt...

Õhtul sai siis veidi tähistatud minu esimest palgapäeva väikese piljardimänguga kohalikus pubis Black Sheep.

Põhjarindel muutusteta

Kelleni uudis veel jõudnud pole, siis Kalle sõidutati juba pühapäeval (26. veebruar) õnneks tagasi samasse puurtorni laagrisse Rig no. 5. See on väga hea eelkõige sellepärast, et nafta puurimise hooaeg lõpeb juba märtsi lõpus ära ja loodetavasti saab ta ühe täis 24 tööpäevase tsükli. Vähemalt on töö tuttav ning sõbrad ees ootamas.

Nagu juba eelmises postituses mainitud sai, töötas ta need vahepealsed päevad Ponokas laos, põhitööks autode pesemine survepesuriga! Osad ta kommentaarid oma töö kohta olid päris naljakad, mistõttu jagan neid teiega:

„Mul käsi suriseb sellest, et terve päeva seda survepesurit olen käes hoidnud. Kõik töötajad toovad juba oma isiklikke autosid ka mulle pesta ja siis, kui autod pestud, saan vahelduseks ka põrandaid selle sama masinaga pesta. Üsna nüri aga tulus töö ($20/h).

Üks töökaaslane kutsub mind siin mister Estoniaks! :D Ei tea, kas ta on mu ilust nii lummatud või proovib lihtsalt meeles hoida, et kust ma pärit olen. Ülemus kutsub mind aga bossiks. Tema auto tegin ma eriti hästi puhtaks nii seest kui väljast, nii et ta on hetkel minuga väga rahul!

Pidin Ponokas ka esimest korda lund koristama Kanada pinnal. See oli päris naljakas, kuna osa sellest koristasin oma lemmiktööriista survepesuriga, seda tänu sellele, et lume all oli suur õliplekk. Mulle loogilisem oleks olnud labidaga kõigepealt lumi ära visata ja siis survepesuriga plekk maha pesta aga ülemus ütles, et ma kõik selle lihtsalt pesuriga teeks.

Lõpuks sai töö laos otsa, kuna nad ei suutnud mulle lihtsalt enam ülesandeid välja mõelda - kõik asjad on juba puhtad.“

Puurtornis pandi Kalle seekord aga hoopis öisesse vahetusse. Võibolla näeb ta siis lõpuks ka virmalisi või karusid. Lugesin hiljuti kohalikust lehest, et üha rohkem karusid on kinni püütud naftakompaniide laagritest. Iseenesest päris õudne, kuigi metsikut karu tahaks näha küll.

Edasi aga veel elust naftapuurtorni laagris:

„Tagantjärele mõeldes olid need esimesed 5 tööpäeva nagu interaktiivne giidiga tuur nafta puurtornide ellu ja töösse. Sain teada kuidas puuritakse, võetakse maapinnaproove, liigutatakse puurtorni jne. ja seda kõike kusjuures selliselt, et ise ei pea midagi maksma, vaid makstakse päris hea tunnitasuga peale. Lisaks saab päris head trenni ka! Kusjuures, ma pole seda vist veel maininud, et need augud, mida puuritakse on siin umbes 500 meetri sügavused, mis on päris muljetavaldav nii väikse torni kohta.

Seekord tagasi puurtorni tulles oli esimene tööpäev ikka väga raske. Külma oli üle 20 kraadi kindlasti ja ka füüsiliselt oli päris kurnav. Nii väsinuna, nagu me kõik sellel hommikul olime, ei tohiks nii ohtlikule töökohale nagu puurtorn üldse tööle lasta... See oli päris masendav.

Kuna töötan nüüd öösel ja päeval magan, olen oma toa käepärastest vahenditest päris pimedaks suutnud teha, et ometigi ühtegi päikesekiirt selle 3 nädala jooksul ei näeks :D

Ma hästi veel ei kujuta ise ka ette, et kuidas lihased ja liigesed 24 päeva vastu peavad aga usun, et varsti harjuvad nad selle koormusega juba ära ja siis läheb kergemaks. Juba praegu on vahe päris märgatav, kuna neid asju mida alguses punnitasin kõigest jõust tõsta, tõstab praegu mingi probleemita.“

Üritasin Kallelt ka küsida, et kuidas see töö seal täpsemalt välja näeb. Ta mingi aeg kirjutas mudalekkest, mida nad koristasid. Minu aju suutis genereerida pildi tüüpidest, kes rehadega maapinda riisuvad. Miski nagu ei klappinud selles pildis. Õnneks sain temalt ka vastuse:

„Mudalekkega võitlemine käib siin nii, et kogu aeg on seal kohapeal ka üks suur imemisauto, mis saab toruga maast vett ja muda endasse imeda. Meie töö on siis labidate ja muude vahenditega muda talle ette sööta, samal ajal ka ise mudas sumbates. Selle suure lekke kohta, mis eelmine kord siin tekkis, pidime eile või üleeile veel raporti kirjutama igaüks, et mis ikkagi juhtus.

Päris naljakas on ka see, et siin on sellised väikesed ankeedid, mida saab vajadusel täita. Ühed on selle kohta, et kui näed kedagi oma töökaaslast midagi head tegemas, siis kirjutad sellest, et mida nägid ja mida talle selle peale ütlesid. Kõige lihtsam variant on, et nägid kedagi õiget tõstmistehnikat kasutamas ja ütlesi talle: „Hea töö!“ või midagi sellist. Teine ankeet on selle kohta, kui näed mingit ohtu, siis tuleb ka see dokumenteerida. Näiteks kui näed, et väljas on libe, siis kirjutad: „põrand oli libe, mina tubli kodanikuna märkasin seda ja panin saepuru sinna peale“. Ja siis väidetavalt antakse iga nädal parimale ohumärkajale väikene tugrik näiteks kinkekaardi näol. Siin paar tükki on enne võitnud bensiinikaardid ja nüüd täidab pea igaüks meist iga päev mõne ankeedi. Vahepeal peab neid ka kohustuslikus korras tegema, kui tuleb kõrgemalt käsk. Mina olengi neid ainult siis täitnud, sest see tundub tõesti veidi tobedana. Alguses arvasin, et neid täidetakse ainult siis, kui midagi tõsiselt ohtlikku märkad, kuid siis nägin ühte kirjutatud ankeeti, mis mingil määral puudutas ka mind ja arvasin, et nüüd on perses, tulevad mingid tõsised jutuajamised jne. Aga ei, siin pigem mõeldakse neid ohte välja hoopis.

Eile liigutasime jälle puurtorni, seekord umbes 10 kilomeetri kaugusele. Seega oli päris palju passimist, kuna ootasime millal veoautod kitsastel metsateedel selle maa suudavad läbida. Siin on umbes 15 veoauto jagu kraami, vist veidi rohkemgi, treilereid ja muud tavaari, see kuidas see liigutamine käib, on omaette vaatepilt muidugi. Uskumatu ikka kuidas need veoautod nii suuri laadungeid endale peale tõmbavad ja maha panevad! Kahju, et ma sellest videot ei saa teha... Aga jah -15 või -20ga väljas niisama passida paar-kolm tundi on ka omaette katsumus, kõik jäätub siin nii kiiresti ära ikka. Näiteks kui hingeõhk turvaprillidele satub ja nad uduseks lähevad, siis kümne sekundiga on prillid juba jääs.

Eile oli ühe luugi kett maasse kinni jäätunud ja kui veokas seda treilerit endale peale tõmbas, siis rebis selle luugi küljest ära lihtsalt, mille peale saime puurtorni juhatajalt päris korraliku sõimu. Ma igaks juhuks ei hakanud mainima, et nägin seda enne küll, aga ei uskunud, et see luuk sealt küljest selle peale kohe ära tuleb.“