 |
| Mudamülgas |
Kõigepealt oli vahepealne periood minu jaoks
taaskohtume nafta puurtorniga. Ühel teisipäeva hommikul kell 4.30 asusin
Edmontonist teele Bretoni küla poole, mille läheduses asus Nabors'i naftafirma
puurtorn number 3. Mu numeroloogia-huvilistest kunagistele klassivendadele
ütlen vahemärkusena, et talvel töötasin Treo firmas puurtornil number 5.
Ees ootas mind üsna mudane maalapp. Kuna
esimesel neljal tööpäeval olin sunnitud sinna minema meie oma autoga, siis on
mul väga hea meel, et ei pidanud seda enam hiljem tegema. Nimelt muutus
nimetatud maalapp mõne päevaga tavaautodele täiesti läbimatuks ning ka suured
veoautod vajasid kohati abi minema saamisel. Süüdlaseks igapäevased hoovihmad
ja rahe. Ühel päeval sadas nõnda palju, et ühe treileri ees, kus elas meie
meedik, oli umbes põlveni vesi, lisaks selle all muidugi muda. Treileri ette
paigutatud plastikust 6x3m matid olid paarkümmend meetrit eemale ujunud. Kahel korral
kaotasin üsna raskeid asju tassides oma kummiku mutta ning olin sunnitud
sokiväel porri astuma.
Töö ise oli ilmselt füüsiliselt kergem kui
talvel, kuid vihmahoogude vahel lõõmav päike ja ligi 30kraadine palavus tegid
selle vähemalt sama raskeks. Mu peamiseks ülesandeks oli lihtsalt puurtorn
puhtana hoida, mis muidugi ei ole nii lihtne, kui see esmapilgul tundub, aga
mitte ka midagi kontimurdvat. Enamasti tähendas see seebivee ja harjaga seinte
nühkimist ning seejärel survepesuriga seebi mahapesemist. Loomulikult tuli
vahepeal ka ühtteist raskemat tassida ja teisi asju teha, aga jällegi mitte
midagi ületamatut.
2 kõige ebameeldivamat osa mu 20päevase
töötsükli juures olid ilmselt mu töökaaslased ning mu saapad. Mõlemad hakkasid
hõõruma ja pinda käima juba esimesest päevast alates. Kolmandaks päevaks oli mu
varvastel ja jalgadel 5 keskmisest suuremat villi, mis segasid mul korralikult
kõndimast ning kõrvad jooksid sitavett nendest lollustest ja lõugamistest, mida
pidin oma töökaaslastelt kuulma. Loomulikult olin kuulnud, et nii pannakse seal
inimesi proovile, et kas saad pingelises olukorras hakkama või mitte, aga
ikkagi on see jube ebameeldiv, kui ise üritad endast parimat anda, samal ajal
kui keegi sulle selja tagant kõrva karjub, kui kehva tööd sa teed. Neljandal
päeval hakkasid osad villid juba paranema ja töökaaslased leebuma, kuna suutsin
end ilmselt tõestada. Veidi raskemaks tegi olukorra muidugi see, et iga nädal
töötasin uue meeskonnaga ning tõestamisprotsess algas peaaegu nullist...
 |
| Töökaaslastega |
Üks asi, millega ma harjunud polnud, oli ülimalt
ebaintelligentsed inimesed. Olen siiani enamasti ilmselt hellitatud sellega, et
olen saanud suhelda endast targemate inimestega, seega oli seal kontrast üsna
suur. Kuna see töö ei nõua mingit haridust ning erioskusi, aga teenistus on
lausa unelmate oma, siis meelitab see ligi väga palju noori poisse, kes on heal
juhul põhikooli lõpetanud. Viimati mainitu koos sellega, et vähemalt 90% selles
tööstuses töötavatest inimestest teevad seda tööd ainult raha pärast ja kellelegi tegelikult ei lähe korda, mis seal toimub, on
naftatööstuse ühed suurimad probleemid, millega vähemalt mina kokku puutusin.
Pärast taaskohtumist oma Edmontoni sõpradega
ning kahe toreda eestlasega tutvumist, sõitsime uuesti avastama Rocky Mountains
mäeahelikku. Mäed ise olid uhked ja suured nagu neid mäletasime, kuid
vau-efekti enam ei tekitanud. Ei tea, kas lume puudumise tõttu või sellepärast,
et oleme vahepeal väga palju mägedes ringi seigelnud. Küll aga olid hoopis
uhkemad sealsed mägijärved, kuna nüüd lõi välja nende helesinine värvus, mis
jää all ainult aimatav oli. Eriti uhked olid muidugi Lake Moraine ja Lake
Louise. Vaatamata sellele, et käisime Rocky'des nädala sees, oli turiste
kordades rohkem kui talvel ning järvede juures parkimiskoha leidmisega oli üsna
suuri raskusi. Maanteed Jasper'i ja Banff'i linnakeste vahel ehk Icefield
Parkway'd nimetatakse üheks kaunimaks maailmas, mida ta meie silmis ka
kahtlemata on.
 |
| Elk ehk põdrasuurune kitseline |
 |
| Lake Moraine |
 |
| Eestimaine kitseline |
 |
 |
| Maligne kanjon suvel |
Järgmiseks taaskohtumiseks sai Calgary's mu
klassiõe Dagny sünnipäev. Vaatasime tema ja Stefani juures nende pulmapilte
ning saime üle pika aja nautida paariks päevaks oma tuba ja voodis magamist.
'88 aasta taliolümpialinnast suundusime lõuna
poole Waterton rahvusparki. Plaanis oli küll paar pikemat matkarada võtta, kuid
kuna keha ja vaim pole hetkel enam matkamisega nii sina peal, siis piisas
vabanduseks palav ilm, et valida hoopis üks lühematsorti rada. Küll aga leidis
seal aset üsna ootamatu kohtumine matsaka musta karuga. Olime just ühes varjualuses
lõpetanud oma lõuna küpsetamise ja söömise, kui head lihalõhnad meelitasid ligi
mesikäpa. Üritasime käiku lasta kõike videodest õpitut, ehk proovisime end
võimalikult suureks teha ning jämeda häälega temaga rääkida, kuid ta vaatas
meiega tuima näoga 3 meetri pealt tõtt, kuni appi tulid veel 4 inimest, mille
peale karu oma/meie lõunast siiski loobus ja lahkus.
Watertoni pargist võtsime suuna juba itta, et
mõne nädala jooksul jõuda maailma suuruselt teise riigi idarannikule. Nendest
seiklustest aga juba järgmises postituses.
