Juubel

Juubilar

Jah, iga aasta see tähtpäev vajab tähistamist ning seekord, tegelikult küll mõned päevad tagasi, jõudis kätte minu juubel. Hommik algas igati muhedalt - Kalle laulis midagi "twentyfive, twentyfive..." (kakskümmend viis, kakskümmend viis), mis mul kohe rõõmsa meeleolu tekitas ja ostis mulle Timmust (Tim Hortons'i kiirkett) 12 magusat sõõrikut ning kummalegi suure kohvi. Internetist sõprade ja perekonna õnnesoove lugedes möödus hommik pidulikult. Hiljem sain muidugi aru, kui raadiost ZZ Top uut lugu "I gotsta get paid" kuulsin, et Kalle ümises hoopis seda lugu, kuid tuju see õnneks alla ei viinud. Kohvijutu jätkuks pean mainima, et Kalle on päris pahane Kerti peale, kes mu seda musta kraami umbes poolteist aastat tagasi jooma õpetas (Kalle parandus: sundis). 

Kerti, võta teadmiseks, et ta hoiab kõik kohvi tšekid alles, et Eestisse jõudes need sulle esitada. Ja see su kommentaar me blogi eelmisele postitusele oli lihtsalt õel ja kuri, nii et siia juurde sobib ideaalselt pilt ühest Austraalia veinist, mille nimi ütleb nii mõndagi!

Spetsiaalselt Kertile

1 tordi asemel 12 sõõrikut

Mu juubelipäeval sai käidud ka veel ühes põnevas ajaloolises paigas, Louisbourg, kuhu saime oma Parks Canada aastapassiga tasuta sisse. Tõsiselt põnev vana taastatud linnake, kus vanasti elasid prantsuse päritoluga kodanikud. Lisaks sellele, et tegemist on ülimalt hästi renoveeritud linnakesega, tegid selle koha eriti tõetruuks sealsed näitlejatest elanikud, kes mängisid, nagu nad tõemeeli elaksid Louisbourgis. Neil olid vastava ajastu ehk siis 18. sajandi riided ja nad seletasid soovijatele oma igapäevategevustest.

Prantsuse külamees rääkimas oma tööst

Louisbourg

Suure osa mu juubelist me muidugi veetsime ka autos, kuna ilm polnud kiita ja me pigem eelistasime edasi liikuda. Õhtupoole olin ma selle otsusega väga rahul, kuna kui jõudsime Kouchibouguac rahvusparki (kui keegi seda nime tõesti hääldada oskab, siis minu sügav austus kuulub talle), mille üheks ilusaimaks osaks on kaunis rand, oli ka ilm muutunud rannalebo vääriliseks. Mina, kelle sünnipäev on septembri lõpu poole, ei saa just tihti veeta seda päeva rannas ja veel vähem olla väljas lühikeste varrukatega särgiga, mistõttu olin ma igati sillas, et see aasta see nii läks.

Sünnipäevakinke korjamas

Iga aasta koos minu juubeliga algab ka sügis. Enamasti Eestis ei saa sellest eriti hästi aru, et just sellel päeval midagi looduses väga muutuks, kuna tihti on juba varem väljas üsna jahe ja puulehed värvilised. Siin tundus aga tõesti, et kuna olime just eelmine õhtu kogenud nii sooja ilma (+24) ja järgmine päev langes temperatuur kuidagi järsku hommikul +6 kraadile, et puulehed muutusid justkui ühe ööga kollasteks ja punasteks. Tõesõna nägin ma hommikul ka oravat ühte sügisseent närimas. Hehee, sügis on siin nüüd tõesti kätte jõudnud!

Võibolla olete ka kuulnud müstilistest Monarh liblikatest, kes igal aastal lendavad Mehhikost Kanadasse? Neid ja nende uskumatut reisi on väga vingelt filmitud "Great Migrations" loodusfilmis. No igaljuhul on nii, et neil on 4 generatsiooni, kellest 3 generatsiooni lendab Kanadasse ja üks, supergeneratsioon, lendab tagasi Mehhikosse. Kirjutan neist seetõttu, et väga paljud neist lendavad Nova Scotiasse ning sinnakanti ja meil õnnestus näha ühte supergeneratsiooni liblikat, kes on palju suurem tavalisest liblikast ja elab 5 kuud rohkem.

Vapper superliblikas

Nojah, nüüdseks on nad vast juba tagasiteel soojale maale. Tundub, et aeg on ka meil oma mustlaselu lõpetada ja idakaldalt tagasi lääne poole sõitma hakata. Üritame veel kindlasti külastada Quebec'i, Montreal'i ja Kanada pealinna Ottawat, enne kui töömaastikul taaskord õnne hakkame otsima.

Veelkord tänud kõikidele õnnesoovide eest!

Saared ja poolsaared

Eelmises postituses mainitud orkaan Leslie õnneks meie reisi segama ei hakanud, kuigi suutis isegi Nova Scotia's tekitada korralikke üleujutusi. Oli päris tavaline, et metsavaheteel öömaja otsides pidime otsa ringi keerama, kuna tee kadus kuhugi veemassi alla. Ei mingeid hoiatussilte ega midagi, lihtsalt ojad ja jõed võtsid mingiks ajaks juhtimise üle. Üritasime suuremaid maanteid pidi liikudes kuidagi ikka ida poole sooja päikest ja kohalikku keldi kultuuri otsima minna. On üsna üllatav, et Kanada idakalda saarte kultuur ja keel sarnaneb pigem Iirimaal kõneldava keldi keele kui kanada inglise keelega. Nii Labradori kui Newfoundlandi inimesi kutsutakse hellitavalt njuufadeks, mis aga tegelikkuses tähendab "veidrad boheemikud, kellest ei saa sõnagi aru".

Newfie kaluriküla

Aga veel enne Newfoundland'i (ehk tõlkes Uus Avastatud Maa) avastamist tegime ringi peale Nova Scotia idapoolseimale osale ehk Cape Bretoni saarele. Selle kõige kuulsam ja ilmselt ka kõige parem vaatamisväärsus on Cabot Traili nimeline maantee, mis vähemalt meie jaoks oli ehk isegi ilusam kui Austraalias läbitud Great Ocean Road. Tee vonkles mägede vahel üles alla ja enamasti otse ookeani ääres, pakkudes imeilusaid vaateid. Paljud autofirmad kasutavad seda maanteed ka oma reklaamklippides (teate küll, särav auto liuglemas paradiisivaadete taustal), kuna tingimused on suisa ideaalsed. Võtsime ka ühe matkaraja Skyline, mis olevat Nova Scotia populaarseim, millele viitasid ka lugematud autod sealses parklas. Õnneks rajal olles ei pannud teisi inimesi tähelegi, kuna vaated lummasid meid niivõrd.

Vaalad ei jäänud kahjuks pildile, kes taustal lupsu lõid

Vee ja taeva piiril

Trepp taevasse

Salajane paik maailma lõpus

Pärast autoga mägiteedel vuramist, sai Nova Scotia'ga teatud ajaks hüvasti jäetud ja broneeritud laevareis Newfoundlandi saarele. Tundub üsna üllatav, et sellele saarele saamiseks tuleb läbida päris pikk 7-8 tunnine praamisõit. Pilet maksis autole ja kahele reisijale $187 ning selle sees mingit kajutit ei olnud. Istekohti oli aga palju ja küllaltki mugavaid, mistõttu nii meie kui ka paljud teised kerisid end ööseks sooja kaasavõetud teki sisse ja üritasid öö veeta võimalikult mugavalt poolistukil. Nett oli õnneks olemas ja palju suuri telekaid ka, seega aeg möödus kiirelt.

Gros Morne rahvuspark. Rahvuspargi kõige suuremaks atraksiooniks peetakse Western Brook järvekest, kus korraldakse paadisõite, et imetleda fjordilaadseid hiiglaslikke kaljuseinu, mis tõusevad otse vee pinnalt 600m kõrguseni. Muutliku ilma tõttu sai meil hoopis aga vastu võetud otsus teha 16km pikk matkarada Gros Morne mäetippu (806m).

Tipus

Alustasime lõuna ajal ning lõpetasime õhtutundidel. Muidu ei olnudki midagi väga rasket, välja arvatud üks lõik, kus tuli tõusta 500m mööda tõsiselt järsku mäeseina. See on kindlasti olnud üks järsemaid tõuse meie mägede vallutamise ajaloos. Mul oli tahtmine küll iga 10 sammu pealt maha istuda ja puhata, samas kui Kalle aeglaselt aga kindlalt ülespoole vantsis ja mind veepudeliga meelitas kõrgemale ja kõrgemale.

Teel

Tehtud!

Lõpuks üles jõudes oli ikka õõvastav tunne küll - ilus vaade silmapiirini ja väsimusega segunenud heaolutunne. Just enne päris tippu jõudmist rullus lahti ka punastest marjadest samblavaip, justkui oleks mägi näidanud oma aupaklikust iga inimese ees, kes sellise vaevalise ronimisega hakkama on saanud. Nosisime näljastena kaasapakitud võileivad ja pärast vaadete nautimist jätkasime oma matkarada. Õnneks oli rajal meile veel üllatusi pakkuda ja vaated üle mäe teisele poole ei jäänud karvavõrdki alla esialgsetele vaadetele.

Punane marjavaip

Maailmavallutajad

Puhkus pärast väsitavat tõusu

Rahvuspargist viimast võttes külastasime ka otse loomulikult "tablelands" piirkonda, mis pakkus hoopis teistlaadi vaateid oma oranzikate mägedega, kuid Western Brook järveke jäigi meil nägemata uduste ilmade saabumise tõttu.

Tablelands

Fantamäed

Puhkus rannas

Looduslik peegel

Meie üheks uueks eesmärgiks sai puffin'iks kutsutavate lindude leidmine, keda kuulu järgi pidi ilusti nägema Bonavista poolsaare tipust majaka lähedalt. No, eks meid hoiatati küll, et nii hilja sügisel on see suht võimatu, kuna nad lendavad ära soojematesse paikadesse, kuid pisike pettumus oli küll, kui me ühtegi ei näinud. Samas oli poolsaarel loodus igati ilus ja Šotimaale sarnane (vähemalt minu kujutluspildis), mistõttu päris luhta meie sõit ka ei läinud.

Leidmata: puffinid; Leitud: imelised vaated

Provintsi pealinn St. John's jäi meelde eelkõige oma armsate väikeste ja värvikirevate majadega. Külastasime ka Põhja-Ameerika kõige idapoolsemat tippu, mis asus pealinnast vaid 17 km kaugusel ning kus olime linnulennult lähemal Eestile kui Kanada läänerannikule. Sealt võeti vastu ka Titanic'u hädakõne.

Vikerkaar

Kirju St. John's kesklinn

Vaade Euroopasse

Katastroofide teemat jätkates on Newfoundlandi provints seotud ka 9/11 terroriaktiga. Saime teada, et kuna ühes kohalikus linnakeses Gander asus maailmasõja aegne lennuväli, oli just see kant see, kuhu said käsu maanduda kõik veel õhus viibivad reisilennukid kuni segaduse vaibumiseni. Kohalikud andsid endast parima, et siis kogu seda inimhulka oma kodudes majutada.

Kõige eredamalt jäävadki Newfoundlandi saart iseloomustama Gros Morne rahvuspark ja pisikesed kalurikülad kiviste mäeküngaste vahel. Isegi ilma muutus ei teinud külasadamaid vähem lummavamaks, udu saabus koos muheda vaikusega ning autost välja astudes tundus vahel, nagu oleksime vaid kahekesi seda kaunist maailmanurka avastamas.

Kaluriküla udus ja vaikuses

Sadamas

Mereprovintsid

Pärast USAs reisimist oli ikka nii hea tagasi Kanadas olla! Isegi kui alguses tundus, et neil kahel riigil väga suurt vahet polegi, siis juba peagi hakkasid ilmnema pisierinevused, mis lõpuks suurt rolli mängisid. Sealsed inimesed tundusid teistsugused, raadiotest tuli enamasti vaid räppi või kantrimuusikat (viimast tuleb ka Kanada raadiotes tihti muidugi) ning lihtsalt kuidagi ei olnud nii kodune tunne. Ka loodus pakkus meile kohe pärast piiriületust taas sügavat rahulolu. 

St. Martins'i koopad USA piiri lähedal

Nimelt jõudsime oma reisiga Fundy lahe kõige ilusamasse osasse, kus ookean oma maailma suurima tõusu-mõõnaga (maailma rekordilise tõusu ajal oli vesi 16,3 meetrit kõrgemal kui mõõna tipphetkel) on tekitanud imepärase kaldaäärse. Uuristades kivisse koopaid ja vahel isegi eraldanud mandrist saarekesi, muutub kaldaäär huvitavaks muinasjutumaaks kohe, kui tõus on taganenud. Vee nii suur taandumine annab võimaluse kõndida ookeani põhjas, imetledes kivide külge kleepunud vetikaid ning muud mereelu. Ja mereelu on muidugi palju! Seetõttu oleme hakanud oma menüüsse rohkem kulinaaria tipproogi lisama. Näiteks on üheks kohaliku regiooni kuulsuseks lobster ehk homaar. Neid on kõvakestalisi ja pehmekestalisi ning poest saab osta, kas värskelt või keedetult. Kuna ma tõesti ei kujutanud ette ühe tohutusuure elusa homaari kuuma vette toppimist samal ajal, kui vaeseke üritab kõigestjõust välja ronida, otsustasime keedetud variandi kasuks. Poes sai lasta isegi homaar juba katki lõigata, nii et hiljem oli lihtne maitsvat liha kätte saada. Terve suur homaar maksab $10-16 ja on lihtsalt võrratu! Me nosisime seda ookeanirannas, kuulsate kivirahnude vahel.

Jalutuskäik merepõhjas

Fundy Trail Parkway

Mmmaitsev!

Bay of Fundy kaldaäärne New Brunswick’i provintsis väärib külastamist eelkõige siis nelja atraktsiooni tõttu - Fundy Trail Parkway, St Martins’i koopad, Fundy rahvuspark ning Hopewell Rocks ehk kõnekeeli lillepotid. Meile meeldis neist kõige vähem rahvuspark, teised olid kõik ülimalt vinged vaatamisväärsused. Kõige seffima paiga juures sai mul muidugi fotoka aku tühjaks, mistõttu ei pruugi pildid sellest kohast olla just kõige paremad, ent kogemus oli äge sellegipoolest. Kuna me läksime sinna jälle suht enne selle kinnipanemist, saime tasuta sissepääsu osaliseks ja eriti hea oli nautida kõike ilma turistideta, kes päeval nagu sipelgad ringi sagivad, kuid selleks hetkeks juba lahkuda olid jõudnud.

Hopewell Rocks lillepotid

Kui läänekaldal kiidavad kõik kanadalased Vancouver saart, siis idakaldal tundus, et ülivõrded on endale rabanud Prince Edward Island - saareke, mis omab Kanada kõige väiksema provintsi tiitlit. Saarele saab kas praamiga või üle 13 km pikkuse silla, mis saart maismaaga ühendab. Viimase tollimaks on $45. Saare põhiatraktsioonideks on rannad, rannad, rannad ja raamatutegelane Anne of Green Gables. Hms, oleme kursis Pipi ja Alice imedemaalt tegelaskujudega ning veel paljude muude muinasjututegelastega, kuid Anne of Green Gables ei pannud küll ühtegi ajurakku liikvele. Tegemist on aga maailmakuulsa raamatutegelasega, kelle on välja mõelnud Lucy Maud Montgomery. Kirjanik elas Prince Edward Saarel ning ta maja ja kõik paigad, mis on raamatuga seotud, on suured turismiatraktsioonid isegi jaapanlaste hulgas, kuna raamat pidi olema isegi seal kandis koolis kohustuslike raamatute nimekirjas. Googeldades leidsin, et ta tõlge eesti keeles oleks Roheliste Viilkatuste Anne. Et ennast selle teemaga rohkem kurssi viia ja end mitte nii rumalana tunda, otsustasime minna vaatama kohalikku muusikali Charlottetown'is. Muusikal oli imearmas ja väga heade näitlejate-lauljatega. Väga südamlik tükk ja ei tundnud kordagi, et vaataks mingit ameerikapärast lamedate naljadega etendust. Pileti saime vaid $22 ning isegi paljalt muusikali põhjal julgen kõigile seda raamatut soovitada.

Anne of Green Gables muusikal

Lõppkokkuvõttes viibisime saarel palju rannas, sõime lisaks homaarilihale ka merekarpe ja värskeid austreid ning nautisime ookeani lähedust. Ilmad hellitasid meid lõõskava päikesega ning soojade öödega. Iseenesest rannal päevitamist palju teinud pole, sest USAs sai ühest päevast juba tõelise päikese üledoosi. Vähemalt Kalle suutis end nii korralikult ära põletada, et nüüd, nädal aega hiljem, tuleb alles kolmas kiht nahka selja pealt maha. Ma siin lootsin, et ta määrib ennast hapukoorega ka kokku, enne kui ta ühe keedetud vähi pähe maha müüa saan. Hehee, huvitav värk nende eestlastega - usuvad tõemeeli, et valge viin ja hapukoor aitavad üle kõigist maailma muredest ning mõlemad sobivad ideaalselt nii sise- kui välispidiseks.

Meie mereannid

Punased rannad

Veel söömata

Üks paljudest saare majakatest

Tuunikalapealinn North Lake Harbour

Nüüdseks oleme saarelt tagasi mandrile tulnud, aga et maandumine oleks pehmem, siis suundusime koheselt Nova Scotia ehk Uus-Šotimaa poolsaarele. Siiani tundub see igatahes võrratu kohana maaliliste vaadetega, kahjuks on aga ilm muutunud Šotile vääriliseks. Ehk siis terve selle puhkuse vihm on nüüd viimase nädala sisse kokku surutud. Sellegipoolest oleme üritanud igast päikesekiirest viimast võtta ning näiteks mustikapõllul raksus käinud.

Mustikad kultuurtaimena

Huvitava faktina võib välja tuua näiteks selle, et siinsed punase liivaga rannad olevat pärit veel sellest ajast, kui Nova Scotia oli liidetud Aafrika mandri põhjaosaga. Jällegi mõõna ajal ookeani põhjas jalutades jätavad need punased kaljuseinad väga dramaatilise mulje.

Põhja-Aafrika punane liiv

Üks toredamaid kogemusi siin oli aga vaalatuur, mille paar päeva tagasi võtsime. Kahtlesime eelnevalt, et kas ikka minna, kuna arvasime, et paadi peal öeldakse, et näete seal 100 meetri kaugusel lainete vahel on vaal ja kõik. Tegelikkus oli aga hoopis selline, et paat sõitis vaalale praktiliselt külje alla, nii et nägime umbes 17 meetri pikkust küürvaala koos pojaga 5 meetri kaugusel sabaga lupsu löömas ning keerutamas. Aukartust äratavalt suured elukad on nad ikka ja väga võimas elamus. Eriti äge oli vaadata, kuidas ta meie umbes sarnaste mõõtmetega paadi alt läbi sukeldus.

Lehva-lehva!

Saite kõik ikka oma pildi kätte juba?

Loodame, et täna õhtuks välja kuulutatud orkaan Leslie vaibub üsna peagi ning ei jõua Newfoundland’st Nova Scotia kallale ning jätab ka sealsed vaatamisväärsused omale kohale, et saaksime varsti juba nendestki Teile pajatada!