Reisi,
mis sai alguse 2012 15. jaanuar ja kestis kuni 6-nda detsembrini,
saab jagada paremaks arusaamiseks kaheks osaks: Põhja-Ameerika
läänekalda reis (Edmonton – Vancouver – Alaska - Edmonton) ja
Põhja-Ameerika
idakalda
reis (Edmonton – Toronto - New York - Prince Edward Island - Nova
Scotia – Newfoundland - Edmonton).
Kokku
läbisime kõiki Kanada
provintse (11) ja ühe territooriumi, jättes külastamata vaid 2
kõige raskemini ligipääsetavat territooriumi: Northwest
Territories ja Nunavut. See-eest jõudsime läbi põigata aga ka USA
kõige suuremast (Alaska) ja kõige väiksemast osariigist (Rhode
Island).
Kilomeetreid
kokku, auto ostust auto müügini tuli selle 11st kuuga 40 000 km.
Täpsemalt, kui palju sai sõidetud läänekalda reisil ja idakalda
reisil saab vaadata tabelitest, mida huvi mõttes otsustasime lõpuks
valmis teha. Lisatud sai ka reisidel kulunud raha, millest eraldi on
välja toodud vaid ööbimis- ja kütuse kulud. Meie reisi kulutused
on tõesti minimaalsed, ning kindlasti on vähe meiesuguseid
hullumeelseid, kes tegelikult sellisel viisil reisides nii vähese
rahaga välja tuleksid.
Esimesed
kaks tutvumisnädalat Torontos kulus meil kahepeale
1220 CADi, millest 690 CADi läks öömajale. Söögile kulutasime
umbes 15 CAD päev (u 200 CAD) ja ülejäänud raha kulus muudele
asjatoimetustele.
Autole kulus kokku terve
selle aja kohta, mis ta meil oli 3307 CADi, kuid maha müügist
saadud tulu maha arvestades jäi kulunud summaks umbes 2000 CADi.
Aitab numbritest. Järgnevalt
leiab meie arvates reisi tipphetkede kokkuvõtte.
- Alaska reis (USA) tervenisti oli üks kõige eredam kogemus. Alaskalt tooks välja Denali rahvuspargi, mida seal käies soovitaks kindlasti külastada. Põhja-Ameerika kõrgeim mäetipp, metsloomad, telkimine ürgses looduses ja see, et juba üsna lühikeste matkamistega näeb tohutult ilusaid vaateid, teevad selle looduspargi unustamatuks.
- Bay of Fundy (NB/NS) ehk maailma kõige suurema tõusu-mõõnaga (16 m) laht maailmas vallutas meie südamed hetkega. Päeval võid kanuutada kaldaääres saarekeste vahel 10-15 meetrit vett sinu ja merepõhja vahel, kuid samal õhtul saad juba nautida merepõhjal jalutuskäiku – saarekestest on moodustunud pikad sambad. Mainimata ei saa jätta ka punast mereliiva, mis pärineb otsapidi Aafrikast, kui mandrite asetus veel teistsugune oli.
- Kaljumäestik (AB/BC). Võibolla, et kõige kuulsam ja populaarseim koht Kanadas, kuhu kerge ligipääsetavuse tõttu enamasti ikka jõutakse. Seda tohutusuurt mäeahelikku võiks jäädagi avastama – lugematul arvul matkaradasid ja vaateid.
- Hope linnakese tunnelid ehk McCulloch ime (BC) rabas meid tõelise üllatusena – kui teisi vaatamisväärsusi olime siit-sealt ikka kuulnud näinud varem, siis sellest ei olnud kuulnud mitte kui midagi. Lühike ja lihtne matkarada, kuid suur inseneri ime. Pealekauba väga-väga ilus inseneri ime...
- Stewart-Cassier Hiway (BC) oli samuti üks meeldejäävamaid. Tuleb tunnistada, et maantee ise ei ole suurem asi, kuid plaani tuleb kindlasti võtta kaks üsna pikka kõrvalepõiget Hyder külakesse, Telegraph Creek linnakesse ja üks üsna lühike Boya järve juurde. Kui sõita maanteed kevadel, nagu meie seda tegime, valmistuge kohtumisteks karudega. Sel 874 kilomeetrisel maanteel nägime me neid koos poegadega tee ääres 40-ne ringis.
- Vancouver saarele (BC) soovitame minna ikka vaid siis, kui plaan loodust imetleda. Parima kogemuse saime Pacific Rim rahvuspargis, aga ega ka Strathcona rahvuspark meid külmaks ei jätnud. Iidsed vanad suured seedripuud, pikad rannad ja omapärane vihmamets paljude kuugaritega iseloomustavad seda kanti suurepäraselt.
- New York (USA) ei saanud jätta minemata – omab see linn ju ometi Maailma Pealinna tiitlit. Ja me ei pidanud pettuma. Sagin ja sebimine, kõrghooned ja omapärane vibe teevad selle linna kuidagi omamoodi müstiliseks. Sattusime kuumal sügishooajal, kus linn sai põneva värvivarjundi just õhtuste päikeseloojangute ajal. Meiepoolne soovitus oleks, et ürita pääseda turistilõksudest ning leida oma kohad ning oma rütm selles megalinnas.
- Watkins Glen State park (USA) üllatas meid sarnaselt McCulloch imega. Pisike jalutusrada, kuid üsna jalustrabav. Vaated muutuvad iga nurga tagant - trepid, sillakesed, looduslikud uuristused, jõesäng ja voolav vesi.
- Gros Morne (NL) rahvusparki kirjeldaks eelkõige omadussõnaga ’suursugune’. Tuli küll omajagu ronimistööd teha, et suursuguseid vaateid näha, kuid see matkamine oli igati seda väärt. Sinna minnes tuleks aeg korralikult maha võtta ja lasta päevadel kulgeda avastamisrõõme tundes.
- Algonquin’i rahvuspargi (ON) ilu tuleb kõige paremini välja just sügisel, kus vahtrapuud värvuvad kõige eredamat punast ja kollast värvi, mida oskad ette kujutada! Värvide meri selle kõige otsesemas mõttes! Aga kahjuks ka palju turiste...
- Kalurikülad Newfoundlandi saarel (NL) olid nii pilkupüüdvad ja kunstipärased, et raske oli neist mööda sõita ilma pideva pildistamiseta. Sadamakaid, kalurilaevad, värvikirevad poid ja võrgud, askeldavad elanikud on vaid mõned märksõnad kirjeldamaks seda üksildasena tunduvat saarekest.
- Drumheller (AB) oli üks kõige esimesi suuremaid vaatamisväärsusi, millega algas meie Kanada ringreis. Meeldejääv on see eelkõige seetõttu, et sealne maastik meenutab Kuu maastikku oma veidrate konarustega. Suurim dinosauruste leiupaik ja põnev külastuspaik.
- Veel tooks välja Dempster Highway (YK). Sealne eredaim mälestus kuulub Tombstone Territorial Park’le. Väga korralik ronimine alguses tuleb vastu pidada, et näha vaateid, mis jäävad eluks ajaks meelde.