Hüvastijätt Tansaaniaga

Meie Aafrika reisi viimase päeva hommiku veetsime veel rannaliival jalutades, kohalikele tänavakassidele "head aega" soovides ja palju ümbrust pildistades. Sadamasse läksime juba 11:30ks ning tagasisõidul ei olnud me enam pagasi suhtes nii paranoilised. Me otsustasime hotellituba mitte võtta, kuna lend läks öösel ja me poleks saanud seda tuba peaaegu kasutadagi. Küsisime küll retseptsioonist, kas oleks võimalik meie suuri kotte sinna jätta kuhugi mingiks ajaks, kuid vastutulelikkuse soov puudus ning pidime oma suurte kottidega siiski linnapeale minema. Valisime istumiskohaks sama söögikoha (Chef’s choice), kuhu eelmine kord kogemata sattunud olime, sest see jättis piisavalt tsiviliseeritud mulje, et oma kottide pärast ei pidanud muretsema ning söögid olid väga hea hinnaga ja väga maitsvad.

Mul oli hingele jäänud, et kogu reisi vältel ei olnud ma saanud proovida kohalikku jahubanaani. Kui mu söök lõpuks lauda toodi, olin suures hämmingus. Välja nägi taldrikul tõesti, nagu tegu oleks suurema banaaniga, ka pooleks lõigates nägi seest välja nagu banaan, kuid maitse – maitse oli nagu kartulil! Roog oligi rohkem nagu pajatoidu moodi ja maitses väga hästi, lihtsalt aju tõrkus uskumast, et tegelikult söön kartuli asemel kohalikku jahubanaani.

Ostsime Eestisse kaasa ka meie lemmikuid passionivilju, kuna polnud kartust, et nendega kotis midagi juhtub. Pealegi suheldes kodustega, tuli välja et paljud olid haiged, sest kirbekülmad talveilmad olid vesisemate ilmade vastu vahetunud, mil bakteritel ja viirustel kõige lihtsam paljuneda.

Enne lennukile sõitu, tuli läbi teha vaid veel viimane katsumus – kasutada kohalikku ühistranspordi minibussi. Üheks raskemini arusaadavamaks asjaks kujunes bussipeatuse leidmine. Juhatati kes kuhu, kuni lõpuks läksime ikkagi mingile busside platsile, kus neid võimalikult palju koos oli ning küsisime hõikamiste teel, kas see buss läheb lennujaama. Üks minibuss, mille uksel kõikusid inimesed, sest sisse enam ei mahtunud tundus olevat meie õige numbriga ning üle küsides saime jaatava vastuse. Jooksime kiiresti selleni, kuna tundus, et see hakkab kohe-kohe sõitma (oli ju juba ka pilgeni rahvast täis) ja õnneks lasti meid oma suurte kottidega ka sinna veel juurde. Aga sõitma ei hakanud minibuss siiski niipea – tuli välja, et nende jaoks ei olnud rahvast veel piisavalt! Kutsuti veel mõned hunnikud kohalikke juurde, enne kui algas sõit ummikuterohkes Dar’is. Väljas lõõmas aafrikalik suveleitsak, sõitjaid kimbutas korralik õhupuudus ja seismine täistuubitud vahekäigus hakkas väsitavaks muutuma. Meil ei olnud aimugi, kaugel me oleme ja millises peatuses maha minna. Ühe kohaliku käest abi küsides, lubas ta meile teada anda, kui meie peatus tuleb. Lõpuks bussist väljudes olime üllatunud, et tegelikult ei olnud kogu sõit üldsegi nii hull, kuigi loomulikult oli meil hea meel, et see lõpuks läbi sai.

Tagantjärele mõeldes olime selles bussis absoluutselt nagu mingid võõrkehad, kes sinna ei kuulunud, kuid peab tunnistama, et kohapeal oli tunne kuidagi väga hea ja rahulik. Ei mingit hirmu, ei mingit ebamugavust. Kõik võtsid meie olemasolu seal üllatavalt loomulikult ning me ise olime juba kohalikega nii ära harjunud, et naersime seda tohuvapohu. Tekkis koheselt võrdlusmoment reisi esimese päevaga, kui teadmatus ja hirm kohalike tumedanahaliste vastu hoidis meid pinevil ning mõte olla kohalikega pead-jalad segamini topituna ühistranspordi minibussis tundus absoluutselt võimatu. Nüüd aga, reisi viimasel päeval oli miski meis muutunud 100% ja hirm oli asendunud teatud laadi usaldusega. Võimalik, et meil lihtsalt vedas, et midagi ei juhtunud ja meid ei röövitud paljaks, kuid väga paljud kohalikud, kes tegutsevad just turismivaldkonnas, olid meile ka selgitanud, et neile on turistid eluliselt tähtsad, mistõttu nad teevad kõik, mis nende võimuses, et turist lahkuks Tansaaniast õnnelikuna ning räägiks oma headest kogemustest kodustele, kes siis omakorda tuleksid samuti Tansaaniasse reisima. Kõlab ju väga loogiliselt, kuid alati on igas maailma nurgas pahatahtlikke inimesi, mistõttu valvsus on oluline - suur hirm kindlasti liiast.

Dar’i lennujaam on ilmselgelt üks kõige veidramaid lennujaamasid, mida minu silmad on näinud. Veetsime seal mitmeid tunde, enne kui lennukile saime. Mõnusamaist mõnusaim on see, et enamus elu toimub seal väljas – ootepingid on väljas, müügiputkad on väljas… Lihtsalt katus on kõige kohal, kuid seinu ja aknaid ei ole. Istud ja vaatad päikseloojangut samal ajal kui kuum tuuleiil jahutust toob.

Päikese poolt räsituna ja värsketest puuviljadest saadud vitamiine täis tuubituna jõudsime peale pikka reisi pool-talvisesse Eestisse tagasi ilma, et meiega suuremat jama oleks reisil juhtunud. Pisut kartust oli, et äkki tuleb tagasilöök Eestis ja selgub, et kummalgi meist on malaaria või kohvrist midagi varastatud, kuid õnneks möödusid kuud ja mingeid haigusnähtusid meil ei tekkinud, asjad olid kõik samuti alles. Mõeldes tagasi meie vapustavatele seiklustele, soovitame julgelt igaühele minna Tansaaniasse reisima.

Avastasime, et kuigi kohalikel on komme tänavatel asju pakkuma tulla, ei muutunud nad kordagi liiga ebameeldivalt pealetükkivateks. Kui viisakalt ära öelda, enamasti lahkuti või tehti paar sammu sinuga kaasa ja siis lahkuti. Meile hakkas kohale jõudma, et see on nende eluviisi juurde kuuluv asi – midagi peab müüma, et endal elu sees hoida ja tõepoolest, meie oleme super rikkad nende jaoks. Nad näevad valget inimest kui liikuvat rahakotti, pangaautomaati, kellelt on võimalik üht-teist saada, kui õiget pin koodi tead. Ja mida reis edasi, seda rohkem avastasime, kui heaks on mõned kohalikud suutnud oma teadmised viia, et täita kõik sinu soovid enne, kui sa seda öelda jõuad - kõik selle nimel, et sa neile veidikenegi tippi jätaksid.

Prison Island'i külastamine ja Galapagose kilpkonnad

Varahommik algas traditsiooniliselt Stone Town kohviku vürtsiste avokaadokreemiste röstsaiadega ja omletiga ning õigeks ajaks rihtisime end taaskord Rafiki Tours’i kontori juurde.

Meie üllatuseks oli kontor suletud ning ei hingelistki paistnud meid kuskil ootamas. Juba lendasid mu mõtteis kurjemat laadi sajatused beibest moslemineiu suunas. Midagi oli ta sassi ajanud, meile vale infot jaganud või siis info ütlemata jätnud. Eelmine kord viis ta meid enne snorgeldama minekut randa varustuse järgi, seega lootsime ka seekord ise rannast sama mehe leida, et äkki lisainfot saada. Niisama kinnise ukse taga passimine ei tundunud kuidagi mõistlik. Õnneks kohtusimegi sama inimesega ning kurtsime talle oma mure ära. Ta vaid vangutas pead, küsis, kas see beibest moslemineiu ajas teiega asju ja saades meilt jaatava vastuse sajatas temagi teda paar korda. Ütles, et nii udu inimest ei ole tema varem kohanud.

Lõpuks saime oma väikse kaluripaadi peale, mis meid koos viie teise välismaalasega kuulsale Vanglasaarele viis. Esialgu ei oodanud ma saarekülastusega mingit suurt vau efekti saada. Tundus nii tüüpiline turistilõks olevat. Kuid kohale jõudes ja neid ilmatusuuri kilpkonnasid nähes, keda tohtis isegi paitada ning sööta, olin palju rohkem vaimustunud, kui arvasin. Kilpkonnad on nimelt pärit kingitusena Scheichellidelt ning tegu on maailma kõige suuremate merekilpkonnadega Aldabra atollilt. Need on samad kilpkonnad, keda võib kohata Galapagose saartel. Valglasaarel asuvas kasvanduses näeb lisaks täiskasvanud "kilpsidele" ka imepisikesi äsja koorunud beebikilpkonni. Nii nagu reklaamlehtedel, et kilpkonnad jalutavad mööda rannaliiva, ikka ei ole. Tegemist on neile mõeldud piiratud alaga, kus on puude vari ja kus nende eest hoolitsetakse.

Vanglakompleks on iseenesest päris põnev ehitis, kuid seal pikalt midagi teha pole. Naersime Kallega, et Tallinna Patareivangla süngust ei olnud selle hoone juures grammigi. Pigem meenutas super luksusliku asukohaga uhke elumaja varemeid.

Lisaks sai saare juures snorgeldada, kuid peab tunnistama, et Mnemba saare juures oli veealune elu kõvasti parem. Snorklimask oli veel hullem, kui eelmine kord ja meri kiskus väga tuuliseks. Hiljem õhtul keris suisa tormiks ning kui istusime taas seltskonnamelu keskel mereäärsel promenaadil Forodhani pargis, hakkas taevast sähvima vingeid elektrinooli ning kärgatused kõmisesid üle terve linna. Vihmahooaeg pressis end üha peale ning meil oli hea meel, et järgmiseks päevaks said praamipiletid tagasi maismaale ostetud.