Suvejõulud

Enne kui saab rääkida detsembrikuisest jõuluteemast, pean korraks ära märkima novembrikuisest heategevusüritusest “Movember”. Kui me esimest korda Dannyt nägime, panime juba tähele, et ta kasvatab endale “huvitavat” habet, mida kutsutakse Mo'ks. Pärast tuli välja, et ta pole Austraalias ainuke, kes seda teeb – nimelt oligi käimas ennemainitud Movember (http://www.movember.com/), mis oli pühendatud meestehaigustele tähelepanu pööramiseks ja kuidagipidi ka raha annetamiseks. Mehed, kes toetasid seda üritust, kasvatasid endale habemevõru, ja kandsid seda terve novembrikuu.

Nüüd kui novembrist sai räägitud, võib liikuda detsembri juurde. Usun, et ühe eestlase jaoks vajaks veidi tutvustamist, kuidas Austraalias näeb välja üks tavaline detsember? Eesti detsembrit teavad ju kõik eestlased – pime, lörtsine, vahel ka jäiselt külm ja jubedalt ilus. Kristalle võib leida kasvõi tänavalt, neid on nii palju, et nende peal kõndimine ei tundu enam lausa raiskamisena... No, siin on veidi teistmoodi kogu see lugu. Pole jääkirstalle, pole külmust. On kuum lõõskav päike ja saun. Muu kogu see vana tuttav jõulumöll jääb samaks – suur jõulupuu keset shoppingstreet’i, tilisev aisakell raadiotes kõlamas ja päikese käes sädelevad jõuluehted. Veider. Miks on vaja suve ära rikkuda? Tundub, et lause – jõulud pole see, mis su ümber on, vaid see tunne, mis sind seob sõprade, pere ja sugulastega, peab tõeliselt paika. Pole vahet, kas on suvi või talv, jõulutunne ja headus jääb. Minu meelest absoluutselt väga õilis.
Meil siin vist lihtsalt tundub kõik pea peale pööratuna, mis on ka ju omaette tõsi. Nagu oleks ju suvi... soe, kuum, lausa kõrvetav! Ja samas... on nagu jõulud ka.... Hmms... Aga pole perekonda. On mõned sõbrad, kuid pole jõulueelset sabimist ja kiirustamist. Nii et veider kompott, vähemalt minu jaoks...
Meie tõeline jõuludesse sekkumine sai alguse külastades jõulukontserdit esimesel jõulupühal. Nemad kutsuvad seda siis Christmas Carols. Palava ilma tõttu käisime enne kontserdit Brisbane’I tehisrannas ujumas, siis pidasime maha ühe pikniku varikatuse all, kuna vahepeal oli otsustanud sadama hakata, ning alles peale vihma vudisime kiiresti vabaõhu kontserdi kuulama botaanikaaeda. Nägi välja nagu meie pisemate linnade laululavad ikka, ainult kolm-neli tohutusuurt ekraani oli pisikese ala kohta. Inimestele jagati tasuta elektriküünlaid ja sama kontserdi muusikaga cd-sid. Me kuulasime kontserdi ikka ära, kuid väga aru ei saanud, et kas tõesti on jõulud tulemas?

Megan teadis üksõhtu hiljem rääkida, et väljas on tunda jõululõhna. Kui me imestunult pärisime, et mismoodi siis jõulud lõhnavad? Saime targemaks, et jõulude aegu ronivad maa seest välja suured mardikad ja eritavad erilist lõhna. Nüüdseks me juba teame, milline on Austraalia jõulude lõhn :)
Lõpuks kui oli käes 24. detsember ja me sõitsime Danny ja Meganiga Byron Bay suunas Megani ema juurde, ei olnud ikkagi veel jõulutunnet. Hommikul olime valmistanud piparkookide asemel kiire suvise küpsisetordi, mida kaasa võtta ja tee peal tegime peatuse Puuviljaparadiisis. Nagu neil kombeks – süüakse jõulude ajal ju palju puuvilju! Ok. Kuna päev oli veel alles nooruke ka, lootsin, et õhtupoole see tunne tuleb.

Megani ema juurde jõudes oli meie esimesteks töödeks:
1. Otsida metsast jõulupuu
2. Ehtida see
3. Siis minna lähedalasuvasse Bangolow külla peatänavale festivalile.

Heh, suur oli minu ja Kalle üllatus, kui Megan ja Danny tulid puuga metsast (õigemini lähedalasuva tee võsast). Puu oli pisike männipuu, selline kiitsakas ja õbluke. Pikkade-pikkade okastega. Raske oli uskuda, et see on nende jõulupuu… kuid mis teha – kuuski siin ei kasva, ja jõulupuud tahavad ka nemad jõulude ajal tuppa tuua…
Peale ehtimist nägi see puu veel vaesukesem välja – ehteid oli silmnähtavalt rohkem kui puu välja kannatada suutis.
Kui puu oli ehitud, jõudis ka Megani ema lõpuks koju. Krabati paar õlle kotti kaasa ja mindi tänavale melu vaatama. Tavaline on, et neil kutsutakse erinevad esinejad peatänavale kokku, kes kõik teevad mingit oma kava. See aasta, kuna ilm oli vahepeal kehvapoolne, polnud festival just väga suur. Rahvast oli aga päris palju ning veidi meenutas kogu üritus Tallinna Vanalinna Päevi, mis toimuks ainult ühel tänaval. Niisiis oli jõululaupäev siinmail vastupidiselt Eesti perekesksetele traditsioonidele festivalipäev.

Ja ega jõulu esimene püha, ehk Christmas Day, nagu siinmail seda kutsutakse, ka just Eestile ei sarnanenud. Üldjuhul avatakse siin 25nda hommikul kingitused, mille jõuluvana on öö jooksul jõulupuu alla toonud. Kuna meie magasime kauem, siis seekord seda traditsiooni ei järgitud. Danny, Megan ja Madelyn (Meg’i ema) läksid kohe Madelyni venna juurde nende jaoks traditsioonilist karri-hommikusööki sööma, kuhu oli seekord ainult oma perekond kutsutud. See traditsioon pidi aga vist ainult nende perele omane olema, mitte üleüldine austraalia traditsioon. Kui meie üles tõusime, istusime autosse ja sõitsime Byron Bay randa. Saime jällegi kokku lahkete võõrustajatega. Ujusime, nautisime päikest, suutsime esimesed lained püüda ka boogieboard’ga, mille Danny ja Meg üksteisele jõuludeks olid soetanud. Pärast randa läksime Madelyni sõprade juurde “jõuluõhtusöögile”, mis koosnes väikesest söögist, välibasseini ääres chillimisest, mõnele ka ujumisest maalilise vaatega mägede vahel.

Jõulu teisel pühal ehk Boxing Day’l (loe lähemalt selle päeva ajaloost ja saamisloost: http://en.wikipedia.org/wiki/Boxing_day) ehk 26ndal detsembril lahkusime Federali külast, kus asus Madelyn’i kodu, et jõuda tagasi Brisbane’i, et seal jõuda tööle Gabbasse, nagu juba eelnevalt mainitud. Toimus kriketi testmatš, kui ma ei eksi siis Queensland’i ja New South Wales’i esindusvõistkondade vahel. Meie töö seisnes leti taga õlle valamisest ja kassaaparaadiga töötamist, ega põhimõtteliselt midagi muud teha tulnudki, kuna tegelikult müüdi ka karastusjooke ja krõpse, siis neid osteti ikka haruharva, õlut voolas aga ojadena. Olles näinud lõpuks ka veidi kriketimängu ennast, siis mõistan nende pealtvaatajate nii suurt õllelembust täielikult, kuna õlle järele minemine ja joomine toob staadionile vähemalt mingitki mõistlikku tegevust, mida kriket ise kindlasti pole. Nagu meid hoiatasid eelmisel õhtul ka jõuluõhtusöögi võõrustajad, siis kriketistaadioni kõige suurem melu ja action käibki baari juures ning nii see ka tõepoolest oli.

Täna üritame Brisbane’st lahkuda ning seame oma “sammud” jälle Sydney poole, et seal aastavahetus veeta ning kohtuda Louis’ega, kellega ehk mõnda aega ka koos reisida lõuna suunas. Kuna tegemist on meie selle aasta viimase postitusega, siis soovime kõigile meeliülendavat aastavahetust ning kõike kõige paremat aastal 2009! Olge muhedad;)

PS! Ja minu (Kalle) poolt Teile kõigile kutse mu sünnipäevale;) Täpset asukohta hetkel veel öelda ei oska, kuna ei tea, kaugele selleks ajaks jõudnud oleme. Kindlasti tahaks seda pidada rannas, nii et võtke ujumispüksid ja päikesekreemi kaasa. Andke palun mulle teada, kuhu lennujaama maandute, soovitame kas Adelaide’i või Melbourne’i, kuna plaan on selleks ajaks enam-vähem sinnakanti ehk jõuda.