Parkimiskohaks leidsime kesklinnast mitte väga kaugel asuva kõrvaltänava, mis tundus vaikne ja rahulik, ning parkimistasu puudus. Pidime lootma jääma kõige paremat, et auto endiselt samas kohas meid ootab, kui oma reisilt tagasi jõuame. Uus transport, endisest minibussist tehtud luks magamistoaga „campervan“ korjas meid veidi aja pärast peale, ja reis Austraalia kõrbetesse algas vuhinal.
Esimene päev üritasime lihtsalt tsivilisatsioonist välja saada, mistõttu peatusi väga ei teinud ja öömaja leidsime suht kiirteelt kõrvale kulgeva kruusatee äärest. Magamine oli korraldatud nii, et meie kaks uut sakslasest sõpra – Kerstin ja Martin magavad minibussi ehitatud kokkukäival voodil, meie Kallega kui vaprad ja mittemidagikartvad idaeurooplased magame telgis. Kõik oleks olnud muidu super – telk oli suur ja ilus, kuid maapind oli nii kõva, et vaiasid maasse saada polnud isegi mõtet üritada taguda, ja öösel otsustas ilm tormiks kiskuda. Päris vihma ei hakanud sadama, aga magada küll ei saanud, sest iga hetk oli tunne, et telk lendab koos meiega minema.
Järgmine päev jõudsime juba tsivilisatsiooni ja „mittemillegimaa“ piirile Port Augusta’sse. Kuna ka sakslaste minibuss tegi vahepeal kiirteel veidraid hääli ja kasutas normaalsest rohkem bensiini, otsustasime bussikese igaks juhuks remonti viia. Outback’is ei tahaks küll autoga kuskil teeäärde jääda... Seni kuni me viimast suuremat linna uudistasime, viinamarju pugisime ja Outback Keskuses käisime, tehti meie transport kenasti korda. Reis jätkus aina kuivemaks muutuva looduse keskel Pimba’ni, kus külakeskmeks oli põhimõtteliselt ainult bensiinijaam ja pubi sellega koos, ükskõik kuhu mujale silm ulatus, oli teisi maju või isegi kõrgemaid puid võimatu leida. Me ideeks oli alguses mitte sõita kogu aeg ainult kiirteel, vaid Pimba lähistelt Roxby Downs väikelinnast sõita paralleelsele kõrvalteele, mis pidi oma imeliste vaadetega looduse tõttu pakkuma tõelist elukogemust.
Esimene tõeline hommik kõrbes oli kauneimaid, mis me terve reisi jooksul kogeda saime – koos tõusvate päikesekiirtega laius üle taevakaare võrratu vikerkaar! Punane maapind, mustade tüvedega puud, ja meie buss ning telk kõige selle keskel. Unustamatu hommik.
Kahjuks muidugi ei tähendanud vikerkaar just kõige paremat märki, vaid ikka seda, et kuskil sajab. Meie tee, mida tahtsime kiirtee asemel valida, muutub aga vihma ajal läbimatuks isegi 4-veolistele sõidukitele, rääkimata meie nääpsukesest minibussist. Seega jagunes reisiseltskond oma tahtmistes kaheks – mina ja Martin, kes oleksid endiselt proovinud vastu astuda eluraskustele ja kõrvaltee valida; Kalle ja Kerstin, kes arvasid, et targem oleks naaseda kiirteele. Kuna minibuss kuulub Kerstinile, siis sõitsime tagasi asfalteeritud korralikule maanteele. Ja et see tegelikult oli õige valik, andis teada suur vihmapilv, mis põhimõtteliselt terve päeva minibussi aknaklaasile vihmapiisku kallas seni kuni jõudsime oma teekonnal Coober Pedy’sse.
Coober Pedy ise oli tõenäoliselt kõige veidram linna nime kandev asula, kus me kunagi oma jalga tõstnud oleme. Inimesed elavad maa-alustes majades, käivad maa-alustes kirikutes ja poodides jne. Ehk siis põhiline elu toimub selles linnas kõik maa all. Seda kõike seetõttu, et päevasel ajal ja eriti muidugi suvekuudel on seal talumatult palav, öösiti aga kipub talvel väga külmaks minema. Maa-alustes kodudes aga säilib temperatuur terve päeva ja terve aasta vältel ilma vahelesegamiseta 24 kraadi juures. Nii näeb see linn iseenesest „tänavatel“ kõndides enamasti välja täiesti suvalise kuumaastiku sarnase lagendikuna.
Ja siis ja siis, kui paar päeva liikumist vahele jätta jõudsimegi juba Uluru juurde, mis on üks maailma suuremaid monoliite. Päris pirakas oli teine tõesti ja säravpunast värvi veel pealekauba. Päikeseloojangul võib näha kuidas hiigelkivi oma värvi muudab ning erinevaid punakaid toone järjest läbib. Üsna uskumatu lugu. Ning vaatamata aborigeenide keelitustele mitte rahnu otsa ronida, võtsime me ikkagi selle tee ette. Jõudsime ka kõige kõrgemasse tippu, mis asub maapinnalt 348 meetri kõrgusel. Arvatakse muidugi, et 2/3 kivist asub veel maa sees, aga seda me ei hakanud täpselt järgi uurima.
Kohe Uluru kõrval (ehk siis umbes 50-70 km) asuvad teisedki huvitavad kivimoodustised, mida kutsutakse Mt Olga’deks. Nende 36 kühmu võtsid enda alla tunduvalt suurema maa-ala, kui naaber ning ehk olid isegi huvitavamad. Nende vahel looklev jalutusrada Valley of the Winds andis nii mõnegi lummava vaatepildi, mida oma mällu söövitada.
Siinkohal tuleb kindlasti ära märkida ka metsikud loomad, keda eelnevas kahes lõigus kirjeldatud rahvuspargis ja selle ümbruses kohtasime. Nimelt jalutasid vabalt teede ääres ringi kaamlid ning dingod. Ühes ööbimiskohas hoiatati meid telki tungiva emu eest, mille peale Ele loomulikult väga tungivalt nõudis, et me oma telki liigutaks. Ning samuti nägime metsikuid hobuseid, kes etteruttavalt otse rongi kõrval kapates meid saatsid, kui Ghaniga tagasi Adelaide’ sõitsime.
Viimaseks tõsiseks vaatamisväärsuseks sellel kõrbereisil oli Kings Canyon, mis ei jäänud oma wow-efektiga mitte sugugi alla Ulurule ja Mt Olga’dele, vaid pigem isegi ületas selles osas neid. Sealne Rim walk, ehk kanjoniäärel kõndimine, oli vägagi ahhetamapanev ja pani mõtlema, et mida huvitavat loodusel meile veel varuks on peale selle nägemist. Austraalia loodus on selles osas ikka vägagi rikkalik.
Austraalia keskosa ainus tõsine tsivilisatsioon on Alice Springs, mis on väga suures osas asustatud aborigeenide poolt. Ei tea kas nad on oma ühiskonnast välja visatud heidikud või milles asi, aga igatahes ei jäta nad oma pideva tänavatel lällamisega ja purjus olekuga väga usaldusväärset muljet. Linnake ise aga pole midagi erilist või vähemalt meie ei jõudnud oma vähese sealviibimise aja jooksul miskit erilist leida.
Nagu ma juba ennist mainisin, siis tagasi Adelaide’i sõitsime Alice Springs’st rongiga, kus meid ootas ees kodune „automaja“. Kui vastupidine sõit võttis meil minibussiga aega 8-9 päeva, siis rongisõit kestis „kõigest“ 25 tundi, mis on ikkagi pikem kui meie lend Londonist Sydney’sse. Olime eelnevalt legendaarse „The Ghan’i“ (nii kutsutakse seda rongi, mis sõidab Adeaide’i ja Darwini vahet läbi mandri keskosa) kohta nii mõndagi lugenud ja kuulnud, kuid tuleb tunistada, et see sõit oli ikkagi lõpp-kokkuvõttes täiesti tavaline rongisõit. Loomulikult oli ta kõige pikem reisirong, mida ma eales kogenud olen, kuid see oli ka ainuke märkimisväärne asi selle juures, kui selle raudtee pikk ajalugu välja jätta.
