Igaks juhuks ei hakka seekord ütlemagi, kui palju nüüd juba eelmisest üllitisest aega möödas. Eks osavamad võivad seda ise välja arvutada. Seega sobib selline pealkiri väga hästi kirjeldamaks kuidas aeg siin maakera kuklapoolel lendab. Uskuge või mitte (ning ma usun, et enamus Teist ikka usub mind): praeguseks on JUBA üle poole meie reisist läbi, 10 kuud tundus ikka päris pikk aeg alguses, kuid nüüdseks ta seda teps mitte ei tundu, sest väga palju üle poole Austraaliast on veel nägemata. Ka lihtsalt sellele mandrile ringi peale tegemisel oleme kõvasti graafikust maha jäänud.
Niisiis millest alustada... Äkki kuulsite uudistest või kuskilt mujalt vahepeal siin Victoria osariigis möllanud metsatulekahjudest, mis pühkisid praktiliselt mitmed väikelinnad Austraalia kaardilt. Räägitakse, et kõige karmimad tulekahjud, mis kunagi Aussie’t väisanud. Mingi aeg jõudsid need ka meile ähvardavalt lähedale, vähemalt kohati oli hommikuti üles tõustes õu kõik suitsu täis, nii et ei saanud täpselt arugi, mis suunast see tulla võiks või siis uudised ühel väga tuulisel õhtul, kuidas tuli meist paarikümne kilomeetri kaugusel möllab ja ähvardavalt meie suunas liigub. Igatahes pakkisime kõik oma asjad kokku ja kartsime kõige hullemat, samas lootes muidugi, et midagi juhtu. Ning ei juhtunudki midagi, vähemalt Woodend’iga, kus elasime. Olime muidugi kohalikega võrreldes eelistatud seisus, kuna kogu meie maine varandus mahtus meie armsasse kodusesse Golden Holden Commodore Sport’i ära, samal ajal kui kohalikud oleks pidanud valima, et mida kaasa võtta ja mida mitte.
Ülejäänud aeg enne Uus-Meremaa reisi möödus enamasti erinevates aedades töötades. Täpsemalt öeldes siis kolmes aias. Kui Sandral raha otsa sai, siis soovitas ta meid oma sõbrannale Vickile, kelle juures töötasime 3 päeva ning kes pärast soovitas meid oma naabrile Christine’le. (Christine otsustas meile isegi palgakõrgendust teha. Oli ka aeg! Või siis tahtis naabrit üle trumbata... Võta näpust, kumb see oli. Maksis rohkem ja meile see sobis!). Kõik olid meie tööga väga rahul. Mina õppisin erinevaid aianduslikke termineid, nagu näiteks „tagasi lõikama” ja „multš”. Ahjaa, Vicki juures ümbritsesime 3 peenart kiviaedadega, mis oli päris lahe, ise jäime ka tulemusega väga rahule, omanik ilmselt veel enam:)
Töö vahepeal käisime ümbruskaudseid vaatamisväärsuseid ja linnakesi vaatamas. Näiteks Hanging Rock’i iga-aastasel festivalil Harvest Picnic kohalikke parimaid veine ja toite nautimas, Daylesford’i lähedal mineraalveekaevudest erinevaid veesid proovimas, kohaliku tähtsusega kullakaevanduslinnas Ballarat kinos, Geelong’is festivalil ning Sunbury ja DFO poodlemisvõimalustega tutvumas. Ilusaid kohti siin jätkub kahtlemata, kõiki ei jõua ära vaadata, aga ei hakka Teile neid üksikasjalikult kirjeldama, kuna sellisel juhul läheks jutt jällegi liialt pikaks. Ei saa lubada, et see ilma nende kirjeldustetagi seda ei teeks...
Aga siis, aga siis – Uus-Meremaa! Võib-olla mõned kannatamatud juba uurisid minu õhutusel Priidu blogist meie tegemiste kohta seal järgi, aga ärge siis pahandage, kui mõnda asja kordan ja ehk ikka mõne uue faktigi päevalagedale toon. Kuna pole hetkel väga kursis, mida Priit täpselt kirjutas, siis ei tea kumba kategooriasse mingi asi kuulub.
Kui Ele Kallega lennujaama jõudsid, ootas Priit neid juba check-in järjekorras ees. Taaskohtumine oli rõõmukiljatuste rohke ja sõbralikult koos sai tatsutud lennukile. Järgmised sammud sai astuda juba Uus-Meremaa pinnal. Kohe meid lennujaamast minema ei lastud, kuna meiesuguseid Ida-Euroopa pätte taheti täpsemalt uurida „biosecurity’s“. Tegelikult oli lugu nii, et nagu kõik teavad, ei tohi Uus-Meremaale sisse tuua mitte kui midagi söödavat, ei taimeosakesi, puitu ega ka vesipiipe või telke... No, nende kolme viimase asja kohta lugesime lennukis istudes „roheliselt kaardilt“, mille stjuardess kõigile täitmiseks ulatas. Eee... peaks vist siinkohal mainima, et mina olin otsustanud oma vesipiibu kaasa võtta, Kallel oli kohvris telk ja Priidu kohvris pesitses parajalt suur bumerang, mille ta oli koju minnes suveniiriks kaasa ostnud. Keegi meist ei ihanud neist asjadest ilma jääda... Mina otsustasin ülbe olla ja oma vesipiipu deklareerima ei hakanud, telk Kalle kohvris tundus natuke suurem asi, midagi sellist, mis võiks ultrahelis võibolla silma hakata... Seetõttu sai telk ikka kirja pandud. Bumerang tundus ka midagi sellist, mis võiks põhimõtteliselt ultrahelis silma hakata oma ebahariliku kuju poolest, kuid Priit otsustas saatusele vastu minna samamoodi vaikides nagu mina.
Tulemus oli see, et mind lasti Priiduga ilusti üle, Kalle telk viidi uuringutele biokontrolli. Õnneks öeldi meile, et see võtab max 20 min aega, ja meid juhatati luugikese juurde ootama, kuna telgi tagasi saame. Kuskil 10 min pärast luuk avaneski, mees küsis meilt, et kas telk on meie oma ja meie noogutuse peale tõi lagedale hiigelsuure ämbliku jäänused, tegi imestunud silmad ja küsis, et kus pärapõrgus me selle telgiga käinud oleme. Me Kallega kehitasime vaid õlgu ja ütlesime, et Austraalias. Ise teadsime väga hästi, et eks see ämblikmees ronis me telki ikka Munduberras, kus me käisime mandariine harvendamas.
Benjihüppest räägib Kalle. Uus-Meremaa ekstreemspordipealinnas Queenstownis ööbisime täiesti juhuslikult maailma esimese regulaarse benjihüppe parkimisplatsil. Hommikul ärgates veidi julgust kogutud hüppajaid vaadates, kes 43 meetri kõrguselt pea ees sillalt alla hüppasid, otsustasime Priiduga sama teha, aga mitte nii madalalt, vaid kui võtta siis ikka kõige kõrgem – 134 meetrit oli selle maa võimalikest kõrgeim. Ütleme nii, et jalad ikka värisesid päris korralikult, kui seista seal ääre peal ning sel hetkel pole just esimene mõte, et hüppaks nüüd alla. Aga 8,5 sekundit vabalangust oli seda kindlasti väärt.
Me olime otsustanud, et ühtegi Sound’i me otseselt kruiisiga avastama minema ei hakka, kuid Manapouri järve ja kuulsat Kepleri jalutusrada avastada tundus väga hea plaan. Sellega sai veidi ka rahuldatud meie Sõrmuste Isanda filmi seotus Uus-Meremaaga, sest jõeoru kallastel ja metsas, mida läbisime, oli tehtud selle filmi jaoks nii mõnigi kaader. Järv, mis ootas meid jalutusraja lõpus oli igati väärt, et rada ilusti lõpuni kõndida. Usun, et vaated seal olid peaaegu sama head, nagu Milford Sound’il.
Ja juba olimegi jõudnud oma reisiga piisavalt lähedale Uus-Meremaa lõunatipule – päev, paar uudistamist lõunarannikul andsid korraliku pildi sealsest loodusest. Nägime looduslikult rannas amelevaid merilõvisid (prisked vorstid on nad ikka küll!!!) kõigest paari meetri kaugusel, ja kollaste kulmudega kuulsat pingviini (vanaisa Piigo), kes lasi endale põhimõtteliselt kaamera silmade vahele torgata, nii julge ja ülbe ja vankumatult paigal oli ta. Lõuna saare kõige lõunapoolsem punkt ise on aga pühendatud mulle, vähemalt nimi viitab sellele – Slope Point! Oamaru jäi mällu kui üks ilusamaid väikelinnu Uus-Meremaal ja Dunedini lähedal asuvad Moeraki boulders on külastamist väärt kindlasti. Tegemist on siis ümmarguste kividega, mis on rannajoonele laiali puistatud.
Lonely Planetit järgides üritasime anda endast parima, et ära näha ka kurikuulsat Tunnel beachi. Lõputuna näivate ekslemiste tulemusel jõudsime lõpuks selle ranna lähedusse, ja otsustasime öö seal veeta, et hommikul värske pea ja eredate päiksekiirte saatel randa avastama minna. Igaljuhul möllas terve öö tugev torm, mis kõigutas meie bussi nii, et mina ei saanud küll und terve öö, sest tundus, nagu tuul lükkaks kohe-kohe bussi ümber. Ja tagatipuks oli hommik vihmane, tuuline, külm ja hirmus. Meie minibussist väljusime ranna poole küll neljakesi, kuid Tom andis alla peale paarikümmet sammu ja tormas bussi tagasi, ning Priit samuti otsustas poolel teel, et elu on kallim. Kalle oleks ilmselt samamoodi tegutsenud, kui ta poleks osaks saanud mu kurjast „ära-mitte-mõtlegi-mind-üksi-jätta-pilgust“. Olin otsustanud selle ranna ära näha. Loodan, et Kalle arvates tasus see käik samamoodi ära nagu minu arvates.
Lõunasaare keskosas leidsime vaatamist väärt olevat väikse kiriku Tekapo järve ääres ja veelgi türkiissiniseid järvi, mille taustal eemal seisis Mt Doom isiklikult kui kuulsaim tegelane Sõrmuste Isanda filmist. Nautisime Uus-Meremaa rahvustoitu friikartuleid (vahel ka kumara e maguskartulist tehtud) ja kala, ja ronisime savist kivirahnude otsas.
Kõige lõpuks jõudsime välja reisi lõppsihtpunkti Christchurchi, kus nautisime linnavõlusid kunstigaleriid külastades, botaanikaaias ringi jalutades, SOL väljaku hubasust nautides ja shopates.
Praegu võiksingi siinkohas reisikirjelduse lõpetada ja jätta mulje nagu kõik oleks laabunud ilma igasuguste nõmedate seikadeta ja ideaalselt. Ma arvan aga, et eks tegelikult on palju lõbusam lugeda just „mitte-ideaalseid“ seiku, mistõttu siiski paljastan meie reisi põnevamad osad.
Kui jõudsime Christchurchi, andis rendifirma NOMAD, kellelt minibussi rentinud olime, meile teada, et otsustas käigukasti katkiminekuga seotud parandustööde hinnatseki jätta meie kanda. Või noh, loomulikult serveeris ta seda kõike nii, nagu oleks meile veel teene teinud ja ei nõua meilt kogu summa maksmist, vaid seda osa, mida garantii ei kata. Bla-bla-bla. Meie ei olnud küll kuigipidi nõus maksma midagi, sest ei näinud seal oma süüd. Terve päeva jamasime, et saada mehaanik kätte ja küsida tema arvamust asjast. Tahtsime näha arvet, mille ta rendifirmale esitas ja üritasime hirmutada rendifirma omanikku kohalike TV- saadetega. Käisime ka linnas tasuta legaalset nõu küsimas ja sealne jurist oleks hea meelega asja üle võtnud, kuna leidis, et meil on õigus ja rendifirma NOMAD tahab meilt kui turistidelt nahka üle kõrvade tõmmata.
Igaljuhul loo nõme pool ongi see, et meie krediidiarvelt võttis totakas rendifirma raha juba maha varem, kui meid teavitas ning kui me oleksime tahtnud asja edasi viia, oleksime pidanud jääma Uus-Meremaale paariks kuuks, kuni protsess käib. Põhh jahh, kindlasti oli meil see võimalus ja soov olemas... Lõpuks ma isegi ei teadnud enam, kumb mind rohkem vihastas, kas see, et rendifirma nii tropp oli, või see, et süsteem ise ka seal nii nõme on ja laseb niimoodi turiste tõmmata. Me ühine otsus oli NOMAD campervani rendi firma nime mustata nii palju kui vähegi annab, vähemalt annab seegi pisikest rahulolu. Lisaks kõigele muule oli see minibuss veel täielik juust, igast mäest vaevu-vaevu üles ronis ning roolivõimuta mägiteedel sõita polnud teab mis mugav, hea trenn kätele muidugi. Samas pidas ta meie 6500 km pikkuse roadtripi suures joones vastu, kui esimene päev välja arvata siis. Seega siinkohal üleskutse ka kõigile meie armsatele lugejatele, et kui keegi Teist või Teie sõpradest-tuttavatest peaks kunagi Uus-Meremaale plaanima campervaniga tiirutama, siis MITTE MINGIL JUHUL ärge kasutage selleks NOMAD’i teenuseid!
See oleks olnud siis esimene pange astumine. Teine pange astumine oli Caterpillar muuseumi külastamine, kuhu sissepääsu saime õnneks tasuta, kuid ajast oli pärast niiiii kahju :D Nad reklaamisid end kui maailma ainsat taolist muuseumit... mhmh, peale sealkäiku on mul selle üle ainult hea meel, et neid terves universumis rohkem pole. Hehee, nali omaette oli see küll, samamoodi nagu šokolaadivabriku külastamine Dunedinis, mida võib lugeda siis kolmandaks pangiastumiseks. Elu mõttetuim koht!!!!
Üks möödaastumine oli muidugi ka see kui mina, Kalle, viskasin sõitva campervani taha põrandale pikali (tegelikult muidugi ei tohi üldse taga inimesi olla) ning kurvilisel mägiteel viskas ühe kurvi peale mu pea kohal oleval kapil niivõrd üle, et ta avas oma ukse, millest lendasid mulle peale mitmed toiduained. Kõige õnnetumalt, samas muidugi ka hiiglama õnnelikult, maandus mu ülahuulel Priidu kalakonserv. Üllatus oli suur ning pärast järgi vaadates oli ka haav päris sügav, kuid õnneks midagi püsivamat peale väikese armi sellest ei jäänud.
Eks reisides tulebki ette igasuguseid seiku, meelde jäävad õnneks ikka kõige paremad seigad, kehvemate seikade üle saab pärast lihtsalt nalja visata.
Viimase öö Uus-Meremaa pinnal veetsime lennujaamas, kuna meie lend läks hommikul jube vara. Peale reisilt naasmist otsustasime veel paar nädalat Mt Macedoni regiooni aedades tööd rabada. Selleks andis ideaalse variandi Vicki, kes lubas meil enda juures aiamajakeses elada. Nii et kui Adami juures oli meil oma tuba, siis nüüd oli meil juba oma maja, kus oli suur voodi, dushiruum, külmkapp ja muu hädavajalik. Ning mis kõige parem, enamasti piisas tööleminekuks vaid majakesest välja astuda. Seekordseks üllatuseks pakkus Austraalia maapind meile sellise vimka, et selle kaevamiseks tuli kasutada kirkat, kuna labidaga võiski seal uuristama jääda, nii et tulemust polnud ollagi. Sellistes tingimustes tuleb Austraalia taimedel, mida siin istutasime, hakkama saada.
Kahel nädalavahetusel tegime ühise õhtusöögi koos Vicki ja tema mehe Les’iga. Teisel korral oli seltskond muidugi tegelikult mõnevõrra suurem, nii kümne ringis. Enamus sealolijaid said end harida meie ajaloost ja geograafiast ning teistest huvitavatest tõsielufaktidest, mis meil parasjagu pähe tulid. Lisaks pidasid kõik meid hulludeks, kuuldes meie plaani autoga nende kodumaale ring peale teha.
Kellest veel kindlasti rääkima peaks oleks suur must labradori tõugu koer Zorro, kes elas meiega samas aias. Poolenisti oli küll tunne, et ta oli juba meie koer – kui Vicki kuhugi minema pidi, olime meie rõõmsalt nõus Zorrole süüa andma. Viimane nädal kui me seal elasime, oli Zorro dieedil ja lubatud oli vaid väheses koguses dieet-krõbuskeid. Muidu oli Zorro suurim hobi ujumine (arvata võib – must koer Austraalias muidu suvel vist kärssaks kohe ära, kui ta ujumist ei harrastaks). Kui Vicki teda parasjagu järve äärde ei viitsinud viia, otsis kuts üles mõned tuttavad basseinikesed ja ilutiigikesed koduaias, kus end jahutada. Lahe moment oli see, kus me Kallega parasjagu ühes ajanurgas tegeledes kaevasime taimi välja ja Vicki taimed pisikese purskaevu vette pani, seni kuni me nad uuesti teise kohta istutada saime, ning mingi hetk märkasime, kuidas Zorro suuga taimi purskaevust välja tõstis – ta tundus olevat eriti solvunud, et tema üks ujumiskohtadest korraks blokeeriti.
Peale rahateenimist ja ilusat elu idüllilises aiamajakeses, istusime ühel kaunil sügispäeval taaskord oma auto-kodusse, et jätkata Austraalia ringreisi. Vicki ja Les’iga sai hüvasti jäetud, samuti Zorroga, kotike täis sooju äsja ahjust võetud saiakesi täitis me auto suurepärase hõnguga. Päikesekiirtega võidu kihutasime ülikuulsa Great Ocean Roadi poole, tehes väikese peatuse ka maailma kuulsaimas surfivõistluste linnas Torquay’s. Järgmise päeva sisustasime Great Ocean Roadi alguskilomeetreid läbides, tehes vahepeatusi näiteks Marrinersi imeilusas vaatepunktis, mis ei sarnanenud väga teistele vaateplatvormidele, mis on üldjuhul väga hästi ääristatud ja laudadega sillutatud, seal aga viis kruusatee lihtsalt mäe otsa, kus said murul nautida imeilusat vaadet; Otway metsas puulatvade vahel lookleval teerajal 47 meetri kõrgusel maapinnast ning õhtuks jõudsime kuulsate 12 apostli juurde. Austraalias nimetatakse nendeks siis hetkel veel kaheksat liivakivirahnu, mis ookeanist kõrgele välja ulatuvad, suhteliselt ranniku lähedal muidugi. Kuna õhtupäike meie fotosilma väga ei soosinud, siis peate enamasti lihtsalt uskuma jääma, et nad nägid väga uhked välja, lisaks muidugi ka neile järgnenud samasugused liivakivist moodustised nagu London Bridge ja the Arch.
Apostlitest küllastunud, külastasime järgmisel päeval vulkaanikraatritega sisustatud Tower Hilli, mille metsa vahel kohtasime ka emusid, kängurusid ja, esimest korda ka vabas looduses, koaalat. Selsamal päeval ületasime ka Victoria osariigi ja South Australia piiri. Kuna paarkümmend kilomeetrit enne piiri tuli ootamatult silt, et Lõuna-Austraaliasse ei tohi sisse tuua puu- ja juurvilju, siis hävitasime kiirkorras ära suurema osa äsjaostetud banaane, maasikaid ja viinamarju, ületades piiri tuli välja muidugi, et keegi ei võtnud meilt ära ka järelejäänud saadusi, kuna mingit kontrolli polnud. Jällegi oli kõik usalduse peale.
Seejärel võtsime suuna Coorangi rahvusparki, kus vaatasime hiinlastest õnneotsijate poolt ehitatud kaevu, käisime nende radadel veidike, kohtasime maantee ääres Larry the Giant Lobster’it. Kui olime juba päris Adelaide’i külje alla jõudnud, otsustasime minna Adelaide Hills’i piirkonda, et näha seal saksa külakest Hahndorf ning mis kindlasti kõige lõbusam söötsime oma peost kängurusid, Ele võttis julguse kokku ja koos sellega ka ühe päris priske mao enda õlgadele. Samal ajal muidugi kui me seal loomapargis asjatasime oli üks klaasikild meie auto tagumisest rehvist viimasegi õhu välja imenud, seega tuli meil esimest ja oodetavasti vimast korda selle reisi jooksul vahetada rehvi. Teel Adelaide’i suunas aga viskas auto aga veel ühe vembu, nimelt oli läbi roostetanud jahutusvedeliku vooliku vahevidin (jajah, ma ei ole autoalastes terminites väga tugev), mis lasi nüüd jahutusvedeliku suuremate probleemideta maha asfaldile voolata. Õnneks polnud tegemist kõige palavama päevaga ning ühe lahke mehaanikuonu abiga, kes voolikul nii-öelda kraanid kinni keeras jõudsime ikkagi ilusti Adelaide’i.
Maandusime Shakespeare backpackersis, ehk siis hostelis, jõudsime veel osta ka läbiroostetanud vidinale asenduse. Kätte oli jõudnud reedene päev ning alustasime päeva järjekordselt varakult. Jõudsime päeva peale külastada Lõuna-Austraalia muuseumit, kus nägime erinevaid aborigeeniajaloos tähtsaks saanud esemeid, aborigeeni kunsti nägime rohkem Tandanya’s, mis oligi ainult nende kunstile pühendatud, opaalikivitehases seletas meile üks töötajatest meile üsna huvitavalt oma tööst, mina sain ka didgeridoo’d (see siis põhimõtteliselt aborigeenide rahvuspill) esimest korda mängida. Kuna üle pika aja oli kokku sattunud kooslus: suurlinn ja reede õhtu, siis otsustasime ka ööeluga veidi tutvust teha. Üsna lõbus oli, võib kokkuvõtlikult öelda.
Eile võtsime kohalikus kinokompleksis (nagu Coca-Cola Plaza) endale paketi „kaks ühe hinnaga“. Tegelikult küll muidugi kino seda paketti välja ei pakkunud, aga nutikad ida-eurooplased otsustasid esimese filmi lõppedes minna tänava asemel teise saali teist filmi nautima. Siin on neil üldjuhul selline komme, et kobarkinodes lastakse pärast filmi vaatajad jälle samasse koridori tagasi, kust saali sisenesid. Kõik jälle aususe peale. Siit jutust hakkab vaikselt välja kooruma, nagu meie puhul poleks tegu üldse ausate inimestega, aga tegelikult oleme me lihtsalt piiratud rahakoti peal elavad backpacker’id.
Homme liigume aga juba täielikult sisemaale kõrbesse, et ära näha maailma suurim kivirahn Uluru rock ning muud teele jäävad vaatamisväärsused. Leidsime hostelist kuulutuse peale endale reisikaaslased, kelle campervani’iga sinna lähme. Tagasi plaanime tulla rongiga, rong ise kusjuures sõidab sealsest suurimast linnast Alice Springs Adelaide’i tagasi ilma vahepeatusteta veidi üle ühe ööpäeva, nii et võite ise enam-vähem arvutada kui kaua meil selleks aega võiks minna, ise loodame hakkama saada ehk 2e nädalaga.
Jällekirjutamiseni!
Ülejäänud aeg enne Uus-Meremaa reisi möödus enamasti erinevates aedades töötades. Täpsemalt öeldes siis kolmes aias. Kui Sandral raha otsa sai, siis soovitas ta meid oma sõbrannale Vickile, kelle juures töötasime 3 päeva ning kes pärast soovitas meid oma naabrile Christine’le. (Christine otsustas meile isegi palgakõrgendust teha. Oli ka aeg! Või siis tahtis naabrit üle trumbata... Võta näpust, kumb see oli. Maksis rohkem ja meile see sobis!). Kõik olid meie tööga väga rahul. Mina õppisin erinevaid aianduslikke termineid, nagu näiteks „tagasi lõikama” ja „multš”. Ahjaa, Vicki juures ümbritsesime 3 peenart kiviaedadega, mis oli päris lahe, ise jäime ka tulemusega väga rahule, omanik ilmselt veel enam:)
Töö vahepeal käisime ümbruskaudseid vaatamisväärsuseid ja linnakesi vaatamas. Näiteks Hanging Rock’i iga-aastasel festivalil Harvest Picnic kohalikke parimaid veine ja toite nautimas, Daylesford’i lähedal mineraalveekaevudest erinevaid veesid proovimas, kohaliku tähtsusega kullakaevanduslinnas Ballarat kinos, Geelong’is festivalil ning Sunbury ja DFO poodlemisvõimalustega tutvumas. Ilusaid kohti siin jätkub kahtlemata, kõiki ei jõua ära vaadata, aga ei hakka Teile neid üksikasjalikult kirjeldama, kuna sellisel juhul läheks jutt jällegi liialt pikaks. Ei saa lubada, et see ilma nende kirjeldustetagi seda ei teeks...
Aga siis, aga siis – Uus-Meremaa! Võib-olla mõned kannatamatud juba uurisid minu õhutusel Priidu blogist meie tegemiste kohta seal järgi, aga ärge siis pahandage, kui mõnda asja kordan ja ehk ikka mõne uue faktigi päevalagedale toon. Kuna pole hetkel väga kursis, mida Priit täpselt kirjutas, siis ei tea kumba kategooriasse mingi asi kuulub.
Kui Ele Kallega lennujaama jõudsid, ootas Priit neid juba check-in järjekorras ees. Taaskohtumine oli rõõmukiljatuste rohke ja sõbralikult koos sai tatsutud lennukile. Järgmised sammud sai astuda juba Uus-Meremaa pinnal. Kohe meid lennujaamast minema ei lastud, kuna meiesuguseid Ida-Euroopa pätte taheti täpsemalt uurida „biosecurity’s“. Tegelikult oli lugu nii, et nagu kõik teavad, ei tohi Uus-Meremaale sisse tuua mitte kui midagi söödavat, ei taimeosakesi, puitu ega ka vesipiipe või telke... No, nende kolme viimase asja kohta lugesime lennukis istudes „roheliselt kaardilt“, mille stjuardess kõigile täitmiseks ulatas. Eee... peaks vist siinkohal mainima, et mina olin otsustanud oma vesipiibu kaasa võtta, Kallel oli kohvris telk ja Priidu kohvris pesitses parajalt suur bumerang, mille ta oli koju minnes suveniiriks kaasa ostnud. Keegi meist ei ihanud neist asjadest ilma jääda... Mina otsustasin ülbe olla ja oma vesipiipu deklareerima ei hakanud, telk Kalle kohvris tundus natuke suurem asi, midagi sellist, mis võiks ultrahelis võibolla silma hakata... Seetõttu sai telk ikka kirja pandud. Bumerang tundus ka midagi sellist, mis võiks põhimõtteliselt ultrahelis silma hakata oma ebahariliku kuju poolest, kuid Priit otsustas saatusele vastu minna samamoodi vaikides nagu mina.
Tulemus oli see, et mind lasti Priiduga ilusti üle, Kalle telk viidi uuringutele biokontrolli. Õnneks öeldi meile, et see võtab max 20 min aega, ja meid juhatati luugikese juurde ootama, kuna telgi tagasi saame. Kuskil 10 min pärast luuk avaneski, mees küsis meilt, et kas telk on meie oma ja meie noogutuse peale tõi lagedale hiigelsuure ämbliku jäänused, tegi imestunud silmad ja küsis, et kus pärapõrgus me selle telgiga käinud oleme. Me Kallega kehitasime vaid õlgu ja ütlesime, et Austraalias. Ise teadsime väga hästi, et eks see ämblikmees ronis me telki ikka Munduberras, kus me käisime mandariine harvendamas.
Esimesed päevad tundus, et austraallaste väide – ilm on Uus-Meremaal kehv, peab paika, kuna vihma ladistas, tuul ulgus ja Auckland oli mattunud udusse. Niipea aga kui olime rentinud minibussi ja alustanud sõitu põhja suunas, muutus ka ilm igati perfektseks. Kõige veidram asi, mis meile Kallega kohe silma jäi oli see, et kõik oli nii ROHELINE!!!! Tulnud äsja kõrbestunud Victoria osariigist, tundus roheline muru lausa uskumatult äge. Üldiselt jääb Aucklandi meenutama hiigelsuur õhtusöök ühes üliodavas hiinatoidukohas – riis, kartul ja nuudlid segamini nagu puder ja kapsad; vägagi lahe Aucklandi muuseum, mis kajastas Mauride kultuuri ja hostel, mis sattus meil olema külm nagu hundilaut. Peale 2 päeva, kolisime hostelist minibussi.
Meie reisituhin uue äsjarenditud minibussiga ei kestnud aga kaua. Vaevu jõudsime Aucklandist tunnikese põhja suunas sõita, kui juhtus midagi üllatavat meile kõigile. Käigukang otsustas enam mitte kuuletuda juhile ja jääda jonnakalt püsima kolmandasse käigupositsiooni. Ütleks, et suht õnnestunud ajavalik oli igaljuhul – olime just tasunud teenindusjaama kiirtee maksu ja olime poolel teel kiirendusrajalt kiirteele. Juhi osava manööverdamise tõttu saime tõmmata tee äärde, kus peale paari telefonikõnet minibussi rentimiskohta jäime ootama abi. Kaarte mängides läks aeg päris kiirelt ja peagi peatus üks autobuss meie „campervan’i“ taga. Kiilakas pisemat kasvu kõverate jalgadega usaldusväärse moega mees tatsas me minibussini ja hakkas kohe uurima viga. Järeldus oli – peame temaga koos ta autoparandustöökotta sõitma ja seal öö veetma. Järgmiseks päevaks lubas minibussi uuesti töökorda teha. Öö mehaanikutöökojas möödus meeldivalt, sinna oli kogunenud paar mehaaniku sõpra, kes muhedalt õlut rüüpasid ja seda lahkelt ka meile pakkusid. Kusjuures Ele jõi oma elu esimesed õlled just nimelt selles remondi töökojas, kohe nii lahkelt jagati seda meile. Tasuta internett oli kaubaks kõige peale.
Kui me järgmisel päeval liikuma saime, võtsime suuna Whanghareisse, kus käisime Kauri pargis ja üht Uus-Meremaa enimpildistatud koske vaatamas. Läbisime avokaado kasvanduste piirkonna, ja suht tavaline oli kohata tee ääres farmide läheduses ostukaste, mis töötasid inimeste aususe põhjal. Kastis olid avokaadod, kes tahtis, võttis. Raha tuli jätta kõrvalasuvasse rahakarpi. Meie hakkasime neid kaste kutsuma hellitavalt „aususe-kastideks“ (honesty box). Alguses olime igati ausad ja jätsime korralikult raha, reisi lõpupoole panin tähele, kuidas „aususe-kasti“ hakkasime kutsuma „tasuta-kastiks“...
Naistepäeva puhul tegi Kalle mulle snorgeldamise tripi välja! Mehed Eestis, tehke järgi!!! :D Ja koht oli ka veel udupeen – Tutukaka suurima vee-aluse koopa lähedal. Alguses viidi meid suurema paadiga Poor Knights’i saarte lähedale ja siis lasti kogu grupp sukelduma ja snorgeldama. Priit otsustas sukeldumise kasuks – tal olid vastavad paberid olemas, meie Kallega moodustasime snorgeldamise tiimi. Seekord võtsime isegi digika vee alla kaasa. Eelmine kord tuli mul kassiahastus peale, kui väheosavalt ma veealust maailma kirjeldada suutsin. Muidugi Uus-Meremaa lähedal on ookeanipõhi hoopis teistlaadi kui Austraalia lähedal – vähemvärvilisem ja rohkem mereadru, mis moodustab lausa metsa, mille vahel tuleb sukeldudes endale teed rajada. Kuid põnevaid kalu ja ilusat vaatepilti pakkus sealne vee-elu kindlasti samamoodi.
Põhjasaarel sai kogetud ka veel liivaluiteid ehk kõrbe ookeani ääres ja põhjatipu vaateid ning spirituaalsust. Põhjatipuga seoses usuvad maurid, et surnute hinged lähevad sealt taevasse. Cape Reinga’ks kutsutav saaretipp on kuulus ka veel sellepoolest, et seal põrkuvad kokku kaks ookeani: Tasmani meri ja Vaikne ookean.
Põhjasaarel üritasime fotodele tabada ka maalilisi rohelisi mägesid ja aasasid, mis olid lisaks ererohelisele murule veel kaunistatud valgete täppidega – lammastega. Lambaid on Uus-Meremaal 40 miljoni ligi, mis teeb iga inimelaniku kohta 10 lammast. Mulle meenus enamustele süütutele lambukestele otsa vaadates film, mida näidati eelmisel PÖFFil Tallinnas – Uus-Meremaa hullud lambad vms oli pealkiri. Üritasime teha ka fotot paljude lammastega, kuid kui kõndisime lambavälja poole, astusin ma jalgupidi mingisse erilisse mülkasse ja tõin kuuldavale piisavalt valju röögatuse, mille peale lambad pärast hirmukrambist vabanemist tuulispasana karjamaa teise otsa tormasid. Niipalju siis fotost.
Peale põhjasaare põhjaosas tiirutamist ja suurima-vanima kauripuu vaatamist, sõitsime tagasi Aucklandi poole, et korjata peale veel üks kambajõmm – Tom. Tom oli võtnud lihtsalt paar nädalat puhkust koledast Eesti ilmast ja liitus meiega, et tööst närve puhata. Kuigi üleväsimusest kokku kukkumas, suutis ta iga veidikese aja tagant küsida, mis me plaan ette näeb, mis on eesmärk ja kuidas me seda saavutada tahame, mispeale me kehitasime kõik lihtsalt õlgu. Vaatab, oli ühine vastus. Mida enam reisipäevi mööda läks, seda vaiksemaks muutusid Tomi närvilised öised ülesärkamised ja sonimised ning reisi lõpus ta ei küsinudki enam, mis plaan ette näeb. Ka nädalapäevad hakkasid teise nädala lõpuks juba sassi minema, millest meil teistel muidugi enamasti aimugi polnud. Vot.
Aga plaan nägi ette päris palju tegelikult – põhjasaarel nägime ära vulkaanilise tegevuse tagajärjel värvunud ja siiani pulbitsevaid järvekesi, muda-auke ja geisrit, ning võtsime osa maa-alustes koobastes seiklusraja. Särtsakas ja absoluutselt väga maitsev elamus oli Mauri kultuuri etendus, kus alguses näidati tantse ja lauldi laule ning pärast pakuti mauri delikatesse, nii palju kui jõudsid vaid ära süüa. Kõige lahedamaks öömajaks loeks kindlasti ööbimist kiivifarmis Kalle sõbra Juhani juures, kes töötas samas farmis. Ta teadis meile rääkida, et nende farmist tulevad maailmakuulsad KULDSED kiivid, ning näitas ka ära, mis vahe on tavalisel ja kuldsel kiivil. Meie külaskäigu ajal olid kiivid kahjuks toored, kuid Juhan teadis targalt jälle kosta, et kui me neid kaasa korjame, siis nädala-paari pärast valmivad kiivid ise. Tänu meie kannatlikkusele, saimegi terve reisi lõpuosa iga söögikorra lõpetada maitsva ja tervisliku kiiviga.
Rotorua Thermal Wonderlandist meeldis mulle üle kõige Champagne pool, kuhu väga sisse kukkuda ei oleks tahtnud (kuigi nimi oli kutsuv, siis väidetavalt oli see 62 meetrit sügav), ja tennisepalli värvi tiigike. Kõige vähem meeldis muidugi mädamuna hais, mis suure väävli sisalduse tõttu maapinnas nii mõnigi kord ninna kargas.
Waitomo koopatuuri nimetaksin ma aga samasuguseks elu parimaks kogemuseks, nagu oli seda veealuse maailma avastamine. Ma polnud varem üheski sellises korralikumas koopas käinud, rääkimata siis veel köiega laskumisest pimedasse koopasügavikku, täispuhutava kummirõngaga koopajõkke hüppamine, koopausside nägemine ja kosest üles ronimine. Suht ekstreemseks oli suudetud kogu tuur teha, mis oli eriti vinge ja vürtsilisav. Mingi hetk pidi Kalle esimesena tegema köiesõitu pimedasse tundmatusse, kust pärast tema kadumist kostus kõrvulukustav kärgatus. Mina kui järgmine kiljusin igaks juhuks juba terve laskumise aja ette, et teavitada enda tulekust kõiki koopasviibijaid. Teine meeldejääv seik Kallele sellest koopatuurist oli kindlasti see, kui ta kummirõngaga koopajõkke hüppas. Kuna tal oli arvatavasti liiga väike rõngas sattunud, vajutas ta oma keharaskusega rõnga nii sügavale vette, et see alt ära lendas ja Kalle veesügavustesse paiskas. Pimedus, orientatsioonikaotus, õhupuudus, räige siplemine teadmata suunas ja paanika oleksid sõnad, mis ta meeldejäävat seika külmas koopavees iseloomustaksid. Õnneks rabeles ta end ikka pinnale, kuigi isegi pinnal olles käisid ta käed veel hoogsalt sipeldes edasi nagu tahaks ta veepinnale püsti seista. Vaesuke...
Minule tuli vettehüppamiseks „kolm-kaks-üks“ lugeda kaks korda, enne kui ma „ühe“ peale suutsin end kaljunukilt vette visata. Eks neid tagantjärgi lahedaid seiku võikski kirjeldama jääda, kuid usun, et palju rohkem on kirjeldamist väärt koopaussid „glow-worms“. Võiks arvata, et nad on nagu Eesti jaaniussid – pisikesed säravad täpid pimeduses, ainult mitte rohelist vaid sinist värvi, kuid nagu Priidu blogist juba lugeda võisite, töötab nende säramine teistmoodi kui jaaniussidel. Koobastes näevad nad välja aga sõnulseletamatult ilusad!!! Neid on niii palju, et koopalaed ja osaliselt seinadki on neid täis. Mingi hetk meie koopatuuri vältel paluti meil kõigil suht vaikselt olla, kummirõnga peale selili pikali visata, kätega vaikselt end vees edasi lükata ja niimoodi kõik rivis triivisime pilkases pimeduses veevulina saatel ja säravaid siniseid ussi-tähti nautides koopasügavustes. Kui grupijuht jämedal vaiksel häälel lauluviisi üles võttis, kajas hääl kumedalt koopaseinadelt tagasi ja mul oli küll tunne, et võiksin sinna igaveseks jääda koopausse nautima. Kogemus terveks eluks kindlasti!
Viimane peatus põhjasaarel oli Uus-Meremaa pealinn Wellington, kust läksime praamile, et jätkata reisi lõunasaarel. Lõunasaare hoopis teistsugune loodus võlus meid eriti kui jõudsime Abel Tasmani loodusparki. Eredaimad hetked seal olid kullaliivaga ranna avastamine ja ujumine, pannkoogi mägede kohalik versioon ja maailma puhtaima veega allika külastamine. Aja nappuse tõttu väga kauemaks seda loodusparki nautima jääda ei saanud, tahtsime kogeda veel palju elus tegemata asju, nagu näiteks liustikel ronimist, benjihüpet ja merilõvidega kohtumist. Teel liustike poole põikasime läbi päris pannkoogi kaljudest ja vaatasime türkiissinise veega jõeorgu.
Liustikel ronimiseks anti meile kõigile jalga matkasaapad ja kassid, selga vihmakeep. Viimane tundus eriti mõtetu, sest ilm oli super ilus ja soe, ma isegi ei pannud pikki pükse jalga vaid paljaste säärte välkudes nautisin lühikeste pükstega lumelolemist. Peale päevast tuuri jääl on liustike olemusest palju parem teadmine ja tunnetus olemas.
Meie reisituhin uue äsjarenditud minibussiga ei kestnud aga kaua. Vaevu jõudsime Aucklandist tunnikese põhja suunas sõita, kui juhtus midagi üllatavat meile kõigile. Käigukang otsustas enam mitte kuuletuda juhile ja jääda jonnakalt püsima kolmandasse käigupositsiooni. Ütleks, et suht õnnestunud ajavalik oli igaljuhul – olime just tasunud teenindusjaama kiirtee maksu ja olime poolel teel kiirendusrajalt kiirteele. Juhi osava manööverdamise tõttu saime tõmmata tee äärde, kus peale paari telefonikõnet minibussi rentimiskohta jäime ootama abi. Kaarte mängides läks aeg päris kiirelt ja peagi peatus üks autobuss meie „campervan’i“ taga. Kiilakas pisemat kasvu kõverate jalgadega usaldusväärse moega mees tatsas me minibussini ja hakkas kohe uurima viga. Järeldus oli – peame temaga koos ta autoparandustöökotta sõitma ja seal öö veetma. Järgmiseks päevaks lubas minibussi uuesti töökorda teha. Öö mehaanikutöökojas möödus meeldivalt, sinna oli kogunenud paar mehaaniku sõpra, kes muhedalt õlut rüüpasid ja seda lahkelt ka meile pakkusid. Kusjuures Ele jõi oma elu esimesed õlled just nimelt selles remondi töökojas, kohe nii lahkelt jagati seda meile. Tasuta internett oli kaubaks kõige peale.
Kui me järgmisel päeval liikuma saime, võtsime suuna Whanghareisse, kus käisime Kauri pargis ja üht Uus-Meremaa enimpildistatud koske vaatamas. Läbisime avokaado kasvanduste piirkonna, ja suht tavaline oli kohata tee ääres farmide läheduses ostukaste, mis töötasid inimeste aususe põhjal. Kastis olid avokaadod, kes tahtis, võttis. Raha tuli jätta kõrvalasuvasse rahakarpi. Meie hakkasime neid kaste kutsuma hellitavalt „aususe-kastideks“ (honesty box). Alguses olime igati ausad ja jätsime korralikult raha, reisi lõpupoole panin tähele, kuidas „aususe-kasti“ hakkasime kutsuma „tasuta-kastiks“...
Naistepäeva puhul tegi Kalle mulle snorgeldamise tripi välja! Mehed Eestis, tehke järgi!!! :D Ja koht oli ka veel udupeen – Tutukaka suurima vee-aluse koopa lähedal. Alguses viidi meid suurema paadiga Poor Knights’i saarte lähedale ja siis lasti kogu grupp sukelduma ja snorgeldama. Priit otsustas sukeldumise kasuks – tal olid vastavad paberid olemas, meie Kallega moodustasime snorgeldamise tiimi. Seekord võtsime isegi digika vee alla kaasa. Eelmine kord tuli mul kassiahastus peale, kui väheosavalt ma veealust maailma kirjeldada suutsin. Muidugi Uus-Meremaa lähedal on ookeanipõhi hoopis teistlaadi kui Austraalia lähedal – vähemvärvilisem ja rohkem mereadru, mis moodustab lausa metsa, mille vahel tuleb sukeldudes endale teed rajada. Kuid põnevaid kalu ja ilusat vaatepilti pakkus sealne vee-elu kindlasti samamoodi.
Põhjasaarel sai kogetud ka veel liivaluiteid ehk kõrbe ookeani ääres ja põhjatipu vaateid ning spirituaalsust. Põhjatipuga seoses usuvad maurid, et surnute hinged lähevad sealt taevasse. Cape Reinga’ks kutsutav saaretipp on kuulus ka veel sellepoolest, et seal põrkuvad kokku kaks ookeani: Tasmani meri ja Vaikne ookean.
Põhjasaarel üritasime fotodele tabada ka maalilisi rohelisi mägesid ja aasasid, mis olid lisaks ererohelisele murule veel kaunistatud valgete täppidega – lammastega. Lambaid on Uus-Meremaal 40 miljoni ligi, mis teeb iga inimelaniku kohta 10 lammast. Mulle meenus enamustele süütutele lambukestele otsa vaadates film, mida näidati eelmisel PÖFFil Tallinnas – Uus-Meremaa hullud lambad vms oli pealkiri. Üritasime teha ka fotot paljude lammastega, kuid kui kõndisime lambavälja poole, astusin ma jalgupidi mingisse erilisse mülkasse ja tõin kuuldavale piisavalt valju röögatuse, mille peale lambad pärast hirmukrambist vabanemist tuulispasana karjamaa teise otsa tormasid. Niipalju siis fotost.
Peale põhjasaare põhjaosas tiirutamist ja suurima-vanima kauripuu vaatamist, sõitsime tagasi Aucklandi poole, et korjata peale veel üks kambajõmm – Tom. Tom oli võtnud lihtsalt paar nädalat puhkust koledast Eesti ilmast ja liitus meiega, et tööst närve puhata. Kuigi üleväsimusest kokku kukkumas, suutis ta iga veidikese aja tagant küsida, mis me plaan ette näeb, mis on eesmärk ja kuidas me seda saavutada tahame, mispeale me kehitasime kõik lihtsalt õlgu. Vaatab, oli ühine vastus. Mida enam reisipäevi mööda läks, seda vaiksemaks muutusid Tomi närvilised öised ülesärkamised ja sonimised ning reisi lõpus ta ei küsinudki enam, mis plaan ette näeb. Ka nädalapäevad hakkasid teise nädala lõpuks juba sassi minema, millest meil teistel muidugi enamasti aimugi polnud. Vot.
Aga plaan nägi ette päris palju tegelikult – põhjasaarel nägime ära vulkaanilise tegevuse tagajärjel värvunud ja siiani pulbitsevaid järvekesi, muda-auke ja geisrit, ning võtsime osa maa-alustes koobastes seiklusraja. Särtsakas ja absoluutselt väga maitsev elamus oli Mauri kultuuri etendus, kus alguses näidati tantse ja lauldi laule ning pärast pakuti mauri delikatesse, nii palju kui jõudsid vaid ära süüa. Kõige lahedamaks öömajaks loeks kindlasti ööbimist kiivifarmis Kalle sõbra Juhani juures, kes töötas samas farmis. Ta teadis meile rääkida, et nende farmist tulevad maailmakuulsad KULDSED kiivid, ning näitas ka ära, mis vahe on tavalisel ja kuldsel kiivil. Meie külaskäigu ajal olid kiivid kahjuks toored, kuid Juhan teadis targalt jälle kosta, et kui me neid kaasa korjame, siis nädala-paari pärast valmivad kiivid ise. Tänu meie kannatlikkusele, saimegi terve reisi lõpuosa iga söögikorra lõpetada maitsva ja tervisliku kiiviga.
Rotorua Thermal Wonderlandist meeldis mulle üle kõige Champagne pool, kuhu väga sisse kukkuda ei oleks tahtnud (kuigi nimi oli kutsuv, siis väidetavalt oli see 62 meetrit sügav), ja tennisepalli värvi tiigike. Kõige vähem meeldis muidugi mädamuna hais, mis suure väävli sisalduse tõttu maapinnas nii mõnigi kord ninna kargas.
Waitomo koopatuuri nimetaksin ma aga samasuguseks elu parimaks kogemuseks, nagu oli seda veealuse maailma avastamine. Ma polnud varem üheski sellises korralikumas koopas käinud, rääkimata siis veel köiega laskumisest pimedasse koopasügavikku, täispuhutava kummirõngaga koopajõkke hüppamine, koopausside nägemine ja kosest üles ronimine. Suht ekstreemseks oli suudetud kogu tuur teha, mis oli eriti vinge ja vürtsilisav. Mingi hetk pidi Kalle esimesena tegema köiesõitu pimedasse tundmatusse, kust pärast tema kadumist kostus kõrvulukustav kärgatus. Mina kui järgmine kiljusin igaks juhuks juba terve laskumise aja ette, et teavitada enda tulekust kõiki koopasviibijaid. Teine meeldejääv seik Kallele sellest koopatuurist oli kindlasti see, kui ta kummirõngaga koopajõkke hüppas. Kuna tal oli arvatavasti liiga väike rõngas sattunud, vajutas ta oma keharaskusega rõnga nii sügavale vette, et see alt ära lendas ja Kalle veesügavustesse paiskas. Pimedus, orientatsioonikaotus, õhupuudus, räige siplemine teadmata suunas ja paanika oleksid sõnad, mis ta meeldejäävat seika külmas koopavees iseloomustaksid. Õnneks rabeles ta end ikka pinnale, kuigi isegi pinnal olles käisid ta käed veel hoogsalt sipeldes edasi nagu tahaks ta veepinnale püsti seista. Vaesuke...
Minule tuli vettehüppamiseks „kolm-kaks-üks“ lugeda kaks korda, enne kui ma „ühe“ peale suutsin end kaljunukilt vette visata. Eks neid tagantjärgi lahedaid seiku võikski kirjeldama jääda, kuid usun, et palju rohkem on kirjeldamist väärt koopaussid „glow-worms“. Võiks arvata, et nad on nagu Eesti jaaniussid – pisikesed säravad täpid pimeduses, ainult mitte rohelist vaid sinist värvi, kuid nagu Priidu blogist juba lugeda võisite, töötab nende säramine teistmoodi kui jaaniussidel. Koobastes näevad nad välja aga sõnulseletamatult ilusad!!! Neid on niii palju, et koopalaed ja osaliselt seinadki on neid täis. Mingi hetk meie koopatuuri vältel paluti meil kõigil suht vaikselt olla, kummirõnga peale selili pikali visata, kätega vaikselt end vees edasi lükata ja niimoodi kõik rivis triivisime pilkases pimeduses veevulina saatel ja säravaid siniseid ussi-tähti nautides koopasügavustes. Kui grupijuht jämedal vaiksel häälel lauluviisi üles võttis, kajas hääl kumedalt koopaseinadelt tagasi ja mul oli küll tunne, et võiksin sinna igaveseks jääda koopausse nautima. Kogemus terveks eluks kindlasti!Viimane peatus põhjasaarel oli Uus-Meremaa pealinn Wellington, kust läksime praamile, et jätkata reisi lõunasaarel. Lõunasaare hoopis teistsugune loodus võlus meid eriti kui jõudsime Abel Tasmani loodusparki. Eredaimad hetked seal olid kullaliivaga ranna avastamine ja ujumine, pannkoogi mägede kohalik versioon ja maailma puhtaima veega allika külastamine. Aja nappuse tõttu väga kauemaks seda loodusparki nautima jääda ei saanud, tahtsime kogeda veel palju elus tegemata asju, nagu näiteks liustikel ronimist, benjihüpet ja merilõvidega kohtumist. Teel liustike poole põikasime läbi päris pannkoogi kaljudest ja vaatasime türkiissinise veega jõeorgu.
Liustikel ronimiseks anti meile kõigile jalga matkasaapad ja kassid, selga vihmakeep. Viimane tundus eriti mõtetu, sest ilm oli super ilus ja soe, ma isegi ei pannud pikki pükse jalga vaid paljaste säärte välkudes nautisin lühikeste pükstega lumelolemist. Peale päevast tuuri jääl on liustike olemusest palju parem teadmine ja tunnetus olemas.
Benjihüppest räägib Kalle. Uus-Meremaa ekstreemspordipealinnas Queenstownis ööbisime täiesti juhuslikult maailma esimese regulaarse benjihüppe parkimisplatsil. Hommikul ärgates veidi julgust kogutud hüppajaid vaadates, kes 43 meetri kõrguselt pea ees sillalt alla hüppasid, otsustasime Priiduga sama teha, aga mitte nii madalalt, vaid kui võtta siis ikka kõige kõrgem – 134 meetrit oli selle maa võimalikest kõrgeim. Ütleme nii, et jalad ikka värisesid päris korralikult, kui seista seal ääre peal ning sel hetkel pole just esimene mõte, et hüppaks nüüd alla. Aga 8,5 sekundit vabalangust oli seda kindlasti väärt.
Me olime otsustanud, et ühtegi Sound’i me otseselt kruiisiga avastama minema ei hakka, kuid Manapouri järve ja kuulsat Kepleri jalutusrada avastada tundus väga hea plaan. Sellega sai veidi ka rahuldatud meie Sõrmuste Isanda filmi seotus Uus-Meremaaga, sest jõeoru kallastel ja metsas, mida läbisime, oli tehtud selle filmi jaoks nii mõnigi kaader. Järv, mis ootas meid jalutusraja lõpus oli igati väärt, et rada ilusti lõpuni kõndida. Usun, et vaated seal olid peaaegu sama head, nagu Milford Sound’il.
Ja juba olimegi jõudnud oma reisiga piisavalt lähedale Uus-Meremaa lõunatipule – päev, paar uudistamist lõunarannikul andsid korraliku pildi sealsest loodusest. Nägime looduslikult rannas amelevaid merilõvisid (prisked vorstid on nad ikka küll!!!) kõigest paari meetri kaugusel, ja kollaste kulmudega kuulsat pingviini (vanaisa Piigo), kes lasi endale põhimõtteliselt kaamera silmade vahele torgata, nii julge ja ülbe ja vankumatult paigal oli ta. Lõuna saare kõige lõunapoolsem punkt ise on aga pühendatud mulle, vähemalt nimi viitab sellele – Slope Point! Oamaru jäi mällu kui üks ilusamaid väikelinnu Uus-Meremaal ja Dunedini lähedal asuvad Moeraki boulders on külastamist väärt kindlasti. Tegemist on siis ümmarguste kividega, mis on rannajoonele laiali puistatud.
Lonely Planetit järgides üritasime anda endast parima, et ära näha ka kurikuulsat Tunnel beachi. Lõputuna näivate ekslemiste tulemusel jõudsime lõpuks selle ranna lähedusse, ja otsustasime öö seal veeta, et hommikul värske pea ja eredate päiksekiirte saatel randa avastama minna. Igaljuhul möllas terve öö tugev torm, mis kõigutas meie bussi nii, et mina ei saanud küll und terve öö, sest tundus, nagu tuul lükkaks kohe-kohe bussi ümber. Ja tagatipuks oli hommik vihmane, tuuline, külm ja hirmus. Meie minibussist väljusime ranna poole küll neljakesi, kuid Tom andis alla peale paarikümmet sammu ja tormas bussi tagasi, ning Priit samuti otsustas poolel teel, et elu on kallim. Kalle oleks ilmselt samamoodi tegutsenud, kui ta poleks osaks saanud mu kurjast „ära-mitte-mõtlegi-mind-üksi-jätta-pilgust“. Olin otsustanud selle ranna ära näha. Loodan, et Kalle arvates tasus see käik samamoodi ära nagu minu arvates.
Lõunasaare keskosas leidsime vaatamist väärt olevat väikse kiriku Tekapo järve ääres ja veelgi türkiissiniseid järvi, mille taustal eemal seisis Mt Doom isiklikult kui kuulsaim tegelane Sõrmuste Isanda filmist. Nautisime Uus-Meremaa rahvustoitu friikartuleid (vahel ka kumara e maguskartulist tehtud) ja kala, ja ronisime savist kivirahnude otsas.
Kõige lõpuks jõudsime välja reisi lõppsihtpunkti Christchurchi, kus nautisime linnavõlusid kunstigaleriid külastades, botaanikaaias ringi jalutades, SOL väljaku hubasust nautides ja shopates.
Praegu võiksingi siinkohas reisikirjelduse lõpetada ja jätta mulje nagu kõik oleks laabunud ilma igasuguste nõmedate seikadeta ja ideaalselt. Ma arvan aga, et eks tegelikult on palju lõbusam lugeda just „mitte-ideaalseid“ seiku, mistõttu siiski paljastan meie reisi põnevamad osad.
Kui jõudsime Christchurchi, andis rendifirma NOMAD, kellelt minibussi rentinud olime, meile teada, et otsustas käigukasti katkiminekuga seotud parandustööde hinnatseki jätta meie kanda. Või noh, loomulikult serveeris ta seda kõike nii, nagu oleks meile veel teene teinud ja ei nõua meilt kogu summa maksmist, vaid seda osa, mida garantii ei kata. Bla-bla-bla. Meie ei olnud küll kuigipidi nõus maksma midagi, sest ei näinud seal oma süüd. Terve päeva jamasime, et saada mehaanik kätte ja küsida tema arvamust asjast. Tahtsime näha arvet, mille ta rendifirmale esitas ja üritasime hirmutada rendifirma omanikku kohalike TV- saadetega. Käisime ka linnas tasuta legaalset nõu küsimas ja sealne jurist oleks hea meelega asja üle võtnud, kuna leidis, et meil on õigus ja rendifirma NOMAD tahab meilt kui turistidelt nahka üle kõrvade tõmmata.
Igaljuhul loo nõme pool ongi see, et meie krediidiarvelt võttis totakas rendifirma raha juba maha varem, kui meid teavitas ning kui me oleksime tahtnud asja edasi viia, oleksime pidanud jääma Uus-Meremaale paariks kuuks, kuni protsess käib. Põhh jahh, kindlasti oli meil see võimalus ja soov olemas... Lõpuks ma isegi ei teadnud enam, kumb mind rohkem vihastas, kas see, et rendifirma nii tropp oli, või see, et süsteem ise ka seal nii nõme on ja laseb niimoodi turiste tõmmata. Me ühine otsus oli NOMAD campervani rendi firma nime mustata nii palju kui vähegi annab, vähemalt annab seegi pisikest rahulolu. Lisaks kõigele muule oli see minibuss veel täielik juust, igast mäest vaevu-vaevu üles ronis ning roolivõimuta mägiteedel sõita polnud teab mis mugav, hea trenn kätele muidugi. Samas pidas ta meie 6500 km pikkuse roadtripi suures joones vastu, kui esimene päev välja arvata siis. Seega siinkohal üleskutse ka kõigile meie armsatele lugejatele, et kui keegi Teist või Teie sõpradest-tuttavatest peaks kunagi Uus-Meremaale plaanima campervaniga tiirutama, siis MITTE MINGIL JUHUL ärge kasutage selleks NOMAD’i teenuseid!
See oleks olnud siis esimene pange astumine. Teine pange astumine oli Caterpillar muuseumi külastamine, kuhu sissepääsu saime õnneks tasuta, kuid ajast oli pärast niiiii kahju :D Nad reklaamisid end kui maailma ainsat taolist muuseumit... mhmh, peale sealkäiku on mul selle üle ainult hea meel, et neid terves universumis rohkem pole. Hehee, nali omaette oli see küll, samamoodi nagu šokolaadivabriku külastamine Dunedinis, mida võib lugeda siis kolmandaks pangiastumiseks. Elu mõttetuim koht!!!!
Üks möödaastumine oli muidugi ka see kui mina, Kalle, viskasin sõitva campervani taha põrandale pikali (tegelikult muidugi ei tohi üldse taga inimesi olla) ning kurvilisel mägiteel viskas ühe kurvi peale mu pea kohal oleval kapil niivõrd üle, et ta avas oma ukse, millest lendasid mulle peale mitmed toiduained. Kõige õnnetumalt, samas muidugi ka hiiglama õnnelikult, maandus mu ülahuulel Priidu kalakonserv. Üllatus oli suur ning pärast järgi vaadates oli ka haav päris sügav, kuid õnneks midagi püsivamat peale väikese armi sellest ei jäänud.
Eks reisides tulebki ette igasuguseid seiku, meelde jäävad õnneks ikka kõige paremad seigad, kehvemate seikade üle saab pärast lihtsalt nalja visata.
Viimase öö Uus-Meremaa pinnal veetsime lennujaamas, kuna meie lend läks hommikul jube vara. Peale reisilt naasmist otsustasime veel paar nädalat Mt Macedoni regiooni aedades tööd rabada. Selleks andis ideaalse variandi Vicki, kes lubas meil enda juures aiamajakeses elada. Nii et kui Adami juures oli meil oma tuba, siis nüüd oli meil juba oma maja, kus oli suur voodi, dushiruum, külmkapp ja muu hädavajalik. Ning mis kõige parem, enamasti piisas tööleminekuks vaid majakesest välja astuda. Seekordseks üllatuseks pakkus Austraalia maapind meile sellise vimka, et selle kaevamiseks tuli kasutada kirkat, kuna labidaga võiski seal uuristama jääda, nii et tulemust polnud ollagi. Sellistes tingimustes tuleb Austraalia taimedel, mida siin istutasime, hakkama saada.
Kahel nädalavahetusel tegime ühise õhtusöögi koos Vicki ja tema mehe Les’iga. Teisel korral oli seltskond muidugi tegelikult mõnevõrra suurem, nii kümne ringis. Enamus sealolijaid said end harida meie ajaloost ja geograafiast ning teistest huvitavatest tõsielufaktidest, mis meil parasjagu pähe tulid. Lisaks pidasid kõik meid hulludeks, kuuldes meie plaani autoga nende kodumaale ring peale teha.
Kellest veel kindlasti rääkima peaks oleks suur must labradori tõugu koer Zorro, kes elas meiega samas aias. Poolenisti oli küll tunne, et ta oli juba meie koer – kui Vicki kuhugi minema pidi, olime meie rõõmsalt nõus Zorrole süüa andma. Viimane nädal kui me seal elasime, oli Zorro dieedil ja lubatud oli vaid väheses koguses dieet-krõbuskeid. Muidu oli Zorro suurim hobi ujumine (arvata võib – must koer Austraalias muidu suvel vist kärssaks kohe ära, kui ta ujumist ei harrastaks). Kui Vicki teda parasjagu järve äärde ei viitsinud viia, otsis kuts üles mõned tuttavad basseinikesed ja ilutiigikesed koduaias, kus end jahutada. Lahe moment oli see, kus me Kallega parasjagu ühes ajanurgas tegeledes kaevasime taimi välja ja Vicki taimed pisikese purskaevu vette pani, seni kuni me nad uuesti teise kohta istutada saime, ning mingi hetk märkasime, kuidas Zorro suuga taimi purskaevust välja tõstis – ta tundus olevat eriti solvunud, et tema üks ujumiskohtadest korraks blokeeriti.
Peale rahateenimist ja ilusat elu idüllilises aiamajakeses, istusime ühel kaunil sügispäeval taaskord oma auto-kodusse, et jätkata Austraalia ringreisi. Vicki ja Les’iga sai hüvasti jäetud, samuti Zorroga, kotike täis sooju äsja ahjust võetud saiakesi täitis me auto suurepärase hõnguga. Päikesekiirtega võidu kihutasime ülikuulsa Great Ocean Roadi poole, tehes väikese peatuse ka maailma kuulsaimas surfivõistluste linnas Torquay’s. Järgmise päeva sisustasime Great Ocean Roadi alguskilomeetreid läbides, tehes vahepeatusi näiteks Marrinersi imeilusas vaatepunktis, mis ei sarnanenud väga teistele vaateplatvormidele, mis on üldjuhul väga hästi ääristatud ja laudadega sillutatud, seal aga viis kruusatee lihtsalt mäe otsa, kus said murul nautida imeilusat vaadet; Otway metsas puulatvade vahel lookleval teerajal 47 meetri kõrgusel maapinnast ning õhtuks jõudsime kuulsate 12 apostli juurde. Austraalias nimetatakse nendeks siis hetkel veel kaheksat liivakivirahnu, mis ookeanist kõrgele välja ulatuvad, suhteliselt ranniku lähedal muidugi. Kuna õhtupäike meie fotosilma väga ei soosinud, siis peate enamasti lihtsalt uskuma jääma, et nad nägid väga uhked välja, lisaks muidugi ka neile järgnenud samasugused liivakivist moodustised nagu London Bridge ja the Arch.
Apostlitest küllastunud, külastasime järgmisel päeval vulkaanikraatritega sisustatud Tower Hilli, mille metsa vahel kohtasime ka emusid, kängurusid ja, esimest korda ka vabas looduses, koaalat. Selsamal päeval ületasime ka Victoria osariigi ja South Australia piiri. Kuna paarkümmend kilomeetrit enne piiri tuli ootamatult silt, et Lõuna-Austraaliasse ei tohi sisse tuua puu- ja juurvilju, siis hävitasime kiirkorras ära suurema osa äsjaostetud banaane, maasikaid ja viinamarju, ületades piiri tuli välja muidugi, et keegi ei võtnud meilt ära ka järelejäänud saadusi, kuna mingit kontrolli polnud. Jällegi oli kõik usalduse peale.
Seejärel võtsime suuna Coorangi rahvusparki, kus vaatasime hiinlastest õnneotsijate poolt ehitatud kaevu, käisime nende radadel veidike, kohtasime maantee ääres Larry the Giant Lobster’it. Kui olime juba päris Adelaide’i külje alla jõudnud, otsustasime minna Adelaide Hills’i piirkonda, et näha seal saksa külakest Hahndorf ning mis kindlasti kõige lõbusam söötsime oma peost kängurusid, Ele võttis julguse kokku ja koos sellega ka ühe päris priske mao enda õlgadele. Samal ajal muidugi kui me seal loomapargis asjatasime oli üks klaasikild meie auto tagumisest rehvist viimasegi õhu välja imenud, seega tuli meil esimest ja oodetavasti vimast korda selle reisi jooksul vahetada rehvi. Teel Adelaide’i suunas aga viskas auto aga veel ühe vembu, nimelt oli läbi roostetanud jahutusvedeliku vooliku vahevidin (jajah, ma ei ole autoalastes terminites väga tugev), mis lasi nüüd jahutusvedeliku suuremate probleemideta maha asfaldile voolata. Õnneks polnud tegemist kõige palavama päevaga ning ühe lahke mehaanikuonu abiga, kes voolikul nii-öelda kraanid kinni keeras jõudsime ikkagi ilusti Adelaide’i.
Maandusime Shakespeare backpackersis, ehk siis hostelis, jõudsime veel osta ka läbiroostetanud vidinale asenduse. Kätte oli jõudnud reedene päev ning alustasime päeva järjekordselt varakult. Jõudsime päeva peale külastada Lõuna-Austraalia muuseumit, kus nägime erinevaid aborigeeniajaloos tähtsaks saanud esemeid, aborigeeni kunsti nägime rohkem Tandanya’s, mis oligi ainult nende kunstile pühendatud, opaalikivitehases seletas meile üks töötajatest meile üsna huvitavalt oma tööst, mina sain ka didgeridoo’d (see siis põhimõtteliselt aborigeenide rahvuspill) esimest korda mängida. Kuna üle pika aja oli kokku sattunud kooslus: suurlinn ja reede õhtu, siis otsustasime ka ööeluga veidi tutvust teha. Üsna lõbus oli, võib kokkuvõtlikult öelda.
Eile võtsime kohalikus kinokompleksis (nagu Coca-Cola Plaza) endale paketi „kaks ühe hinnaga“. Tegelikult küll muidugi kino seda paketti välja ei pakkunud, aga nutikad ida-eurooplased otsustasid esimese filmi lõppedes minna tänava asemel teise saali teist filmi nautima. Siin on neil üldjuhul selline komme, et kobarkinodes lastakse pärast filmi vaatajad jälle samasse koridori tagasi, kust saali sisenesid. Kõik jälle aususe peale. Siit jutust hakkab vaikselt välja kooruma, nagu meie puhul poleks tegu üldse ausate inimestega, aga tegelikult oleme me lihtsalt piiratud rahakoti peal elavad backpacker’id.
Homme liigume aga juba täielikult sisemaale kõrbesse, et ära näha maailma suurim kivirahn Uluru rock ning muud teele jäävad vaatamisväärsused. Leidsime hostelist kuulutuse peale endale reisikaaslased, kelle campervani’iga sinna lähme. Tagasi plaanime tulla rongiga, rong ise kusjuures sõidab sealsest suurimast linnast Alice Springs Adelaide’i tagasi ilma vahepeatusteta veidi üle ühe ööpäeva, nii et võite ise enam-vähem arvutada kui kaua meil selleks aega võiks minna, ise loodame hakkama saada ehk 2e nädalaga.
Jällekirjutamiseni!
PS! Tänu tehnilistele probleemidele tulevad osad viimased pildid väikese viivitusega!
2 kommentaari:
Auuu! Vajan informatsiooni! Mis toimub Austraalia maal? Auuu!?
Siin toimub lihtsalt liiga palju asju, et pole aega siia midagi kirjutadagi, aga oleme elus ja terved, yritame l2hiajal (loe l2hikuudel) ikkagi j2rgmise postituse valmis saada!
Seniks nautige suve!
Postita kommentaar