On see päike või äike, mis pilve tagant paistab?

Ma tean, et Kalle tegemistest nafta puurtornis on tunduvalt põnevam lugeda (eelmine postitus on selle kohta), kui minu hostelis istumisest ja üritustest tööd leida, kuid ometi mõtlesin, et panen üht-teist ka enda tegemistest blogisse kirja.

Nimelt, on meil siin üks hea tuttav, kellega tutvusime tänu eesti sõbra Andyle. Väga tore tüüp ning temaga kohtumisest on meil ka ühes eelnevas blogipostituses juttu. Ta on päris palju meid aidanud tööotsingutel (eelkõige mind) saates me CV-sid oma tuttavatele ja kolleegidele. Päev pärast Kalle lahkumist võttiski minuga ühendust üks meesterahvas konsultatsioonifirmast ja kutsus tööintervjuule. Nojah, täna leidis see aset. Pean mainima, et mul on tunne, et me sõber on mind liiga kõvasti promonud, kuna see tööpakkumine tundus oma tasemelt kõvasti üle minu võimete olevat. Samuti erineb see kardinaalselt nendest töödest, mida ma tegelikult Kanadast otsima tulin. Mitte, et ma rihiksingi ainult koristaja tööd, kuid see töö valmistaks kõva peavalu mulle isegi Eestis, oma emakeeles seda tehes.

Edmontoni jõe äärne park

Kogu intervjuu oli tegelikult väga hirmus! Algus tundus isegi paljulubav – kontorisse sisse astudes hakkas minuga rääkima üks väga sõbralik meesterahvas, kes tuli välja, peaks minuga koos töötama, kui mind sinna tööle võetaks. Saime väga hästi läbi ja ma küsisin üht-teist firma kohta ja selle töö kohta jne. Aga siis lõpuks vabanes päris ülemus oma koosolekult ning huuuh....  ta oli ikka väga range olemusega! Esiteks olid tal kõige hele-hele-sinisemad silmad, mida ma oma elus olen näinud ning tugevalt päevitunud nahk, mis jättis mulje, nagu tal silmades polekski värvilisi vikerkesti ja pupille vaid ainult  silma valge osa... Suht kuri olemus, väga veider välimus ja raske inglise keele sõnavara, millega ma varem kokku puutunud ei olnud, tegid mu ärevil olemise veelgi ärevamaks. Kuidagi pidasin ma seal enam-vähem vastu, kuid ma ei ole kindel, kas ma isegi tahan seda tööd, kuna see tundus väga mitte minu erialane töö. Töökaaslane oleks küll normaalne olnud ja ta isegi ka üritas mu kohta üht-teist head kosta, kuid taaskord, mulle jäi mulje, et me sõber oli minu kohta LIIGA PALJU head rääkinud  ja vahest ehk isegi üle rääkinud (ta tõesti on ka väga hea müügimees!), sest enamus asjadega, mida see ülemus minult ootas, ma tegelikult kokku puutunud ei ole. Nagu näiteks turunduse ja majanduse osa, mida nad lootsid, et ma oskan teha. Tegelikkus on hoopis see, et ma ei tea sellest midagi. Õnneks ka ütlesin neile, et ma ei tea sellest midagi, kuid põhimõtteliselt ootavad nad, et inimene, keda nad palkavad, teeks turu-uuringuid ja ametlikke uurimustöid köögiviljadest ning nende tootmisest. Tundub väga keeruline.

Heh, naljakas oli võibolla kogu selle vestluse juures vaid see, et ülemus oli uudistest lugenud, et Eesti peaminister võtab osa Kanada pealinnas Ottawas toimuvast suusamaratonist ning ta oli päris üllatunud, et üks peaminister midagi sellist teeb. See tekitas isegi korraks muige ta suunurkadesse!

Edmontoni jõgi ja promenaad selle kaldal

Nüüdseks on juba paar päeva mu intervjuust möödunud ja on ka uusi uudiseid. Kuigi ma eeldasin, et intervjuu läks kehvasti, sain peagi oma postkasti e-maili, et nad on nõus mind palkama! :D Ma ei tea, kas see meie sõber tegi sellele konsultatsioonifirma ülemusele pommiähvarduse või mingi muud laadi ähvarduse, et kui ta mind ei palka läheb tal kehvasti, kuid nii need lood on. Ma ise, kes ma olin kindel, et ei taha sellest firmast enam midagi kuuldagi ja olin õnnelik, et kogu see närvesööv üritus läbi sai, hakkasin aga miskipärast seda pakkumist nüüd veel tõsisemalt ka kaaluma. Ei saa salata, et mu otsust võis suuresti mõjutada palganumber, mis selles e-mailis mulle lubati. Uskumatu kui äraostetav ma olen! Aga noh, on ka väga hea ajastus, mil mulle palgatšekki nina ees lehvitada, kas pole? Kuu aega elu Kanada hostelites, jaa.., pole väga odav lõbu olnud. Igaljuhul lubasid nad praeguse seisuga mu tunnitasuks sama summa, mis Kallel on naftapuurtornis töötades ($27 ehk 20.7 EUR (325EEK)) ja kuna ma nii suurt palka ei osanud oodatagi, lõi see mu pahviks. Pärast meie tuttavaga rääkides, kes mind sinna tööle soovitas, tuli välja, et ta isegi ei saa nii suurt palka (kuigi töötab riigitööl väga heal positsioonil)! See teeb mu veelgi kartlikumaks töö raskusastme pärast. 

Olen kindel, et töö saab olema topelt närvesööv ja topelt keeruline ning loodan, et ma seda pakkumist vastu võttes pea ees kuristikku ei söösta. Üritan end veenda jutuga, et vast ma ikka kuidagi 3 nädalat seal vastu pean  (see on mu esialgse lepingu pikkus, hiljem vaatavad juba õunte pealt, kas lepingut pikendada või mitte), kuid ütleme ausalt, et hirm on päris suur. Ärge siis imestage, kui te blogis kolm nädalat jutti ühtegi uut postitust ei näe ja siis lõpuks üks suuuur hala ja nutt koos ühes puntras teile kaela vajub.