Töö nagu jänes, jookseb eest ära!

Aeg lendab linnutiivul ja meie rahakott jääb iga päevaga tühjemaks. Oleme tegelenud peamiselt tööotsimisega, ning seetõttu tuleb see postitus ka sellest.

Edmonton downtown

Nii nagu varasemates postitustes mainitud sai, on siinkandis (Alberta osariigis) palju naftafirmasid, kuhu paljud ihalejad soovivad töökohta saada. Nende seas ka meie. Nädalaga oleme palju targemaks saanud ja võime üritada oma teadmisi siin jagada.

Kõige enim soovitud töökoht nafta puurtornides (oil rigs) meiesuguste algajate jaoks on „lease hand“. Töökoht on mõeldud meestele, ning et seda saada on eelkõige vaja H2S kursuse läbimist ja First Aid kursuse läbimist. Üks tingimus on kõikidel firmadel veel see, et sul peab olema auto, millega puurtorni kohale sõita. Palka peaks saama $27 tunnis, iga tund, mis läheb nädalas üle 40 töötunni, aga juba $40. Kuna tööpäev kestab 12 tundi ja seda 7 päeva nädalas, siis tuleb lisatunde rohkem kui tavalisi (vähemalt 40h). Kes ei viitsinud ise välja arvutada, siis on see 325 EEK tunnis või 20,8 EUR kuni 486 EEK (31 EUR).  Töö toimub kolm nädalat jutti kuskil Kanada eriti põhjaosas ja siis nädal vaba. Kokku kolme nädala eest saaks siis meie arvutuste kohaselt näiteks 8586 dollarit, mis teeb umbes 100 000 EEK ehk 6500 EURi. Kuupalgana tundub päris ahvatlev või mis? Kohapeal toimub elu camp’ides/väljaehitatud laagrites ning elamine ja söök on tasuta, mis oleks meiesuguste kodutute jaoks eriti hea diil. Kui puurtorni juures camp’i pole, tuleb elada hotellis ning siis makstakse iga päeva eest 150 dollarit elamisraha lisaks (nüüdseks teame, et ka laagris saab iga päev miskipärast veel $50 päevaraha!). Kõlab nagu muinasjutt, kuid kindlasti tuleb juurde mainida, et töö on raske ning tegelikult võib olla ka päris ohtlik, nii et ettevaatlik tuleb seal olla kohe kindlasti.

Kalle: Nagu eelnevalt öeldud ilma H2S Alive sertifikaadita ei võeta üheski firmas sind jutulegi. Broneerisin siis eelmise nädala lõpus endale selle ära ning läksin esmaspäeval kohale. See toimus üsna kaugel, kuid jäärapäise eestlasena ei kasutanud ma ikkagi ühistransporti, kuigi väljas oli meie jaoks seni Kanada kõige külmem ilm, ehk -12C. Jalutuskäik võttis aega umbes 40 minutit. H2S ise on keemiline ühend, mis eestikeeli peaks olema vesiniksulfiid. Kursus ise oligi lihtsalt selle gaasi ohtlikusest ning sellest, kuidas peab käituma, kui peaksid juhuslikult sellega kokku puutuma, kuhu suunas jooksma ja keda appi kutsuma. Kursus ise kestis kokku 8 tundi ning läks maksma $140 (http://www.firstaidsafetytraining.ca/index.php). Loodetavasti on mul sellest kursusest ikka abi ka ning saan tööd tänu sellele, samas loodan ka, et ei pea selle ainega kunagi suuremates kogustes kokku puutuma. Lõpus toimus kirjalik eksam, materjale kasutada ei võinud ning pidi saama vähemalt 70%. Mina sain Reaalkoolis käinule kohaselt 100%, mille üle koolitaja üsna üllatunud nägu tegi, kuna tema jaoks olin loll välismaalane. Muuseas kohtasin seal ka ühte tüüpi, kes oli just aastavahetusel Tallinnas käinud. Suutsin ka teda üllatada sellega, et ma polegi just äsja keskkooli lõpetanud, vaid tegin seda hoopistükkis üle 10 aasta tagasi.

Kuna puurtorni tööd on meestele, siis mina võin sellisest palgast ainult unistada. Naiste jaoks on tööd pakkuda näiteks nendes samades camp’ides/laagrites kas lihttöölisena (camp attendant, labourer jne), kes teeb põhimõtteliselt veidi kõike – koristab, aitab köögis – või juba ainult köögiabilisena/nõudepesijana. Palk varieerub, kuid on enamasti vist $13-16 dollarit tunnis. Elamine ja söök siis ka tasuta. 

Need on need kohad, mida praegu oleme üritanud saada, kuid kergelt see ei käi. Olen meie hostelis kohanud kahte naist, kes läksid camp’i tööle. Mõlemad kohalikud kanadalased. Kalle toas on ka olnud mehi, kes töötavad puurtornis, samuti kohalikud sellid. Tekib kuri kahtlus, et äkki sinna väga välismaalasi ei taheta, kuid lootust ei tohi kaotada.

Go Backpackersi köögis tööd otsimas

Siin Edmontoni lähedal, linnast umbes poole tunni sõidu kaugusel on üks piirkond NISKU, kus pesitsevad enamuste naftafirmade kontorid ja laod. Töö saamikseks tuleb sinna viia oma CV-d ja jäbiseda sõbralikult juttu.

Kuna meil autot veel endal ostetud ei ole, rentisime siin üks päev Thrifty rendifirmast auto üheks päevaks. See oli päris lahe juhtum, kuna esialgu ei suutnud me nende kontorit üles leida. 

Siin on üldse väga, VÄGA veider süsteem aadressidega. Kõik tänavad jooksevad põhjast lõunasse ja nendega ristuvad avenüüd jooksevad siis ida-lääne suunas. Enamustel tänavatel ja avenüüdel on numbrid, seega üks aadress näeb välja nt selline – 10209 – 100 Avenüü. Esimesed kolm numbrit siit on TÄNAVA numbrid, sellele järgnevad maja numbrid ja edasi tuleb avenüü number. Hahahaa, iga kord kui üritad midagi üles leida, tuleb alguses lahendada ristsõnamõistatus. Ok, ei hakka sellel pikemalt peatuma. Igal juhul on süsteem meie jaoks uus.

Autorendi parkla leidsime üles lõpuks, kuid nende kontorist ei olnud jälgegi. Tiirutasime ümber majadebloki ja käisime ka terve majasisese parkla läbi. Kui olime juba alla andnud ja parklast väljusime selle kõrval oleva hotelli fuajee kaudu, oli me imestus suur, kui sealsamas fuajees oli püsti pisike lett, mille taga istus tõmmuma nahaga meesterahvas, selja taga suur silt Thrifty. Eriti veider oli see, et letil oli silt – „mind pole praegu kohal, helistage sellel numbril“. Pöördusime siiski selle mehe poole küsides, et kas ta töötab siin. Ta ei saanud meie küsimusest üldse aru, mismõttes, kas ma töötan siin? Loomulikult ma töötan siin ju! Kas te ei näe? Ja siis me üritasime oma küsimust vabandada selgitusega, et see silt eksitas meid. Ta naeratas selle peale ja keeras sildi teist pidi, kus oli hoopis nende firma reklaam vms. Ta oli vist lihtsalt unustanud seda varem teha.

Saime ilusa väikse valge auto ning kimasime sellega NISKUsse, suur CV patakas kaasas. Niskus avastasime, et tänavatel pole silte! Tore-tore, kuidas me siis need naftafirmade kontorid üles leiame? Kaarti lugesin Kalle i-podi allatõmmatud Google maps kaardilt ja kuidagi saime enam-vähema hakkama. Vähemalt viit-kuut erinevat kontorit jõudsime külastada. Kallega tehti seal kohapeal ka paar intervjuud, minuga ei tahtnud keegi väga suhelda. Väga paljulubav see käik iseenesest ei tundunud, kuna seal voolas tööotsijaid akendest-ustest sisse ja välja. Kuid nagu me kuulnud oleme, ei tohi sellest end heidutada lasta, vaid peab ikka neile tihti helistama ja nägu näitama. Sama, mis Austraalias oli, kui tahtsime pärlilaevale saada. 

Meile tundub see jäbisemine ja tühja jutu puhumine suht mõtetu ikka, kuid siin on see au sees ja olulisel kohal. Siimul oleks siin lihtne elu ;) Me üritame küll, kuid nagu ei tule väga hästi välja. Kellel seda jäbisemise annet pole, ei võlu seda ka kuskilt välja. Võibolla me pole veel nii kaua siin olnud ka, et korralikum krokodilli nahk pole jõudnud peale kasvada. Tööle saamiseks on vaja end eestlase mõistes üli-üli-võrdesse panna ja taevani kiita. Meile tundub see hooplemisena. Samas peab tunnistama, et meie CV-d on nädalaga kardinaalselt muutnud. Kui me juba enne teadsime ka, et Cvdes peab end kiitma ja õigeid asju rõhutama, siis nüüd kargab enesekiitus nagu tuumaplahvatus näkku kinni (eestlastele vähemalt). Kohalikele tundub aga, et hakkab jumet võtma.

Kohtusime ka mõned õhtud tagasi Andy vana tuttava Neviniga. Pidime kell 21 kokku saama üle jõe ühes arvatavasti linna parimas õlle-pubis Sugar Bowl, kust leiab joogimenüüst umbes 50-100 erinevat õllesorti. Meie i-pod näitas, et sinna kõnnib 30 min ning ka tee oli ilusti kaardile märgitud, seega asusime õigel ajal teele. Ise veel rääkisime omavahel, et ei tee mingeid vaheltlõikamisi, lähme täpselt nii, nagu kaardile märgitud, kuid siis mingi hetk keerasime ikka targalt „lühemale“ teele. Kuidas tekivad inimestel vahepeal ikka nii lollid mõtted? Suutsime kõndida totaalsesse ummikusse, mis tähendas, et peame pool teed tagasi kõndima. Kuna meil aeg tiksus ja tobe oleks olnud hilineda, siis otsustasime põhimõtteliselt peaaegu püstloodis mäest üles saada, et õigele teele tagasi saada. Lumi, võsa, libe, pime on vaid osad märksõnad kirjeldamaks seda Tehvandi tõusu, mida ilma suuskadeta vallutasime. Vähemalt jäi piinlik pikk hilinemine ära.

Meist igaüks võttis ühe erineva õlle ja lobisesime tunnikese-paar. Ta lubas ka saata me CVd paarile tuttavale ja kokkuvõttes oli väga lõbus õhtupoolik.

Tagasi hostelisse kõndides valisime ikka palju parema ja otsema tee. Möödusime ka Edmontoni Legislative hoonest, mis on ilus suur maja ja öösel ka väga kaunilt valgustatud. Seal kõrvalolevast pargist läbi kõndides märkasime puude all liikumist ja lõpuks eristas silm valge valgest – pargis olid ehtsad valged jänesed!!! Lume tõttu ei olnud me neid kohe tähelegi pannud. Üritasime neist head pilti saada, aga nad põrgulised jooksid kogu aeg eest ära! Hakkas meenutama meie tööotsinguid – tahad küll väga head pilti kätte saada, kuid moment on vale. Jänes kas keerab pea ära või paneb plagama.

Oh Sa vana valge jänes

Üks katsetus kiiret raha saada oli meil veel. Olime kuulnud sellisest organisatsioonist nagu Work Force, ning mõtlesime seda proovida. Lugu siis nii, et kui lähed igal hommikul kella 5.30-ks nende kontorisse kohale, siis saad tööd. Küll miinimumpalga eest, kuid pidi olema selline lihttöö ning ega see $10.80 tunnis palka saada ka paha pole. Nõme muidugi see, et töö on vist enamasti välitöö või siis oleneb tööpakkujast. Ja igalühel peab endal olema steel-toed/kõvaninaga saapad ning kiiver. Eestis need kõvaninaga saapad küll nii populaarsed pole kui siinmail või Austraalias. Ilma kõvanina saabasteta ei saa siin peaaegu ühtegi tööd teha. Need saapad kaitsevad varbaid, kui midagi rasket peaks jalale kukkuma. Iseeneset mõistlikud asjad. No, ja meil neid ei olnud, neid saapaid ega kiivreid. Seega hakkasime otsima, kust neid võimalikult odavalt saada. Kallel vedas korralikult – me küsisime hostelist, ega neile pole jäetud mingeid kasutatud kõvaninaga saapaid, ning voilaaa – oligi täpselt Kalle number ja puha. Väga räsitud näevad välja küll, kuid ega töötegemiseks polegi mingeid läikivaid saapaid vaja. Minule leidsime saapad kasutatud riiete poest Value Village, mis siin päris suur ja korralik on. Hinnad oli nõmedalt krõbedad, kuid ühe paari täpselt minu numbriga leidsime 10 dollari eest. Oki-doki. Näevad isegi päris head välja, saan neid suure külmaga ka niisama tänaval ringiuitamiseks kasutada. Kiivreid kasutatud asjade poes polnud, küll aga ostsime need tööriiete poest Mark’s ka 10 dollarit tükk.

Järgmine öö (5:30 on minu jaoks öö veel) vedasimegi end nende kontorisse kohale. Kohal oli veel umbes 15 meest ja paar naist. Kõik passisid seal kuni poole 8ni või nii, siis hakkas rahvas laiali minema. Tuli välja, et aasta alguses on neil tavaliselt tööd väga vähe, mis tähendab, et viimasel ajal on juhtunud päris palju kordi, kus tööd ei saa. Eriti nõme. Eks me siis kõmpisime sama targalt hostelisse tagasi. Õnneks on hostel sellele Work Force kohale väga lähedal – mõned tänavavahed ainult. Vaatab, võibolla proovime esmaspäeval uuesti. Ei saa ju nii kiiresti alla anda. Nu sajets, pogodi!