Mereprovintsid

Pärast USAs reisimist oli ikka nii hea tagasi Kanadas olla! Isegi kui alguses tundus, et neil kahel riigil väga suurt vahet polegi, siis juba peagi hakkasid ilmnema pisierinevused, mis lõpuks suurt rolli mängisid. Sealsed inimesed tundusid teistsugused, raadiotest tuli enamasti vaid räppi või kantrimuusikat (viimast tuleb ka Kanada raadiotes tihti muidugi) ning lihtsalt kuidagi ei olnud nii kodune tunne. Ka loodus pakkus meile kohe pärast piiriületust taas sügavat rahulolu. 

St. Martins'i koopad USA piiri lähedal

Nimelt jõudsime oma reisiga Fundy lahe kõige ilusamasse osasse, kus ookean oma maailma suurima tõusu-mõõnaga (maailma rekordilise tõusu ajal oli vesi 16,3 meetrit kõrgemal kui mõõna tipphetkel) on tekitanud imepärase kaldaäärse. Uuristades kivisse koopaid ja vahel isegi eraldanud mandrist saarekesi, muutub kaldaäär huvitavaks muinasjutumaaks kohe, kui tõus on taganenud. Vee nii suur taandumine annab võimaluse kõndida ookeani põhjas, imetledes kivide külge kleepunud vetikaid ning muud mereelu. Ja mereelu on muidugi palju! Seetõttu oleme hakanud oma menüüsse rohkem kulinaaria tipproogi lisama. Näiteks on üheks kohaliku regiooni kuulsuseks lobster ehk homaar. Neid on kõvakestalisi ja pehmekestalisi ning poest saab osta, kas värskelt või keedetult. Kuna ma tõesti ei kujutanud ette ühe tohutusuure elusa homaari kuuma vette toppimist samal ajal, kui vaeseke üritab kõigestjõust välja ronida, otsustasime keedetud variandi kasuks. Poes sai lasta isegi homaar juba katki lõigata, nii et hiljem oli lihtne maitsvat liha kätte saada. Terve suur homaar maksab $10-16 ja on lihtsalt võrratu! Me nosisime seda ookeanirannas, kuulsate kivirahnude vahel.

Jalutuskäik merepõhjas

Fundy Trail Parkway

Mmmaitsev!

Bay of Fundy kaldaäärne New Brunswick’i provintsis väärib külastamist eelkõige siis nelja atraktsiooni tõttu - Fundy Trail Parkway, St Martins’i koopad, Fundy rahvuspark ning Hopewell Rocks ehk kõnekeeli lillepotid. Meile meeldis neist kõige vähem rahvuspark, teised olid kõik ülimalt vinged vaatamisväärsused. Kõige seffima paiga juures sai mul muidugi fotoka aku tühjaks, mistõttu ei pruugi pildid sellest kohast olla just kõige paremad, ent kogemus oli äge sellegipoolest. Kuna me läksime sinna jälle suht enne selle kinnipanemist, saime tasuta sissepääsu osaliseks ja eriti hea oli nautida kõike ilma turistideta, kes päeval nagu sipelgad ringi sagivad, kuid selleks hetkeks juba lahkuda olid jõudnud.

Hopewell Rocks lillepotid

Kui läänekaldal kiidavad kõik kanadalased Vancouver saart, siis idakaldal tundus, et ülivõrded on endale rabanud Prince Edward Island - saareke, mis omab Kanada kõige väiksema provintsi tiitlit. Saarele saab kas praamiga või üle 13 km pikkuse silla, mis saart maismaaga ühendab. Viimase tollimaks on $45. Saare põhiatraktsioonideks on rannad, rannad, rannad ja raamatutegelane Anne of Green Gables. Hms, oleme kursis Pipi ja Alice imedemaalt tegelaskujudega ning veel paljude muude muinasjututegelastega, kuid Anne of Green Gables ei pannud küll ühtegi ajurakku liikvele. Tegemist on aga maailmakuulsa raamatutegelasega, kelle on välja mõelnud Lucy Maud Montgomery. Kirjanik elas Prince Edward Saarel ning ta maja ja kõik paigad, mis on raamatuga seotud, on suured turismiatraktsioonid isegi jaapanlaste hulgas, kuna raamat pidi olema isegi seal kandis koolis kohustuslike raamatute nimekirjas. Googeldades leidsin, et ta tõlge eesti keeles oleks Roheliste Viilkatuste Anne. Et ennast selle teemaga rohkem kurssi viia ja end mitte nii rumalana tunda, otsustasime minna vaatama kohalikku muusikali Charlottetown'is. Muusikal oli imearmas ja väga heade näitlejate-lauljatega. Väga südamlik tükk ja ei tundnud kordagi, et vaataks mingit ameerikapärast lamedate naljadega etendust. Pileti saime vaid $22 ning isegi paljalt muusikali põhjal julgen kõigile seda raamatut soovitada.

Anne of Green Gables muusikal

Lõppkokkuvõttes viibisime saarel palju rannas, sõime lisaks homaarilihale ka merekarpe ja värskeid austreid ning nautisime ookeani lähedust. Ilmad hellitasid meid lõõskava päikesega ning soojade öödega. Iseenesest rannal päevitamist palju teinud pole, sest USAs sai ühest päevast juba tõelise päikese üledoosi. Vähemalt Kalle suutis end nii korralikult ära põletada, et nüüd, nädal aega hiljem, tuleb alles kolmas kiht nahka selja pealt maha. Ma siin lootsin, et ta määrib ennast hapukoorega ka kokku, enne kui ta ühe keedetud vähi pähe maha müüa saan. Hehee, huvitav värk nende eestlastega - usuvad tõemeeli, et valge viin ja hapukoor aitavad üle kõigist maailma muredest ning mõlemad sobivad ideaalselt nii sise- kui välispidiseks.

Meie mereannid

Punased rannad

Veel söömata

Üks paljudest saare majakatest

Tuunikalapealinn North Lake Harbour

Nüüdseks oleme saarelt tagasi mandrile tulnud, aga et maandumine oleks pehmem, siis suundusime koheselt Nova Scotia ehk Uus-Šotimaa poolsaarele. Siiani tundub see igatahes võrratu kohana maaliliste vaadetega, kahjuks on aga ilm muutunud Šotile vääriliseks. Ehk siis terve selle puhkuse vihm on nüüd viimase nädala sisse kokku surutud. Sellegipoolest oleme üritanud igast päikesekiirest viimast võtta ning näiteks mustikapõllul raksus käinud.

Mustikad kultuurtaimena

Huvitava faktina võib välja tuua näiteks selle, et siinsed punase liivaga rannad olevat pärit veel sellest ajast, kui Nova Scotia oli liidetud Aafrika mandri põhjaosaga. Jällegi mõõna ajal ookeani põhjas jalutades jätavad need punased kaljuseinad väga dramaatilise mulje.

Põhja-Aafrika punane liiv

Üks toredamaid kogemusi siin oli aga vaalatuur, mille paar päeva tagasi võtsime. Kahtlesime eelnevalt, et kas ikka minna, kuna arvasime, et paadi peal öeldakse, et näete seal 100 meetri kaugusel lainete vahel on vaal ja kõik. Tegelikkus oli aga hoopis selline, et paat sõitis vaalale praktiliselt külje alla, nii et nägime umbes 17 meetri pikkust küürvaala koos pojaga 5 meetri kaugusel sabaga lupsu löömas ning keerutamas. Aukartust äratavalt suured elukad on nad ikka ja väga võimas elamus. Eriti äge oli vaadata, kuidas ta meie umbes sarnaste mõõtmetega paadi alt läbi sukeldus.

Lehva-lehva!

Saite kõik ikka oma pildi kätte juba?

Loodame, et täna õhtuks välja kuulutatud orkaan Leslie vaibub üsna peagi ning ei jõua Newfoundland’st Nova Scotia kallale ning jätab ka sealsed vaatamisväärsused omale kohale, et saaksime varsti juba nendestki Teile pajatada!