New York, New York!

New York'i siluett

Me blogisse tekivad üha pikemad pausid, mis tähendab, et järjest rohkem on toimumas ja järjest vähem on aega kõike kirja panna. Alustan siis sealt, kus pooleli jäi - meie trans-Kanada teekond läbi 4 provintsi läänest itta Torontosse. Loomulikult pole Toronto päris Kanada idakaldal, kuid me otsustasime vahepeal ära teha suisa kohustusliku reisi New York City'sse enne, kui päris Newfoundlandi sõidame.

Vahepealsetest peatustest jäid eredamalt meelde Moose Jaw linnake oma salajaste maa-aluste tunnelitega, Winnipeg, Grand Beach ja Ülemjärve (Lake Superior) kaldal suurepärased looduspargid.

Moose Jaw's võtsime tunnelite ajalooga paremaks tutvumiseks ka väikese teatrituuri. Sai valida, kas 20. sajandi alguse hiinlaste aegne ajastu (arvatakse, et just raudteetöölistest hiinlased ehitasidki need uskumatud käigud majade keldritesse) või 1920-30ndate aegne alkoholikeelu aegne periood, kus Chicagos sellel ajal tegutses kuulus Al Capone ning äritses Kanadaga, et kallist kraami siiski kodumaale tassida. Just Moose Jaw linnakeses oli tal hea võimalus oma äriga tegelemiseks, kuna sai kasutada neid salajasi tunneleid. Me valisimegi selle viimase tuuri, sest hiljuti olime vaadanud USA telesarja Boardwalk Empire, mille toimumisaeg just sinnakanti langebki.

Manitoba provintsi pealinna Winnipeg'iga seondus eelkõige tore fakt, et meile kõigile teada-tuntud Karupoeg Puhh (Winnie-the-Pooh) ja tema seiklused said tegelikult alguse Kanadast 1914, kuna juttude järgi leiti üks emata musta karu poeg, nimega Winnipeg ning ta kingiti Londoni loomaaiale. Seal sai ta aga inspiratstiooniks A.A. Milne'le, kes temast unustamatuid lugusid kirjutama hakkas.

Kuna ilmad olid soojad ja päikesepaistelised, tekkis isu kasvõi üks kord suve jooksul järves ujumas käia (uskumatu, kuid me pole tõesti veel ujumas käinud!). Soovituste kohaselt pidi üks kauneimaid randu olema Grand Beach, Winnipegi järve kaldal, mistõttu võtsimegi suuna sinna. Rand oli tõesti super, kuid vesi tundus kahtlaselt külm. Võimalik, et asi oli ka selles, et päike hakkas loojuma ning enam nii väga ei soojendanud, mistõttu me ujuma siiski ei läinud, vaid piirdusime päikeseloojangu vaatamisega.

Grand Beach'i lumivalge liiv

Kirjutamata ei saa jätta ka Kanada tänapäeva ühest suurimast kangelasest - Terry Fox'ist, kes on kahtlemata sügaval iga kanadalase südames. Tegu oli noore poisiga, kes 18 aastaselt sai teada, et tal on vähk, mille tõttu ta parem jalg amputeeriti. Kogumaks raha vähiravi edendamiseks, võttis ta eesmärgiks joosta läbi Kanada. Ta alustas St. John'ist ja joostes 40km päevas, jõudis läbida peaaegu 5350km, kuni Thunder Bay'ni ehk poole teeni, kuni pidi haiguse tõttu lõpetama ning suri aasta hiljem 1981. Käisime vaatamas talle püstitatud monumenti Thunder Bays.

Tänapäeva kangelane

Ouimet kanjon

Looduse mõttes oli üks kaunemaid piirkondi Ülemjärve kaldapiir, kus lisaks Ouimet kanjonile sai külastatud ka Pukaskwa rahvusparki ja Ülemjärve provintsiparki. Ülemjärv on muideks maailma suurim mageveekogu ja väga ilusa helesinise värviga. Ainult vee temperatuur püsib enamasti väga külmana. Seekord me aga vee temperatuurist ennast heidutada ei lasknud ning sukeldusime sellesse helesinisesse vette. Tõsiselt külm oli ja hea oli, et väljas lõõmas päike, mis minutitega keha soojaks küttis.

Vaated Pukaskwa rahvuspargis

Helesinine maailma suurim magevesi

Torontosse minekut ootasime kahel põhjusel - üks oli see, et näha seda megalinna uuesti suvisel ajal; ning teine põhjus oli see, et olime kuulnud, et LCBO alkoholi poekett impordib ehedat Eesti õlut! Seadsime end öömajale Kensingtoni kanti, mille multikultuurne tänavaelu meile pärast nädalaid looduses viibimist väga ahvatlevana tundus ja juba samal õhtul seadsime sammud LCBO'sse. Alguses otsisime ja otsisime, kuid ei leidnud. Hinge puges kartus, et äkki ei olegi seda head Eestimaist kraami, kuid lõpuks leidsime Leedu ja Läti õllepudelite vahelt ka 3 A'le Coq'i. Kiirelt ostsime poe kolm viimast pudelit ning kuigi otsisime ka teistest poodidest, tundus, et ostsime lausa terve Toronto kolm viimast Eestimaist õlupudelit.

Tõeline õlu maitseb ikka hea

Kensingtoni linnaosa

Pärast mõnepäevast chillimist Torontos, võtsime suuna New York City suunas. Teele jäi muidugi Niagara kosk, mida me talvel vaatama ei jõudnud, kuid nüüd otsustasime plaani võtta. Ostsime paketi 4 kõige popima atraktsiooniga - Made of the Mist ehk paadituur kose südamesse, White waters jalutuskäik ehk jõe jalamil saab vaadata Niagara jõe kiiret voolu, Behind the walls jalutuskäik ehk sai minna kose taha ja viimane oli 4D kogemus, kuidas kosk tekkis. Neist ägedaim oli paadituur kose südamesse ja kose taga kõndimise tuur. Kokku need neli tuuri maksid $47. Rahvast oli tohutult palju ja hea, et meil nende tuuride tõttu palju sahmeldamist oli, muidu oleks selles rahvamassis passimine päris närvidele hakanud käima. Kosed ise olid küll ilusad. Samuti oli tore üllatus, et kosed on öösiti valgustatud ja nädalavahetustel näeb koskede kohal ka ilutulestikku.

Veel enne kui jõudsime ületada USA piiri, hämmastas meid üks juhtum suvalise väikelinna parklas, kus näiliselt täiesti ilma mingi põhjuseta süttis põlema igati uue väljanägemisega auto. Selle aja peale, kui tuletõrje kohale jõudis, olid leegid tõusnud nii suureks, et autokummid lõhkesid ning auto esiosast ei jäänud peaaegu midagi järele. Me parkisime algul samas parklas, kuid nähes leeke, kimasime võimalikult kiirelt üle tee teise parklasse. Meiesugustele autos reisijatele tundus see kõik kui üks suur õudusunenägu.

Paljud kimavad pärast Niagara kose vaatamist otse mööda kiirteed New York City'sse ega vaevu rohkem peatusi tegema. Meie, põhjalikud reisisellid, leidsime, et selle asemel, et mööda tasulist kiirteed tormata, on palju muhedam sõita läbi Five Fingers Lake veiniregiooni ning avastasime ühe tõelise pärli Watkins Glen State pargi näol. Imeilus kanjonilaadne paik, kus matkarada on ehitatud põnevalt kanjoni põhja. Tavaliselt on seal ka sissepääsu piletit vaja, kuid kui minna piisavalt hilja (seda trikki oleme ka hiljem kasutanud), ei kontrolli sissepääsu enam keegi. Maagiline koht ja igati väärt külastamist!

Watkins Glen State Park

Külm dušš

New York hakkas jõudma üha lähemale, kuni me leidsime, et oleme "maailma pealinnaks" kutsutavast linnast vaid mõne tunni kaugusel. Hakkas tekkima mure, et kuidas autoga selles meeletult suures linnas hakkama saada. Esimest korda ei tundunud auto tarvilik, vaid pigem ebapraktiline tarbeese, millest oleks hea mõneks ajaks vabaneda, ilma, et selle eest hullu hinda peaks maksma. Olime nimelt kuulnud, et parkimine NYC on tohutult kallis ja sõitmine hirmuäratav. Ok, mõtlesime välja plaani, et jätame auto kuhugi äärelinna parkimismajja, kus pidid hinnad olema midagi $24 ööpäev ja metrooga sõita kesklinna hostelisse. Lõppkokkuvõttes kukkus välja aga nii, et parkisime auto Bronx'i linnaossa lihtsalt tasuta kohale tänavale korralikumasse elamurajooni ja võtsime metroo kesklinna. Bronx'i linnaosa sai valitud seetõttu, et 1. kõik Hudsoni jõe sildade ületused on tasulised ja mida rohkem põhjast seda jõge ületada, seda odavam toll on (me ületasime Bear Mountain bridge'i) 2. metroo sõidab Bronx'i välja, ei pea bussidega jamama 3. me edasine teekond pidi kulgema itta igaljuhul.

Vaade Empire State Building'u 86ndalt korruselt

Vaade Empire State Building'ule High Line pargist

Hostelitest valisime Jazz in the Park hosteli, mis ei olnud kindlasti oma hinda väärt. Me pole vist kumbki Kallega elus nii palju öömaja eest maksnud, kui NYCs! Kaks ööd läks maksma $280! Uskumatult röövel hind, kuid muud me nii kiiresti ei leidnud. Asukoht tundus alguses hea, otse Central Pargi kõrval (põhjatipus), kuid hiljem avastasime, et kuna linn ja ka park ise on mastaapidelt suuremad, kui algul arvasime, oleks palju parem valik olnud leida midagi pargist lõuna pool. Pealegi, teistele tagantjärgi tarkuseks, kellel pole soovi palju pappi lihtsalt öömajale visata - autoga saab piiramatult tasuta parkida Central pargi lääneküljel, meie hosteli lähedal, kus ka liiklus ei tundunud midagi nii hirmsat olevat. Igaljuhul, niipalju siis praktilisest poolest. Muidu jäime linnaga ikka väga rahule! Väga põnev ja palju vaatamist. Jalutasime nii palju, et jalad villis ning lihased valusad, justkui oleks päevaga kõrge mäetipu vallutanud. Tegime ühe kohustusliku turistilõksu nagu Empire State hoone tippuminek, kuid muud asjad said suht odavalt või isegi tasuta ära nähtud. Leidsime, et tasuta praamiga saab sõita Staten saarele, millega näeb ära vabadussamba; vaatasime üle sarja "Friends" filmitud maja; kõndisime ristipõiki läbi Central pargi; jälgisime inim-melu Times Square'l ja jalutasime ülimoodsas High Line pargis. Viimane osutus eriti heaks leiuks - tegu on vanale raudtee viaduktile ehitatud pargiga, kus mängib elav muusika, asuvad kohvikud ja lamamistoolid ning atmosfäär on lihtsalt super! Park vonkleb tänavapinnast kõrgemal, jättes autod ja lärmi allapoole.

Vabadussammas

High Line pargi võluv atmosfäär

Inimesi täis Times Square

Sinine reede õhtu

Kollased taksod NYC moodi

Central Park

Muidugi sai käidud ja nähtud palju rohkem, kuid postitus on juba praegu nii pikaks veninud, et rohkem ei hakka NYC pajatama.

Me reis kulges edasi Bostoni suunas, kus avastasime, et täpselt paar päeva varem oli kolinud sinna tuttav eestlane Tom, kellega koos sai Uus-Meremaal koos tripitud. Väga tore oli teda uuesti kohata, kuigi oli aru saada, et me ajastus polnud just parim. Tom nimelt alustas koolijütsi ametit tema eriala maailma parimuselt 3-4-ndal kohal asuvas Massachusettes Institute of Technology ja ta esimene koolipäev oli ööpäeva kaugusel. Siiski leidis ta aega, et meile näidata Bostonis asuvat Harvard'i ülikoolilinnakut ja võõrustada meid oma uhkes ühikatoas. Meil oli kohe kuidagi eriliselt hariv päev, kuna mõned tunnid tagasi külastasime ka Yale ülikoolilinnakut, New Haven linnas poolel teel Bostonisse. Päris aukartustäratav oli kõndida filmidest palju nähtud kõrgkoolides ja kujutada ette, kui palju kuulsaid maailma rikkureid mõlemast koolist sirgunud on. Oh jah... Bostoni linn ise jättis ka väga hubase mulje.

Yale'i ülikool

Harvard'i ülikool

Veel enne, kui USAst lahkusime, sai käidud Acadia rahvuspargis, mis on nimetatud 10-ne USA parima rahvuspargi hulka. Meile osutas see veidi pettumust. Ookeani kallas oli ilus ja kõik muu ka tore, kuid lihtsalt toredaks kõik justkui jäigi.

Küpsev homaar

Acadia rahvuspark

Kaunid loodusvaated võivad anda inglitiivad

Ahjaa, unustasin veel mainida ühte väga adrenaliinirohket õhtut, mis jäi samuti USA pinnale. Nimelt asusime me jääma öömajale ühte puhkealasse, mis maantee kõrvale jäi. Kuna silti ei olnud, et öösel parkida või telkida ei tohi, lootsime, et keegi ei märka me pisikest pereautot. Vaatasime autos filmi kui äkki üks auto puhkealale sõitis. Saime kohe aru, et tegu on politseiga, kuna ta pani peale täisvalgustuse. Kohkusin sellest korralikult ära, sest ta ei lülitanud neid näkku siravaid lampe välja ka siis, kui Kalle temaga juttu läks rääkima. Iseenesest ei rikkunud me sellel momendil veel ühtegi reeglit - oli alles õhtu ja me vaatasime vaid filmi - kuid ometi oli hirmus tunne. Politsei kontrollis me autonumbrit ja ütles, et ööseks ei ole sellele alale lubatud jääda. Samas oli aru saada, et teda see väga ei huvitanud ka. Küsis Kallelt, et kas ta on joonud, mille peale Kalle vastas, et tunni aja eest võttis õlle (nii USAs kui Kanadas on lubatud ühe õllega sõita). Selle peale ütles politseinik, et oh, eks me võime sinna ka ööseks jääda, kui tunneme, et see on turvalisem. Heh, muidugi jäime me sinna ööseks, kui nii kergelt luba anti! Hommikul lasime ainult ülivara jalga, et jamasid ei tekiks. See oli me esimene probleemne ööbimine kogu nende kuude vältel ja loodame, et neid rohkem ei tule.