Saared ja poolsaared

Eelmises postituses mainitud orkaan Leslie õnneks meie reisi segama ei hakanud, kuigi suutis isegi Nova Scotia's tekitada korralikke üleujutusi. Oli päris tavaline, et metsavaheteel öömaja otsides pidime otsa ringi keerama, kuna tee kadus kuhugi veemassi alla. Ei mingeid hoiatussilte ega midagi, lihtsalt ojad ja jõed võtsid mingiks ajaks juhtimise üle. Üritasime suuremaid maanteid pidi liikudes kuidagi ikka ida poole sooja päikest ja kohalikku keldi kultuuri otsima minna. On üsna üllatav, et Kanada idakalda saarte kultuur ja keel sarnaneb pigem Iirimaal kõneldava keldi keele kui kanada inglise keelega. Nii Labradori kui Newfoundlandi inimesi kutsutakse hellitavalt njuufadeks, mis aga tegelikkuses tähendab "veidrad boheemikud, kellest ei saa sõnagi aru".

Newfie kaluriküla

Aga veel enne Newfoundland'i (ehk tõlkes Uus Avastatud Maa) avastamist tegime ringi peale Nova Scotia idapoolseimale osale ehk Cape Bretoni saarele. Selle kõige kuulsam ja ilmselt ka kõige parem vaatamisväärsus on Cabot Traili nimeline maantee, mis vähemalt meie jaoks oli ehk isegi ilusam kui Austraalias läbitud Great Ocean Road. Tee vonkles mägede vahel üles alla ja enamasti otse ookeani ääres, pakkudes imeilusaid vaateid. Paljud autofirmad kasutavad seda maanteed ka oma reklaamklippides (teate küll, särav auto liuglemas paradiisivaadete taustal), kuna tingimused on suisa ideaalsed. Võtsime ka ühe matkaraja Skyline, mis olevat Nova Scotia populaarseim, millele viitasid ka lugematud autod sealses parklas. Õnneks rajal olles ei pannud teisi inimesi tähelegi, kuna vaated lummasid meid niivõrd.

Vaalad ei jäänud kahjuks pildile, kes taustal lupsu lõid

Vee ja taeva piiril

Trepp taevasse

Salajane paik maailma lõpus

Pärast autoga mägiteedel vuramist, sai Nova Scotia'ga teatud ajaks hüvasti jäetud ja broneeritud laevareis Newfoundlandi saarele. Tundub üsna üllatav, et sellele saarele saamiseks tuleb läbida päris pikk 7-8 tunnine praamisõit. Pilet maksis autole ja kahele reisijale $187 ning selle sees mingit kajutit ei olnud. Istekohti oli aga palju ja küllaltki mugavaid, mistõttu nii meie kui ka paljud teised kerisid end ööseks sooja kaasavõetud teki sisse ja üritasid öö veeta võimalikult mugavalt poolistukil. Nett oli õnneks olemas ja palju suuri telekaid ka, seega aeg möödus kiirelt.

Gros Morne rahvuspark. Rahvuspargi kõige suuremaks atraksiooniks peetakse Western Brook järvekest, kus korraldakse paadisõite, et imetleda fjordilaadseid hiiglaslikke kaljuseinu, mis tõusevad otse vee pinnalt 600m kõrguseni. Muutliku ilma tõttu sai meil hoopis aga vastu võetud otsus teha 16km pikk matkarada Gros Morne mäetippu (806m).

Tipus

Alustasime lõuna ajal ning lõpetasime õhtutundidel. Muidu ei olnudki midagi väga rasket, välja arvatud üks lõik, kus tuli tõusta 500m mööda tõsiselt järsku mäeseina. See on kindlasti olnud üks järsemaid tõuse meie mägede vallutamise ajaloos. Mul oli tahtmine küll iga 10 sammu pealt maha istuda ja puhata, samas kui Kalle aeglaselt aga kindlalt ülespoole vantsis ja mind veepudeliga meelitas kõrgemale ja kõrgemale.

Teel

Tehtud!

Lõpuks üles jõudes oli ikka õõvastav tunne küll - ilus vaade silmapiirini ja väsimusega segunenud heaolutunne. Just enne päris tippu jõudmist rullus lahti ka punastest marjadest samblavaip, justkui oleks mägi näidanud oma aupaklikust iga inimese ees, kes sellise vaevalise ronimisega hakkama on saanud. Nosisime näljastena kaasapakitud võileivad ja pärast vaadete nautimist jätkasime oma matkarada. Õnneks oli rajal meile veel üllatusi pakkuda ja vaated üle mäe teisele poole ei jäänud karvavõrdki alla esialgsetele vaadetele.

Punane marjavaip

Maailmavallutajad

Puhkus pärast väsitavat tõusu

Rahvuspargist viimast võttes külastasime ka otse loomulikult "tablelands" piirkonda, mis pakkus hoopis teistlaadi vaateid oma oranzikate mägedega, kuid Western Brook järveke jäigi meil nägemata uduste ilmade saabumise tõttu.

Tablelands

Fantamäed

Puhkus rannas

Looduslik peegel

Meie üheks uueks eesmärgiks sai puffin'iks kutsutavate lindude leidmine, keda kuulu järgi pidi ilusti nägema Bonavista poolsaare tipust majaka lähedalt. No, eks meid hoiatati küll, et nii hilja sügisel on see suht võimatu, kuna nad lendavad ära soojematesse paikadesse, kuid pisike pettumus oli küll, kui me ühtegi ei näinud. Samas oli poolsaarel loodus igati ilus ja Šotimaale sarnane (vähemalt minu kujutluspildis), mistõttu päris luhta meie sõit ka ei läinud.

Leidmata: puffinid; Leitud: imelised vaated

Provintsi pealinn St. John's jäi meelde eelkõige oma armsate väikeste ja värvikirevate majadega. Külastasime ka Põhja-Ameerika kõige idapoolsemat tippu, mis asus pealinnast vaid 17 km kaugusel ning kus olime linnulennult lähemal Eestile kui Kanada läänerannikule. Sealt võeti vastu ka Titanic'u hädakõne.

Vikerkaar

Kirju St. John's kesklinn

Vaade Euroopasse

Katastroofide teemat jätkates on Newfoundlandi provints seotud ka 9/11 terroriaktiga. Saime teada, et kuna ühes kohalikus linnakeses Gander asus maailmasõja aegne lennuväli, oli just see kant see, kuhu said käsu maanduda kõik veel õhus viibivad reisilennukid kuni segaduse vaibumiseni. Kohalikud andsid endast parima, et siis kogu seda inimhulka oma kodudes majutada.

Kõige eredamalt jäävadki Newfoundlandi saart iseloomustama Gros Morne rahvuspark ja pisikesed kalurikülad kiviste mäeküngaste vahel. Isegi ilma muutus ei teinud külasadamaid vähem lummavamaks, udu saabus koos muheda vaikusega ning autost välja astudes tundus vahel, nagu oleksime vaid kahekesi seda kaunist maailmanurka avastamas.

Kaluriküla udus ja vaikuses

Sadamas