Hunnik nõusid ja suitsev grillimasin

Tundub, et sügis on seekord otsa saamas, sest täna hommikul oli Edmontonis suisa -9 külmakraadi. Mõned lehed on küll endiselt puudel, kuid sellist värvidemängu nagu Quebec’is oli, Edmontonist ei leia. Me pole siinkandis näinud mitte ainsamatki vahtrapuud, mistõttu neile, kes tahavad tõelist Kanada sügist näha siit ka soovitus – seda näeb ikkagi kõige rohkem Quebec’i provintsis.

Meenutusi Quebec'i sügisest

Tööalased uudised on vahepeal arenenud juba nii kaugele, et minul oli täna teine tööpäev ja Kallet ootab ees intervjuu.

Kuidas siis esmamuljed on ka? Noo, kõigepealt peaks vist alustama sellega, et mainin ära, et minust on saanud kõrgharidusega nõudepesija.

Tegu on prestiižika kohvik-pagariäriga, mida juhib tore lesbipaar. Minu esimene tööpäev oli pühapäev, mistõttu lootsin, et äkki saab olema selline laadna sisse-elamise päev. Algus oligi paljutõotav – ühe teise algaja tüdrukuga ja koos ülemusega sai rahulikult kohvikus ringi jalutatud, samal ajal kui ülemus saiakesi üles loetles ning nende koostisaineid. Pean tõdema, et ma isegi ei üritanud kõike kohe meelde jätta. Siis aga viis meie ringkäik meid kööki, nõudepesu osakonda ja sinna ma jäingi sõna otseses mõttes terveks päevaks. Baah, mul ei ole nõudepesu vastu olnud kunagi midagi, kuid ma pole ka varem kunagi töötanud ühe kiire pagariäri nõudepesijana! Hunnikud kõrbenud saiavormidega ja tohutusuurte tööstusmikserite kaussidega aina kasvasid ja kasvasid. Lisaks sellele, et pidin need kõik korralikult käsitsi ära pesema, tuli kõik nõud laduda ka restile, lükata spetsiaalsesse steriliseerimismasinasse, kus nad ülikuuma auruga ära steriliseeritakse ja siis need tulised nõud omakorda jagama terve kohviku peale laiali. Minu lootus, et pühapäev on hea rahulik päev, purunes juba lõuna paiku. Tööpäeva lõpus lonkisin kurnatud selja ja valutavate küüntega kodupoole ning mõtlesin, et nii tobedat tööd pole ma küll oma elus varem teinud. Oleks siis, et saaks sama palka koos lisatundidega, mis kuskil naftapuurtornide laagrites, kuid palganumber on ka kohalikus mõistes üsna nüri..

Õnneks oli mu teine päev väga palju parem kui esimene. Esiteks ei olnud kliente nii palju ja nõusid oli kordades vähem kui pühapäeval, teiseks sain teha enamuse ajast hoopis teisi tööülesandeid. Tuli välja, et ma pole seal ainult nõudepesija, vaid n.ö. „kõigetegija“. Kõigetegija eelis on see, et saab ka näiteks pesu pesta ja siis seda kokku voltida. Nõudepesuga võrreldes palju lihtsam tegevus. Või saan tööruumides moppi lükata, mis on ka hea vaheldus.

Hea meelega tahaks kohe mingit uut tööd, kus saaks paremat sissetulekut, kuid seni kuni otsin, jään loomulikult „oma“ kohvik-pagariärisse edasi.