Lõpetuseks

Eelmine postitus siia blogisse sai tehtud enam-vähem aasta tagasi. Viibisime Kallega veel Kanadas, kuid lennupiletid Eestisse olid juba olemas. Jätsime viimase postituse tegemata meelega – plaanisime tagasitulekut tuttavatele ja sugulastele üllatusena. Vabandused kõigi blogijälgijate ees, kes jäidki järgmist postitust ootama. Nüüd, aasta hiljem, üritame vaadata sellele põnevale ajale tagasi ja teha blogisse meie Kanada aasta üks korralik kokkuvõte.

Ilmselt tahab enamus kõige rohkem teada saada vastuseid küsimustele „kuidas on tunne tagasi Eestis olla? Mis meeldis Kanada reisist kõige rohkem? Kas tunneb Kanadast puudust ning millest kõige enam? ning kas on plaan uuesti kuhugi reisima minna?“. Hakkame siis otsast pihta.

Kõigepealt Kanadast lahkumisest. Enne minekut tuli ju palju asjaajamisi korda saada – auto müüa, töökohale teatada, et plaan lahkuda ja lennupiletid otsida. Kõige suurem pauk-üllatus tuli mul oma kohviku töökohalt. Juurdlesin paar päeva, et kas peaks ülemusele teatama ette, et nüüd on piletid ostetud ning lähen kahe nädala pärast ära või pigem mitte. Hinges kipitses mitteütlemise tõttu tekkida võiv pahameel ja kuna mul olid väga head suhted omaniku-ülemusega, otsustasin reedesel päeval ikkagi talle öelda ning vabandada. Esialgne reageering oli väga positiivne, mis tekitas tunde, et õige valik sai tehtud. Kui ma aga esmaspäeval uuesti tööle läksin ja oma nime töökalendris enam ei näinud, hakkasin aimama halba. Teised töökaaslased lohutasid, et nad iial ei usuks, et ülemus mu kohe lahti laseks ning ärgu ma pabistagu. Lohutus ei aidanud mu enesetundele kaasa ja kui ülemus tööle jõudis, osutus mu aimdus tõeks – ta ütles, et ma homme ei pea enam tööle tulema. Õppisin sellest situatsioonist palju (mis oligi ainus hea asi kogu loost, kuna kaks nädalat kuni lennuni uut tööd otsida tundus mõttetus), ning loodan ka teistele õppetunni sisu jagada – katseajal lahku töölt alati päevapealt ise, nii kuidas sulle endale kõige kasumlikum on, sest muidu teeb seda tööandja.

Teadsin, et Kallel on sama idee plaanis – ta pidi esmaspäeval oma töökohale teada andma, et lahkub kahe nädala pärast – ja saatsin talle võimalikult kiirest SMSi, et ta seda ei teeks. Muidu oleksime mõlemad kaks nädalat palgata. Õnneks sai ta mu sõnumi õigeaegselt ning jäi tööle. Hiljem, kui ta tööl ütles, et homsest ta enam tagasi ei tule, teda isegi tänati, et ta seda tööandjale mainis, kuna paljud seal olevat lihtsalt mitte kohale ilmunud, kui töö lõpetavad.

Teine huvitav seik enne Kanadast lahkumist oli seotud automüügiga. Panime kuulutuse üles ühte kõige popimasse kohalikku netikeskkonda www.kijiji.ca hinnaga $1800. Sellega sai ka parajalt nalja ning omad õppetunnid tulid ka sellest valdkonnast. Üks huvitatu, kes pakkus auto eest veel suuremat summat, kui me kuulutuses ise soovisime, tundus juba algusest peale väga kahtlane. Veidi uurimistööd ja meil oligi selge, et tegu oli eheda petu-skeemi tüübiga, kelle jutus oli mustmiljon pisikest veidrust. Maksmine pidi toimuma kindlasti PayPal’i kaudu ning ta ise ei viibinud hetkel üldse Kanadas jne jne. Mingil hetkel me talle enam lihtsalt ei vastanud ning tüüp kadus kui vits vette.

Siis oli mõni aeg vaikust ja lõpuks tekkis korraga kaks potensiaalset ostjat – äsja Euroopast saabunud tugeva inglise aksendiga naisterahvas ja üks eestlastest paarike, kes pidi peagi Kanadasse sõitma. Meile endile meeldis väga idee pärandada oma „hõbenool“ just eestlastele, kuna meil endil olid autoga ainult head kogemused ning lootsime, et auto ka nende reisi ajal sama usaldusväärselt teenib. Tegime allahindluse kuni 1100 EUR ning kaup eestlastega sai tehtud.

Hiljem selgus muidugi, et eestlastel oli autost oma ettekujutlus olnud ning meie „romu“ neile ei meeldinud.

Kogu lugu oli üsna segane pealekauba, kuna auto sõitis ja seda kasutatakse vist isegi praeguseni... Tagantjärgi tarkusena on hea täheldada, et igal juhul oleks lihtsam olnud auto mitte-eestlasele müüa, et hiljem ei saaks keegi kurta, et ei oldud tehinguga rahul.

Enne jõule Eestisse tagasi tulla oli muidugi väga mõnus. Esimene huvitav kogemus tekkis Tallinn-Tartu maanteel, mida me elus saab päris palju läbitud, kuna mu vanemad pesitsevad Lõuna-Eestis. Maantee tundus hämmastavalt KITSAS! Võibolla isegi mitte tee ise, vaid kogu teekoridor – vahemik maanteest puudeni ja majadeni. Olime sõitma harjunud Kanada preerias, kus suuri 40m kõrguseid kuuski pole pea üldse ning avar väli ja tühi maa paistab niikaugele kui silm ulatub. Talvise metsaga ääristatud Tallinn-Tartu maantee tundus suisa ahistavalt kitsas...

Üllatav reaktsioon tekkis ka tavalises toidupoes. Mäletan hästi seda tunnet, et mul lõi suisa põlvist nõrgaks, kui ODAV kõik tundus! Mahlapakk alla ühe euro (Kanadas umbes 5 dollarit!)! Piimatooted, värsked salatid jne jne... lausa hulluks võis minna! Kahju ainult, et see tunne kaob üsna kiiresti - kohe kui Kanadas teenitud raha otsas on. Aga jah, tagantjärgi veel mõtlen, et kui odavad tundusid jookide hinnad Tallinnas Sinilinnus Kanada 6 dollarilise õlleklaasi kõrval...

Küsimusele, mis meeldis Kanada reisist kõige rohkem, oleme naljakal kombel pidanud vastama, et Alaska. Hehee... jätab mulje, nagu Kanadas endas ei olnudki midagi vau effekti tekitavat, kuid see on vale mulje. Kaljumäestik, Bay of Fundy, Newfoundlandi kalurikülad jätsid väga-väga sügava tunde, kuid kogu retk Alaskale karude ja matkamisega Denali rahvuspargis oli lihtsalt meeliülendav kogemus, mida on raske teiste seiklustega võrrelda.

 

Alaska tundramaastik Denalis

Eestis olles tunnen eelkõige puudust mägedest. Nii nagu pärast Austraalia reisi tundsin puudust ookeanist ning sukeldumisest, siis pärast Kanada reisi tunnen puudust mägede vallutamisest, lumelauatamisest ja nendest imelistest vaadetest, mis mäestikes avaneb. Naljaviluks võiks öelda ka, et tunnen puudust sealsetest sõõrikutest ning London fog’ist, kuid eks midagi enam-vähem sarnast saab hea otsimise peale ikka Eestist ka.

Kaljumäestik talvel, Lake Louise

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Eestis tagasi olla on ikka tõesti väga hea. Mulle meeldib reisimine, kuid mulle meeldib ka Eestisse tagasi tulla ja oma imeliste sõprade ning perekonnaga olla oma Kalamaja kodus, kus rebasevärvides kiisu-miisu teleka ees sülle ronib...

Uus reis? Eks ikka loodame, et kunagi lähiajal tuleb (Lõuna-Ameerika jäi ju vallutamata), kuid esialgu konkreetseid plaane pole. Blogisse sooviks lisada veel kunagi Kanada ja Alaska reisile kulunud majandusaruande, neile, kes võibolla veel plaanivad midagi sarnast ette võtta, kuid pärast seda peaks siin tulema uus vaikne talv.

Täname kõiki jälgijaid!