Esmaspäeval ostsime bussipiletid Edmontoni, Alberta osariiki. Sinna saamiseks on meie arusaama järgi kolm võimalust – rongiga (hirmkallis), lennukiga (veidi odavam, kuid ikkagi kallis) või Greyhound bussifirmaga, mis oli samuti kallis, kuid antud variantidest kõige odavam. Greyhoundi kodukas tundus alguses meile maailma kõige nõmedam põhjusel, et see ei töötanud. Mitu päeva järjest pusides sai meile selgeks, et kuskil peab olema konks. Bussiaegu ja piletihindasid lihtsalt ei olnud võimalik näha. Lootust kaotades proovisime igaks juhuks ka hosteli kohalikust arvutist seda kodulehte kasutada ja suur oli meie üllatus, kui see seal toimis. Kalle nutikas pea jagas ära, et asi on arvuti kellaaja ja kuupäeva näitamise viisis. Üllatus missugune, aga kui vahetasime need eestikeelselt esitamisviisilt Kanadale omapäraseks, toimis kodukas ideaalselt. Nii soetasimegi endale bussipileti 51 tunni pikkuse reisi jaoks 3455km kaugusele Edmontoni linna, mida kohalikud kutsuvad ka Deadmonton’iks, kuna seal pidavat surmigav olema. Tegime selle ostu tarvis ka endale Hostelling International liikmekaardid, sest sellega saab Greyhoundi piletitele 25% soodustust ning lisaks ka paljudes hostelites odavamalt ööbida (kuigi bussi peal selle kaardi olemasolu küll ei kontrollinud, seega oleks ka ilma selleta saanud).
 |
| Bussipilet Kanada moodi ehk 8 piletit ühe sõidu jaoks |
 |
| Lagunevad toolid, allakukkumis äärel telekas |
Asja ei teinud ka paremaks fakt, et buss väljus pool tundi hiljem kui pidanuks, ning esimeses peatuses Sudbury’s käsutati kõik bussist välja. Bussijuht pani uksed kinni ja sõitis bussiga minema. Ütles ainult, et poole tunni pärast saab tagasi bussi, et oma koht säilitada. Poole tunni pärast ei olnud bussist ei kippu ega kõppu. Saime rivis passida päris pikalt, enne kui buss suvatses kohale jõuda. Siinmail on nimelt lausa komme, et viisakas on võtta ilusti rivvi. Järjekorra moodustavad nad siin põhimõtteliselt igal pool, kus vähegi võimalik. Kanadalased armastavad järjekordi, sellest oleme ise aru saanud ja sellest rääkis meile ka mu sõber Karin. Isegi, kui poes on töös korraga 4-5 kassat, tehakse ainult üks suuur ja vingerdav järjekord, kust inimesed saavad lõpuks vabaneva kassa juurde minna. Pisikestes ruumides on üles pandud sika-saka lindid nagu lennujaamades, et tuleks ikka ilus rivi ja keegi sohki ei teeks. Üliveider. Peame sellega veel kuidagi harjuma.
Kui buss lõpuks saabus, oli naisbussijuht vahetunud meesbussijuhi vastu. Õnneks töötasid nüüd bussis ka laevalgustid ning ka bussijuhi mikker. Samuti soojemaks läks. Vau, ootamine tasus end ära (Kalle: feministid saaksid siin kõvasti Ele lausete kallal norida). Väljasõit hilines seekord tund aega graafikus märkitud ajast. Kuna meil oli terve reisi jooksul vaja teha ka üks bussi vahetus Winnipeg’is, hakkasin veidi kartma, et kas ikka jõuame sinna teisele bussile, kui niimoodi edasi jätkub.
Probleemi õnneks sellega ei tekkinud. Buss suutis aja tagasi sõita kuidagi. Hoopis suurem üllatus oli see, kui Winnipeg’is kõik välja kamandati suuremat sorti terminali ning et uuele bussile saada, pidi läbima pagasikontrolli nii nagu lennujaamas. Sellest ei olnud kuskil juttu! Bussivõetavas kotis ei tohtinud olla ei alkoholi, teravaid esemeid ega muid asju, mis tavaliselt on lennukile minnes keelatud. Meie õnneks meil midagi mittelubatavat kaasas ei olnudki, kuid üks meesterahvas visati järgmine hommik bussist välja, kuna ta nimelt oli tarvitanud alkoholi bussis viibides ning bussijuht oli leidnud ta mahlapudeli koos viinaga.Ta tundus veidi kahtlane küll, kuna jäbises öö läbi meie tagaistmel, aga ikkagi päris karm karistus.
 |
| Pagasikontroll Winnipeg'is |
Mul oli pool bussireisi tohutu nohu, nii et nuuskasin oma 3-4 pakki taskurätte ära, kuni Kalle ostis mulle kohalikud ninatilgad. Peale ninatilkade kasutamist oli tunne nagu oleksin oma nina töödelnud leegiheitjaga. Sõõrid olid nii avatud justkui oleks ka ninakarvad ära kärsatanud ja välja hingates oli tunne nagu puhuks kuuma suitsu välja. Igaljuhul nohu kadus peale leegiheitjat täielikult. Hea, et nina pähe jäi, mitte nagu selles Peeter ojaga Sudafedi reklaamis.
Kokku oli reisi jooksul 8 erinevat bussijuhti. Pikim peatus oli umbes tund aega. Peatusime näiteks ka Thunder Bay’s, kus asub kesklinnas selline linnaosa nagu Little Suomi ning 95ndal aastal Kiku suusatamise MM-l esimest korda Kuuse-Lempsi märja unenäona 5 hulka tuli.
Jõudsime ilusti tervetena Edmontoni kohale. Jalad paistes ja juuksed juustused, aga muidu terved. Maabusime GO Bacpackers Hostel’is kohe kesklinnas. Päris viisakas hostel. Kurb ainult, et siin on toad jagatud meeste ja naiste vahel ja me Kallega paikneme erinevates tubades. Kuid loodame, et me ei jää siia pikaka ajaks, vaid leiame töö kiiresti.
 |
| Edmontoni downtown ehk all-linn mäeotsas |
Oleme juba paari päevaga suhelnud väga paljudega, kes on andnud head infot, kust mida otsida ja mis sertifikaate nafta firmades töötamiseks vaja on. Niipalju kui selgeks oleme saanud, on esmaolulised omada Standard First Aid Certificate ja H2S Certificate (esmaabi kursus ja H2S kursus, mis iganes see ka ei tähenda). Kalle on ennast juba H2S kursusele kirja pannud esmaspäevaks ja kordab keskkooli keemiaülesandeid igaks juhuks. Ma veel natuke ootan kursuste tegemisega, sest naistele on siin veidi teistsugused tööd, kus seda kursust vist vaja pole. Elame näeme.
