Tavaline kontoritööelu

Nädal tööl on väga kiiresti läbi saanud. Mul on oma kontorituba, väike ja mõnus. Arvuti on ka, kuid see on nii aeglane, et ma kasutan siiski Kalle sülearvutit, mis ta mulle jättis. Tööle kõnnin hostelist alla 10 minuti, mis on lihtsalt võrratu kokkulangevus!

Minu kontorituba

Esmaspäev algas kohe korraliku tempoga ja sisseelamise aega nüüd küll ei antud. Kella 8ks tööle ja kell 10 algas juba intervjuu, mida pidin õnneks koos töökaaslase Markusega läbi viima. Sain teada, et mina pean tegema uuringu Köögiviljade tootmise väärtuste ahela kohta, keskendudes kapsa tootmisele. Lihtsamalt öeldes, pean uurima kõike kapsa kasvatamisest kuni selleni, kuidas ta tarbijani jõuab. Tuleb teha 3 intervjuud erinevate kapsa tootjatega ning lugeda palju sarnaseid teisi uurimustöid. Noh, ei tundugi nii väga hull... Uurimustöid on mulle iseenesest alati meeldinud teha. Ma muidugi ei tea palju ärimudelitest ja tootmisprotsessidest, kuid nüüdseks olen juba targemaks saanud ka selles valdkonnas.

Teine tööpäev ei olnud sugugi vähem tempokas – teatati, et tahetakse juba mustandit sellest köögiviljade projektist! :D Ma pidin pikali kukkuma! Teine päev tööl ja kolmandaks päevaks tuleb juba projekti mustand esitada! No tere tulemast, minu mõistus ütles, et see lihtsalt pole võimalik ja nad on tõsiselt nupust nikastada saanud. Rõhusin sellele, et kuna kolmest intervjuust ainult üks on tehtud, siis enamus asju ma lihtsalt teha EI SAA, näiteks analüüsi, kokkuvõtteid jne. Heal juhul veidi sissejuhatust ja üldisemat teksti ja üks intervjuu.

Igaljuhul, tegin tööl nii palju kui jõudsin ja ka hostelis kirjutasin nii palju kui sain. Järgmine päev mustandit esitades tundus see mulle küll väga mõtetu, kuid nad olid päris rahul – kuna see projekt on riigi poolt rahastatud ja tellitud ning meie firma on selle uuringuga nii palju viivitanud, vajasid nad midagi, et pikendust taotleda. Päris terve projekt tuleb esitada 2 nädala pärast.

Ülejäänud nädal oli veidi kergem. Tegime veel ühe intervjuu ja mulle tutvustati ka ühte teist projekti, kus tahtetakse mu abi (kaaliumi, sulfaatide ja kloriidide mõju taimedele vms). Kui juba selle köögiviljade projekti tähtaeg tundus mulle hirmuäratavalt lähedal, siis nojah, nüüd tuleb välja, et pean selle aja jooksul veel ka ühte teist projketi aitama teha. Õnneks mulle mu töö praegu päris meeldib, sest uusi teadmisi saab kuhjaga. Nii et olen meelestatud igati positiivselt ja loodan, et koos väikese inglise keele ülekontrollimise abiga mu kalli ja targema vanema õe poolt, saan kuidagi ikkagi hakkama.

Ok, lisaks tööle pean rääkima siinsest Tim Hortonsi hullusest. Tim Hortons on siinne kohalik VÄGA populaarne kohvi-tee-sõõrikute kiirtoidukett. Nagu Starbucks põhimõtteliselt, ainult Kanada omanikega. Kõik ostavad ainult Tim Hortonsi kohvi, sest see on kõige parem ja odavam. Meie kontor asub 6 korrusel ja esimesel korrusel on ka Tim Hortonsi kohvik-kett. Iga hommik, kui tööle lähen, on seal tohutu pikk saba. Esimene kord ma ehmatasin lausa ära ja ei saanud aru, mis toimub, et nii palju rahvast on. Kanadalaste järjekordade armastamisest ma olen juba rääkinud varasemas postituses, kuid see saba ületab kõik. Järjekorrad Tim Hortonsist ulatuvad pikalt nende kohvikust välja, meie maja fuajeeni ja siis veel otsapidi päris pikalt veel ka õue. Ma pean sellest mingi päev pilti tegema (kuigi ma ei tea, kuidas see pildile mahub). See ei ole lihtsalt võimalik, mis toimub!!! Ka kaks maja tänavalt edasi kõndides asub ka Starbucks ning see on peaaegu tühi. Tundub, nagu kanadalased tahaksid ka killukest Nõukogude aja kogemust oma ajalukku kirjutada. Ma usun, et kui neil oleksid samasugused mälestused järjekorras passimistest nagu eestlastel, oleks ka neil selline allergiline reaktsioon igasuguste järjekordade vastu nagu mul vähemalt on (ja olgem ausad, ma olin siis ikka väga noor, kui sai veidi järjekorras passitud). Noh, õnneks neist keegi oma kohvist ilma ei jää, nagu võis tihti juhtuda meie Nõukogude ajal.

Kass raamatupoes

Üks eriti lahe pood on siin Edmontonis veel. Tegemist tavalise raamatupoega ning kui ma aus olen, ei tea ma isegi poe nime, sest mu tähelepanu köidab alati üks valge-punase-kirju kass, kes akna taga istub ja välja vaatab! :D nii äge!

Tööelust veel veidi. Ma polnud terve nädala jooksul veel mingit lepingut allkirjastanud ning olin juba päris mures, kuni reedel tuli ülemus minuga sellel teemal rääkima. Ta ütles, et ma kirjutaksin ise INVOICE’i e arve, saadaksin talle ja et sekretär toob mulle tšeki selle nädala kohta. Veel ütles, et neil oleks mulle tööd pakkuda arvatavasti kuni märtsi lõpuni, mis sobiks mulle väga ideaalselt, sest siis peaks ka Kalle töö lõpetama.

Kui ta lahkus, asusin kohe "googeldama", et mis asi see "invoice" üldse on??? Suure suuga lubasin "jees-jees, no problem, sure!" Iseendal polnud aimugi, mida see kõik tähendas. Pärast hakkasin mõtlema, et arvatavasti ei teegi nad minuga mingit püsilepingut, vaid maksavad iga nädal justkui sisseostetud konsultatsiooniteenuse eest vms. Tundub, et see on päris hea mulle, sest tšekk oli 1100 dollarile ning niipalju, kui ma aru sain, et lähe sealt siis ju enam maksud maha! Kui sekretär mulle hiljem tšeki ulatas, pidin talle tunnistama, et see on esimene tšekk minu elus, mida käes hoian ning mul pole nõrka aimugi, kuidas sellega peaks edasi toimetama. Ta oli üli-hämmingus, ei osanud kohe midagi vastata. Ma kiiresti selgitasin siis, et Eestis ei ole tšekimajandus peaaegu üldse käibel, millepeale ta veidi rahunes ja mulle üht-teist seletas. Pean asja veel kuskilt täpsemalt uurima. Praegu tundub ikkagi segane see värk. Loodan, et ma ei pea Toronto Eesti Ühispanka selle tšekiga minema ja asja saab korda ajada ka pangaautomaadi kaudu nagu sekretär midagi seletas.

Õhtune 100th Avenüü

Sain teada ka, et meie firmas on lausa traditsioon reedel kella neljast koguneda koosolekutuppa ja õlut või veini juua!!! Kas pole tore traditsioon?!! Alkohol on muidugi firma poolt...

Õhtul sai siis veidi tähistatud minu esimest palgapäeva väikese piljardimänguga kohalikus pubis Black Sheep.

Põhjarindel muutusteta

Kelleni uudis veel jõudnud pole, siis Kalle sõidutati juba pühapäeval (26. veebruar) õnneks tagasi samasse puurtorni laagrisse Rig no. 5. See on väga hea eelkõige sellepärast, et nafta puurimise hooaeg lõpeb juba märtsi lõpus ära ja loodetavasti saab ta ühe täis 24 tööpäevase tsükli. Vähemalt on töö tuttav ning sõbrad ees ootamas.

Nagu juba eelmises postituses mainitud sai, töötas ta need vahepealsed päevad Ponokas laos, põhitööks autode pesemine survepesuriga! Osad ta kommentaarid oma töö kohta olid päris naljakad, mistõttu jagan neid teiega:

„Mul käsi suriseb sellest, et terve päeva seda survepesurit olen käes hoidnud. Kõik töötajad toovad juba oma isiklikke autosid ka mulle pesta ja siis, kui autod pestud, saan vahelduseks ka põrandaid selle sama masinaga pesta. Üsna nüri aga tulus töö ($20/h).

Üks töökaaslane kutsub mind siin mister Estoniaks! :D Ei tea, kas ta on mu ilust nii lummatud või proovib lihtsalt meeles hoida, et kust ma pärit olen. Ülemus kutsub mind aga bossiks. Tema auto tegin ma eriti hästi puhtaks nii seest kui väljast, nii et ta on hetkel minuga väga rahul!

Pidin Ponokas ka esimest korda lund koristama Kanada pinnal. See oli päris naljakas, kuna osa sellest koristasin oma lemmiktööriista survepesuriga, seda tänu sellele, et lume all oli suur õliplekk. Mulle loogilisem oleks olnud labidaga kõigepealt lumi ära visata ja siis survepesuriga plekk maha pesta aga ülemus ütles, et ma kõik selle lihtsalt pesuriga teeks.

Lõpuks sai töö laos otsa, kuna nad ei suutnud mulle lihtsalt enam ülesandeid välja mõelda - kõik asjad on juba puhtad.“

Puurtornis pandi Kalle seekord aga hoopis öisesse vahetusse. Võibolla näeb ta siis lõpuks ka virmalisi või karusid. Lugesin hiljuti kohalikust lehest, et üha rohkem karusid on kinni püütud naftakompaniide laagritest. Iseenesest päris õudne, kuigi metsikut karu tahaks näha küll.

Edasi aga veel elust naftapuurtorni laagris:

„Tagantjärele mõeldes olid need esimesed 5 tööpäeva nagu interaktiivne giidiga tuur nafta puurtornide ellu ja töösse. Sain teada kuidas puuritakse, võetakse maapinnaproove, liigutatakse puurtorni jne. ja seda kõike kusjuures selliselt, et ise ei pea midagi maksma, vaid makstakse päris hea tunnitasuga peale. Lisaks saab päris head trenni ka! Kusjuures, ma pole seda vist veel maininud, et need augud, mida puuritakse on siin umbes 500 meetri sügavused, mis on päris muljetavaldav nii väikse torni kohta.

Seekord tagasi puurtorni tulles oli esimene tööpäev ikka väga raske. Külma oli üle 20 kraadi kindlasti ja ka füüsiliselt oli päris kurnav. Nii väsinuna, nagu me kõik sellel hommikul olime, ei tohiks nii ohtlikule töökohale nagu puurtorn üldse tööle lasta... See oli päris masendav.

Kuna töötan nüüd öösel ja päeval magan, olen oma toa käepärastest vahenditest päris pimedaks suutnud teha, et ometigi ühtegi päikesekiirt selle 3 nädala jooksul ei näeks :D

Ma hästi veel ei kujuta ise ka ette, et kuidas lihased ja liigesed 24 päeva vastu peavad aga usun, et varsti harjuvad nad selle koormusega juba ära ja siis läheb kergemaks. Juba praegu on vahe päris märgatav, kuna neid asju mida alguses punnitasin kõigest jõust tõsta, tõstab praegu mingi probleemita.“

Üritasin Kallelt ka küsida, et kuidas see töö seal täpsemalt välja näeb. Ta mingi aeg kirjutas mudalekkest, mida nad koristasid. Minu aju suutis genereerida pildi tüüpidest, kes rehadega maapinda riisuvad. Miski nagu ei klappinud selles pildis. Õnneks sain temalt ka vastuse:

„Mudalekkega võitlemine käib siin nii, et kogu aeg on seal kohapeal ka üks suur imemisauto, mis saab toruga maast vett ja muda endasse imeda. Meie töö on siis labidate ja muude vahenditega muda talle ette sööta, samal ajal ka ise mudas sumbates. Selle suure lekke kohta, mis eelmine kord siin tekkis, pidime eile või üleeile veel raporti kirjutama igaüks, et mis ikkagi juhtus.

Päris naljakas on ka see, et siin on sellised väikesed ankeedid, mida saab vajadusel täita. Ühed on selle kohta, et kui näed kedagi oma töökaaslast midagi head tegemas, siis kirjutad sellest, et mida nägid ja mida talle selle peale ütlesid. Kõige lihtsam variant on, et nägid kedagi õiget tõstmistehnikat kasutamas ja ütlesi talle: „Hea töö!“ või midagi sellist. Teine ankeet on selle kohta, kui näed mingit ohtu, siis tuleb ka see dokumenteerida. Näiteks kui näed, et väljas on libe, siis kirjutad: „põrand oli libe, mina tubli kodanikuna märkasin seda ja panin saepuru sinna peale“. Ja siis väidetavalt antakse iga nädal parimale ohumärkajale väikene tugrik näiteks kinkekaardi näol. Siin paar tükki on enne võitnud bensiinikaardid ja nüüd täidab pea igaüks meist iga päev mõne ankeedi. Vahepeal peab neid ka kohustuslikus korras tegema, kui tuleb kõrgemalt käsk. Mina olengi neid ainult siis täitnud, sest see tundub tõesti veidi tobedana. Alguses arvasin, et neid täidetakse ainult siis, kui midagi tõsiselt ohtlikku märkad, kuid siis nägin ühte kirjutatud ankeeti, mis mingil määral puudutas ka mind ja arvasin, et nüüd on perses, tulevad mingid tõsised jutuajamised jne. Aga ei, siin pigem mõeldakse neid ohte välja hoopis.

Eile liigutasime jälle puurtorni, seekord umbes 10 kilomeetri kaugusele. Seega oli päris palju passimist, kuna ootasime millal veoautod kitsastel metsateedel selle maa suudavad läbida. Siin on umbes 15 veoauto jagu kraami, vist veidi rohkemgi, treilereid ja muud tavaari, see kuidas see liigutamine käib, on omaette vaatepilt muidugi. Uskumatu ikka kuidas need veoautod nii suuri laadungeid endale peale tõmbavad ja maha panevad! Kahju, et ma sellest videot ei saa teha... Aga jah -15 või -20ga väljas niisama passida paar-kolm tundi on ka omaette katsumus, kõik jäätub siin nii kiiresti ära ikka. Näiteks kui hingeõhk turvaprillidele satub ja nad uduseks lähevad, siis kümne sekundiga on prillid juba jääs.

Eile oli ühe luugi kett maasse kinni jäätunud ja kui veokas seda treilerit endale peale tõmbas, siis rebis selle luugi küljest ära lihtsalt, mille peale saime puurtorni juhatajalt päris korraliku sõimu. Ma igaks juhuks ei hakanud mainima, et nägin seda enne küll, aga ei uskunud, et see luuk sealt küljest selle peale kohe ära tuleb.“