Austraalias on backpackersitel tööpõud

... oleks kindlasti üks märkimisväärseid artikli pealkirju, mis võiks ilmuda Eesti ajakirjanduses. Eestlaste imbumine austraaliasse on viimase aasta jooksul suurenenud jah niivõrd, et tööd enam nii lihtsalt leida ei ole. Ükskõik kus tuleb jutuks, et sa omad Working-Holiday visat, naeratatakse viisakalt ja võetakse su kontaktnumber, et tööotsa vabanedes oled sa järjekorras. Tegelikult usun, et su numbrit isegi ei vaevuta üles kirjutama. Ajutise töö otsijaid on juba rohkem kui küll tormanud Austraaliasse. Kullapalavik nr 2. Seega – aitab! Eestlased ärge tulge enam siia! Teete vähemalt heateo meile – leiame ka lõpuks võibolla tööotsa... Pudrumäed, pudrumäed... pudrumäed my ass! AGA nagu igas jutus on oma aga, on ka eelneva teksti lõpetuseks üks päris suur AGA lisada. Nimelt polnud me vaevunud tegema endale ühtegi sertifikaati, mis aitaks meid tööle võtmaks. Me lihtsalt põhimõtteliselt olime vastu mõttele toita niigi rikast Austraalia valitsust tobetate sertifikaatide tasude eest. Uskuge või mitte, aga selleks, et olla kõige tavalisem ettekandja või kasvõi laotöötaja, peab sul olema sertifikaat vastavalt kas RSA (Responsible Service of Alcohol) või blue, green või misiganes värvi kaart. Enne meie aega, ehk siis enne meie tulekut Austraalia mandrile, oli veel nõks selles, et mitte kõik osariigid ei tunnistanud teiste osariikide sertifikaate. Tore lugu küll, reisivale vaesele backpackersile just õige piits, mida laksutada. Tänaseks on natuke lugu parem, osad osariigid isegi tunnistavad teiste osariikide värvilisi kaardikesi, RSA dokumenti tunnistavad õnneks juba enamus.

Sellist ukselt-uksele koputamist ja küsimist „ kas teil tööd on pakkuda?“ väga enam harrastada ei saa. Kui kogemust pole, sertifikaate pole, siis... kõtt! Hotellid sind ei vaja, gatering’id saavad oma juhutöötajad kätte tööbüroodest (hospitality clubs). Tundub lihtne – tuleb siis minna ju esimesse ettejuhtuvasse hospitality club’i! Aga vot ei ole nii lihtne! Sealgi on esimene küsimus, kas kogemust on...? pearaputuse peale otseselt ei visata sind uksest välja, küll aga kaudselt... Ja kui suudabki ukse vahelt pomiseda, et ON! Mul ON kogemust!!! Siis küsimusele aknast – kas kogemust Austraalias ka on? Peab nutuselt vastama siiski, et veel ju ei ole... ja lugu sellega lõpebki. Enamuste jaoks võibolla :P Mitte aga meiesuguste haide jaoks! Me otsime hammaste laksutades ikka mõne prao või pilu, mille läbi Austraalia valitsuselt veidi toitvat verd imeda. Ühesõnaga, kui pole kogemust, tuleb hankida kogemus. Tööandajale tuleb niikaua pinda käia, kuni ta nõustub su väitega, et oled maailma kõige kogenenum (vähemalt pindakäimise osas) ja võtab su kasvõi prügi väljaviijana tööle. Pärast saab ju viidata sellele tööandjale kui pikaajalisele truule koostööpartnerile, kelle all sai töötatud nii ettekandja, laotöölise, koristaja kui ka lausa vip loozhide teenindajana! Ja-jaa! Lõpuks sundis peaaegu tühi rahakott (jätsime igaks juhuks alles viimased 75 dollarit) endeid kirja panema sellele maailma kõige mõtetumale RSA kursusele, kus läbikukkujaid pole olemas (vastused näidatakse powerpoindiga seinale ja korrutatakse kolm korda üle, et vastus kolmandale küsimusele on C) ja me saime tööd gateringis nimega Michael O’Brien. Peamiselt tegutseb see siinses kriketi- ja austraalia jalgpalli mekas, mida kutsutakse Gabba’ks. Ehk siis 26nda detsembri pärastlõunal jagame kõikidele kriketifännidele raha eest õlut ja muud paremat kraami. Täpsemalt sellest siis hiljem. Kuni aga 26nda detsembrini tuli ju ka midagi välja mõelda. Otsustasime linnaelule käega lüüa ja suunduda farmitööle. Leidsime hea Austraalia valitsuse kodulehe, kus on enamus farmitöö kuulutusi, ning helistasime kuulutuse peale „vajatakse 3-me viinamarjakorjajat Munduberrasse“. Suhteliselt esimeste küsimuste seas oli, kust me pärit oleme, ja kui ütlesime, et Eestist, muutus hääletoon kohe paari noodi võrra kõrgemaks ja rõõmsamaks. Tuli välja, et 2 eestlast on seal farmis meile juba hea nime ette teinud ning on tuntud kui kiired ja head töötegijad. Meile anti uus number, kuhu helistades saime teada, et oleme kohe oodatud, tulgu me ainult pühapäeval kohale, sest töö algab esmaspäeval kell 6 hommikul.
Wao! :P Meile see sobis ka! Seega pidasime maha viimased peod ning jalutuskäigud Brisbane’s ja hakkasime pakkima, et olla valmis 500 km pikaks sõiduks Munduberrasse. Enne seda sai veel kokku lepitud Danny ja Meganiga, et näeme neid jõulude ajal, et sõita koos Megani ema juurde Byron Baysse.

Tõeliselt Aussie

Muidugi mõista peaks kirjutama seda peatükki hoopis Louis Zezeran isiklikult (kes ei tea, on ta meie kallis austraallasest sõber Eestis), või Megan Devlin, meie kallis võõrustaja. Tõeliselt tõsised Aussie’d, kelleks meie Kallega püüame ka kõigest hingest saada. Vähemalt üritame selle aastakese vältel teha kõike, mis üks Aussie inimene kodumaal ikka teeks (ja lisaks siis veel ka kõike seda, mida iga eestlane tavaliselt Austraaliasse tulles teeks).
Oleme proovinud juba „meat-pie’d“, mis osutus võrratult maitsvaks. Oleme ostnud (nüüdseks ära kinkinud Meganile) ja mekkinud vegemite’t, vääääääga kahtlast võileivavõiet. Õlu-siidri joomine rannal pidi olema üks kõige tavalisemaid Aussie tegevusi üldse (jep, oleme teinud!!! Suisa mitu korda :P ) ja kõigele lisaks – me isegi oleme soetanud endale kõige-kõige ozzima auto – Holden Commodore!

Möödunud pühapäeval sai kogetud ka tõelist kohalikku barbeque’d ja grilltoitu, mis on ju teatavasti Austraalia rahvustoit. Ja kui Eestis võiks varsti rahvustoiduks nimetada Statoili kabanossi, siis siin oleme avastanud ülihea kiirtoidu Subway’st – THE FAMOUS FOOT-LONG! Pisikese kõrvalmärkusena peaks ära mainima, et eks see Subway ole ka mujal riikides suht kuulsust kogumas. Päris Aussie see kindlasti pole...

Vaadanud oleme Danny ja Megani ärgitusel kahte Aussie kultusfilmi Chopper ja The Castle, ning peab mainima, et igati meeldejäävad filmid olid need küll! Filmitutvustusi ümber kirjutama ma ei hakka, saate pilgu peale visata sellelt http://www.imdb.com/title/tt0221073/ ja sellelt http://www.imdb.com/title/tt0118826/ lingilt. Lisainfona võib mainida, et Chopper on päriselt olemasolev vägagi kahtlane tüüp, kes on vangis istunud aastaid, kuid nüüd elab vabaduses Tasmaanias. Tal oli komme tappa väga julmal viisil teisi kurjategijaid, mistõttu uskus ta, et ei tee üldse halba, vaid head :P Me üritame ta siis Tasmaaniast üles leida, kui kunagi sinnakanti satume.

The Castle on mõeldud see-eest veidi nõrganärvilisematele – kellelgi kõrvu peast ei lõigata ja nuga neeru ei lööda. Sellest filmist saab ära õppida klassikalised paar naljakamat lauset/seika, nii nagu Eestlased teavad igat lauset filmidest „Siin me oleme“, „Kevade“ ja viimasel ajal on kõigil peas ka Kreisiraadio saadete tekstid. Kes tahab end Austraalia filminduse alal tugevamini harida – otsige ja laenutage need filmid! ;)

Puhtalt looduse enda tahtel oleme sattunud läbielama ka korralikku vihmaperioodi alguse (wet season) tormilainet. Esimest mainisime põgusalt kui olime teel Surfers Paradise’st Brisbane’i – terve taevalaotus kõmises igast ilmakaarest värvudes iga paari sekundi jooksul mannavahu-roosaks ja ideaalselt sakilisi elektrinooli sähvis rohkem kui ma terve oma elu jooksul neid kokku olen näinud. Samasugune torm oli siinkandis ka eile õhtul, just siis, kui me Kallega olime istunud juba autosse, et minna uudistama lähedalasuvat mäge Coot-tha ja seisime tööpäevalõpu ummikus keset Brisbane’i kesklinna. Mäele jõudsime just siis, kui torm oli täies hoos ja välku lõi nii et silmist pidi pimedaks jääma. Mingi hetk suutsime autoga sõita vist täpselt äikesenoole vahetusse lähedusse, sest kõmakas ja sähvakas olid korraga ühel ajal, nii et meil mõlemail Kallega tundus parem korraks auto seisma jätta ja sügavalt sisse välja hingata. Lõpuks, kui jõudsime vaateplatvormile, kus õnneks oli ka väike katusealune parajalt suure pundi inimestega, oli vaatepilt lummav. Vaade tervele öisele Brisbane linnale ja tormine märatsev taevas selle kohal. Üritasime tabada õiget momenti ja välgunooled fotole saada, kuid see oli päris raske ülesanne.

Mis on veel kogemata (neist tuhandeist Aussie asjadest) ning mida võtaksime hea meelega lähiajal plaani, on üks mehine Aussie jalkamäng, veidi kriketimängu (noo... 5 päevakest nt), jõulud Austraalia moodi ja surfamine.

Kui kõik läheb plaanikohaselt, võite varsti kõigest sellest lugeda – püsige ainult meie kanalil! :P

P.S. järgnevad pildid pole tehtud läbi klaasi või puuriprao - kõik need kallid linnud-loomad on meile aummu tuttavad tänavaolevused...