Bonjour! Ça va?

Nagu pealkirjast veidi järeldada võite, siis jäi järgmisena meie teele Quebeci provints, mis on Kanada ainuke prantsuskeelne provints. Kui eelnevalt tervitati mereprovintsides päris palju meid kahes keeles, siis nüüd kadus inglise keel täielikult. Tegelikult küll ainult tervituses, sest kui küsida, et kas saaks inglise keeles suhelda, siis enamasti rääkisid kõik seda väga korralikult. Nii et meie õpitud väljendid küsimaks õlut ja kohvi ning muud vajalikku jäidki vaid meie mälusoppi ja kasutust leidsid ainult "bonjour" ja "merci".

Meie hõbenool värvilisel metsateel

Esimesena külastasime Quebeci linna. Tegelikult nimetatakse kogu provintsi väga euroopalikuks ning pealinn on sellest ere näide. Võrratu vanalinn võttis suure enamuse meie päevast, mis meil linna avastamiseks mõeldud oli. Aga tõepoolest oli tegemist meie jaoks esimese siinse linnaga, mille kohta võis ka eurooplane öelda, et tegu on vanalinnaga. Tegemist on ka Põhja-Ameerika ainukese linnaga, millel on säilinud linnamüür.

Quebec'i linna kuulus promenaad

Kitsad vanalinna tänavad

Kaunitar kitsal vanalinna trepil

Mural ehk seinamaaling

Vanalinna puidust hooned

Esmamulje Montrealist jäi mulle suhteliselt negatiivne, kuna sealne liiklus tuletas meelde, miks mulle suurlinnad väga ei meeldi. Olin juba jõudnud unustada kõik need ummikud ja kaootilise ning robustse liikluskultuuri, mis metropolides üldjuhul valitseb. Kuid hetkest kui leidsime endale hosteli ja seal kohe lähedal ka tasuta parkimiskoha, sai mulje vaid paremaks minna ning see ka kahtlemata juhtus. Hosteliks valisime Gite Plateau Mont-Royal, mis oli üldiselt väga tore ja heas asukohas.

Montreali vanalinn õhtul

Notre-Dame kuuvalges

Väga muhedad linnaosad kesklinna ümber jäid Kanada suuruselt teist linna vahest pareminigi iseloomustama, kui vanalinn ja kesklinn ise. Meie hosteli juures oli pea kõikidel majadel romantilised välitrepid, mis mingil hetkel osutusid Elel juba kinnisideeks, et kõiki neid peab pildistama. Samasse kanti jäi ka vähemalt meie hosteli töötaja sõnul ainuke koht kogu linnas, kus pakutakse õiget suitsuliha (smoked meat), mille poolest aga kogu Montreal kuulus peaks olema. Mine võta nüüd kinni, aga loomulikult proovisime soovitatud koha nimega Schwartz ära ning ei tea, kas aitasid kaasa ka meie tühjad kõhud, kuid ülipaks kiht liha kahe saiaviilu vahel maitses lausa oivaliselt. Kui saiast juba rääkida, siis loomulikult peab mainima, et burgerid on siin väga hinnas, ka restoranide menüüdes on põhiroogade loetelus enamasti olemas valik burgereid, mis tundub meie jaoks ikka üsna veider. See siis lihtsalt vahemärkusena.

Kuulus suitsuliha

Romantilised välistrepid

Sügis suurlinnas

Mina kui suur spordifänn ei saanud jätta külastamata ka Montreali olümpiaküla ja seega ei seganud meid ka kerge vihm, et ette võtta umbes tunniajane jalutuskäik 1976. aasta spordisangarite pühamusse. Pühamusse, mille ehituskulusid Montreal tasus veel 30 aastat peale olümpiat ehk aastani 2006. See sisaldab näiteks maailma kõrgeimat viltust torni ning linnarahva jaoks tasuta kasutuses olevat ujulat. Selleaegne linnapeas sai üldse kuulsaks oma ülikallite projektidega, kuna tema valitsusajal toimus ka siiani üheks parimaks ja edukamaks loetud maailmanäitus EXPO aastal '67. Selle tarbeks ehitati ühte olemasolevat saart märgatavalt suuremaks ning kogu üritus seal aset leidiski.

Maailma kõrgeim viltune torn

Kanada pealinna Ottawa külastamiseks valisime kahjuks väga vihmase päeva, seega otsustasime kunstimuuseumi külastuse kasuks. Ele poolt mulle lubatud Dali'd ja Warhol'i kahjuks muuseum ei sisaldanud, küll aga saime tutvust teha Kanada kunsti 20. sajandi alguses domineerinud ja seda väga tugevalt mõjutanud grupeeringuga nimega Group of Seven.

Ottawa vesilukud

Kanada parlamendihoone

Praegu on ilmselt terves Kanadas ning ilmselt ka terves Euroopas võimalik nautida võrratuid sügisvärve, kuid ma pean mainima, et vähemalt mina pole Eestis olles neist nii lummuses olnud. Siin ringi sõites on kõik maantee ääred kaetud punaste, oranzide kollaste ja kõikvõimalike vahepealsete toonidega. Kõige ilusamad kohad on ilmselt olnud Mauricie ja Algonquini rahvuspargid, kuna neis võib autoga igal hetkel peatuse teha ning ka matkaradasid võtta. Minule kui autojuhile need tihedad peatused võib-olla niiväga peale ei läinud, aga need värvid on tõepoolest fantastilised ja see kaalub pideva pidurdamise igatahes üles.

Kivikuningas

Karge sügishommik

Sügisvärvid

Kanada sümbol

Matkarada järve ääres

Metsas

Punasel vaibal

Kopratamm

Veel peaks mainima kahte väga positiivset juhtumit meie tänases muidu suhteliselt kilomeetrite rohkes ja sündmustevaeses päevas. Nimelt hommikul Espanola nimelisest linnakesest läbi sõites pidime võtma kütust. Meie väga suureks üllatuseks oli ühes bensiinijaamas küte 6 sendi võrra odavam kui teistes, seega loomulikult võtsime autol paagi täis. Sees maksmas käies kuulsin pealt müüjate vestlust, kuidas ka nemad said teada, et neil nafta odavamalt saadaval ja juba selleks hetkeks kui tagasi autoni jõudsin, oli hinda tõstetud 6 sendi võrra. Ma pole ilmselt kunagi bensiinihinna tõttu nii suurt head meelt tundnud kui sel hetkel. Tegelikult muidugi polnud see hind midagi nii soodne, aga lihtsalt see situatsioon oli vastupidine tavapärasele Murphy seadusele.

Teine situatsioon oli õhtupoole. Nagu juba eelnevalt kirjutanud oleme, siis Ontario provintsi ametlik alkoholipood LCBO müüb juba mõnda aega A.Le Coq Premiumit. Aga seda teps mitte igas poes. Oleme käinud väga mitmes siinses poes ning tundus juba, et tõesti ainult Toronto suurimad LCBOd tõelist õlut pakuvadki ning vähemalt mina olin juba ses osas lootust kaotamas, et enne Eestisse naasemist seda ei saagi pruukida. Kuid siis... Olime just Sault Ste Marie linnakesest väljumas, kui nägime järjekordset alkoholipoe silti ja nii igaks juhuks sai ikka sisse keeratud, kuna tundus, et tegemist on tavalisest suurema poega. Kui keegi oleks filminud mu nägu sel hetkel, kui ma silmasin külmkapis 20 Premiumi pudelit, siis oleks sellest saanud ilmselt üsna usutava reklaamklipi. Küsite, et kuidas ma tean, et neid pudeleid täpselt 20 oli? Aga loomulikult seepärast, et hetkel on nad kõik meie autos. Ja seda vaatamata sellele, et siinmail maksab kodumaine kesvamärjukese pudel $2.40 pluss maksud ja pant. Jällegi pole ma ilmselt mitte kunagi olnud nii õnnelik ühte (või siis 20) õllepudelit nähes kui täna. Väiksed rõõmud igas päevas!

Kui ma tegelikult juba üleeile õhtul eeloleva teksti valmis kirjutasin, siis olid tõesti kõik teeääred väga-väga kirjud ja sügis täies hoos. Kuid eile saabus meile juba talv. Kui hommikul plätudega autost välja astusin tundus veel väga mõnusalt soe sügisilm, aga pärastlõunal ja mõned sajad kilomeetrid lääne pool ootas meid lumetorm ning metsaalused olid nii valged, millest paljudel jõuludel Eestis ainult unistada võib. Seega plätuhooaja võib sellega ametlikult lõppenuks lugeda ja häid jõule.

Hommik

Sama päeva lõuna

4. oktoober

Lisamärkusena veel, et täiendasime vahepeal oma loomapiltide lehekülge, nii et minge ja nautige!

PS! Kerti, meil on hea meel, et oled meie huumorimeelega samal lainel. Kiusame Sind ju vaid seetõttu, et tunneme Sinust puudust ;)

Juubel

Juubilar

Jah, iga aasta see tähtpäev vajab tähistamist ning seekord, tegelikult küll mõned päevad tagasi, jõudis kätte minu juubel. Hommik algas igati muhedalt - Kalle laulis midagi "twentyfive, twentyfive..." (kakskümmend viis, kakskümmend viis), mis mul kohe rõõmsa meeleolu tekitas ja ostis mulle Timmust (Tim Hortons'i kiirkett) 12 magusat sõõrikut ning kummalegi suure kohvi. Internetist sõprade ja perekonna õnnesoove lugedes möödus hommik pidulikult. Hiljem sain muidugi aru, kui raadiost ZZ Top uut lugu "I gotsta get paid" kuulsin, et Kalle ümises hoopis seda lugu, kuid tuju see õnneks alla ei viinud. Kohvijutu jätkuks pean mainima, et Kalle on päris pahane Kerti peale, kes mu seda musta kraami umbes poolteist aastat tagasi jooma õpetas (Kalle parandus: sundis). 

Kerti, võta teadmiseks, et ta hoiab kõik kohvi tšekid alles, et Eestisse jõudes need sulle esitada. Ja see su kommentaar me blogi eelmisele postitusele oli lihtsalt õel ja kuri, nii et siia juurde sobib ideaalselt pilt ühest Austraalia veinist, mille nimi ütleb nii mõndagi!

Spetsiaalselt Kertile

1 tordi asemel 12 sõõrikut

Mu juubelipäeval sai käidud ka veel ühes põnevas ajaloolises paigas, Louisbourg, kuhu saime oma Parks Canada aastapassiga tasuta sisse. Tõsiselt põnev vana taastatud linnake, kus vanasti elasid prantsuse päritoluga kodanikud. Lisaks sellele, et tegemist on ülimalt hästi renoveeritud linnakesega, tegid selle koha eriti tõetruuks sealsed näitlejatest elanikud, kes mängisid, nagu nad tõemeeli elaksid Louisbourgis. Neil olid vastava ajastu ehk siis 18. sajandi riided ja nad seletasid soovijatele oma igapäevategevustest.

Prantsuse külamees rääkimas oma tööst

Louisbourg

Suure osa mu juubelist me muidugi veetsime ka autos, kuna ilm polnud kiita ja me pigem eelistasime edasi liikuda. Õhtupoole olin ma selle otsusega väga rahul, kuna kui jõudsime Kouchibouguac rahvusparki (kui keegi seda nime tõesti hääldada oskab, siis minu sügav austus kuulub talle), mille üheks ilusaimaks osaks on kaunis rand, oli ka ilm muutunud rannalebo vääriliseks. Mina, kelle sünnipäev on septembri lõpu poole, ei saa just tihti veeta seda päeva rannas ja veel vähem olla väljas lühikeste varrukatega särgiga, mistõttu olin ma igati sillas, et see aasta see nii läks.

Sünnipäevakinke korjamas

Iga aasta koos minu juubeliga algab ka sügis. Enamasti Eestis ei saa sellest eriti hästi aru, et just sellel päeval midagi looduses väga muutuks, kuna tihti on juba varem väljas üsna jahe ja puulehed värvilised. Siin tundus aga tõesti, et kuna olime just eelmine õhtu kogenud nii sooja ilma (+24) ja järgmine päev langes temperatuur kuidagi järsku hommikul +6 kraadile, et puulehed muutusid justkui ühe ööga kollasteks ja punasteks. Tõesõna nägin ma hommikul ka oravat ühte sügisseent närimas. Hehee, sügis on siin nüüd tõesti kätte jõudnud!

Võibolla olete ka kuulnud müstilistest Monarh liblikatest, kes igal aastal lendavad Mehhikost Kanadasse? Neid ja nende uskumatut reisi on väga vingelt filmitud "Great Migrations" loodusfilmis. No igaljuhul on nii, et neil on 4 generatsiooni, kellest 3 generatsiooni lendab Kanadasse ja üks, supergeneratsioon, lendab tagasi Mehhikosse. Kirjutan neist seetõttu, et väga paljud neist lendavad Nova Scotiasse ning sinnakanti ja meil õnnestus näha ühte supergeneratsiooni liblikat, kes on palju suurem tavalisest liblikast ja elab 5 kuud rohkem.

Vapper superliblikas

Nojah, nüüdseks on nad vast juba tagasiteel soojale maale. Tundub, et aeg on ka meil oma mustlaselu lõpetada ja idakaldalt tagasi lääne poole sõitma hakata. Üritame veel kindlasti külastada Quebec'i, Montreal'i ja Kanada pealinna Ottawat, enne kui töömaastikul taaskord õnne hakkame otsima.

Veelkord tänud kõikidele õnnesoovide eest!