„Kui Ele ühe oma tuttavaga Sydneysse jõudis, oli suvi juba alanud...“

Üldiselt lennureisil mingeid äpardusi ei olnud (v.a. see, et mingid tondid vajusid enne lennukile minekut lennujaama ja tegid näo, et tulid meid saatma...). Kõik sujus ja laabus normaalselt kuni Bangkoki lennujaamani. Vahemärkusena võin mainida, et alustasime reisi 23ndal oktoobril Tallinna lennujaamast kella 13 paiku. Lend viis Kopenhaageni lennujaama, kus toimus esimene ümberistumine Londoni lennule. Pikem ootamispaus oli Londoni lennujaamas, midagi 4-5 tundi, kust edasi kulges tee juba mainitud Bangkoki lennujaama, kokku 12 tundi.

Mis seal Bangkokis siis juhtus? No, loomulikult olime ostnud Eesti lennujaamast tax-free poest Vana-Tallinnat kaks pudelit. Milline eestlane poleks seda teinud?!?! Kuna see pakendatakse korralikult ja tsekk pannakse kaasa, ei olnud meil seni sellega probleeme lennukisse saada. Pilusilmad Bangkokis arvasid teisiti. Ülimalt lonkavas inglise keeles konfiskeerisid nad Austraalia lennule minnes meie kallid kodumaised pudelid, öeldes, et lennukisse ei tohi võtta üle 100 ml vedelikku. Ei hakka vist mainima, kui vihased me nende peale olime. Raudselt läksid ja luristasid nad selle endale sisse kuskil lennujaama nurga taga. Kättemaksuks jõime lennukil ära kõik nende veinivarud (õnneks on Kallel sellel alal kogemusi :P), võtsime kaasa kõik meile tollel momendil vähegi vajaminevana tunduvad asjad ja korraks tekkis ka mõte lennuk kaaperdada. Õnneks me viimast joogise peaga tegema ei hakanud. Me reisipagas suurenes aga kahe suht korraliku pleedi, padja, hambaharjade, sokkide, magamiseks mõeldud silmaklappidega, paari plastmassnõuga ja isegi väikse veinipudeli näol. Tagasi minnes, aasta pärast, ärge arvakegi pilukad, et meil see juhtum on juba unustatud!

Sydneys võttis meid vastu PÄIKE!!!! Kuigi jõudsime Sydney lennujaama hommikul 7 läbi, oli väljas juba väga soe lühikeste varrukatega pluusi ilm. Hiljem päeval, kui ilm läks üha soojemaks ja minu meelest seega ka üha paremaks ja paremaks, väitis Kalle, et olukorra võib kokku võtta lausega - vilus on ilm hea palav, päikese käes aga sitaks kuum.

Lennujaamas muretsesime endale uued SIM-kaardid, vaatasime meili ja sõime veidi. Siis hakkasime öömajale mõtlema. Helistasin ühele eestlasele – Indrekule, kelle kontaktid olin kuskilt saanud, ja leppisime kokkusaamisaja kella 15ks Darling Harbouris. Mhmh, suht kohe rikkusin vanemate kaasa antud soovitust ka (üksteisest hoolida) sellega, et telefonivestluses sai kogemata Indrekule mainitud, et saabusin just ühe „tuttavaga“ Sydney lennujaama. Verine haav Kalle südamesse kuni reisi lõpuni... Ta ei pidanud seda kuulma juuuu..... :P Igati soodsa backpackersi pakkumise leidsime kesklinna lähedal - 7 ööd 110 taala. Boomerang backpackers. Tasuta lennujaamast äratoomine ja mingeid pudinaid pakuti veel juurde. Hurraaga võtsime pakkumise vastu.

Boomerang Backpackers: Oleme nüüdseks juba üle nädala olnud Sydney pinnal. Tööd pole leidnud, tõemeeli pole otsinud ka, öömajaks endiselt närune hostel, mille pakkumise lennujaamast suure rõõmuga leidsime. Hosteli tuba ja selles toimuv oleks nagu dokumentaal-tragikomöödia, kus üks tegelane on naljakam kui teine, teine naljakam kui kolmas, aga samas on kolmas naljakam kui esimene: hosteli jalgratas, kes töötab stripiklubis; temaga koos töötav abiratas; BMX-i tüüp, kelle ratas magab eraldi voodis, nii otseses kui kaudses mõttes; Brasiiliast pärit kepimaias Ricardo, kes töötab kohalikus gay-klubis, kuid ei oska eriti inglise keelt jne jne. Materjali on rohkem kui küll. Niisiis kui Quentin Tarantino tegi õudusfilmi nimega Hostel, siis mina teeksin siin toimuvast samanimelise komöödiaseriaali. Tundub, et osi tuleks rohkem kui menusarjadel „Vaprad ja ilusad“ ja „Kodus ja võõrsil“, kuna erinevaid tegevusliine on kindlasti rohkem kui neis kahes kokku. Esimest korda tuppa astudes tulid küll suht tragöödia kui mitte õudusfilmi mõtted pähe: umbes 30 ruutmeetrisesse tuppa oli mingi sisekujundusliku ime läbi mahutatud 7 narivoodit, 3 lauakest, 3 tooli ning peegel. Tuba oli valgustatud nelja akna ja nelja (eriti öösel) väga eredalt põleva lambiga. Ainus ärkvel olev inimene oli Belgia neiu, kes teatas, et tema igatahes ei suuda selles hostelis enam oma aega veeta, kuna eelneva öine pidu selles toas olla veninud vähemalt kella 7ni hommikul, kuni tuli oli põlenud, muusika valjult mänginud ja inimesed sellest üle rääkinud/röökinud. Sel hetkel ei tundunud meie superdiil, kus olime eriti odava hinnaga enda ööbimise eest selles toas nädalaks just ette maksnud, enam üldsegi nii suurepärane. Aga nüüdseks olengi aru saanud, et seda kõike tuleb võtta just nimelt naljaga ja komöödiavõtmes ning jäime seda vapustavat etendust ka teiseks nädalaks nautima.

Koaala-vampiirid: Meie magamis- ja väljaskäimisharjumuste tõttu on meid hostelitoas kutsutud nii vampiirideks kui koaaladeks, kuna siiamaani on vist vaid üks päev kui oleme päeval enne kella kahte ärganud ja hostelitoast väljunud. Enamasti ärkame vahemikus 3st 6ni päeval.