Londoni lennujaamas

Vaatega öisele lennuväljale, parimale maandumis- ja õhkutõusmisrajale.

Istume Kallega Londoni lennujaamas Heathrow. Tema lahendab SuDokut, mina loen Lonely Planeti Austraalia raamatut, mille töökaaslased kinkisid. Nüüd momendil muidugi enam ei loe, sest paar mõtet oli tarvis üles kirjutada.

Kuidagi veidralt kiiresti läks see ärasõit Eestist. Lahkumispeo ajal ei saanud me kumbki Kallega väga aru, et tegemist on meie äraminekut tähistava peoga. Nagu oleks olnud tavaline pidu, mida järgmine nv saaks iga kell uuesti korraldada. Alles nüüd, tagant järgi, tulevad igasugu pisiasjad meelde.

Meelde tuleb näiteks, mida inimesed soovisid enne äraminekut. Tavaliselt ma ei pööra sellele suuremat tähelepanu, mida ma ise teistele neid reisile saates soovin. Vist suhteliselt esimese pähejuhtuva soovi pomisengi välja. Ja nüüd teiste soove saades, sain aru, et just see ongi lahe ja isikupärane! Soovid ikka haakuvad soovija enda iseloomu ja soovidega. Kõige tavalisemat „Ilusat reisi“ ei kuulnud ma üllataval kombel pea üldse :) Isegi vahel nagu oleksin seda oodanud veidi... kuid ju on me tuttavad ja sõbrad nii isikupärased ja erilaadsed, et selline tavaline soov ei tuleks kõne allagi :)

Mida aga panin kuidagi eriti tähele, oli see, et nii minu vanemad kui Kalle ema ja vanaema soovisid meile ühte ja sama soovi, mida keegi teine meie sõpradest ei soovinud. Nende soov oli, et me hoiaksime teineteist. Huvitav, kas mõlemad vanemad mõtlesid seda võtmes – too mu lapsuke tervelt tagasi, või oli see tõesti südamest soov, et me reisil omavahel tülli ei läheks. Loodan ja usun, et ikka viimane variant.

Igaljuhul tänud kõikidele kallitele inimestele kodus, kes meile kuni viimaste päevadeni suutsid välja näidata, et nad meist ikka väga hoolivad. Me hoolime teist ka ;)