Austraalias on backpackersitel tööpõud

... oleks kindlasti üks märkimisväärseid artikli pealkirju, mis võiks ilmuda Eesti ajakirjanduses. Eestlaste imbumine austraaliasse on viimase aasta jooksul suurenenud jah niivõrd, et tööd enam nii lihtsalt leida ei ole. Ükskõik kus tuleb jutuks, et sa omad Working-Holiday visat, naeratatakse viisakalt ja võetakse su kontaktnumber, et tööotsa vabanedes oled sa järjekorras. Tegelikult usun, et su numbrit isegi ei vaevuta üles kirjutama. Ajutise töö otsijaid on juba rohkem kui küll tormanud Austraaliasse. Kullapalavik nr 2. Seega – aitab! Eestlased ärge tulge enam siia! Teete vähemalt heateo meile – leiame ka lõpuks võibolla tööotsa... Pudrumäed, pudrumäed... pudrumäed my ass! AGA nagu igas jutus on oma aga, on ka eelneva teksti lõpetuseks üks päris suur AGA lisada. Nimelt polnud me vaevunud tegema endale ühtegi sertifikaati, mis aitaks meid tööle võtmaks. Me lihtsalt põhimõtteliselt olime vastu mõttele toita niigi rikast Austraalia valitsust tobetate sertifikaatide tasude eest. Uskuge või mitte, aga selleks, et olla kõige tavalisem ettekandja või kasvõi laotöötaja, peab sul olema sertifikaat vastavalt kas RSA (Responsible Service of Alcohol) või blue, green või misiganes värvi kaart. Enne meie aega, ehk siis enne meie tulekut Austraalia mandrile, oli veel nõks selles, et mitte kõik osariigid ei tunnistanud teiste osariikide sertifikaate. Tore lugu küll, reisivale vaesele backpackersile just õige piits, mida laksutada. Tänaseks on natuke lugu parem, osad osariigid isegi tunnistavad teiste osariikide värvilisi kaardikesi, RSA dokumenti tunnistavad õnneks juba enamus.

Sellist ukselt-uksele koputamist ja küsimist „ kas teil tööd on pakkuda?“ väga enam harrastada ei saa. Kui kogemust pole, sertifikaate pole, siis... kõtt! Hotellid sind ei vaja, gatering’id saavad oma juhutöötajad kätte tööbüroodest (hospitality clubs). Tundub lihtne – tuleb siis minna ju esimesse ettejuhtuvasse hospitality club’i! Aga vot ei ole nii lihtne! Sealgi on esimene küsimus, kas kogemust on...? pearaputuse peale otseselt ei visata sind uksest välja, küll aga kaudselt... Ja kui suudabki ukse vahelt pomiseda, et ON! Mul ON kogemust!!! Siis küsimusele aknast – kas kogemust Austraalias ka on? Peab nutuselt vastama siiski, et veel ju ei ole... ja lugu sellega lõpebki. Enamuste jaoks võibolla :P Mitte aga meiesuguste haide jaoks! Me otsime hammaste laksutades ikka mõne prao või pilu, mille läbi Austraalia valitsuselt veidi toitvat verd imeda. Ühesõnaga, kui pole kogemust, tuleb hankida kogemus. Tööandajale tuleb niikaua pinda käia, kuni ta nõustub su väitega, et oled maailma kõige kogenenum (vähemalt pindakäimise osas) ja võtab su kasvõi prügi väljaviijana tööle. Pärast saab ju viidata sellele tööandjale kui pikaajalisele truule koostööpartnerile, kelle all sai töötatud nii ettekandja, laotöölise, koristaja kui ka lausa vip loozhide teenindajana! Ja-jaa! Lõpuks sundis peaaegu tühi rahakott (jätsime igaks juhuks alles viimased 75 dollarit) endeid kirja panema sellele maailma kõige mõtetumale RSA kursusele, kus läbikukkujaid pole olemas (vastused näidatakse powerpoindiga seinale ja korrutatakse kolm korda üle, et vastus kolmandale küsimusele on C) ja me saime tööd gateringis nimega Michael O’Brien. Peamiselt tegutseb see siinses kriketi- ja austraalia jalgpalli mekas, mida kutsutakse Gabba’ks. Ehk siis 26nda detsembri pärastlõunal jagame kõikidele kriketifännidele raha eest õlut ja muud paremat kraami. Täpsemalt sellest siis hiljem. Kuni aga 26nda detsembrini tuli ju ka midagi välja mõelda. Otsustasime linnaelule käega lüüa ja suunduda farmitööle. Leidsime hea Austraalia valitsuse kodulehe, kus on enamus farmitöö kuulutusi, ning helistasime kuulutuse peale „vajatakse 3-me viinamarjakorjajat Munduberrasse“. Suhteliselt esimeste küsimuste seas oli, kust me pärit oleme, ja kui ütlesime, et Eestist, muutus hääletoon kohe paari noodi võrra kõrgemaks ja rõõmsamaks. Tuli välja, et 2 eestlast on seal farmis meile juba hea nime ette teinud ning on tuntud kui kiired ja head töötegijad. Meile anti uus number, kuhu helistades saime teada, et oleme kohe oodatud, tulgu me ainult pühapäeval kohale, sest töö algab esmaspäeval kell 6 hommikul.
Wao! :P Meile see sobis ka! Seega pidasime maha viimased peod ning jalutuskäigud Brisbane’s ja hakkasime pakkima, et olla valmis 500 km pikaks sõiduks Munduberrasse. Enne seda sai veel kokku lepitud Danny ja Meganiga, et näeme neid jõulude ajal, et sõita koos Megani ema juurde Byron Baysse.