Oh Sa Juudas kui palju vett on ookeani sellest ajast voolanud, kui me viimati siia midagi postitasime. Üritame nüüd veidi meenutada ja sellest ajast ning oma tegemistest ka Teile edasi rääkida.
Kui eelmise postituse ajal olime just Brisbane’st lahkumas, siis hetkel oleme sealt juba üsna kaugele jõudnud. Kuna tahtsime aastavahetuseks Sydney’sse jõuda, siis pidime tunduvalt rohkem kiirustama, kui eelmine kord seda sama vahemaad läbides, sest eelmisel korral läks aega vist 6 öö-päeva, nüüd aga oli aastavahetuseni jäänud vaid umbes 60 tundi. Ja me saime sellega hakkama!!! Ainult ühe öö veetsime autos, seda Nambucca Heads’is, kus hommikul nägime ookeani tagant tõusvat päikest, parima vaatega hostel, mis meil siiani olnud on. Järgmisel päeval käisime samas lähedal rahvuspargis, mis oli tunduvalt puutumatum ja peidetum, kui kõik eelmised, kus me eelnevalt käinud olime ning seega jättis ka ehedama mulje. (nägime ka tohutusuurt pooleteistmeetripikust sisalikku!!! Vongerdas teine üle tee, piiludes silmanurgast ega me liiga lähedale ei tule)
Tegime peatuse ka Port Macquire’s, et palavast ilmast end ja autot veidi jahutada. Enda jahutamiseks hüppasime ookeani ja püüdsime laineid, mis olid seal sel päeval päris massiivsed, autot lainetesse veel ei luba. Vaatasime ranna läheduses ka ringi, leidsime selle linna ühe suurima vaatamisväärsuse, ehk Breakwall’i, mis kujutab endast linnavõimude poolt ehitatud tammi, kuhu on lubatud igalühel oma mälestus jäädvustada vabalt valitud kivile joonistuse näol (enam muidugi nii vabalt valida ei saa, kuna ausalt öeldes ei silmanud väga tühje kive). Ning siis edasi suund jälle Sydney poole. Tee peale jäi meile armsaks saanud Kurri Kurri, kus meil eelmisel korral auto üles ütles. Käisime tänamas meid toona lahkelt kostitanud pererahvast. Ega ausalt öeldes poleks palju puudu jäänud sellest, et oleks jälle pidanud öö seal veetma, sest tee peal lakkas töötamast spidomeeter. Aga olen juba ammu aru saanud, et meie kalli Golden Holden Commodore Sport’iga tuleb loominguliselt ringi käia: kui spidomeeter ei tööta, siis tuleb teiste autode järgi kiirust valida ja neid usaldada või siis kui seda võimalust pole, tuleb oma sisemist spidomeetrit kasutada. Igatahes 30nda detsembri hilisõhtuks jõudsime Sydney’sse. Vahetasime Louis’e ja Anna’ga kiired tervitused ning suundusime magama.
Ja no mis 2008nda aasta viimasel päeval muud ikka teha kui randa minna, kas pole nii? Te ju ikka tegite ka nii? Me valisime selleks Bondi beach’i, mis on ilmselt kõige rohkem turistirand terves Austraalias, võib-olla ka mitte, igatahes pole see kohalike seas väga populaarne, aga keda see huvitab. Annal oli tellitud surfitund, meie püüdsime niisama laineid, ilma abivahenditeta. Kõige mainimisväärsem hetk oli LOOMULIKULT see, et nägime seal rannas PÄRIS Paris Hiltonit. Sellega võis aasta 2008 igatahes õnnestunuks lugeda :D (Anna surfitund oli igaljuhul igati oma raha väärt, sest tagasi tulles ta silmad särasid ja lihased valutasid – treener olevat olnud ülikobe „kreeka jumal“, ning Anna tahtis loomulikult oma suurepärast loomulikku surfiannet näidata kõige graatsilisemal moel, pingutades nii mis jaksas... hehehee...)
Esimest korda elus võtsime uue aasta vastu äsja päikese käes küpsetatud nägudega, nahk õrnalt huugamas rannas veedetud tundidest. Ainus Eestimaist aastavahetust meenutav asi oli Annaga koos valmistatud kartulisalat :) Üldiselt tuli uus aasta rahulikumat sorti tralliga, lauluga ja vähese ilutulestikuga. Siinmail on suht populaarne värgeldus The Sing Star, põhimõtteliselt nagu karaoke, et telekast tuleb video ja sõnad, ja peab mikrisse laulma. Ainus vahe on selles, et lauldakse korraga kahekesi, ja telekast näitab ära ka noodid, mida sa lauldes pead tabama. Jäki, ühesõnaga saad teada, kui kohutav laulja sa oled, ja mitte ainult – ka kõik teised näevad!!! Ma enne arvasin, et olen suht andekas laulja, isegi kui sõbrad muud väitsid. Nüüd ma enam väga laulda ei julge – hea kui tabasin 3 nooti terve loo peale!!! Hirmus, hirmus. Lauljakarjääri võin unustada. Anna seevastu lõõritas nagu Rootsi lõoke... Nojah. Peale südaöö saabumist ronisime maja ees asuva kõrge müüri otsa, et heita pilk Sydney kuulsale ilutulestikule. Et bussi või autoga ooperimaja juurde jõuda, tundus tollel momendil liigne pingutus ja nii me nautisimegi šampanja klaaside kilisedes kogu möllu kaugemalt. Roadtrip Melbourni
1. jaanuar tuli otse loomulikult ka rannas veeta, seekord Coogee beach’il. Järgmisel päeval alustasime koos Louis’e ja Anna’ga oma roadtrippi Melbourne’i suunas. Reisi esimese õhtu eesmärgiks oli jõuda Austraalia võrratusse pealinna Canberrasse, mida ka suutsime. Tegime väikese vahepeatuse Goulborn’i linnakese ääres, et ära näha järjekordne SUUR asi ning seekord oli see ka tõesti SUUR, lammas nimelt. (Austraalias on oma kuulus lambatõug. Anna kilkas iga kord kui kauguses lehma nägi, et lammas-lammas! Siis ma ainult naersin selle peale, kuni eilseni, kui mõtlesin kauguses nägevat just lehmakarja, kuid lähemale jõudes sain aru, et tegemist oli lammastega... Dzii, see Uus-Meremaa hullude lammaste film tuli meelde, mida PÖFFil näidati...) Ööseks maandusime Louis’e sõbra Sangari juures, enne magamaminekut veel väiksed suusahüpped ja bowling’ud, seda muidugi Wii mängukonsooli abiga. (Jobudele nagu mina, tõlge: Wii - see on nagu playstation, aga parem. Interaktiivsem, saad ise toas ringi hüpelda).
Canberra peaks olema ideaalne linn, vähemalt seda looma hakates tahtsid austraallased seda selliseks teha. No ja kui ideaalse all peavad kohalikud silmas igavat ja mõttetut, siis said nad sellega ka ideaalselt hakkama. Külastasime parlamendihoonet, portreemuuseumi (kus kusjuures leidsime ka ühe eestlase, nimeks Arvi Parbo, portree), Tallinna teletorni meenutavat torni mäe otsas ning Questaconi, mis on kohalik teadusmuuseum või noh selline lastele teadust propageeriv asutus, kus Sangar töötab ja show’sid teeb lastele. Käisime ka kahte neist vaatamas, mis olid ka kõige vaatamisväärsemad asjad kogu Canberras ilmselt. (Austraallased ise ka naeravad oma pealinna üle, küsivad naerusui, et noh, kas me ikka Canberras käinud oleme..? irw... Aga need füüsikakatsetega showd olid lahedad! Heeliumiga täidetud õhupalle pandi plahvatama ja rakette üritati teha...)
Peale suurejoonelist pealinna võtsid meie loo peategelased, ehk MEIE (endiselt koos ühe aussie ja ühe svenska flicka’ga), suuna Snowy Mountains nimelise mäestiku suunas. Ja kusjuures, uskuge või mitte, aga nägime isegi lume ära, jaanuarikuus!!! Kes seda enne näinud on, et jaanuaris lumi oleks? Meie loomulikult, aga ei uskunud, et seda ka selle aasta jaanuaris näha saame. Austraalia kõige kõrgema punkti Mount Kosciuszko (2228 m) lähistel matkarajal 3-4 tundi kõmpides jõudsime lõpuks maalilise Blue Lake’i lähistele, aga kuna väljas hakkas juba pimedaks minema, siis ei saanud paraku varbaid seal märjaks kasta, küll aga pidavat sealne vesi olema selle mandri üks puhtamaid ning väiksest ojakesest sai selle maitse küll ära proovitud, janu oli. (Kujutad ette, et ujud järves ja saad samas ka vett limpsida, milles ujud... Enne tuleks vist reegel teha, et seekord keegi vette ei pissi :P)
Esimese öö pärast Canberrat veetsime Jindabyne’i linnakeses, mis asub lumiste mägede jalamil. Ning seal mägede vahel üles alla sõites tuli jälle välja auto loomingulisuse vajadus, ehk siis kui kurvilisel mägiteel allamäge järsku auto mõtleb, et ei viitsi enam niiväga pidurdada, siis tuleb mõelda positiivseid mõtteid ja loota, et järgmine hairpin kurv pole kohe järgmise kaljunuki taga. Ja noh, positiivne mõtlemine viib alati tulemuseni, sest järgmised kurvid olid küll äkilised, aga õnneks mitte ikkagi hairpinid. Kuna autole need New South Wales’i mägiteed ei meeldinud, siis sisenesime Victoria osariiki. (Kalle näitas meile oma super sõiduoskust - kihutada mägedes ringi ilma piduriteta... :S Igaljuhul hirmus oli küll. Korrata väga ei tahaks.) Õhtuks jõudsime ajaloolisse Beechworthi linna. Miks ta nüüd nii täpselt ajalooline on, seda peate küll ise otsima, ega me ka kõike Teile ette-taha ära ei pea tegema, eksole. Igatahes oli tegemist igati ilusa kohaga, kus oli pea igal tänaval tunda ajaloo hõngu, mis iganes see ka tähendama siis ei peaks. Tegime üsna suure jalutuskäigu linnakeses ning lõpuks suundusime magama järve äärde, autos loomulikult ning loomulikult meie truud kaaslased, kes polnud ida-eurooplased, ei suutnud loobuda hotellitoa mugavustest, nagu kogu selle reisi jooksul. Igatahes hommikul autos ärgates ja oma „hommikudušši“ järves võttes, tulid meid uudistama kohalikud turistid. Selgus, et nende nimed olid Adam ja Abby ning nad olid isa ja tütar ning mis kõige-kõige toredam, selgus, et meie loos oli nende jaoks tunduvalt suurem roll kui ainult see põgus kohtumine järve ääres, kuna Adam andis meile oma telefoninumbri, et me ühendust võtaksime, kui Melbourne’i lähistel midagi huvitavat teha tahaksime, näiteks paadiga ookeanile minna või midagi. (Ei tea, kes seda küll tahaks teha...?)
Meie tee viis aga edasi erinevatesse winery’tesse (kui keegi ei tea, millega tegu, siis inimesed, palun, tehke natukenegi kodutööd!! Vihje – wine tähendab inglise keeles veini). Seekord oli meil autojuhiks Louis (mitte nagu Hunter Valley’s, kus mina pidin rooli keerama), kelle lõbustamiseks piisas sellest, et ta sai autoraadiost kriketi mängu käiku jälgida. Esimene veinikelder oli senikülastatuist kindlasti kõige ehedam, kus meid võttis kell pool 10 hommikul vastu punase ninaga omanik, kes kiirustades pani kõik oma 5 veinisordipudelit lauale ning meid väga lahkelt kostitas. Tema tehtud veine ei saa mitte kusagilt mujalt osta ega maitsta kui vaid sealt samast ja need olid tõesti head veinid. Suuremaid seekord kirjeldama ei hakka, veine maitsta sai igal pool, kohati ka juustu ja oliivi ning šokolaadigi. Küll aga tegi viimase sel päeval külastatud samalaadse asutuse omanik meile oma valdustes lahkelt tuuri, tutvustades veinitegemise protsessi natuke lähemalt. Üsna hariv ja põnev peaks mainima.
Siis jäi aga teele järjekordne väikelinn nimega Glenrowan. Iga austraallane teaks une pealt, et just nimelt seal pidas oma viimase lahingu legendaarne lindprii Ned Kelly, kelle auks on seal linnas otseloomikult püstitatud ka SUUR Ned Kelly kuju. Lisaks sellele on kõik selle linna asutuste nimed vähemal või rohkemal moel selle legendiga seotud. Uskumatu aga tõsi, kui palju võib üks 1880ndal aastal üles poodud kurjategija tänapäeval inimestele raha sisse tuua. Selle legendi kohta võite lähemalt siit lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Ned_Kelly
Õhtuks broneerisime endale juba Melbourne’st lõuna pool (kodutööd mitte tegevatele lugejatele teadmiseks, et eelnevalt olime Melbourne’le lähenenud põhja või pigem kirde suunast) Phillip Island’il väikese etenduse, mille peaosalisteks olid maailma kõige väiksemad pingviinid. Päris uskumatu lugu, vähemalt minu jaoks enne sinna minekut. Pidime ookeani ääres päris kaua külmetama, kuni lõpuks peategelased suvatsesid veest välja tulema hakata, kõikide kajakate kiuste, kes neid kohati ookeani tagasi ajasid. Ning neid pingviine oli tuhandeid ja nende kodud olid kohe seal samas rannas. Puutuda ja pildistada neid loomulikult ei tohtinud ning väga ei saanudki, aga igatahes väga lähedalt nägime neid ikkagi, umbes nii 20 cm kauguselt ehk kui niigi palju.
Esimest korda olid meie vaprad kaaslased nõus meie telgis magama, seega otsisime saarel puudesalus vaikse nurgakese ning seadsime end sisse, meie autosse, Louis ja Anna telki. Olime just magama jäämas, kui telgist kostus kõrvulukustav kisa. (Louis: „Turn the lights on!! Turn the lights on!!! Open the doors!!!“ :D Pole nii paanilist Louist eales varem näinud!) Selgus, et meie uljad mitte-ida-eurooplased olid kuulnud 10ne meetri kaugusel metssea häälitsusi. Tundus muidugi veidi kaheldav ja tuleb tunnistada, et „veidi“ ka naljakas, kuid loomulikult kui tõesti tegemist on metsseaga, siis ei ole see naljaasi. Pakkisime ettevaatlikult telgi uuesti kokku ja asusime hostelit/hotelli otsima... Suure tõenäosusega oli tegemist muidugi tegelikult koaalaga, kes pidavat öösiti ka sellelaadseid hääli tegema, kuid arusaadavalt ei saanud me sinna enam jääda, kuna ehmatus oli liiga suur olnud. Niisiis jõudsime 2-3tunnise otsimise tagajärjel Dandenongi.
Dandenong asub Melbourne’i külje all, nii 40 kilomeetri kaugusel ehk, seega oli kohe järgmise hommiku plaaniks jõuda Mel’i. Aga selle plaani pani esialgu ootele Ele kohutav kõhuhaigus, mis algas juba öösel ning kestis tegelikult kuni pärastlõunani, kui juba Melbourne’i suburb’i St Kilda’sse jõudsime. Tänu apteegist varutud ravimitele ja puhkusele sai ta lõpuks sellest õnneks jagu ning saime ka St Kilda’s hostelitoa hinnaga endale hotellitoa (hotellituba ei saanud muidugi enam tänu ravimitele, lihtsalt vahemärkusena). (Pean lihtsalt omakorda veel juurde märkima, et tegemist oli out-of-body kogemusega. Mul oli nii halb olla, et sõna otseses mõttes oleksin hea meelega kõik kohad täis ropsinud. Mida ma ka mingil määral tegin. Uskumatu, et need sellid mind ikka veel tunda tahavad :P Istusin tunde peldikus ja magasin ostukeskuse puhkepingil teise portsu tundidest, Kalle mind rahustamas. KO-HU-TAV!)
Ja siis tuli loomulikult 8. jaanuar!!! Ja kuhu jäite kõik Teie? Kutsusin ju ometigi kõiki oma sünnipäevale... Olen pettunud:( Aga õnneks oli vähemalt Ele tervis selleks päevaks jälle parimas korras ja kuigi oli suhteliselt tuuline ilm, siis selle kiuste istusime tunnikese-poolteist rannas. Pärastlõunal saime uuesti kokku oma reisikaaslastega ning läksime kriketit vaatama. Ilmselgelt esimene ja viimane kord kui ma seda oma sünnipäeval teeks ning tegelikult järele mõeldes, siis ilmselt ka üldse esimene ja viimane kord kui seda raha eest vaatama lähen. Aga uskuge või mitte, kui reeglitest natukene sotti saada, siis see mäng polegi NIIII igav kui esmapilgul tundub. Ilmselt kõige igavam sportmäng, mida vaadata ikkagi, aga noh mitte nii igav kui esmapilgul tundus. Staadionil kohtusime ka Adamiga, mitte selle Adamiga, kellega Beechworth’is tutvusime, vaid hoopis Louis’e sõbra Adamiga, kes teda teavad, need teavad, mina enne ei teadnud, nüüd tean. Ning tegelikult tänan Teid kõiki loomulikult väga saadetud õnnesoovide eest!
Päev pärast mu sünnipäeva lahkusid Louis ja Anna Melbourne’st, meie aga jäime sinna, endiselt St Kilda’sse pesitsema, mis on selline rannaäärne ja väga stiilne linnaosa. Melbourne üleüldiselt tundubki väga lahe ja stiilne linn, kus toimub palju spordi- ja kultuuriüritusi (või no kui sport ka kultuuri alla lugeda siis lihtsalt kultuuriüritusi, aga kuna tahtsin just nimelt ka sporti esile tuua, siis ärge pange pahaks). Näiteks juba märtsi lõpus Albert Parkis toimuv hooaja esimene vormel 1 etapp, mille pit-lane'i ühte boksi me juhuslikult ka sisse saime.
Kui eelmise postituse ajal olime just Brisbane’st lahkumas, siis hetkel oleme sealt juba üsna kaugele jõudnud. Kuna tahtsime aastavahetuseks Sydney’sse jõuda, siis pidime tunduvalt rohkem kiirustama, kui eelmine kord seda sama vahemaad läbides, sest eelmisel korral läks aega vist 6 öö-päeva, nüüd aga oli aastavahetuseni jäänud vaid umbes 60 tundi. Ja me saime sellega hakkama!!! Ainult ühe öö veetsime autos, seda Nambucca Heads’is, kus hommikul nägime ookeani tagant tõusvat päikest, parima vaatega hostel, mis meil siiani olnud on. Järgmisel päeval käisime samas lähedal rahvuspargis, mis oli tunduvalt puutumatum ja peidetum, kui kõik eelmised, kus me eelnevalt käinud olime ning seega jättis ka ehedama mulje. (nägime ka tohutusuurt pooleteistmeetripikust sisalikku!!! Vongerdas teine üle tee, piiludes silmanurgast ega me liiga lähedale ei tule)
Tegime peatuse ka Port Macquire’s, et palavast ilmast end ja autot veidi jahutada. Enda jahutamiseks hüppasime ookeani ja püüdsime laineid, mis olid seal sel päeval päris massiivsed, autot lainetesse veel ei luba. Vaatasime ranna läheduses ka ringi, leidsime selle linna ühe suurima vaatamisväärsuse, ehk Breakwall’i, mis kujutab endast linnavõimude poolt ehitatud tammi, kuhu on lubatud igalühel oma mälestus jäädvustada vabalt valitud kivile joonistuse näol (enam muidugi nii vabalt valida ei saa, kuna ausalt öeldes ei silmanud väga tühje kive). Ning siis edasi suund jälle Sydney poole. Tee peale jäi meile armsaks saanud Kurri Kurri, kus meil eelmisel korral auto üles ütles. Käisime tänamas meid toona lahkelt kostitanud pererahvast. Ega ausalt öeldes poleks palju puudu jäänud sellest, et oleks jälle pidanud öö seal veetma, sest tee peal lakkas töötamast spidomeeter. Aga olen juba ammu aru saanud, et meie kalli Golden Holden Commodore Sport’iga tuleb loominguliselt ringi käia: kui spidomeeter ei tööta, siis tuleb teiste autode järgi kiirust valida ja neid usaldada või siis kui seda võimalust pole, tuleb oma sisemist spidomeetrit kasutada. Igatahes 30nda detsembri hilisõhtuks jõudsime Sydney’sse. Vahetasime Louis’e ja Anna’ga kiired tervitused ning suundusime magama.
Ja no mis 2008nda aasta viimasel päeval muud ikka teha kui randa minna, kas pole nii? Te ju ikka tegite ka nii? Me valisime selleks Bondi beach’i, mis on ilmselt kõige rohkem turistirand terves Austraalias, võib-olla ka mitte, igatahes pole see kohalike seas väga populaarne, aga keda see huvitab. Annal oli tellitud surfitund, meie püüdsime niisama laineid, ilma abivahenditeta. Kõige mainimisväärsem hetk oli LOOMULIKULT see, et nägime seal rannas PÄRIS Paris Hiltonit. Sellega võis aasta 2008 igatahes õnnestunuks lugeda :D (Anna surfitund oli igaljuhul igati oma raha väärt, sest tagasi tulles ta silmad särasid ja lihased valutasid – treener olevat olnud ülikobe „kreeka jumal“, ning Anna tahtis loomulikult oma suurepärast loomulikku surfiannet näidata kõige graatsilisemal moel, pingutades nii mis jaksas... hehehee...)
Esimest korda elus võtsime uue aasta vastu äsja päikese käes küpsetatud nägudega, nahk õrnalt huugamas rannas veedetud tundidest. Ainus Eestimaist aastavahetust meenutav asi oli Annaga koos valmistatud kartulisalat :) Üldiselt tuli uus aasta rahulikumat sorti tralliga, lauluga ja vähese ilutulestikuga. Siinmail on suht populaarne värgeldus The Sing Star, põhimõtteliselt nagu karaoke, et telekast tuleb video ja sõnad, ja peab mikrisse laulma. Ainus vahe on selles, et lauldakse korraga kahekesi, ja telekast näitab ära ka noodid, mida sa lauldes pead tabama. Jäki, ühesõnaga saad teada, kui kohutav laulja sa oled, ja mitte ainult – ka kõik teised näevad!!! Ma enne arvasin, et olen suht andekas laulja, isegi kui sõbrad muud väitsid. Nüüd ma enam väga laulda ei julge – hea kui tabasin 3 nooti terve loo peale!!! Hirmus, hirmus. Lauljakarjääri võin unustada. Anna seevastu lõõritas nagu Rootsi lõoke... Nojah. Peale südaöö saabumist ronisime maja ees asuva kõrge müüri otsa, et heita pilk Sydney kuulsale ilutulestikule. Et bussi või autoga ooperimaja juurde jõuda, tundus tollel momendil liigne pingutus ja nii me nautisimegi šampanja klaaside kilisedes kogu möllu kaugemalt. Roadtrip Melbourni
1. jaanuar tuli otse loomulikult ka rannas veeta, seekord Coogee beach’il. Järgmisel päeval alustasime koos Louis’e ja Anna’ga oma roadtrippi Melbourne’i suunas. Reisi esimese õhtu eesmärgiks oli jõuda Austraalia võrratusse pealinna Canberrasse, mida ka suutsime. Tegime väikese vahepeatuse Goulborn’i linnakese ääres, et ära näha järjekordne SUUR asi ning seekord oli see ka tõesti SUUR, lammas nimelt. (Austraalias on oma kuulus lambatõug. Anna kilkas iga kord kui kauguses lehma nägi, et lammas-lammas! Siis ma ainult naersin selle peale, kuni eilseni, kui mõtlesin kauguses nägevat just lehmakarja, kuid lähemale jõudes sain aru, et tegemist oli lammastega... Dzii, see Uus-Meremaa hullude lammaste film tuli meelde, mida PÖFFil näidati...) Ööseks maandusime Louis’e sõbra Sangari juures, enne magamaminekut veel väiksed suusahüpped ja bowling’ud, seda muidugi Wii mängukonsooli abiga. (Jobudele nagu mina, tõlge: Wii - see on nagu playstation, aga parem. Interaktiivsem, saad ise toas ringi hüpelda).
Canberra peaks olema ideaalne linn, vähemalt seda looma hakates tahtsid austraallased seda selliseks teha. No ja kui ideaalse all peavad kohalikud silmas igavat ja mõttetut, siis said nad sellega ka ideaalselt hakkama. Külastasime parlamendihoonet, portreemuuseumi (kus kusjuures leidsime ka ühe eestlase, nimeks Arvi Parbo, portree), Tallinna teletorni meenutavat torni mäe otsas ning Questaconi, mis on kohalik teadusmuuseum või noh selline lastele teadust propageeriv asutus, kus Sangar töötab ja show’sid teeb lastele. Käisime ka kahte neist vaatamas, mis olid ka kõige vaatamisväärsemad asjad kogu Canberras ilmselt. (Austraallased ise ka naeravad oma pealinna üle, küsivad naerusui, et noh, kas me ikka Canberras käinud oleme..? irw... Aga need füüsikakatsetega showd olid lahedad! Heeliumiga täidetud õhupalle pandi plahvatama ja rakette üritati teha...)
Peale suurejoonelist pealinna võtsid meie loo peategelased, ehk MEIE (endiselt koos ühe aussie ja ühe svenska flicka’ga), suuna Snowy Mountains nimelise mäestiku suunas. Ja kusjuures, uskuge või mitte, aga nägime isegi lume ära, jaanuarikuus!!! Kes seda enne näinud on, et jaanuaris lumi oleks? Meie loomulikult, aga ei uskunud, et seda ka selle aasta jaanuaris näha saame. Austraalia kõige kõrgema punkti Mount Kosciuszko (2228 m) lähistel matkarajal 3-4 tundi kõmpides jõudsime lõpuks maalilise Blue Lake’i lähistele, aga kuna väljas hakkas juba pimedaks minema, siis ei saanud paraku varbaid seal märjaks kasta, küll aga pidavat sealne vesi olema selle mandri üks puhtamaid ning väiksest ojakesest sai selle maitse küll ära proovitud, janu oli. (Kujutad ette, et ujud järves ja saad samas ka vett limpsida, milles ujud... Enne tuleks vist reegel teha, et seekord keegi vette ei pissi :P)
Esimese öö pärast Canberrat veetsime Jindabyne’i linnakeses, mis asub lumiste mägede jalamil. Ning seal mägede vahel üles alla sõites tuli jälle välja auto loomingulisuse vajadus, ehk siis kui kurvilisel mägiteel allamäge järsku auto mõtleb, et ei viitsi enam niiväga pidurdada, siis tuleb mõelda positiivseid mõtteid ja loota, et järgmine hairpin kurv pole kohe järgmise kaljunuki taga. Ja noh, positiivne mõtlemine viib alati tulemuseni, sest järgmised kurvid olid küll äkilised, aga õnneks mitte ikkagi hairpinid. Kuna autole need New South Wales’i mägiteed ei meeldinud, siis sisenesime Victoria osariiki. (Kalle näitas meile oma super sõiduoskust - kihutada mägedes ringi ilma piduriteta... :S Igaljuhul hirmus oli küll. Korrata väga ei tahaks.) Õhtuks jõudsime ajaloolisse Beechworthi linna. Miks ta nüüd nii täpselt ajalooline on, seda peate küll ise otsima, ega me ka kõike Teile ette-taha ära ei pea tegema, eksole. Igatahes oli tegemist igati ilusa kohaga, kus oli pea igal tänaval tunda ajaloo hõngu, mis iganes see ka tähendama siis ei peaks. Tegime üsna suure jalutuskäigu linnakeses ning lõpuks suundusime magama järve äärde, autos loomulikult ning loomulikult meie truud kaaslased, kes polnud ida-eurooplased, ei suutnud loobuda hotellitoa mugavustest, nagu kogu selle reisi jooksul. Igatahes hommikul autos ärgates ja oma „hommikudušši“ järves võttes, tulid meid uudistama kohalikud turistid. Selgus, et nende nimed olid Adam ja Abby ning nad olid isa ja tütar ning mis kõige-kõige toredam, selgus, et meie loos oli nende jaoks tunduvalt suurem roll kui ainult see põgus kohtumine järve ääres, kuna Adam andis meile oma telefoninumbri, et me ühendust võtaksime, kui Melbourne’i lähistel midagi huvitavat teha tahaksime, näiteks paadiga ookeanile minna või midagi. (Ei tea, kes seda küll tahaks teha...?)
Meie tee viis aga edasi erinevatesse winery’tesse (kui keegi ei tea, millega tegu, siis inimesed, palun, tehke natukenegi kodutööd!! Vihje – wine tähendab inglise keeles veini). Seekord oli meil autojuhiks Louis (mitte nagu Hunter Valley’s, kus mina pidin rooli keerama), kelle lõbustamiseks piisas sellest, et ta sai autoraadiost kriketi mängu käiku jälgida. Esimene veinikelder oli senikülastatuist kindlasti kõige ehedam, kus meid võttis kell pool 10 hommikul vastu punase ninaga omanik, kes kiirustades pani kõik oma 5 veinisordipudelit lauale ning meid väga lahkelt kostitas. Tema tehtud veine ei saa mitte kusagilt mujalt osta ega maitsta kui vaid sealt samast ja need olid tõesti head veinid. Suuremaid seekord kirjeldama ei hakka, veine maitsta sai igal pool, kohati ka juustu ja oliivi ning šokolaadigi. Küll aga tegi viimase sel päeval külastatud samalaadse asutuse omanik meile oma valdustes lahkelt tuuri, tutvustades veinitegemise protsessi natuke lähemalt. Üsna hariv ja põnev peaks mainima.
Siis jäi aga teele järjekordne väikelinn nimega Glenrowan. Iga austraallane teaks une pealt, et just nimelt seal pidas oma viimase lahingu legendaarne lindprii Ned Kelly, kelle auks on seal linnas otseloomikult püstitatud ka SUUR Ned Kelly kuju. Lisaks sellele on kõik selle linna asutuste nimed vähemal või rohkemal moel selle legendiga seotud. Uskumatu aga tõsi, kui palju võib üks 1880ndal aastal üles poodud kurjategija tänapäeval inimestele raha sisse tuua. Selle legendi kohta võite lähemalt siit lugeda: http://en.wikipedia.org/wiki/Ned_Kelly
Õhtuks broneerisime endale juba Melbourne’st lõuna pool (kodutööd mitte tegevatele lugejatele teadmiseks, et eelnevalt olime Melbourne’le lähenenud põhja või pigem kirde suunast) Phillip Island’il väikese etenduse, mille peaosalisteks olid maailma kõige väiksemad pingviinid. Päris uskumatu lugu, vähemalt minu jaoks enne sinna minekut. Pidime ookeani ääres päris kaua külmetama, kuni lõpuks peategelased suvatsesid veest välja tulema hakata, kõikide kajakate kiuste, kes neid kohati ookeani tagasi ajasid. Ning neid pingviine oli tuhandeid ja nende kodud olid kohe seal samas rannas. Puutuda ja pildistada neid loomulikult ei tohtinud ning väga ei saanudki, aga igatahes väga lähedalt nägime neid ikkagi, umbes nii 20 cm kauguselt ehk kui niigi palju.
Esimest korda olid meie vaprad kaaslased nõus meie telgis magama, seega otsisime saarel puudesalus vaikse nurgakese ning seadsime end sisse, meie autosse, Louis ja Anna telki. Olime just magama jäämas, kui telgist kostus kõrvulukustav kisa. (Louis: „Turn the lights on!! Turn the lights on!!! Open the doors!!!“ :D Pole nii paanilist Louist eales varem näinud!) Selgus, et meie uljad mitte-ida-eurooplased olid kuulnud 10ne meetri kaugusel metssea häälitsusi. Tundus muidugi veidi kaheldav ja tuleb tunnistada, et „veidi“ ka naljakas, kuid loomulikult kui tõesti tegemist on metsseaga, siis ei ole see naljaasi. Pakkisime ettevaatlikult telgi uuesti kokku ja asusime hostelit/hotelli otsima... Suure tõenäosusega oli tegemist muidugi tegelikult koaalaga, kes pidavat öösiti ka sellelaadseid hääli tegema, kuid arusaadavalt ei saanud me sinna enam jääda, kuna ehmatus oli liiga suur olnud. Niisiis jõudsime 2-3tunnise otsimise tagajärjel Dandenongi.
Dandenong asub Melbourne’i külje all, nii 40 kilomeetri kaugusel ehk, seega oli kohe järgmise hommiku plaaniks jõuda Mel’i. Aga selle plaani pani esialgu ootele Ele kohutav kõhuhaigus, mis algas juba öösel ning kestis tegelikult kuni pärastlõunani, kui juba Melbourne’i suburb’i St Kilda’sse jõudsime. Tänu apteegist varutud ravimitele ja puhkusele sai ta lõpuks sellest õnneks jagu ning saime ka St Kilda’s hostelitoa hinnaga endale hotellitoa (hotellituba ei saanud muidugi enam tänu ravimitele, lihtsalt vahemärkusena). (Pean lihtsalt omakorda veel juurde märkima, et tegemist oli out-of-body kogemusega. Mul oli nii halb olla, et sõna otseses mõttes oleksin hea meelega kõik kohad täis ropsinud. Mida ma ka mingil määral tegin. Uskumatu, et need sellid mind ikka veel tunda tahavad :P Istusin tunde peldikus ja magasin ostukeskuse puhkepingil teise portsu tundidest, Kalle mind rahustamas. KO-HU-TAV!)
Ja siis tuli loomulikult 8. jaanuar!!! Ja kuhu jäite kõik Teie? Kutsusin ju ometigi kõiki oma sünnipäevale... Olen pettunud:( Aga õnneks oli vähemalt Ele tervis selleks päevaks jälle parimas korras ja kuigi oli suhteliselt tuuline ilm, siis selle kiuste istusime tunnikese-poolteist rannas. Pärastlõunal saime uuesti kokku oma reisikaaslastega ning läksime kriketit vaatama. Ilmselgelt esimene ja viimane kord kui ma seda oma sünnipäeval teeks ning tegelikult järele mõeldes, siis ilmselt ka üldse esimene ja viimane kord kui seda raha eest vaatama lähen. Aga uskuge või mitte, kui reeglitest natukene sotti saada, siis see mäng polegi NIIII igav kui esmapilgul tundub. Ilmselt kõige igavam sportmäng, mida vaadata ikkagi, aga noh mitte nii igav kui esmapilgul tundus. Staadionil kohtusime ka Adamiga, mitte selle Adamiga, kellega Beechworth’is tutvusime, vaid hoopis Louis’e sõbra Adamiga, kes teda teavad, need teavad, mina enne ei teadnud, nüüd tean. Ning tegelikult tänan Teid kõiki loomulikult väga saadetud õnnesoovide eest!
Päev pärast mu sünnipäeva lahkusid Louis ja Anna Melbourne’st, meie aga jäime sinna, endiselt St Kilda’sse pesitsema, mis on selline rannaäärne ja väga stiilne linnaosa. Melbourne üleüldiselt tundubki väga lahe ja stiilne linn, kus toimub palju spordi- ja kultuuriüritusi (või no kui sport ka kultuuri alla lugeda siis lihtsalt kultuuriüritusi, aga kuna tahtsin just nimelt ka sporti esile tuua, siis ärge pange pahaks). Näiteks juba märtsi lõpus Albert Parkis toimuv hooaja esimene vormel 1 etapp, mille pit-lane'i ühte boksi me juhuslikult ka sisse saime.
Melbourne ja Australian Open
Ühel ilusal suvepäeval otsustasime vangi minna. Tegelikult küll vanglasse ja isegi mitte enam tegutsevasse, nimelt Old Melbourne Gaol’i. See viimane sõna hääldatakse täpselt samamoodi kui sõna jail, lihtsalt austraallased jäärapäiselt ei taha inglise keele õigekirja tunnistada. Kui Te enne jõudsite juba lugeda Ned Kelly elulugu, siis juba loomulikult teate, et see on ju see koht, kus too kurikael üles poodi, pärast seda kui ta Glenrowanis kinni võeti. Pilet sinna sisaldas kolme erinevat meelelahutust, millest üks oli lihtsalt vangla külsatus, mis on praeguseks muuseumiks muudetud. Teine oli etendus vanas kohtumajas, kus näitlejatena osalesid pileti ostnud külastajad ise, seega ka meie. Kohtuprotsess ise käis, üllatus-üllatus, Ned Kelly üle ja väidetavalt oligi see kohtuprotsess nõnda ebaõiglaselt kulgenud, meil oli küll lühendatud variant. Me mängisime tunnistajaid ning olime selle etenduse ainsad välismaalased. Kolmas meelelahutus kujutas endast vahistamist, kus üritati anda enam-vähem anda selgust kui rängalt tuleb kurjategijatega kohelda ja et ärge Teie sinna sattuge. Selline moraal siis. Lõbus oli igatahes ja kogu seda raha väärt.
Kui me algul polnud oma hostelis just eriti aktiivsed, siis hetkest kui meie tuppa tulid 2 iiri tüüpi, Steve ja Ronan, tänu nende aktiivsusele ja sellele, et nendega esimesest hetkest hästi läbi saime, saime ka teada, et all baaris toimub pea igal õhtul mingid võistlused. Esmaspäeval oli selleks tablequiz, millest koos nendega osa võtsime ja napilt kolmandaks ning sellega seoses ka auhinnast ilma jäime (auhinnad olid kahele esimesele), teisipäeval PlayStationil Pro Evolution Socceri võistlus, mille võitis Steve ja sellega seoses ka 50 dollari eest baarist jooke, kolmapäeval pokkeriõhtu ja neljapäeval Mexican Night, kus kõige paremini mehhiklaseks riietatu samuti auhinnatud sai. Ja kuigi ilmselgelt olid kõige paremini riietatud Steve ja Ro, kes mõlemad kulutasid selleks pea 30 dollarit, aga võitjaks kuulutati sohiga hoopis mingi suvaline tüüp... Steve’l ja Ro’l olid isegi sellised suksud ostetud, et kui tõmbad ühest kõrvast, siis teeb hobu kappamise häälitsusi, ja kui tõmbad teisest kõrvast, siis ta hirnatas :D Reede, laupäev, pühapäev olid teemavabad päevad, kuna siis oli niigi rahvast jalaga segada, kui ainult segamisruumi oleks leidunud.
Vahepeal olime ühendust võtnud Adamiga, seekord sellega, kelle Beechworthis tutvusime, ning ta teatas, et läheb laupäeval oma sõbra kiirpaadiga jõele sõitma ja ütles, et meil oleks kindlast ka seal lõbus. No kui lõbus, siis lõbus, proovime järgi igatahes. Niisiis läksime laupäeva hommikul tema juurde ning sealt edasi Adami, ta sõbra Patricku ja sel hetkel veel meile teadmata sugulus- või sõprussidemetega Emilyga Echuca’sse jõe äärde. Kiirpaat vette, kiirus sisse ja juba oligi päris lõbus. Veel lõbusamaks läks siis kui biscuit paadi järele nööriga seoti ja sellel lamades kiirust püüda sai. Biscuit’st vaevu kinni hoides, aga endiselt lõbutsedes läks aeg päris kiiresti. Väike tiir võrratult ilusas väikelinnas ning tagasitee algas jälle.
Ühel ilusal suvepäeval otsustasime vangi minna. Tegelikult küll vanglasse ja isegi mitte enam tegutsevasse, nimelt Old Melbourne Gaol’i. See viimane sõna hääldatakse täpselt samamoodi kui sõna jail, lihtsalt austraallased jäärapäiselt ei taha inglise keele õigekirja tunnistada. Kui Te enne jõudsite juba lugeda Ned Kelly elulugu, siis juba loomulikult teate, et see on ju see koht, kus too kurikael üles poodi, pärast seda kui ta Glenrowanis kinni võeti. Pilet sinna sisaldas kolme erinevat meelelahutust, millest üks oli lihtsalt vangla külsatus, mis on praeguseks muuseumiks muudetud. Teine oli etendus vanas kohtumajas, kus näitlejatena osalesid pileti ostnud külastajad ise, seega ka meie. Kohtuprotsess ise käis, üllatus-üllatus, Ned Kelly üle ja väidetavalt oligi see kohtuprotsess nõnda ebaõiglaselt kulgenud, meil oli küll lühendatud variant. Me mängisime tunnistajaid ning olime selle etenduse ainsad välismaalased. Kolmas meelelahutus kujutas endast vahistamist, kus üritati anda enam-vähem anda selgust kui rängalt tuleb kurjategijatega kohelda ja et ärge Teie sinna sattuge. Selline moraal siis. Lõbus oli igatahes ja kogu seda raha väärt.
Kui me algul polnud oma hostelis just eriti aktiivsed, siis hetkest kui meie tuppa tulid 2 iiri tüüpi, Steve ja Ronan, tänu nende aktiivsusele ja sellele, et nendega esimesest hetkest hästi läbi saime, saime ka teada, et all baaris toimub pea igal õhtul mingid võistlused. Esmaspäeval oli selleks tablequiz, millest koos nendega osa võtsime ja napilt kolmandaks ning sellega seoses ka auhinnast ilma jäime (auhinnad olid kahele esimesele), teisipäeval PlayStationil Pro Evolution Socceri võistlus, mille võitis Steve ja sellega seoses ka 50 dollari eest baarist jooke, kolmapäeval pokkeriõhtu ja neljapäeval Mexican Night, kus kõige paremini mehhiklaseks riietatu samuti auhinnatud sai. Ja kuigi ilmselgelt olid kõige paremini riietatud Steve ja Ro, kes mõlemad kulutasid selleks pea 30 dollarit, aga võitjaks kuulutati sohiga hoopis mingi suvaline tüüp... Steve’l ja Ro’l olid isegi sellised suksud ostetud, et kui tõmbad ühest kõrvast, siis teeb hobu kappamise häälitsusi, ja kui tõmbad teisest kõrvast, siis ta hirnatas :D Reede, laupäev, pühapäev olid teemavabad päevad, kuna siis oli niigi rahvast jalaga segada, kui ainult segamisruumi oleks leidunud.
Vahepeal olime ühendust võtnud Adamiga, seekord sellega, kelle Beechworthis tutvusime, ning ta teatas, et läheb laupäeval oma sõbra kiirpaadiga jõele sõitma ja ütles, et meil oleks kindlast ka seal lõbus. No kui lõbus, siis lõbus, proovime järgi igatahes. Niisiis läksime laupäeva hommikul tema juurde ning sealt edasi Adami, ta sõbra Patricku ja sel hetkel veel meile teadmata sugulus- või sõprussidemetega Emilyga Echuca’sse jõe äärde. Kiirpaat vette, kiirus sisse ja juba oligi päris lõbus. Veel lõbusamaks läks siis kui biscuit paadi järele nööriga seoti ja sellel lamades kiirust püüda sai. Biscuit’st vaevu kinni hoides, aga endiselt lõbutsedes läks aeg päris kiiresti. Väike tiir võrratult ilusas väikelinnas ning tagasitee algas jälle.
Kuna tenniseaasta esimene tähtsündmus Australian Open oli just jõudnud Melbourne’i samal ajal kui me seal viibisime, siis ei tahtnud võimalust käest lasta ning soov ka Kaiale kaasa elada oli suur, siis soetasimegi piletid kohe esimesele päevale. Kohe alustuseks oligi Kaia mäng, kes kohe mitte ei tahtnud meid lasta teisi vaatama, alistades oma jaapanlannast vanameistri alles 3e tunniga, saime piletitele ka Kaia autogrammi ning väikse kommentaarigi. Pärast seda nägime veel Carlos Moya, tulevase finalisti Dinara Safina ning David Nalbiandiani mänge. Nende vastaste mänge nägime ka muidugi ja tegelikult ilmselt mõndasid veel, sest veetsime Melbourne Park’is kokku umbes 12 tundi. Väga muljetavaldav oli, isegi Ele hakkas pärast tennist jälgima, midagi pidi seal siis ju olema ;)
Järgmisel päeval saime rannas jällegi Adamiga kokku, peale mida läksime ta ema juurde. Sellest päevast alates oleme kas Adami või ta ema juures ööbinud. Oleme käinud mitmeid kordi snorgeldamas, kalal, boogieboard’iga surfamas, tennist mängimas jne. Oleme väga lähedalt ka metsatulekahju näinud ning kuidas spetsiaalne helikopter väikesest tiigist selle kustutamiseks vett imeb. Tänu temale oleme ka tööd saanud. Ele nimelt töötab juba mitmendat nädalat ühes aias, minagi olen seal kätt proovinud kahel päeval ning olen ka Adamit tema värvimistöödel aidanud. Ta ise elab (ehk siis hetkel ka meie) Melbourne’st umbes 70 km põhja pool väikelinnas nimega Woodend, päris naljakas nimi linnale kas pole.
Snorgeldamisest võiksin ma ilusti veel paar lehekülge kirjutada!!! Kes veel ei tea, siis see on tegevus, kui sul on veeprillid ees ja hingamistoru veest väljas, soovitatavalt ujumisülikond seljas ja lestad jalas. Ujud või hõljud veepiiril ringi ja vaatad kõike, mis ümberringi vees toimub. Kalad ei karda peaaegu üldse!! Nad on pigem uudishimulikud, et kes sa selline oled. Saab teha ka sukeldumisi põhjani välja, siis peab aga lihtsalt hinge kinni hoidma. Vesi on selge kui klaas ja näeb päris kaugele. Mulle meeldis see rohkem kui väga! Tundus täiesti avastamata uus maailm, millest olin küll raamatutes pilte näinud ja telekast saateid, kuid kui vee alla jõudsin, oli see midagi erakordset. Kõik värvid ja taimed ja kalad ongi täpselt nii eredavärvilised, lausa neoonvärvides. Me läksime paadiga suht kaugele rannast, varemete juurde, keset ookeani. Seal oli palju kajakaid ja ka paari hüjest nägime. Naljakas on vaadata ujuvaid kajakaid ise snorgeldades. Nende lestadega jalakesed siplevad ringi ning nad ei tee sinust väga väljagi, kui vees oled. Hüljestega pidi ettevaatlik olema, vahel nad võivad vist veidi kurjad olla. Ma ise esialgu põhjani sukelduda ei julgenud, sest vees olles tunneb end nii pisikesena ja mõtetuna, kuid isu katsuda igasuguseid teokarpe ja meretähti on suur. Kui me teinekord veel snorgeldama läksime, tegin juba paar sukeldumist ka. Uskumatu kui raske on põhja sukelduda!! Mõtleb küll, et inimene on raske ja vajub põhja, kuid ei vaju midagi. Peab oskama sukelduda ja kui see nipp on käes, siis on juba lihtne. Kallel oli võimalusi käia rohkem snorgeldamas ja tal vist tuleb see juba väga hästi välja.
Samal ajal kui Ele usinalt siinkandis tööd rabas ning väljas möllas läbi aegade kõige palavam jaanuarikuu nädal, siis mina olin Adamiga ta ema juures ookeani ääres, Portarlingtonis nimelt. Ei hakka eelmisest lõigust seda lauset kopeerima, mida me kõike tegime rannas, ilmselt olin aga liiga pikalt päikese ja kuuma käes, sest sel ajal kui sisemaale Woodendi naasime, saabus mul ilmselt kuumarabandus, mis seisnes väga kõrge palavikuhoogudes, umbes nii 40-41 kraadi, võib-olla ka üle selle, sest siis kui lõpuks arsti juurde läksin, mis juhtus tegelikult juba siis, kui kõige hullem möödas oli, siis mõõtis ta mu palavikuks 40,4 kraadi Celsiuse järgi. Ei olnud üldse meeldiv tunne, aga nüüdseks on õnneks kõik möödas.
Samal ajal kui Ele usinalt siinkandis tööd rabas ning väljas möllas läbi aegade kõige palavam jaanuarikuu nädal, siis mina olin Adamiga ta ema juures ookeani ääres, Portarlingtonis nimelt. Ei hakka eelmisest lõigust seda lauset kopeerima, mida me kõike tegime rannas, ilmselt olin aga liiga pikalt päikese ja kuuma käes, sest sel ajal kui sisemaale Woodendi naasime, saabus mul ilmselt kuumarabandus, mis seisnes väga kõrge palavikuhoogudes, umbes nii 40-41 kraadi, võib-olla ka üle selle, sest siis kui lõpuks arsti juurde läksin, mis juhtus tegelikult juba siis, kui kõige hullem möödas oli, siis mõõtis ta mu palavikuks 40,4 kraadi Celsiuse järgi. Ei olnud üldse meeldiv tunne, aga nüüdseks on õnneks kõik möödas.
3 kommentaari:
ohsakurat kui pikk jutt!!
jälle hakkab kuu mööda saama!
Teie naerunäod ja lõbus olemine ajab minusuguse kadeda eestlase südame lihtsalt pahaks. Teie terve pruun jume on õõvastav ja üleüldse ma leian, et see peaks olema ebaseaduslik postitada selliseid asju oma blogisse, kui teie sõbrad-kaasmaalased kodumaal lumesopa sisse upuvad!
Tulege kohe koju tagasi!
Postita kommentaar