Äpardusi Vancouveris

Seekord valisime me elamispinnaks C&N Backpackers’i, mille kohta leidsime infot ühest väikelinna infopunktist. Hinnad tundusid soodsad ja asukoht ok. Privaattuba nädalaks maksab $307, naiste-meeste ühiseid „dormitubasid“ neil ei ole, kuid muidu on „dormitoa“ öö hind $20 (pluss maksud). Üldiselt on hostel ok, kuid neil on väga veidraid reegleid siin, mis teevad olemise pisut ebamugavaks. Näiteks suletakse köök juba kell 9:30 õhtul! Teine reegel on see, et pesu saab pesta kella 5-10 õhtul ja on ainult üks pesumasin. Mõttetu. Eks ole ka teisi miinuseid, kuid nendest pikemalt juba hostelite võrdluse lehel.

Palmid ja seedrid kasvavad siin maal...

Nagu mainitud sai, oli sõit Calgary’st Vancouver’isse mägine ja kurviline. Eriti kõrgele mäetippu pidime ronima Kelowna lähedal, kui tahtsime näha McCulloch’i ime raudteesildade näol. Mäest ülesminek ei olnudki tookord probleemiks, kuid veidral kombel osutus probleemiks mäest allatulek. 8 kilomeetrit mäest alla ülijärsku kruusateed nõudsid korralikku pidurdamist ning kui olime mäest alla jõudnud, otsustasime igaks juhuks piduritele puhkust anda ning peatuse teha. Kõlab uskumatult, kuid juhipoolsete esipidurite juurest tuli sellist sinist tossu, et anna aga olla! Miks uskumatult? Sest olime ju just Calgary’s spetsiaalselt maksnud pidurite inspektsiooni ja paranduse eest!

Lisaks odavale poele pakub Canadian Tire ka
autoparandust

Nojah, tuleb välja, et meil oli seekord õnne autoparanduse firma valiku tegemisel – valides Canadian Tire’i ehk suure kettfirma kindlustasime endale selle, et liikudes linnast-linna, leiab mõne firmaesinduse ikka. Plaaniks saigi oma tšekiga Vancouver’is nende esindusse minna ja õiglust taga nõuda, mistõttu ühel hommikul sättisime end ilusti autosse istuma, et hostelile lähimasse Canadian Tire poodi minna. Esimene üllatus oli see, et me ei suutnud leida oma tšekki! See oli pidevalt olnud me silme all autos, kuid nüüd kui seda vaja oli, oli see totaalselt kadunud. Teine kokkulangevus oli see, et kuna olime parkinud auto hosteli tagahoovi sellisesse kohta, kust vahel on vaja kaupa laadida, siis just sellel momendil, kui me autost oma tšekki ostisime, tahtis poeomanik, et me oma autot liigutaksime. Me ei näinud selles mingit probleemi, kuni Kalle võtme süütelukku pani ning seda keerata üritas. Võti ei liikunud mitte tolligi! Ja isegi käigukangi ei saanud liigutada neutrali peale, mis tavaliselt on ju võimalik. Pusserdasime mingi aja, kuid tulemust polnud. Poeomanik ka üritas teha, mis sai, aga võti ei keeranud ikkagi ja auto ei käivitunud.

Õnnekombel sai poeomanik oma kaubakäru siiski meie autost olenemata parkida kohta, kuhu ta soovis, kuid me oma autot käima endiselt ei saanud. Mingi aja pärast tuli hostelist üks abivalmis elanik ning proovis meid tulutult aidata. Lõpuks tuli talle hea idee selle probleemi kohta netis „googeldada“. Loomulikult, kui internetist ka vastust ei saa, siis mis veel aitaks?!? Kõikvõimas internet vastas, et võtme peale tuleb koputada nii, et see sügavamale lukuauku liiguks. Ühe korraliku kruvikeeraja otsaga sai mõned obadused antud ning – tadaaaa! – võti hakkas uuesti keerama! Tuli välja, et võtmepesa ummistumine pidi Dodge Caravanide puhul suht tavaline probleem olema.

Auto saime käima, pika otsimise peale leidsime pidurite parandamise tšeki ka üles ning me jõudsime omadega mehaaniku juurde. Garantii kehtis ja nad vaatasid pidurid uuesti üle. Kõik pidi vägagi korras olema. Nad ütlesid vaid, et kui on nii uued pidurid nagu meil, siis on hea, kui alguses kohe väga mägesid vallutama ei lähe – nad vajavadki veidi tavalist sissesõitmist ja kulumist. Ohkasime kergendunult. Lukusüsteemi kohta veel ei küsinud. Nüüd kui teame nippi, kuidas võtit ikkagi keerama saada, ei kiirusta me veel selle äraparandamisega. Kuidas muidu veel seiklustesse sattuda? :P

Koerte ujumiskoht

Linnast endast ei olegi ma veel jõudnud kirjutada, kuigi oleme päris pikki jalutuskäike teinud ning ka kohalikku akvaariumit, turgu, hiinalinna ja randu külastanud. Kõik on väga roheline ja avalikku ruumi on palju. Kogu jõeäärne on promenaade täis, huvitavaid parke, nurgakesi ja väljakuid jagub küllaga. Vancouver'isse jõudes oli ilm ka nii ilus, et ega palju muud ei viitsinudki teha kui rannas päevitada või pargis kohalikke jälgida. Ühes pargis harjutas üks noormees köielkõndi. Tundus ülilihtne ning me küsisime temalt luba ka ise proovida. Kaks-kolm sammu oli maksimum ja pärast seda värisesid jalalihased suurest pingutusest. Samas oli seda proovida väga lõbus!

Kalle hüppab üle linna

Kui tahad, nööri mööda rahvakunstnik käib

Päikeseloojang Vancouveris

Kohaliku akvaariumi külastamist kaalusime pikalt kuna pilet tundus veidi krõbe, kuid lõpuks ikkagi läksime. Tegu on väga omapärase ja vinge akvaariumiga! Omapäraseks teeb selle suurte veeloomade olemasolu ja vingeks teeb see, et neil on iga poole tunni tagant mingi show. Näiteks nägime delfiinide showd, saarma söötmist, belugade showd ja 4D kino. Tavakalade vaatamiseks justkui aega ei jäänudki! Keda huvitab, kes need belugad on, siis tegu on valgete vaaladega. Mina nägin selliseid elukaid esimest korda elus ning pean tunnistama, et ei olnud isegi kunagi varem kuulnud belugadest.

Delfiin lööb lupsu!

Kolm beluganeidu valmistumas trikkideks

Vancouver nagu enamus teisigi juba nähtud Kanada linnu, on suhteliselt räpane võrreldes Eesti ja Euroopa linnadega. Ainus kõige puhtam linn on seni olnud Calgary. Vancouver’i puhul on omapärane see, et nii palju veidraid inimesi kui siin linnas, ei ole ma veel kuskil varem näinud. Võibolla ainult Nimbinis, ühes Austraalia külas, kus kanep oli peaaegu et legaalne kraam. Samamoodi tundub, et ka siin on kanep väga paljudele inimestele „mokkamööda“ ja „jõululõhna“ on kõik kohad täis. Imestate nüüd, et mismõttes „jõululõhna“? Austraalias olles rääkis üks hea tuttav meile, et seal maal tulevad jõulude ajal ühed spetsiaalsed mardikad (Christmas beetles) maa seest välja ning eritavad õhku teatud omamoodi hõngu. Me Kallega ei tundud tollel momendil mitte mingit muud hõngu kui korralikku kanepi lõhna. Siiamaani pole aru saanud, et kas need mardikad tõesti lõhnavad kanepi järgi või siis tõmbas keegi tänaval just korralikku pläru.

Rannalebo

Liivarand ja lumised mäed - Vancouveri turismimagnet

Fakte välja tuues, peaks mainima, et Vancouver ei ole British Columbia pealinn, nagu võiks eeldada, vaid pealinnaks on hoopis Vancouver saarel asuv linn Victoria. Minu meelest on kummaline, et pealinn asub saarel, kuhu ei vii isegi ühtegi silda. Kas keegi kujutaks ette, et Eesti pealinn asuks Saaremaal? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, kuid kas see ei teeks asjaajamist veidi raskeks? Hehee... Nojah, me lähiajal plaanime suunduda ka sellele kuulsale saarele, mida kõik kanadalased on meile väga soovitanud kui ühte „must go“ (tõlge: suisa peab minema) kohta.

ValueVillage'st ehk kohalikust kasutatud asjade poest oleme ka korra juba juttu teinud. Nüüd tuleb teine kord ka, kuna Vancouveris on üks suuremaid ja vingemaid selle keti poode, mida seni külastanud oleme. Sealt ikka leiab aeg-ajalt väga häid leide. Näiteks oleme saanud posu vajalikku reisikirjandust ülimõtetu hinna eest kui ka Paavo Nurmi T-särgi, mis on välja antud temanimelise igaastase jooksu auks. Tsiteerides rahvalaulikut Kalev Vapperit: "Paavo Nurmi jooksis mööda nurmi...".