Victoria päeval Victorias

Victoria päeva puhul
puhkpilliorkestrit kuulamas

See polnud meil tõesti plaanitud, kuid juhtus nii, et Victoria päeva ning tegelikult terve pühade nädalavahetus sai mööda saadetud provintsi pealinnas Victorias. Linn on väga kena ja hubane oma mõnusate ookeaniäärsete promenaadidega ning pisikeste jahisadamatega. Kuigi esimestel päevadel, kui Vancouver saarele jõudsime tuli aeg-ajalt vihmahoogusid, ei muutnud see linna ega saare olemust kuidagi kõledamaks ega tusasemaks. Ookean, suured lained ja vaikne vihmasabin minu meelest isegi sobivad kokku ja muudavad keskkonna salapärasemaks. Tegime jalutuskäigu kesklinnas ja külastasime põhja-Ameerika kitsamat tänavat, samuti sai pikalt jalutatud ookeani äärsel promenaadil, kus sarnaselt Vancouverile võib näha korralikku koerteparaadi ning mingi aeg sai istutud ka Beacon Hill pargis. Pargis ootas meid kaks väga toredat üllatust – esiteks asub seal laste zoopark, kus olid lihtsalt imearmsad väikesed kitsekesed, kes nautisid külaliste tähelepanu 100%; teiseks on seal pargis vinged paabulinnud, kes rahulikult kõrgel puude otsas kisavad ning lihtsalt muru peal ringi tatsavad. Üks otsustas meile ka oma imelist saba demonstreerida ja korraliku show korraldada end kiirelt ringiratast keerutades ning värvilist saba väristades, olles meist vaevalt meetri kaugusel.

Eputab sabaga

Kõik sülle ei mahtunud,
osad pidid selga ronima

Kumma ma võtan?

Sadamakülas, kus ujuvatele alustele on elumajad ehitatud, tellisime Kalle esimesed värsked austrid ning kohalikku suitsutatud lõhet ja tuunikala. Omaette atraktsioon oli ka hülgesöötmine. Paar kohalikku hüljest olid ära õppinud turistidelt kalanormise – turistid ostsid lõunasöögi raha eest lähedalt putkast toorest kala, mis maitses hüljestele imehea, ning toitsid neid käest. Hülged olid päris prisked juba, kuna turistide hordid, kes kõik tahtsid hülgeid sööta, ei tahtnud lõppeda.

Kohe näha, et elunautleja

Sulandume keskkonda

Pärast pealinna külastamist oli aeg tutvust teha Juan de Fuca matkarajaga, mis otsapidi kuulub saare ühe kõige kuulsama rahvuspargi alla nimega Pacific Rim rahvuspark. Kuna matkarada ise on tegelikult 3-4 päeva pikkune (47km), siis otsustasime teha vaid päevase matka Mystic rannale ja tagasi. Osutus väga heaks valikuks! Kohe kui maanteelt metsa sisse keerasime, muutus olustik totaalselt. Suured puud, sammal igal pool... Vihmasabin, mis muidu oli päris korralik, jäi puudelatvadesse kinni ja meieni jõudsid vaid üksikud piisad. Eriti lahe oli ka see, et vihma tõttu metsad aurasid! Metsa sees oli mõnus udu ja kui päike vahel välja tuli, oli eriti ilus. Rada ise oli igati mõnus jalutuskäik, kuid kui lõpuks randa jõudsime, ootas ka seal meid taaskord üllatus. Keegi oli sidunud Tarzani kiigu ühe viltuse puu otsa, millel oli päris õudne, kuid samas ka väga lahe kiikuda ning rannas asusid ka vinged kiviseinad, mis tegid vaated mõnusalt veel dramaatilisemaks.

Nii udune oli, et siili ei näinudki

Laineid püüdmas

Ega meil dušiga head lood polnud seal saarel,
pidi iga võimalust kasutama (seljas Paavo Nurmi T-särk)

Botanical Beach

Järgmiseks matkarajaks valisime Botanical nimelise rannasopi, mis oli kuulus oma kiviaukude poolest, kuhu tõusu ajal koguneb vesi ja kui mõõna ajal vesi taganeb, jääb vesi aukudesse ikka alles, mis tekitab hea elukeskkonna igasugu mereelukatele (krabid, merekarbid, kalakesed, korallid jne).

Nagu mainitud sai, on saare kuulsaim rahvuspark Pacific Rim rahvuspark, millest ühe osa moodustavad Juan de Fuca ja West Coast Trail/Läänekalda matkarajad, teise osa Broken islands ehk otsetõlkes Murtud saarte grupp ja kolmanda osa Long Beach ehk Pikk rand Tofino ja Ucluelet’i linnakeste vahel. Me väga kibelesime tegelikult sellele Läänekalda matkarajale, kuid kahjuks on see päris kallis lõbu ja nõuab pikka ettevalmistust (registreerimine $180 nägu + paadisõidud ja raja teisest otsast tagasisaamine). Rada läbitakse tavaliselt 5-7 päevaga, rajale peab end registreerima juba palju varem ning sinna ei pääse kuidagi autoga ligilähedalegi, et teha päevane või kahepäevane matk. Isegi, kui me oleksime üritanud raja lõpust, Port Renfrew’st minna päevasele matkale, siis oleksime pidanud maksma paadiretke eest, et raja algusse saada. Me kohtasime kahte sakslast, kes olid just rajalt tulnud. Nad olid põlvedeni mudased ning suht õnnetute nägudega. Ootasid bussi, mis neid tagasi Victoriasse viiks. Küsisime neilt matkaraja muljeid. Neil ei vedanud ilmaga kohe üldse – pärast esimest päeva oli kogu aeg vihma kraesse kallanud, nii et enamus rada nad lihtsalt üritasid kiiresti läbida, et kiiremini tagasi koju saada. Päris kurb, kui oled maksnud kogu ürituse eest päris kallist hinda ning lõppkokkuvõttes ei nautinud ka veel seda kogemust.

Öösiti otsisime autoga mõne mahajäetud teeraja, kuhu saime parkida ja mõnusalt oma suurele voodile kerra tõmmata. Üldiselt öökoha leidmisega probleeme ei tekkinud. Hirmus oli vaid see, et Kalle luges ühe matkaraja kemmergust infot kuugarite kohta (see info oli vaid meeste kemmergus, mitte naiste omas, kuid tundub, et ka põhjendatult), ja rääkis sellest mulle ka. Nimelt olevat Vancouver saarel kuugareid rohkem kui kuskil mujal maailmas. Prrr... Pärast seda nägin iga puu otsas ja iga põõsa taga mõnda vurrupaari, seda küll rohkem oma kujutlusvõimega. Aga ühel õhtul, kui hakkasime magama jääma ja ma veel korra väljas pidin käima, hakkas auto kõrval puu otsas üks kuugar näuguma-ulguma küll. Võite ainult arvata, kui kiiresti ma tagasi autos olin ja lootsin, et enne hommikut enam välja asja ei oleks.

Teel Duncani linnakese poole tegime peatuse hiiglasliku seedripuu juures, mille ümbermõõt oli 9 meetrit. Igati võimas mühakas. Järgmisel päeval nägime selliseid mühakaid muidugi rohkem, kui külastasime Cathedral Grove’i kahte pisikest matkarada. Natuke liiga piiratud rada ja liiga palju turiste võtsid veidi kohe müstilisust alla, mistõttu meeldis mulle isiklikult Juan de Fuca matkaraja mets rohkem, kuid ilus oli ka see peatus muidugi.

Cathedral Grove

Lammas all paremas nurgas

Üsna suur seeder

Me jägmiseks sihiks sai ülejäänud osa Pacific Rim rahvuspargist Tofino ja Ucuelet’i vahel. Olime kuulnud, et seal pidi eriti vinge loodus olema ja saare parimad rannad. Ilm oli küll päikeseline, kuid tuul oli päris jahe, mistõttu päris randa päevitama ei kutsunud. Tegime jalutuskäike Florencia rannale, vaatasime Bog matkarada, et võrrelda siinset soo ala Eesti kuulsate rabadega, jõudsime Radar Hill vaatepunkti, muidugi ka Long Beach’ile ja käisime ära ka Tofino linnakeses. Peab mainima, et selline „vau“ efekt jäi tulemata. Eriti suure pettumuse valmistas Tofino linnake (jääb veel kõrvale ka, nii et raiskasime sinnasõidule aega ja bensiini), Radar Hill vaatepunkt, kust mingit vaadet ei avane, kuna puud on ette kasvanud ja veidi mannetu oli ka Rainforest trail/matkarada. Ei oskagi öelda, kas Juan de Fuca’s oli kõik nii palju ägedam, või me lihtsalt ootasime midagi enamat. Ucluelet oli palju rohkem muljet avaldav – sealt avanes vaade Broken islands’itele ning tormilained peksid vastu majakat ümbritsevaid kivirahnusid. 

Florencia Beach

Sookoll

Täheke rannal

Schooner Cove

Vanast võrsub uus

Kauguses Broken Islands

Käime katuseid mööda

Üks väga muhe väikelinn nimega Coombs jäi samuti meie teele. Kõige kuulsamaks atraktsiooniks on sealsed kitsed, kes elavad ühe suurema poe katusel. Neil on seal söögipoolist ning tegemist piisavalt, kuna katus on kaetud muruga, mida keegi teine ei püga. Samast poest saime ka väga head musta leiba ja juustu ning Kalle ostis kauboi kaabu, millega kohalike südamesse paremini sulanduda.

Edasi suundusime juba põhjapoole Strathcona rahvusparki, mis on üsna mägine looduspark saare keskosas. Korrates ühe reisiraamatu mõtet, on tegemist justkui Rocky Mountains’ite mini versiooniga. Võtsime seal paar lühemat jalutusrada koskede juurde, nagu näiteks Lupin ja Lower Myra Falls, millest teine jättis kindlasti võimsama mulje ning ühe pikema matkaraja, nimega Flower Ridge Trail. Raja alguses nägime ühte vanemat härrasmeest kahe koeraga, mis innustas meid ikka seda rada võtma, kuna „see ei saa ju nii raske olla, kui juba mingi vanamees seda vallutama läheb“. Kuigi raja nimi lubab palju lilli, siis neid me seal ei näinud, küll aga ronisime enamuse rajast 45 kraadise või suurema nurga all aina üles mäe tipu poole. Neid kordi, kus me arvasime, et enam kõrgemale see rada ikka ei lähe, ilmselt ühe või isegi kahe käe sõrmedel kokku lugeda ei saa. Tegemist oli tõesti rämeda ronimisega! Ronisime aga nii kaua kuni lumi vastu tuli ning rada selle alla mattus (mis tegi peaaegu võimatuks rada ka leida). Selle peale arvasime et turvalisem on ilmselt hakata tagasi minema, kuna muidu ei leia ka ehk tagasiteed üles. Peale ühe ilusa vaatega koha seal metsa vahel väga vaadata ei olnud, rohkem oligi see väga hea trenni eest ning pigem enese proovilepanek. Raja kõrguste vahe oli jalamilt tippu 1400 meetrit, meie jõudsime ilmselt umbes 1200 meetri peale, mis on kahtlemata kõrgeim mäevallutus meie poolt. Samuti alahindasime tugevalt selle vanamehe sitkust!

Rännumehe saapad

Päris kenad vaated või mis?

Strathcona rahvuspargi kämpingu vaade hommikul

Terve saarel veedetud aja jooksul ööbisime vaid ühel ööl kämpingus ning sellegi eest ei pidanud maksma, kuna keegi ei tulnud meilt raha sisse nõudma, kuigi sealolevate siltide kohaselt pidi see juhtuma. Küll aga vedas meil väga naabrite valikuga, kuna sattusime juhuslikult ööbima kalastusklubi liikmete kõrvale. Üks neist tuli meiega juttu vestma ning jagas lahkelt meiega ka oma selleõhtust saaki kahe forelli näol, mis kohe vähese soolaga pannile lendasid.

Ripple Rock matkaraja lõpus

Viimaseks päevaks jätsime endale Ripple Rock matkaraja. Kivimoodustis (mis oli pinnuks silmas kauba- ja turistilaevadele, mis sealsete saarte vahelt läbi tahtsid sõita) ise lasti 1970ndatel õhku ning see plahvatus olevat siiamaani väidetavalt suurim inimese poolt tekitatud õhang, kui tuumapommid välja jätta. Rada pidi olema lihtne või keskmise raskusastmega, kuid ilmselt tingitud meie eelmise päeva mäevallutusest tundusid väiksemadki tõusunukid õsna pingutust nõudvad. Üsna raja algul näitas Kalle üles solidaarsust FC Reaali suhtes, jätkates traditsiooni, et vähemalt korra hooaja jooksul peab tema hüppeliiges ikka korralikult väljas käima.

Horne Lake'i koopad

Veel enne mandrile naasmist viskasime pilgu peale ka Horne Lake’i koobastele, kus saab kahes kitsas koopas ise ringi uidata. Esimest korda leidsid kasutust ka meie oranžid kiivrid, mis olid ostetud Edmontonist töötegemise eesmärgil.

Kokkuvõttes tundus saar rahuliku õhkkonnaga, kus on looduse poole pealt palju varieeruvust: vihmametsad, mäed, liivarannad ja palju matkaradasid. Näiteks on saarel ka Põhja-Ameerika kõrgeim kosk Della falls, mille juurde saamine on aga suhteliselt keeruline protseduur ning peaks võtma aega mitu päeva (meie seda kahjuks ei teinud). Usun, et saime selle nädalaga üsna hea ülevaate saare olustikust. Kindlasti oleks võinud mõnes kohas rohkem aega veeta (näiteks Juan de Fuca ja West Coast Trail), kuid nüüd on vähemalt põhjust kunagi tagasi tulla. Huvitav oli ka see, et näiteks bensiin on saarel märksa odavam kui Vancouveris – Vancouveris 146 senti liiter ja Vancouver saarel 128. Me muidugi lendasime sellega kohe orki, et mandril paagi täis võtsime ja lisakanistri takkapihta. Eks teie, kes te alles plaanite seda saart külastada, olete meist siis targemad...

Päikeseloojang Vancouver Island'il