Aafrikas kohal - hirmul on suured silmad

Tansaania pealinna Dar’i saabudes (Dar = Dar es Salaam) oli hinges kummalisel kombel pisut hirmu ja ärevust. Ikkagi uus riik, uus maailmajagu! Samuti meie esimene reis kolmanda maailma vaesesse riiki. Kuklas tiksumas kujutluspildid filmidest nähtud karmidest geto mustanahalistest ning Interneti reisiblogidest loetud jutud, kui ohtlik on Aafrika.

Lennult maha tulles algas pikk viisaprotsess, mis toimus väga kaootiliselt. Kuskil laua nurgal vedelesid blanketid, mis tuli täita (pastakas võiks endal käepärast olla) ning sellega tekkinud järjekorras seista. Kuna järjekord liigub mega aeglaselt, soovitaks esialgu seista järjekorda ja siis täita seal see blankett. Veidrad küsimused olid seal, nagu ikka – kuhu plaanid reisida ja kus on su esimene öömaja jne. Kui kindlaid plaane pole, on nõme neid vastuseid pastakast välja imeda.

Kuna viisaprotsess võttis aega oma tund või rohkem ning kell oli juba 4  või pool 5 öösel, kartsime, kas meile hostelist vastu tulla lubanud mehed on endiselt veel ootamas, kuid rõõm oli suur kohates kahte sõbralikku meest meile viipamas.

Varasematest reisikogemustest Türgis tekkisid mõtteisse küsimused, et kas nad viivad meid ikka hostelisse? Kas nad küsivad hiljem rohkem raha, kui kokku oli lepitud? Peab tunnistama, et see väike hirmu hiireke puges kiiresti urgu ning temast paistsid vaid nina koos vurrudega, sest kõik segased tunded segunesid õnnejoobumusega, kui istusime kulunud auto tagaistmel, näkku paiskumas kuum tuuleiil lahtisest aknast, mis segunes kergete vihmapiiskadega. Enamus mureküsimusi kadus ja asendus võõra kultuuri jälgimisega. Auklikud kitsad tänavad ja üllatavalt palju sebimist! Teeääred kubisesid inimestest, kes olid kuhugi teel, tegid süüa, istusid oma poe-urgastes, ületasid teed kust iganes vaja oli ja seda tihti tirides enda järel käru või lapsi. See kõik poleks nii üllatav olnud, kui see poleks toimunud pilkases pimeduses, ainult autotulede sähvides. Tänavavalgustus on Tansaanias haruldane asi, mis teeb öise linnapildi kuidagi eriti võõraks.

Hostelisse (Dar’s Backpackers) jõudsime kenasti u tunniga ja rohkem kui kokkulepitud 20 dollarit ei küsitud ka. Hostel ise ei olnud küll suuremat sorti asi, vist üks hullemaid, kus oleme olnud (Kosovo hostel välja arvatud, seda ikka ei trumpa miski üle). Akna ees ei olnud klaasigi vaid metallist tihe võrk ja katkine kulunud must kardin. Voodi kohal rippus putukavõrk, samuti katkine ja must. Aga väsimus oli suur ja kuigi oli meeletult palav ning niiske ja hirm sääskede ees oli ka, saime ikkagi magatud oma esimese kuuma pooliku öö Aafrika pinnal.

Sääsevõrk meie voodi kohal

Hommikul avastasime, et sooja vett ei ole. Õnneks oli öine palavus teinud meie küpsetamisega korraliku töö ning saime isegi külma veega hakkama. Kiiruga ei tulnud pähegi, et tõenäoliselt ei ole hea mõte kraaniveega isegi hambaid pesta... Olime selle kohta ju lugenud küll, kuid harjumusi on raske muuta. Nojah, esimene eksimus siis tehtud, eks näis, mis juhtub. Pakutud hommiku teedki ei julgenud enam juua – kuidas saab olla kindel, et see on ikkagi läbi keedetud? Äkki lihtsalt tegid õrnalt soojaks... Kalle ikka jõi, ma võtsin lonksu või paar.

Aga hommikusöögi laua all oli kass, kes ootas kassipoegi. Väga kodune tunne ja lihtne olemine. Pisut pime tundus ainult kõik, sest akende ees hoiti kardinaid – päike tähendab ju ka automaatselt kuumust. Lõpuks, kui hostelist välja astusime, olime pauguga pimedad! Selline ere päike lööb ikka eestlase pikali! Me polnud üldse, ka seda mitte-eredat päikest näinud ju juba kuid! Tormasime päikseprillide järgi ning samal ajal küsisime, kus saaksime kuskil lähedal raha vahetada. Ja otsemaid oli väike hiirepoiss kohe vupsti urust uuesti väljas, suurte silmadega kõike enda ümber kahtlustamas. Kahtlustamas hosteli omanikku, kas ta juhatab meid ikka rahavahetuspunkti või see muldtee puulogudike vahel on meie kõrvalteele juhatamine röövimise eesmärgil, kas rahavahetuspunktis antakse ikka õigesti raha tagasi jne. Kõik läks õnneks ilusti ja hirmu suured silmad muutusid tagasi naeratavateks kurrusilmadeks.

Rand teel kesklinna

Prügimäed rannaliival

Meie plaan oli jalutada hostelist kesklinna. Teadsime, et see on pikk maa (u 1,5h), kuid me oleme vanad jalutusfännid. Parim viis linnaga tutvumiseks on jalutada. Kõik olekski hästi läinud, kui mu suur sooja-armastus ei oleks mind alt vedanud. Luigevalgete jalgade otsa, mis olid kuid talvesaapaid ja villaseid sokke kandnud, olin otsustanud panna plätud. Esimese kümne meetri peale kattusid mu jalad muldtee läbimise ja higistamise koosmõjul villidega. Päike oli täielikult seniidis ning tutvustas meile oma kõige õelamaid omadusi, tänu millele olime grillitud minutitega. Hotelli omaniku soovitused ja keelitused, et me ikkagi ei läheks jala hakkasid vaikselt meenuma ning isegi loogilised tunduma. Aga kõigeks selleks oli juba hilja. Jalad olid villis, kuumarabandus poolel teel ning me ise kesklinna ka poolel teel, seega tuli selg sirgu lüüa, valu alla neelata ning teekonda jätkata. Esimesest ettejuhtuvast poest oli plaan plaastrid osta ja pudelivett. Vee leidmisega raskusi ei olnud, küll aga plaastrite leidmisega. Lõpuks juhendamise peale me need leidsime. Nii naljakas kui see ka polnud – neid müüdi ühekaupa!! Pakend oli lahti tehtud ja hind oli eraldi iga plaastritüki kohta. Mega kallid ka, mis tuletas meelde, et igasugused farmaatsiatooted pididki kallid olema. Ma lihtsalt ei arvanud, et nii lihtsad asjad, nagu plaastrid ka haruldus siinmail on. Õnneks hostelis oli meil neid endalgi, Eestist kaasa võetud, lihtsalt suurest soovist kiirelt välja päikese kätte saada pani kõik olulised asjad unustama.

Kohe, kui nägime vähegi esinduslikumat kohvikut (Rhapsody), hüppasime sinna sisse ja tellisime külmad mahlad ja õlled. Taaskord tegin vea – ütlesin jah jääkubikutele!!! Ajule tundus võimatu keelduda millestki külmast. Alles siis, kui mahl lauda tuli, tuli meelde, et see polnud hea idee. Kohvikus oli imeline konditsioneer, mistõttu kohe kuidagi ei tahtnud sealt enam väljuda, kuigi lõpuks seda ikka tegime. Nii kummaline, kui see ka polnud, ei juhtunudki minuga peale jääkuubikute söömist õnneks midagi erilist. Vist oli keha veel tugev, äsja Euroopast tulnud kodu-baktereid täis.

Rhapsody kohvikus kohalikke õllesid proovimas

Ostsime tänavalt kohaliku pistiku 3$ eest ning jalutasime ka Kariakoo turule. Seda turgu peetakse väga värvikaks kultuurielamuseks ning üldiselt soovitatakse sinna minna isegi koos kohaliku „giidiga“. Me siiski ei hakanud 5$ eest hotesteliomaniku giiditeenust võtma, mitte, et see liiga kallis oleks, kuid pigem naudime omas tempos liikumist ja vaatamist. Veidi värinaga läksime sinna turule, kartsin oma uue fotoka pärast ning noh, kes see ikka tahab esimesel päeval kohe röövitud saada (või üldse). Isu näha aga kuulsat turuhoonet oli suur ning seetõttu me pisut kiirustades sealsetel turutänavatel liiklesime. Väga põnev koht ikka! Oleks olnud vaid julgust rohkem klõpsida! Kui fotokat kasutasin, siis kiirelt ning panin peale pildistamist kohe kotti tagasi. Hirm ei olnud ainult fotoka kaotamise ees, vaid ka pildistamise enda ees. Olin lugenud, et Tansaanias on kohalike pildistamine suht tabu ning tajusin seda ka kohapeal. Kohe olid kurjad pilgud, kui keegi tundis, et jääb pildile. Naljakas seik ootas meid ees turuhoonesse siseneda püüdes. Uksel oli kaks mundris valvurit, kes siis üldpildil silma peal hoidsid. Kui me hakkasime hoonesse sisenema, soovisid nad meie kotid läbi vaadata, mis oli ülimalt veider, sest kedagi teist ei kontrollitud!! Näitasin siis, et mul on kotis ainult fotokas ja muud midagi. Lasti ilusti sisse minna ja esimese asjana nägime putkat, kus müüdi suuri matšeetesid! Mismõttes? Milleks mul peaks olema vaja terariista sinna sisse sokutada, kui saan mõõga haarata ukse kõrval asuvast punutud korvist?

Kariakoo turu kaootilised leti-uberikud

Kariakoo turuhoone ümbruse tänavad

Turg oli täis imelisi puu-, köögi- ja juurvilju! El paradiso! Paljusid ei tundnudki, mis tegi kõik veel põnevamaks. Ühte mangot ostes, öeldi meile kohalikus mõistes krõbedavõitu hind. Proovisime küll kaubelda, kuid müüja keeldus alla andmast. Ei viitsinud enam mujalt ka otsida ja ostsime ära. Pärast ostu sooritamist ja mõned meetrid kaugemal nägime, kuidas müüja teise müüjaga „high five“ viskas. Jep, hea päev oli tal. Aga meil ka, sest see hind oli võrreldes Eesti poehindadega siiski ka meile igati soodne.

Oma katkiste jalgadega ei olnud aga enam üldse isu hostelisse tagasi kõndida ja seetõttu otsustasime katsetada õnne kohaliku ühistranspordiga, mida nemad kutsuvad metro’ks. Tegelikult oli see buss nr 3. Lihtsalt selline suurem buss ja tegi lihtsalt vähem peatusi. Väiksemad bussid olid meile kohe alguses silma jäänud ja nendesse ei kibelenud me kohe üldse mitte. Need olid samasugused, nagu meil kunagi siin Eestis olid kollased väiksed maakonna-bussid ja jubedalt inimesi täis topitud. Tappev palavus, higised inimesed litsutud üksteise vastu ning ilmselgelt oleksime olnud tähelepanu keskpunktis, kuna olime ainukesed valged. Metro pilet maksis midagi u 65 senti, seega kallis see küll ei olnud. Istuma just ei saanud, kuid ruumiga oli parem, kui minibussides.

Juba enne, kui hostelist linna liikuma hakkasime, rääkis meile hosteli omanik, et kui tahame safarile minna, siis nende kaudu saab väga hea diili. Andku me ainult teada ja tema orgunnib kõik ise. Ma olin väga skeptiline selle jutu suhtes, sest noh, ma ei tea, me ei ole siiani väga nii reisinud, et kohapeal kellegagi võõra inimesega selliseid suuremat sorti äriasju ajada tuleks. Olin õnneks netist uurinud enne, mis need safarid endast kujutavad ja mis on pakettide hinnad erinevatel pakkujatel. Viisin Eestis end kurssi, mis rahvuspargid võiksid olla meie vaatamisnimekirjas ning kuuldes hosteli omanikult, et need kõik on seal sees, tundus pakutud hind väga hea! Pisut kauplemist juurde ja hind muidugi läks veel paremaks.  Mis takistas kohe hommikul diili tegemast, oli puhas umbusk. Meil polnud kogemusi tumedanahalistega, me ei tundnud nende rahvust ja nende kombeid. Kuivõrd usaldusväärsed nad on?

Kui aga kesklinnast tagasi jõudsime hostelisse, mõtlesime veel sellele tõsisemalt ja otsustasime maha istuda ning kõik uuesti temaga läbi rääkida. Kokkuleppeks jäi 1800$ meile kahepeale korralik safari tuur (Game drive, nagu nad seda kutsuvad) ja lisaks kauplesime transpordi Arushasse, öömaja seal ja transpordid ka bussijaamade-hostelite vahel. Õnneks oli tal mingisugune paber-blankett prinditud, kuhu said rahvusparkide nimed peale kirjutatud, ööde arvud ja summa. Ja allkirjad, nii tema kui meie. Kuid noh, suurt kindlust see paber ikkagi ei süstinud. Tundus kuidagi veider, ebaloomulik, niimoodi põlve otsas suuri rahasummasid vahetada, kuid olime käed löönud ja pidime usaldama.  Olime avatud kõigele, mis tuleb. Olime ju reisil!!!!

Veel enne magamaminekut läks Kalle lähedalasuvale turule, et homseks bussisõiduks igaks juhuks puuvilju ja vett juurde hankida. Tagasi tuli ta mingite kollaste nässakate asjadega, millest meil kummalgi aimugi polnud, millega tegu. Kalle naeris, et müüja oli veel seal neid käes hüpitanud ning kõige nässimad välja valinud tema jaoks.