Bussiratastel tuhisedes läbi Tansaania

Hommikul laabus kõik hästi – mul oli sigahea meel, et keegi teadis, kuhu sõita, mis kellaks ja tegeles meie piletitega. Meil oli vabadus jälgida, nautida, osaleda. Bussifirma oli hea – Kilimanjaro Express ning buss tundus igati mugav. Kõige olulisem – konditsioneeriga. Pisut kõhklusi tekitas moment, kus meie seljakotid pandi eraldi bussi pakiruumi, teise kohta kui teiste omad. Täiesti teisele poole bussi kohe. Pakiruumid muidugi lukku ei käinud, igaüks võis neid avada, mistõttu üritasime oma kottidel aeg-ajalt silma peal hoida, kuigi see oli suht võimatu. Hiljem saime aru, et see oli ikkagi väga hea, et meie kotid jäid bussi teise külje peale ning pandi eraldi, sest kui buss väikelinnades peatusi tegi, tekkis bussi ümber korralik segadus – kes tiris oma kotte välja, kes toppis uusi juurde. Müüjad askeldasid akende all ja proovisid lugeda su silmist, kas soovid puuvilja, küpsiseid, pähkleid või juua ning taksojuhid ootasid nagu kullid tibupoegi, kes bussiga saabusid. 

„Kullike, miks su tiivad nii suured on?“ 

„No, et sind ikka kaugemale hotelli viia, tibuke!“ 

„Aga kullike, miks su küünised nii suured on?“

...

Mina Kallega bussis, ainsad teised valgenahalised me taga piilumas

Passioni viljad ehk granadill - maitsvad ja lihtsad süüa reisil

Peab tunnistama, et pikk bussireis tundus mulle olevat õige asi õigel ajal, kuna eelmisest päevast olid jalad villised ning katki ja kõndimine oli väga valus ükskõik mis jalanõudega. Imemugavad plätud, mis olin Kanadast soetanud ja millega olin terve sealse suve ning Eesti suved hakkama saanud, lendasid koti põhja. Välja sai kougitud haavu parandav salv, millega terve bussireisi punaseid valusaid nahata ville parandasin.

Tansaania maastik kohalike elumajadega

Sõit ise oli väga meeldiv. Tehti peatusi piisavalt, et vetsus käia ja snäkke osta. Vetsud polnud küll suuremat sorti asi. Augud maas ja rõvedalt mustad. Keegi üritas käsi pesta ning kogu vesi langes põrandale – selgus, et kraanikausi all toru ei olnudki!!! Üks pikem lõunapausi peatus oli ka. Tee äärde on ehitatud korralik suur teenindusjaam, kust sai sooja kiirtoitu tellida või enda kaasavõetud asju nosida. Vetsud olid seal ka korralikud. Meil oli turult ostetud imelisi avokaadosid ja neid pruune kripsus puuvilju, mis Kalle ostis, seega eraldi miskit ei tellinud. Need pruunid nässid osutusid passioni viljadeks (granadill) ning olid imemaitsvad! Nässakamad olid hoopis magusamad ja küpsemad. Oma sööki nosides oli hea rahulikult teisi kõrvalt vaadata, kui nad söögijärjekorras ootasid. Oli selge, et see bussifirma oli mõeldud rikkamatele kohalikele, igaüks seda endale lubada ei saa kohe kindlasti. Peale meie oli bussis vaid üks valge paar veel, kellega tundsime vaimset sidet ja ühtekuuluvustunnet, ülejäänud olid kõik tumedanahalised. Bussis mängis mp3 list, millest tuli vanakooli popplaule. Muusika oli vali ja aeg-ajalt ka katkendlik. Teine list, mis oli valikus, oli kohalik gospli muusika. Ja neid kahte lusti siis kedrati kordamööda. Naljakas oli see, et kui kodus hiljem nägime reisisaadet Kilimanjarole ronijatest, siis tundsime ära sama ülbe olekuga naissoost bussiteenindaja ja ka lood, mida taustaks kuulda oli. Ilmselgelt kuuluvad need kaks muusikalisti selle bussifirmaga kokku ning moodustavad ühesuguse elamuse paljudele turistidele. Tasuta pakuti jooke ja snäkke. Bussis oli ka wc. Jookidest avastasime ka meie reisi edaspidise lemmik karastusjoogi – ingveri-koola.

Paremal järjel kohalikud kannavad käsitsi õmmeldud kirjusid riideid

Lugesime oma kaasavõetud reisiraamatut Tansaania kohta ja õppisime seda maad tundma nii teoorias kui praktikas. Ootasin maastikuvaateid, külasid, mööduvaid inimesi ja kõike seda sai rahulikult jälgida distantsilt. Ka pildistamine tundus turvalisem klaasi tagant, kuigi jah, pildid oleks palju professionaalsemad ja selgemad jäänud autoga peatusi tehes.

Külapoed ja elamised

Jäi mulje, et enamus külaelu toimubki teede ääres. Tee ääres saab kaubelda ning jälgida möödatuhisevaid autosid. Paljud poed on ilma katuseta, asjad on lihtsalt tänava äärde laiali tassitud. Näiteks nägime niimoodi mitmeid mööblipoode – nii puidust kui ka pehmemööbel olid ilma varikatuseta. Kui ei ole vihmahooaeg, kuidas see siis vastu peab?

Voodi pood Tansaania moodi

Peamine viis asjade transportimiseks oli ikka pea peal

Koolimaju nägime ka. Alati ühendas neid see, et lapsi oli tohutult palju ja katusega hooneid vähe. Ei tundunud loogiline, et kõik need lapsed hoonetesse ära mahuksid. Mitte, et mul oleks väljas õppimise vastu midagi, kuid väljas ei olnud ju mingeid vahendeid. Harva tokkidest kokku klopsitud lauad ja pingid, millel ei ole võimalik isegi kirjutada. Ja taaskord – vihmahooaeg oli kohe-kohe algamas…

Koolimaja

Arushasse jõudma hakates tekkis taaskord ärevus. Keegi pidi meile vastu tulema ja meid hotelli viima. Kuidas me ta leiame? Kas ta ikka tuleb või pandi meid lihtsalt bussile ja saadeti eest ära, raha rahulikult oma taskusse pannes? Lisaks kõigele, buss hilines tunduvalt. No, kui sa oled valge mustanahaliste bussis, siis muidugi on rumal muretseda, kas sind ära tuntakse, seega see kartus kadus situatsiooni mõistes. Õnneks oli inimene meil vastas ja see oli hea tunne, kuna hakata pimedas isepäi orienteeruma ei tundunud üldse ahvatlev. Kari raisakotkaid ka kannul – igaüks tahab sulle transporti või majutust või safarit müüa. Imeliselt hea oli öelda, meil on olemas nii taksojuht kui ka safarituur, tänud!

Öömaja oli meil Budget Inn Hotell, mis nägi meie eelmise öömajaga võrreldes väga hea välja. Hotelli esimesel korrusel oli söögikoht ning toas oli isegi ventilaator. Hotell oli küll väga tühi ja tihti olimegi ainukesed sealses söögikohas, kuid see ei häirinud meid üldse. Meie Eestist kaasa tulnud muretsemise tase hakkas langema, puhkuse meeleolud kasvasid ning muretum meel ja usaldustunne kasvasid.