Kalle ja 7

5.11.08 – maagilised numbrid, mis muutsid me hostelitoa päevapealt lärmakast peourkast ülirahulikuks lounge’ks. 4 põhiässa, kes armastasid öö läbi saksakeelsete roppustega me toa kajama panna liikusid „rahulikumat“ kohta otsides kõrvalhostelisse. Meile see sobib, sest nende lahkumine tegi meid koheselt toa vanimateks ja enimkogenumateks põhielanikeks. Jäi vähe puudu, et oleksime lükanud kõik teised narid ühte nurka, enda nari asetanud keset tuba akende lähedusse ja teinud uustulnukatele näo, et nii on see alati olnud ja jääb ka. Päris lahku me oma vanadest toakaaslastest veel ei läinud – kokku sai lepitud, et teeme koos veel paar korralikku joomingut ning Ricardo meeleheaks lubasime nende poole jooma minnes ka vesipiibu kaasa võtta.

Senistest toakaaslastest on meile jäänud siiski veel 2 saksa chikki, kellest üks õppis mu nime võimalikult kiirest ära (kuna tahtis mu iPodi laenata ja mussi tõmmata endale) ja hakkas seda kui parasiitsõna iga 15 min järel kasutama. Nasaalhäälega nagu Nanny huilgas ta pidevalt üle toa „Elllliiii...!“, kui iPodiga midagi teha ei osanud.

Kalle rõõmuks ilmus öö jooksul veel 2 veidi vanemat neidu meie ihaldatud lounge’i. Nüüd elab siis Kalle ametlikult koos 7 naisega ühes toas :P

Jah, see et oleme juba 13 päeva Sydneys olnud, paistab igati me näost, olekust ja enesekindlusest. Kalle käest on tänaval juba teed küsitud, pizzakoha kokk lehvitab ja tervitab meid möödudes naerusui ning loomulikult oleme tuntust kogunud ka juba erinevates Bottle Shoppides. Eriti ühes me lemmikus, kus müüja mäletab imehästi, et oleme „need eestlased“, kes leiutasid Skype’ ja kes elavad ilusal maal. Lubas meile külla tulla. Peale Slovakkia külastamist. Sydney imetillukestest mõõtmetest annab aga märku see, kuidas me Priiduga tänaval kokku põrkasime, olles eelnevalt telefonis rääkinud, et võiks õhtul kohtuda, aga ajast ja kohast polnud juttugi.

Mõnel päeval oleme olnud ka päris asjalikud. Külastatud on juba esimesi tööbüroosid ja tehtud vajalikke telefonikõnesid. Sisenedes Infront büroosse, tipsis meile vastu kõrgetes kontsades neiu, kes mind pika pilguga silmitsedes küsis sõna otsese mõttes, et mida ma siit otsin? Naistele pole neil midagi pakkuda ja tõmmaku ma parem kähku uttu. Kalle poole vaatas juba palju sõbralikuma pilguga ja meelalt naeratades ütles, et tulgu Kalle järgmine päev CV ja passi ja muude vidinatega tagasi. Urr...

Paar ringsõitu sai tehtud ka Sydney monorailiga. Igati vinge asi! Olin ainult kuulnud ja mõnelt pildilt varem sellist asja näinud. Koolis on ka sellest juttu olnud ja isegi mõned ideed selle Tallinnasse planeerimisest on kõne alla tulnud teatud tundides. Seekord oli mul võimalus ühe pileti monorail ise ära proovida ja tiirutada sellega mööda linna kasvõi hommikust õhtuni välja. Kalle tirisin kaasa taaskord otse loomulikult :P Kaks korralikku tiiru tegime monorailiga. Meenutas lahjat varianti Ameerika mägedest.

„Kui kõht on tühi, tuleb ikka kindla peale välja minna“

Jõime rahulikult meie jaoks äsjaavastatud trepil veini ja sõime pitsat alkoholitarbimist keelava sildi all, kui samast trepist sammus alla veidi räsitud ilmel ligi 40-aastane daam, kes küsis, et kas me ikka teame, kus me oleme. Meie hämmastunud silmi nähes väitis ta, et paikneme heroiini süstivate narkarite trepil, mida kinnitas ka samal hetkel trepist üles läinud ülikonnas mees. Tänasime lahkelt kena „neidu“ ning jõime/sõime edasi. Millegipärast tuleb selle peale meelde kohe sketš Kreisiraadiost: „Kõndisin rahulikult tänaval... ja kell läks katki!“

Kui narkotrepilt tagasi „koju“ jõudsime, mõtlesime, et oleks viimane aeg KODUst kaasavõetud vesipiip välja võtta. Kui mõtlesime, et see võiks mõjuda meie toakaaslaste seas trumpässana, siis tegelikult oli tegemist hoopis jokkeriga ja kõik ülejäänud loobusid oma kaartidest ja läksid meie mänguga kaasa. Ricardo küsis isegi, et palju ta maksma peab, et saaks meiega seda mõnu jagada. Kavalate äriinimestena lasime kõigil esimesel korral ikka piipu tasuta proovida. Selleks ajaks kui kõik teised hakkasid välja minema, olime meie aga liialt väsinud ning jäime pigem puhkama.

HALLOWEEN!!!
Kõrvitsapüha hommikuks oli meil mõlemal pea parajalt kõrvitsaseemneid täis ning intensiivne mõttetegu oleks olnud ilmselge liialdus. Seega möödus halloween meie jaoks ülimalt rahulikult, erinevalt vist kõikidest teistest Sydney kodanikest, kelledest me ikka väga paljusid nägime üles- või alariietatuna Kuningate Ristteel jalutades. Kuulnud räägitavat, et kõige populaarsem kostüüm pidavat olema Jokeri oma, siis võime kinnitada, et seda liialt just ei täheldanud. Tundub, et siinses kultuuris on see püha ikka väga au sees.

Ühel heal päeval leidis aset telefonivestlus, mida üldjuhul kohtab ainult halbades komöödiaseriaalides (mida ma „Hostelist“ kindlasti teha ei taha) ja seda kuuldes mõtled, et sellised kõned ei saa lihtsalt reaalselt olemas olla, aga näed Boomerang Backpackers hostelitoas nr 15 on kõik võimalik. Igaks juhuks peame märkima, et me kuulsime vestlusest loomulikult ainult toakaaslase Steffi poolset kõnet, mille ka kohe Teieni toon. Ülejäänu peate ise juurde mõtlema. Seda vestlust saatis muidugi Ele pidev naer, mis oli minu kui kombeka noormehe arvates ääääärmiselt ebaviisakas. (vahem2rkus: ja-jah, ise itsitas ka kaasa! Kalle jutt on nagu hülge loba ;) )

Steffi (nimi muudetud):
„Hi! How are you???“ (paus)
„Oh, I feel very sick...“ ... (paus)
„Fit? Noo, not fit, sick. I feel very sick!“ ... (paus)
„I’m in the hostel at the moment“ ... (paus)
„Noo, I’m not in the hospital, in the hostel“

Vahepeal oleme jõudnud juba ka Sydney Toweri vaateplatvormile, mis on Sydney kõige kõrgem ehitis ja kust avanes õhtuhämaruses vägagi suurepärane vaade tuledes suurlinnale 360 kraadi ulatuses. Kahjuks pildid seda vaadet täies mahus kindlasti edasi ei anna, aga midagi ehk ikka. Kuigi meil oli juba eelnevalt pilet lunastatud, siis seda ei küsinud meie käest keegi ning kavatseme kindlasti ka päevavalges tagasi jõuda. Oleme ka kõigile teistele siinsetele tuttavatele reklaaminud, et torni saab tasuta. :P

Pärast üht täiesti unetut ööd nägime sadamas ringi tuiates, kuidas Viplalast tuntud tinistajad mööda Harbour Bridge’i usinalt ringi sebisid, seega nagu aru võite saada, siis on meil elu siin nagu muinasjutus.