5.11.08 – maagilised numbrid, mis muutsid me hostelitoa päevapealt lärmakast peourkast ülirahulikuks lounge’ks. 4 põhiässa, kes armastasid öö läbi saksakeelsete roppustega me toa kajama panna liikusid „rahulikumat“ kohta otsides kõrvalhostelisse. Meile see sobib, sest nende lahkumine tegi meid koheselt toa vanimateks ja enimkogenumateks põhielanikeks. Jäi vähe puudu, et oleksime lükanud kõik teised narid ühte nurka, enda nari asetanud keset tuba akende lähedusse ja teinud uustulnukatele näo, et nii on see alati olnud ja jääb ka. Päris lahku me oma vanadest toakaaslastest veel ei läinud – kokku sai lepitud, et teeme koos veel paar korralikku joomingut ning Ricardo meeleheaks lubasime nende poole jooma minnes ka vesipiibu kaasa võtta.
Senistest toakaaslastest on meile jäänud siiski veel 2 saksa chikki, kellest üks õppis mu nime võimalikult kiirest ära (kuna tahtis mu iPodi laenata ja mussi tõmmata endale) ja hakkas seda kui parasiitsõna iga 15 min järel kasutama. Nasaalhäälega nagu Nanny huilgas ta pidevalt üle toa „Elllliiii...!“, kui iPodiga midagi teha ei osanud.
Kalle rõõmuks ilmus öö jooksul veel 2 veidi vanemat neidu meie ihaldatud lounge’i. Nüüd elab siis Kalle ametlikult koos 7 naisega ühes toas :P
Jah, see et oleme juba 13 päeva Sydneys olnud, paistab igati me näost, olekust ja enesekindlusest. Kalle käest on tänaval juba teed küsitud, pizzakoha kokk lehvitab ja tervitab meid möödudes naerusui ning loomulikult oleme tuntust kogunud ka juba erinevates Bottle Shoppides. Eriti ühes me lemmikus, kus müüja mäletab imehästi, et oleme „need eestlased“, kes leiutasid Skype’ ja kes elavad ilusal maal. Lubas meile külla tulla. Peale Slovakkia külastamist. Sydney imetillukestest mõõtmetest annab aga märku see, kuidas me Priiduga tänaval kokku põrkasime, olles eelnevalt telefonis rääkinud, et võiks õhtul kohtuda, aga ajast ja kohast polnud juttugi.
Mõnel päeval oleme olnud ka päris asjalikud. Külastatud on juba esimesi tööbüroosid ja tehtud vajalikke telefonikõnesid. Sisenedes Infront büroosse, tipsis meile vastu kõrgetes kontsades neiu, kes mind pika pilguga silmitsedes küsis sõna otsese mõttes, et mida ma siit otsin? Naistele pole neil midagi pakkuda ja tõmmaku ma parem kähku uttu. Kalle poole vaatas juba palju sõbralikuma pilguga ja meelalt naeratades ütles, et tulgu Kalle järgmine päev CV ja passi ja muude vidinatega tagasi. Urr...
Paar ringsõitu sai tehtud ka Sydney monorailiga. Igati vinge asi! Olin ainult kuulnud ja mõnelt pildilt varem sellist asja näinud. Koolis on ka sellest juttu olnud ja isegi mõned ideed selle Tallinnasse planeerimisest on kõne alla tulnud teatud tundides. Seekord oli mul võimalus ühe pileti monorail ise ära proovida ja tiirutada sellega mööda linna kasvõi hommikust õhtuni välja. Kalle tirisin kaasa taaskord otse loomulikult :P Kaks korralikku tiiru tegime monorailiga. Meenutas lahjat varianti Ameerika mägedest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar