Wicked!

Plaan, mis sai tehtud koos Dagny ja ta kihlatuga, sai ilusti ka ellu viidud – käisime Banff’i rahvsupargis ning valisime seal ühe matkaraja, mis oleks selline paras ühe päevaga läbitav. Valikuks osutus Johnston Canyon/Kanjon, kus Dagny, Stefan ja nende taanlasest sõber olid küll juba korduvalt käinud, kuid kuna neile meeldis see matkarada ka väga, olid nad iga kell nõus seda uuesti läbima.

Üks kõrgemaid koski Johnston kanjonis

Rada vonkleb kanjoni põhjast tippu

Esimesed 2.7 km olid kõige ilusamad – sai kõndida kanjoni serval ja samas läks rada ka vahepeal kanjoni põhja. Kanjonis olid nii mõnedki kosed ja üks suuremat sorti koobas ka, vahelduv rada ning väga ilusad vaated. Veidike meenutas see kanjon Jasper rahvuspargis nähtud Maligne kanjonit, kuid Maligne kanjoni tegi ägedamaks see, et see võis kohati olla palju sügavam kui Johnston kanjon. Mõlemad on tõesti ilusad kohad ning väärt külastuskäiku kindlasti.

Lumine rada metsavahel

Üks helesinine tindipott

Me aga otsustasime kõndida kaugemale, kui tavalised turistid ning rühkida edasi mäest üles oma 3 km veel, et jõuda mägilagendikule. Rada ise ei olnudki nii vinge, kuna läks enamasti läbi metsa, kuid lõppsihtpunktis oli küll ilus. Tindipottideks kutsutavad allikad mäetippude vahel sillerdasid päikese käes ning sealsed sillad pakkusid veidikene puhkust juba väsinud jalgadele. Kokkuvõttes oli see igati tore matkarada, mis sest, et vahel oli päris raske endiselt lumega kaetud rajal ülesmäge vantsida, kuid enesetunne päeva lõpuks oli ülihea – värske õhk ning kaunid vaated mõjusid joovastavalt. Kellel ajaga kitsi, siis arvatavasti soovitaksin jääda esimese 2.7 km juurde, sest enamus kauneid kohti näeb sellel rajal ära küll.

Väike snäkipaus mägede vahel

Meie matkaraja lõpp-punkt

Vahepeal oleme Kallega ka hostelit vahetanud. Mitte, et meile eelmine hostel HI-Calgary City Centre ei oleks meeldinud, kuid teine hostel pakkus päris häid soodustusi, mis meile mokka mööda olid. Lisaks sellele, et neil on tasuta pesupesemise võimalus ja tasuta parkla maja ees, on neil ka nädalapakkumine (maksad 6 päeva saad ühe lisaks tasuta) ning nad tegid meist ühele ka poole hinnaga, kuna me Kallega kasutame kahepeale vaid ühte voodit, mitte kahte eraldi voodit. Mis saab meil selle vastu olla? :P

Hostel ise on igati Wicked, nii nagu selle nimigi ütleb. Hosteliomanik on kõva peopidaja ning iga õhtu võib all ühistoas leida kedagi, kes tahaks pidu panna. Õnneks ülesse korrusele allkorruse pidupidamine ei kosta. Me Kallega näitame küll eestlasi väga tagasihoidlikus võtmes ning välja arvatud eilne õhtu, kus sai rahvaga koos ühes kohalikus klubis-pubis käidud, ei ole pidupidamisest eriti osa võtnud.

Banffi linnas

Tagasiteel Calgary'sse

Alustasime oma kodulehel ka hostelite võrdlemist-hindamist. Loomulikult hindame siis ikka neid hosteleid, kus me Kallega viibinud oleme, seega kui kedagi huvitab, leiab mõningaid pilte ja meie subjektiivset arvamust kõrvalmenüü lingilt Hostelite võrdlus.

Igasugused omapoolsed kommentaarid on igati oodatud, juhul kui mõnele hostelile oleme liiga kriitiliselt lähenenud või siis vastupidi.

Pärast autoostu ei ole me eriti oma autost midagi rääkinud. Noh, niipalju uudiseid on, et kuna mehaaniku inspektsioon näitas, et pidurid tuleks välja vahetada ning ka esirehvid olid liiga ära kulunud, siis Calgarys uurisime odavamaid võimalusi need vead ära likvideerida. Põhjuseks ei olnuki niivõrd see, et pidurid oleksid tundunud kehvad (kuigi nad vilistasid küll veidi kahtlaselt), vaid pigem see, et kindlustusest anti meile teada, et me peame seda tegema. Mis seal ikka, eks see on ju pigem meile endile kasulik, kui kindlustusele. Tuli välja, et üks odavamaid kohti, kus autoremonti teha, on Canadian Tire pood. Uute piduritega on nüüd meil endil ka veidi kindlam tunne uuesti teele asuda Vancouveri poole.

Kohalikud kuulsused

Calgary’sse jõudes selgus, et nädalavahetusel toimub siin ComicExpo, mistõttu on hostelikohtade saamine raskendatud. Me proovisime esimesena Hi-Calgary hostelit, kus nad majutasid meid ühistoa hinnaga alla keldrisse töötajate ruumi, mis meeldis meile väga, kuna olemine oli seal justkui privaat-toas. Hostel ise on ka väga hea, suuri miinuseid ei leidnud, kuid meie jaoks üsna ebameeldiv oli, et nad ei paku tasuta parkimist. Hostelis kohtusime juhuslikult 3 eestlasega, kes tundsid meid ära meie blogi järgi! Hea, et blogist on ka mingit kasu peale mälestuste üleskirjutamise. Eestlastega sai õhtuti piljardit toksitud, mis on täiesti tasuta lõbu selles hostelis, kuigi pidime möönma, et nad kurivaimud olid selle mängu päris käppa saanud juba ning me rõhusime rohkem õnnele.

HI-Calgary's õnne proovimas

Calgary linn jättis kohe alguses igati sümpaatse mulje. Me olime küll kuulnud juba varem, enne Edmontoni minekut, et Calgary pidi lahedam olema, kuid ma ei arvanud, et erinevus kahe linna vahel nii suur võib olla! Edmontoni linnaplaneering on kuidagi kuiv ja igav, miski väga ei sobi kokku ning selliseid inimsõbralikke kohti on väga vähe, mis on vastupidine Calgary’le. Calgary on seni jätnud mõnusa sooja mulje, kus hea meelega võiks kauem peatuda. Kuigi me polnud Torontos väga kaua, võiks isegi öelda, et Calgary meeldib meile rohkem kui Toronto, mis oma suuruse ja autorohkusega ei tundunud nii hubane linn olevat.

Vihmane Calgary kesklinn

Esimesed päevad Calgarys olid vihmased ja külmad, aga õigeid valikuid tehes võib ka selliseid päevi reisil olles nautida. Pärast kiiret ringi kesklinnas jäi eriti silma Olümpiaväljak, kus võib näha ka autahvlil Allar Levandi nime, kes võitis Calgary olümpiamängudel pronksi. Aasta siis oli ’88. Hiljem läksime ka spordimuuseumisse Olümpia parki. Päris hea muuseum oli, igatpidi interaktiivne. Sai proovida jäähokilööke, suusahüppeid, poksimist jne. Film, mida näidatakse iga pooltund ja täistund, kokkuvõte Kanada Kuulsuste Halli (Hall of Fame) inimestest ja nende võitudest oli emotsiooniderikas ja hästi tehtud.

Paraolümpia kiirusrekordit purustamas

Skoor jäi avamata...

Ele vasakhaak Lennox Lewise vastu

Kes otsib, see leiab

Kui ilm ilusamaks läks, sai käidud ka kohalikus loomaaias, mis peaks kuulu järgi olema Põhja-Ameerikas paremuselt teine ja Kanadas suuruselt 2. kohal. HI-liikmekaardiga saab kusjuures pileti poole odavamalt! Noh jah, veidi pettunud olime, kuna tundus, et loomi oli vähe. Ütleme nii, et Mati Kaal on oma tööd väga hästi teinud ning Tallinna Loomaaias on poole rohkem loomaliike kui Põhja-Ameerika paremuselt teises zoopargis (vastavalt 595 ja 290 erinevat liiki, 7753 isendit Tallinna loomaaias vastukaaluks veidi üle tuhande Calgary’s). Muidu oli ülesehitus hea ning need loomad, kes olid, olid hästi nähtavad ning muhedad muidugi. Eriti vinged olid jõehobud ja valge pika karvaga mägikitsed, keda ma kunagi varem oma elus näinud ei olnud. Jasper rahvuspargis pidi neid ka ühel teatud matkarajal tavaliselt nägema (jutt käib siis ikka valgekarvalistest kitsedest, mitte jõehobudest). See oleks küll vinge... Loomaaias viitsisime Kallega isegi 45 minutilise järjekorra ära oodata, et näha spetsiaalset pingviinide näitust. Pean tunnistama, et see oli ootamist väärt küll. Ma poleks arvanud, et pingviinid nii aktiivsed ja julged on! Plärtsatusi, sukeldumisi, kiiret siblamist oli terve ruum täis, nii et ei teadnud, kuhu kaamera suunata. Austraalias nägime maailma väiksemat pingviinisorti (30 cm pikad) ning Uus-Meremaal sai ka looduses paari veidi suuremat pingviini nähtud, kuid siin sai näha humbolt, kollaste vuntsidega rockhopper pingviine ja suuruselt teisel kohal olevaid kuningpingviine (kuni meetripikkused). Väga ilusad ja ülimalt majesteetlikud.

Murelik gorillapoiss tahaks
hoopis Tallinna loomaaeda

Kuningpingviin

Õhtul kohtusime Kalle vana klassiõe Dagny ning tema kihlatuga, kes töötavad praegusel momendil Calgary’s. Koos sai mehhiko söögikohas õhtusööki nauditud ning pärast nende korteris juba järgmise päeva plaane peetud – tekkis mõte minna koos Banff loodusparki matkama.

Vaade Dagny ja Stefani rõdult kesklinnale