Esimene nädalalõpp

Märkamatult oli kätte jõudnud meie esimene nädalavahetus Torontos. Soovisime seda ära kasutada võimalikult muheda äraolemisega. Nagu tavaliselt ikka, toimuvad just nädalavahetustel kõige paremad turud ja seega asusime ka meie (mitte küll väga varajastel tundidel) linna suurima turu poole – St. Lawrence turg. Ilm oli soe ja päikesepaisteline, ideaalne jalutamiseks. Turg ise oli väga korralik, oma puidust lettidega meenutas veidi Nõmme turgu, ainult enamus lette asus suures vanas turuhoones. Hinnad ei tundunud just kõige odavamate killast, aga paljusid asju sai degusteerida ning imehead aroomi oli terve turuhoone täis. Üle tee asus ka teine, väiksem turuhoone, kuid see enam mingit märkimisväärselt head muljet ei jätnud.

Me oleme avastanud Kallega, et siin sõna otseses mõttes vedeleb maas raha! Tundub uskumatu? Ja ma ei mõtle selle all, et oleme paar korda mõned sendid leidnud. Iga päev leiab midagi :D Ok-ok, loodan, et ma nüüd ei tekitanud lugejatele ettekujutust dollaripakkidest prügikastide kõrval justkui kopitavate ajalehtede hunnikutest, vaid tegelikkuses oleme ikkagi sente leidnud. Lihtsalt IGA PÄEV on noos umbes 4-7 Kanada senti. Me vist ei pea tööle minemagi, heh? :P

Meie rahapada

Pärast turulkäiku suundusime sadamakeskusse. Kuulsime Karinilt, et seal toimub tasuta laternanäitus algava Hiina uue aasta puhul. Kuna ilm oli tõesti väga ilus jäime päris pikalt toppama sadamapromenaadi pingil, kus võtsime nägudele päikest ja vaatasime laglesid ning teisi veelinde. Laternanäitus oli päris vahva. Pisut väiksevõitu, kuid siiski ilus ja värviline.

Sadamakeskus

Laternanäitus

 

Õhtu kulmineerus Karini elukohaks saanud Tartu College ühika 18ndal korrusel ühisköögis. Seal elab palju eestlasi, kes enamus õpivad siin vahetusüliõpilastena, kuid on ka üliõpilasi mujalt riikidest loomulikult. Vaade linnale on sealt päris hurmav. Huvitav, kas Toronto kurikuulsas, kunagises maailma kõrgeimas ehitises CN Toweris on vaade sama hea? Plaan on tornis ära käia küll. 

Vaade Tartu College'i ühikast

Karini juures sai mängitud kiiret joomismängu täringutega, sest aeg pressis peale, ning me soovisime suhteliselt varakult jõuda klubisse Sneeky Dee’s, et pikas sabas ei peaks seisma ning tantsupõrandal ka vaba ruumi veel leiaks (see oli muidugi Kalle peamine mure). Sissepääs maksis $5 ning riidehoid veel $2 juurde. Kuna olime ühikas oma jooke joonud, ei olnud klubis tarvis enam leili visata, mistõttu klubi joogihindadest ei oska midagi kosta. Tantsu sai vihutud kogu klubis oldud aeg (ausalt, Kalle tantsis ka!) ning muusikastiiliks oli funky-rock’n’rolli-oldschooli-segu. Hea sabakeerutamise muusika. Klubireeglitest veel niipalju, et siin on kombeks lõpetada alkoholi müük kella poole kahe/kahe paiku. Päris mõistlik iseenesest. Eestis vist ei toimiks ainult seetõttu, et inimesed lähevad alles klubisse kella poole ühe-ühe ajal, siin me jõudsime umbes 11 ajal, ma oletan.

Karin ja Ele Sneeky Dee's

Üks suuremat sorti muutus on toimunud meil veel – pühapäeval käisime vaatamas ühte teist hosteli, Global Village Backpackers. Mitte sellepärast, et me senine hostel meile ei oleks meeldinud (Canadiana Backpackers), vaid sellepärast, et teine hostel on lihtsalt odavam. Niuks-niuks, tegelikult ei tahaks sellest Põhja-Ameerika parimast hostelist üldse ära minna. Just oleme ära harjunud suurte soojade privaatsete dushiruumidega ja ka tutvusi oleme juba soetanud, aga otsus sai tehtud, et teisipäeval on kolimine.

Canadiana Backpackers

Vaade linnale Fort York'i juurest

Õhtuse jalutuskäigu tegime linna nn alguspunkti – Fort York’i juurde, mis tundus vähemalt väljast vaadatuna suhteliselt mõttetu turismiatraktsioon. Kunagi oli sellele kohale rajatud kindlus või selline kindlustuspunkt, kuhu ümber kerkis Toronto linn. Sealt edasi liikusime järve äärde Music gardeni juurde. Viimane oli juba igati huvitavam, kuigi talvel ei ole selles aias loomulikult nii palju vaatamist kui oleks suvel.

Meie viimasel õhtul Canadiana Backpackersis toimus seal väike mälumäng. Algul hakkas tunduma, et me Kallega peame kahekesi ühe meeskonna moodustama, kuid märkasime lõpuks ühte tagasihoidlikku vanemat meesterahvast, kes otsis meeskonda. Võtsime ta oma punti. Kui kiire tutvumise käigus tuli välja, et tegemist on eheda kanadalasega, mõistsime, et meile on sülle kukkunud jackpot. Paljud küsimused olid Kanada kohta, ning meie kui uustulnukad ei ole veel kõiki selle maa tarkusi omandanud. Igaljuhul saime väga väärika II koha ja jäime võitjatest maha vaid ühe punktiga. Võitjad said õlut, meile jäid tühjad pihud, kui välja arvata huvitavad teadmised Kanada kohta ja vein, mida meie uus sõber hea meelega jagas.