"Uues" hostelis

Hommikul pugisime veel enda hostelis kõhud pannkooke ja vahtrasiirupit täis, siis liikusime uude hostelisse, mis õnneks ei asu väga kaugel meie esimesest elupaigast. Uus hostel - Global Village Backpackers - tundus alguses nagu oleksime kolinud rikaste rajoonist vaeste linnaossa. Köök tundus kahtlane, toad jahedamad, toa uksel on tugevad sissemurdmise jäljed, madratsite vedrud torkisid öösel ribidesse ning ma kahtlustasin, et dushi all ei pruugi sooja vett tulla. Ka kontingent tundus olevat vanem ning meiesuguseid noori vähem. Maja näeb väljast väga äge ja vana välja, kuid seest on veel paremini aru saada, et tegemist on eriti eaka hoonega, kuna kohati on trepid ja põrandad väga ühele küljele vajunud. Kohe nii, et treppidel kõndida on suisa hirmus ning loodame, et maja peab selle nädala ikka vastu.

Vaade meie uue hostelitoa aknast

Aga tegelikkus osutus palju paremaks, kui algul esmamulje oli. Hommikusöögiks pannkoogid on ehedamad ja maitsvamad, kui meie eelmises hostelis ning lisaks saab hommikuhelbeid ja piima tasuta; kohv on korralikult kange, mitte selline lurr, nagu Canadiana Backpackersis; sooja vee kahtlus oli väga väär ning lisaks saab siin tasuta piljardit mängida. Seega me oleme rahul. Pealegi hoiame siin kahepeale pea-aegu terve nädala söögiraha kokku.

Global Village Backpackers

Kuigi oleme alustanud juba vaikselt töö-otsinguid, oleme suutnud ka veel linna avastada. Usun, et linna atraktsioonidest lugeda on palju põnevam, kui meie tööotsingutest, nii et keskendun sellele.

Üks põnev eripära on Torontol see, et siin on väga hästi välja ehitatud maa-alune teedevõrgustik PATH, ja seda mitte autodele, vaid inimestele. Linna kõik pilvelõhkujad on omavahel ühenduses maa-aluste tunnelitega ning iga kell pääseb sealtkaudu ka metroosse. Tunnelites on nii söögisaalid (food courts, meile tuntud juba Austraalia ajast), poed, kohvikud, kiirtoiduketid, tualetid jne jne. Kokku on seda tunnelisüsteemi 28km!!! Ehk otselennult saaks moodustada peaaegu Põlvast-Võrru tunneli. Igaljuhul huvitav võrgustik, mis talvel pakub külma eest varju ning suvel on hea jahutav. Suutsime muidugi selles rägastikus ka korra lausa ära eksida, sest me ei tea veel kõikide pilvelõhkujate nimesid. Kohe muidugi astus siis ligi üks kohalik, ning küsis kas saab meid aidata – nägime sellised abitud välja. 

Food court PATHis

Veel on Torontos kuulus Eaton Center, mis on põhimõtteliselt väga tavaline kaubanduskeskus ainult korralikult üles haibitud. Odavamad kauplused on allkorrustel, kallimad kõrgemal. Hinnad nendes odavamates kauplustes praeguste soodusmüükide ajal tunduvad isegi odavamad kui Eestis.

Poodidest üks põnev avastus on olnud ka veel Honest Ed’s juudikauplus Bloor’i tänaval. Maja särab ja sätendab nagu juudipoele omane ning juttude järgi on seal linna parimad pakkumised. Põhimõtteliselt on see „kõige-pood“, kuhu võib päevaks ära kaduda.

Eaton Center

Päevaks võib ära kaduda ka veel MAAILMA SUURIMASSE RAAMATUPOODI, Edward’s tänaval, Eaton Centeri juures. Mina ei tea, kuivõrd see tõsi on, et see maailma suurim on, aga suur on see küll. Viiele esimesele meetrile unustasime endid juba 10ks minutiks vähemalt.

World's Biggest Book Store ("Chapters")

Päris naljakas oli näiteks lugeda kasvõi seda, mida Eesti kohta kirjutavad erinevad reisiraamatud. Üks hea lõik oli umbes järgnev: „Enamus reisiraamatud ei soovita Eestis juua kraanivett, kuid kohalikud nõuavad/sunnivad oma välismaa tuttavaid seda siiski tegema, tõestamaks, et kraaniveel Eestis ei ole midagi viga.“ Me itsitasime selle üle Kallega päris pikalt, kuna meenus just situatsioon austraalia tuttava Adamiga, kes ei julgenud meie Salme tänava korteris kraanivett juua. Jep, me võtsime tookord päris kaitsva positsiooni... Ning teine huvitav seik veel, et teise raamatu autori arvates on Eesti kõike muud kui multikultuurne :)

Kõige suurematest ja huvitavamatest Toronto atraktsioonidest rääkides tuleb ära mainida veel kindlasti ka see, et Torontost saab alguse maailma pikim tänav. Nimeks Yonge street. See on umbes täpselt 1896 km pikk. Ja just seda tänavat puudutab ka üks Toronto linnaseadus, mis ütleb: „You can't drag a dead horse down Yonge St. on a Sunday” ehk eesti keeles “Pühapäeviti ei ole lubatud vedada surnud hobust mööda Yonge tänavat”. Keda huvitavad ka teised naljakad kohalikud seadused, võib leida need sellelt lingilt: http://www.lufa.ca/news/news_item.asp?NewsID=7235

Orav ja Kalle

Asjalikkuse poole pealt veel niipalju, et oleme ostnud endale ka kohalikud SIM-kaardid ning seega saime endale uued telefoninumbrid. Alguses ei läinud ka see pealtnäha ülilihtne protsess väga kergelt ja kiirelt, sest me lihtsalt ei saanud kohalikest süsteemidest mitte molligi aru. Peale mitme mobiilioperaatori kontori külastamist suutsime lõpuks mingeid valikuid teha. Me nimelt ei tahtnud teha lepingut, kuna miinimum, mis kuu aja eest maksta tuleks oli $25, ning seda oleks meile liiga palju. Osad kompaniid, mis olid isegi veidi odavamad, omasid aga selliseid SIM-kaarte, mis meie mobiilidesse ei sobinud (ei tunnista GSM sagedust). Nii et lõppkokkuvõttes valis Kalle endale Rogers firma ning mina proovisin 7 Eleven poest ostetud SIMi ja kõnekaarti. Võime hiljem huvitatutele rohkem kirjutada, kuidas nendega läinud on ja kui otstarbekaks me ostud osutusid. Ääremärkusena seletuseks, miks me alguses millestki aru ei saanud oli näiteks ka väike fakt, et nad nimetavad mobiiltelefone Wireless’iks. Mõh.