 |
| Ele, Kalle ja Toomas Tallinna lennujaamas |
Lutoni lennujaamast kesklinna saamisest olime küll lugenud netist üht-teist, kuid ei süvenenud sellesse piisavalt. Õige buss oli ees ja me vantsisime kohvritega bussile. Teadsime, et pilet maksab midagi 2. naela piires. Üle küsides pidime aga põhimõtteliselt tagumikule kukkuma – 16 naela!!! Olime lahti vahetanud ainult 40 naela, nii et 32 läks sealt ainult kesklinna saamiseks! Kui nii jätkub, siis kesklinnast Gatwick’i lennujaama me enam ei saa endale lubada! :D Saime teada, et kui oleksime ostnud selle pileti juba varem internetist, oleks see olnud 2 naela kuni 6 naela (olenevalt kui palju ette on pilet ostetud), nüüd aga istusime virilalt bussi.
Londoni ilm oli see eest väga-väga üllatavalt soe ja päikeseline. Ma kujutasin oma peas ette ikka lumevalle ja külma tuuleiili. Eh, hoopis roheline muru, oravad ja plätudes inimesed. Inglased on sogased. Nii kui päike loojus, oli mul ühte kohta seisma jäädes ikka jahedavõitu, kuigi olin paksu talvejopega, kohalikud käisid kleitides ja t-särkides. Ok, käige ise kuidas tahate ringi, aga no pange vähemalt lastele riided selga! Ma arvan, et mul oli seal enesetunne jahedam eelkõige vaadates teisi inimesi enda ümber.
Linna jõudes saime aru, et mu kohver on ikka totaalne nuhtlus. Kuna olime tarkpeadena kodus ära lõhkunud kohvri käepideme, ei saanud seda enam korralikult enda järel tõmmata. Pikk käepide hoidis ära selle, et jalad vastu kohvrit ei peksaks. Olime kui kaks vastandlikku vanderselli väga erineva edasiliikumise sooviga – Kallel seljakotiga oleks olnud kõige mugavam kiirelt ühest punktist teise kõndida, et võimalikult vähe seljakoti raskuse all ägada, samas kui mina oma kohvrit üritasin vedada justkui vastu tõrkuvat vasikat. Pigem eelistasin aeglast tempot, sest siis ei olnud hoobid vastu jalgu nii valusad. Igaljuhul oli situatsioon TRAGI-koomiline. Päästjaks osutus üks tänavalt leitud katkine rattalukk, mis asendas veidi paremini puuduvat käepidet, ning tempo tõusis tunduvalt.
Korra jõudsin end kiruda, et ma endale ka seljakotti ei muretsenud õigel ajal, kuid siis upitasin endale selga Kalle 16 kg seljakoti lihtsalt huvi mõttes, ning te ei kujuta ettegi, kui rõõmsaks mind see katse tegi. Seljakott oli nii raske minu jaoks, et ... no kujutage ette tunnet, et keegi surub teid õlgadest kõigest jõust selili, ning te peate vastu punnima ja püsti jääma. Täpselt selline tunne oli. Püsti sain seista, kuid kõndida oli ebaturvaline. Jalad värisesid all ja mul olid tugevad tasakaalu- ning orjentatsioonihäired. Ja nii lihtne oligi hakata oma katkist kohvrit armastama. Oli mu „vasikas“ küll põikpäine, aga vähemalt ratastega.
Londonis meenus, et turist olles, tuleb kohaneda piinlike olukordadega. Ütleme otse – tuleb jääda rahulikuks situatsioonides, kus teised vaatavad, milline ohmoon sa oled. Üks hea näide on kohe varnast võtta, sest see loomulikult juhtus minuga kui läksime Starbucks’i kohvikusse teed ostma. Dialoog oli umbes järgmine:
„Hi, could I have two cups of full leaf tea?“
„English breakfast is ok?“
„Sorry?“
„English breakfast?“
„No, just two cups of tea, please.“
Ettekandja kinkis siis mulle selle „ohmooni“ pilgu ja ulatas kaks tassi teed. Kohale istudes leidsin, et teepakikesele oli kirjutatud English Breakfast Tea. Oookeeei... Ja ma arvasin, et ta pakub mulle hommikusööki.
Gatwicki lennujaama saamiseks olime juba veidi kogenenumad. Üritasime avalikus netikohvikus bussile eel-registreerida ning hoidsime sellega raha kokku. Öö veetsime Gatwick’i lennujaamas. Unetu öö.
Londoni ilm oli see eest väga-väga üllatavalt soe ja päikeseline. Ma kujutasin oma peas ette ikka lumevalle ja külma tuuleiili. Eh, hoopis roheline muru, oravad ja plätudes inimesed. Inglased on sogased. Nii kui päike loojus, oli mul ühte kohta seisma jäädes ikka jahedavõitu, kuigi olin paksu talvejopega, kohalikud käisid kleitides ja t-särkides. Ok, käige ise kuidas tahate ringi, aga no pange vähemalt lastele riided selga! Ma arvan, et mul oli seal enesetunne jahedam eelkõige vaadates teisi inimesi enda ümber.
Linna jõudes saime aru, et mu kohver on ikka totaalne nuhtlus. Kuna olime tarkpeadena kodus ära lõhkunud kohvri käepideme, ei saanud seda enam korralikult enda järel tõmmata. Pikk käepide hoidis ära selle, et jalad vastu kohvrit ei peksaks. Olime kui kaks vastandlikku vanderselli väga erineva edasiliikumise sooviga – Kallel seljakotiga oleks olnud kõige mugavam kiirelt ühest punktist teise kõndida, et võimalikult vähe seljakoti raskuse all ägada, samas kui mina oma kohvrit üritasin vedada justkui vastu tõrkuvat vasikat. Pigem eelistasin aeglast tempot, sest siis ei olnud hoobid vastu jalgu nii valusad. Igaljuhul oli situatsioon TRAGI-koomiline. Päästjaks osutus üks tänavalt leitud katkine rattalukk, mis asendas veidi paremini puuduvat käepidet, ning tempo tõusis tunduvalt.
 |
| Ele superturvaline reisikohver |
Korra jõudsin end kiruda, et ma endale ka seljakotti ei muretsenud õigel ajal, kuid siis upitasin endale selga Kalle 16 kg seljakoti lihtsalt huvi mõttes, ning te ei kujuta ettegi, kui rõõmsaks mind see katse tegi. Seljakott oli nii raske minu jaoks, et ... no kujutage ette tunnet, et keegi surub teid õlgadest kõigest jõust selili, ning te peate vastu punnima ja püsti jääma. Täpselt selline tunne oli. Püsti sain seista, kuid kõndida oli ebaturvaline. Jalad värisesid all ja mul olid tugevad tasakaalu- ning orjentatsioonihäired. Ja nii lihtne oligi hakata oma katkist kohvrit armastama. Oli mu „vasikas“ küll põikpäine, aga vähemalt ratastega.
Londonis meenus, et turist olles, tuleb kohaneda piinlike olukordadega. Ütleme otse – tuleb jääda rahulikuks situatsioonides, kus teised vaatavad, milline ohmoon sa oled. Üks hea näide on kohe varnast võtta, sest see loomulikult juhtus minuga kui läksime Starbucks’i kohvikusse teed ostma. Dialoog oli umbes järgmine:
„Hi, could I have two cups of full leaf tea?“
„English breakfast is ok?“
„Sorry?“
„English breakfast?“
„No, just two cups of tea, please.“
Ettekandja kinkis siis mulle selle „ohmooni“ pilgu ja ulatas kaks tassi teed. Kohale istudes leidsin, et teepakikesele oli kirjutatud English Breakfast Tea. Oookeeei... Ja ma arvasin, et ta pakub mulle hommikusööki.
Gatwicki lennujaama saamiseks olime juba veidi kogenenumad. Üritasime avalikus netikohvikus bussile eel-registreerida ning hoidsime sellega raha kokku. Öö veetsime Gatwick’i lennujaamas. Unetu öö.
 |
| Toomas läheb lennukile |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar