Calgary ilm ajas meil harja punaseks –
ühel päeval 26 soojakraadi, järgmisel aga sajab lund ja lörtsi. Igal pool mujal
tundus ilm palju ilusam olevat! Eks me jõudsime üht-teist Calgarys näha ka,
kuid muidugi jäi veel palju nägemata. Käidud sai näiteks Glenbow muuseumis, mis
meile väga sümpaatset muljet ei jätnud, kuna näituste väljapanek tundus väga
segaselt üles ehitatud. Pidevalt avastasime, et olime ajaloo tänapäevasemas
otsas ning liikusime vanemasse aega, samas kui hea oleks ikka vastupidi
liikuda. Kõige parem korrus oli 3, kus oli Kanada „esimestest inimestest“
näitus. Piletiga see väike nõks, et kui leida infopunktist üks Calgary booklet,
saab hinnast 2 dollarit alla. Kahepeale 4 dollarit soodustust saada pole ju
paha.
|
Calgary päikeseloojangul |
Linna vaatamisväärsustega sai samuti
tutvutud. Dagny töökaaslase sõnul olevat Calgarys ainus vaadatav asi uus Peace
e Rahu rippsild. Katsusime oma näpuga seda võimast futuristlikku ehitist. Peab
tunnistama, et tegelikult oli see päris ilus ja omapärane, kuid linna parimaks
vaatamisväärsuseks me seda vist ei nimetaks. Meile meeldis üleüldine Bow jõe
äärne promenaad ja Prince’s saare park, mis on väga korralikult jalakäijatesõbralikuks
tehtud.
|
Innovatiivne Rahu sild |
Talv – Banff’i rahvuspark
Olgu, aga Calgaryst oleme nüüdseks lahkunud. Suundusime esialgu Banff
rahvusparki, kuna viimane kord ei jõudnud seal ju palju ringi vaadata. Idee oli
näha kuulsat Lake Louise’i (ometigi kõige kõrgemal asuv ja üks pildistatuimaid
järvi maailmas!) ja Banffi Fairmont hotelli, mis oma võimsuse ja luksusega on
palju furoori tekitanud. Lake Louise’i pole talvisel ajal ikka see, mis suvel,
kuna järv on jääga kaetud ning selle hele-hele-sinist vett ning mägede
peegeldust veel ei ole näha. Järv võib olla jääga kaetud tihti kuni juunini. Me
tahaksime küll Banff’i näha ka suveajal, kuid juulis-augustis peaks seda
loodusparki külastama miljonid turistid, mistõttu ei pruugi kogemus väga seda
rabelemist väärt olla. Samas, mine tea, park on suur ja lai. Ka Icefield
Parkway nimeline vaadete-rohke kiirtee ei olnud talvisel ajal ehk teisisõnu mai
alguses väga põnev – järved olid jääs. Mägede lumised tipud olid küll väga
ilusad, kuid need peaksid ka suvisel ajal lumisteks jääma. Me ööbisime ainsas
aastaringi avatud telkimispaigas Mosquito Creek, kus pidi põhimõtteliselt
parkimise eest maksma 15.70 öö. Raha tuleb panna ümbrikusse, kuhu peale kirjutada
auto number ja muud vajalik info, ümbrik lasta metallist kasti. See oli üks
külmemaid öid, mis me oleme autos magades üle-elama pidanud! Hommikul olid
autoaknad jääs ning vesi, mis oli topsiga autosse jäänud, samuti. Mitte mingit
tahtmist ei olnud jääkülma veega väljas hambaid pesta, kuid pesemata ka ei
tahtnud jätta. Tõsi see on, et mägedes püsib talv palju kauem...
|
Fairmont Banff Hotel, kuhu saab vabalt sisse kõndida ja ringi luusida |
|
Vaade hotellist mägedele |
|
Lake Louise'i peegeldus |
|
Lake Louise |
Järgmise päeva kõrghetked olid Emerald
järv, looduslik kivisild, Wapta kosk ja kaks ülilahedat pisikest jalutuskäiku
Glacier rahvuspargis. Emerald lake pidi info-tädi sõnul peaaegu jää alt lahti
olema, kuid ei olnud ta ühti. Sõime seal ühel väiksel kenal sillal oma
hommikusööki ning nautisime muidu ilma. Palju vingem oli looduslik kivisild,
millest info-tädi ei maininud meile midagi, kuid mis jäi lihtsalt me teele kui
Emerald järve äärde sõitsime. Vesi oli suure kivi alt augu uuristanud, mistõttu
on tekkinud looduslik kivisild, kust saab ka üle kõndida. Tegelikult pole see turvalisuse
mõttes lubatud, kuid kuna turismihooaeg polnud veel alanud ja peale meie oli
seal veel vaid 2 inimest, siis me pildistamise jaoks veidi kõndisime sellel
sillal ikkagi.
|
Emerald Lake Lodge |
|
Kala ei näkanud |
|
Looduslik kivisild |
|
Ele raskusele pidas igatahes vastu |
Wapta kose jalutuskäigu otsustasime
samuti ette võtta. Teerada oli kokku umbes 4 km edasi-tagasi. Kartsime veidi
karudega kokku põrgata, kuna meil mingit karu-spreid ei olnud (siin populaarne
asi, mis peaks matkates igaks juhuks kaasas olema, kuna karusid on palju) ja me
olime vaid kahekesi, kuid soovitatakse matkata vähemalt 4-kesi. Kosk oli päris
võimas, sai minna päris kose jalamile ja Kalle otsustas seda dušši endale ka lubada.
Me olime Calgary’st liiga mõtlematult sõitma hakanud ja vähe veevarusid
hankinud, mistõttu oli meil juba poolel matkarajal keeled suulakke kinni
kleepunud ning hea meelega oleks kose jalamilt veidi vett limpsinud, kuid
tervislikel kaalutlustel me ei julgenud seda teha. Autosse oli jäänud veel vaid
2 väikest õllepurki, millest Kalle terve tagasitee unistas, kuid ma saatsin ta
poole kurje pilke – ma üritan oma kurku veel hoida ning mitte mulliga jooke või
alkoholi juua, mistõttu oleksin ma pidanud ila tilkudes pealt vaatama, kuidas
ta justkui heas õllereklaamis külma õlut kurgust alla kulistab. Seega ootasime
me mõlemad järgmise söögipeatuseni.
|
Wapta kosk |
|
Karude hirm |
Mõlemad matkarajad Mount Revelstoke
rahvuspargis, nimedega „hiiglaslikud seedrid“ ja „skungi kapsad“, olid
tegelikult suletud, kuid kuna nendes paikades oli lumi juba peaaegu olematu,
siis me ikkagi ise läksime neid lühikesi radasid uudistama. Olime kuulnud Dagny
sõbralt, et tabades inimesi suletud matkaradadel ootab neid korralik trahv,
kuid otsustasime riskida. Me mõte ei olnud üle reeglite astuda, vaid teadsime,
et eraldi nende radade pärast me veel vaevalt kunagi sinnakanti satume.
Matkaradadel me huvitaval kombel samuti ei kartnud trahvi, vaid pigem karusid.
|
Hiiglast kallistamas |
|
Skungi kapsapõld |
Lähedale jääv Revelstoke linnake
üllatas meid oma mõnusa atmosfääriga. Õitsvad kirsipuud ja kevadlilled, mõnusad
vanad väiksed majad. Õhtusöök sai söödud kohalikus pererestoranis. Kahjuks
hakkas juba pimenema ning Revelstoke tammi me vaatama ei läinud.
Kevad – Okanagan veiniorg
Eestis olles tahtsin endale kindlasti
ühte korralikku reisiraamatut Kanada kohta. Õde kinkis meile Kanada Rough Guide
raamatu, mis mulle esialgu väga sobis. Mäletasin Austraalia puhul, et kuigi
mulle meeldib avastada paiku oma äranägemise järgi, oli Lonely Planeti
Austraalia raamatust ikka väga palju abi. Ei saaks öelda, et Kanada raamatust
poleks abi, kuid olen aru saanud, et Kanadat ei saa vaadata samamoodi nagu
Austraaliat. Kanada provintse tuleb vaadata rohkem kui Euroopas asuvaid erinevaid
riike. Euroopasse reisides ei sooviks meist ju keegi saada ühte raamatut
kõikide riikide kohta, vaid mõtekam on osta Prantsusmaa kohta oma reisijuht
ning Inglismaa kohta teine reisijuht. Meie Kanada Rough Guide räägib küll väga
hästi suuremate linnade kohta, kuid sõites läbi väikeste linnakeste ja
maarajoonide, ei ole need kohad raamatusse ära mahtunud.
Kõige mõistlikum on sellistes kohtades
pöörduda ikka infopunktidesse, kuna kohalik teadmine ületab kõik reisiraamatud.
Kurb on see, et infopunktides töötavad vahepeal väga valed inimesed, kes
tusaselt vastavad, et siin ei olegi midagi vaadata. Osades infopunktides on aga õnneks hoopis
teine lugu – innukas töötaja, kes pajatab vikerkaarevärvilisest järvest ja
imekenadest aasadest linna lähedal pargis, pani nii mõnigi kord ka meid uskuma,
et ta kodukant on eriline. Infopunktidest veel niipalju, et nüüdseks oleme neid
oma teel päris piisavalt kohanud ning vähemalt British Columbia provintsis on
infopunktide süsteem igati ok. Postkaartidega aga endistviisi on veidi täbarad
lood. Väga kehva kvaliteediga või ei ole üldse.
Okanagan org on Kanadalaste seas üks
enimlevinumaid suvituskohti, mistõttu meil suisa keelati siiakanti suvel
reisimine. Me ise oleme päris õnnelikud, et just kevadel sinna sattusime.
Viinamarjapõllud, õunapuud, kirsipuud, virsikud ja igasugu muud puuviljapuud
olid täies õites. Veinikeldrid just avatud tasuta degusteerimisele ning turiste
– ei olnud.
|
Kanada veinipealinn Oliver :) |
Toon välja vaid mõned linnakesed, kus
leidsime erilisi paiku. Üheks selleks oli Vernon’i linnake, mis on kuulus oma murals’ide poolest (seinajoonistused või
graffity’d, neid oli kokku 24) ja lähedalasuva Kalamalka järve ning looduspargi
poolest. Selles looduspargis olid ülilahedad marmotid, kes inimesi peaaegu ei
kartnudki! Nad suutsid pigem mind panna neid kartma oma kindlameelsusega, mis
sest, et tegu on veidi suuremat sorti nirgilistega.
|
Mitmevärviline Kalamalka järv |
|
Marmotile banaanikoort sisse söötmas |
Teine märkimisväärne linnake oli
Kelowna, kuhu on rajatud väga ilus rannaäärne promenaad ja park. Ilusa ilmaga
võiks seal terve päeva rohelisel murul lebotada. Üks huvitavamaid kohti Kelowna
lähedal on Myra kanjon, kus asub nn. McCulloch’i ime. Andrew McCulloch oli insener,
kelle ülesandeks sai ehitada Kanadas „veel parem“ hõbeda transportimise raudtee
süsteem, kui seda oli tollel ajal Ameerikas. Ta sai sellega igati hästi
hakkama, rajades supervingeid sildasid üle kanjonite ja tunneleid läbi kaljude.
Tänapäeval on see raudtee säilitatud eelkõige turismi eesmärgil ning Myra
kanjonis näeb lisaks vägevatele kanjonivaadetele ka kauneid sildu ja tunneleid.
Meie meelest väga väärt külastamist, kui sinnakanti asja on. Ja üldiselt Okanagani
orgu võiks asja olla küll, kui veidikenegi veini huvi on. Nendest 200st
veinikeldrist suutsime me valida 7 veinikeldrit, mida vaatamas käisime (Volcanic
Vineyard, Quail’s Gate, Mission Hill, Little Straw, Thornhaven Estate, Oliver
Twist, Tinhorn Creek) ning 4 veinipudelit soetada ka. Üldiselt on süsteem nii,
et veinide proovimine maksab 2-3 dollarit nägu (saad 4-5 erinevat veini
proovida), kuid kui ostad midagi, siis ei pea seda tasu maksma.
|
Raudteesillad Myra kanjonis |
|
Mission Hill - Kanada parim winery 2011 |
|
Veinikeldri rõdul chillimas |
|
Vaaditäis Kanada veini |
Okanagani org lõpeb suhteliselt USA
piiri ääres Osoyoos’i linnaga. Kuna see tõesti on vaid mõne km kaugusel
piirist, siis otsustasime ka USA poolt oma silmaga üle kiigata. Piiripunkt nagu
piiripunkt ikka, ainult järjekordi polnud nagu Luhamaa-Vene piiripunktis.
Teel Hope’i linna nägime ühest
looduspargist läbi sõites kahte musta karu ka kohe autotee ääres. Üks matsutas
heina veidi mahajäetud maja juures, kus me ka peatuda saime ja karust pilte
teha üritasime (Kalle jälle suutis 10 m kaugusel karust autost välja ronida ja
lähemale hiilida, et paremat pilti saada), kuid teine karu oli nii kiirtee
ääres, et teiste autode tõttu peatuda ei saanud. Meie teadmiste järgi on siin
mustad karud, kes on veidi väiksemat sorti ja mitte nii agressiivsed kui
grizzly karud, kes on meie tavaliste pruunkarude üks alamliike ning pidavat ka
väga sarnased olema Euroopa ja Aasia pruunkarule. Pruunkarud on mustadest
karudest suuremad ning neil on pikad küünised. Samuti peetakse neid ohtlikemaks
kui musti karusid. Igaljuhul oli see kindlasti minu esimene kord näha karu
vabas looduses ja veel nii lähedalt.
Hope oli viimane toredam väikelinna
peatus enne Vancouverit. Sealt tegime väikese kõrvalpõike veidi põhja poole, et
näha Alexandra silda ja põrguväravat. Põrguväravasse me gondlisõitu alla jõe
juurde ei võtnud, kurvastusega peab ültema, et kogu see põrguvärava „loodusime“
ongi üles ehitatud nii, et kui gondlisõitu ei maksa, siis midagi muud ei näe
(infopunktist küsi sooduskupongiga bookletit, saab 2 piletit ühe hinnaga).
Mulle oli see veidi pettumus. Võitlemaks tarbijaühiskonna vastu, otsustasime
minna hoopis lähedalasuva Alexandra silla juurde, kus mingit tasu ei olnud.
Sild osutus kauniks vanaaegseks rippsillaks, kust oli jõgi oli täiesti meie
päralt.
|
Alexandra sild |
Hope’i lähedal saab veelkord imetleda
„McCulloch’i ime“ ehk kui Kelowna lähedal sai vaadatud eelkõige lahedaid
sildasid üle veidi kõrbemaastikku meenutava kanjoni, siis seekord oli tegemist
ülimalt vinge tunnelite-sildade süsteemiga muinasjutulises troopikametsas, kus
puud vaarusid samblakihi all ning rohelust olid kõik kohad täis. Seda ime peab
nägema! Pildid ei kajasta pooltki kogu nähtud ilu!
|
Tunnelid, sillad ja helesinine kohisev vesi |
|
Teerada läbi muinasjutumetsa |
|
Sammaldunud puud |
|
Viis tunnelit ja sada "vau" vaadet |
Minter Gardens oli kena väike aiake
mõnusalt paksult lillepeenraid täis. Veidike liiga väike oli see aed, mistõttu
tundus, et oma piletit, 17 dollarit väga väärt ei olnud. Õnneks saime samuti
sooduskupongiga 2 piletit ühe hinnaga. Tartu botaanikaaed on kindlasti suurem
ja ilusam samuti.
Meie nädalane reisike kujunes väga
huvitavaks just seetõttu, et liikusime totaalsest talvest põhimõtteliselt
suvesse – Banff’i mõnemeetriste hangede vahelt palmidega ääristatud Vancouveri
liivarandadesse. Kui mu esialgne arvamus oli, et niipea, kui ületame Rocky
Mountains’i koos Banff’i ja Jasperi rahvusparkidega algab uuesti tasane normaalne
loodus osutus totaalseks valeks – kuigi Okanagani org on veidi tasasem ala,
hõlmab enamasti terve tee Calgaryst Vancouverisse käänulisi mägiteid ja
suurepäraseid vaateid. Ega ilma asjata ei kutsuta Vancouverit linnaks, kus kõik
on käe-jala juures - liivasest rannast avaneb vaade lumistele mäetippudele.
Suvi - Vancouver!
3 kommentaari:
Jõudsite lõpuks Eesti kliimasse (jälgides ilmateadet vähemalt) ja nimetate seda suveks. Austraalias poleks see, ma eeldan, kordagi pähe tulnud sellist ilma suveks nimetada ;) Aga pildid on ilusad. Kohati meenutab Austriat (mägijõed, loodus). Paneb natuke nostalgitsema küll. PS: Saatke siis kole postkaart! MI-DA-GI-GI! ;))) Meelika
Heh, kui te Eestis praegu juba rannas päevitate, siis on ehk Eestis ka juba suvi lihtsalt? :) Minu jaoks selline ilm, kus ma saan päevituste väel ilma kananahata olla, tähendab tõesti suveilma! Olgu see siis Austraalias või Kanadas... Eesti ilmaga ma väga kursis pole, kuid palme ja seedreid ei kasva Eestis kohe kindlasti. 23 kraadi Eestis võib tähendada hoopis midagi muud, kui 23 kraadi ookeani ääres. Kas sa pole ühtegi postkaarti saanud, mis me sulle saatnud oleme? Äkki andsid vale aadressi? Sulle on postkaarte kõige rohkem saadetud. Või pole sa postkasti piilunud...? :P
See sambla-mets meenutab natuke Te Anau-d, kus me Uus-Meremaal Lord of the Ringsi jälgi ajasime :)
Postita kommentaar