1. aprill Austraalia moodi

Hommikul vara, nii nagu me siin ikka tõusma oleme õppinud tasuta hommikusöögi tõttu, mida pakutakse kella 8st 9ni, kõndisime Kallega oma kolmanda korruse trepist korruse võrra allapoole, et värskendada end „restroom’is“ enne linnapeale minekut. Kuna Kalle jõudis mõistagi varem omadega valmis, avanes minule väljudes müstiline vaade – kaks neidu üritasid trepil midagi teha suure roosa kohvriga. Mida, sellest ma küll aru ei saanud. Esimene mõte oli, et kohver on kuskilt katki läinud, ja üks üritab seda ühest otsast toetades vaikselt maha panna vms. Enne kui ma suutsin neile mömiseda „Do you need help...?“ astus Kalle otsustavalt minust mööda kohvri juurde, võttis selle sangast kinni ja sammus rahulikult trepist alla. Tüdrukute ilme oli nagu nad näeksid ilmutust ja endine jutuvadin ja seletamine lakkasid paugupealt. Ka mina olin hämmingus. Lõpuks kui roosa kohver all administratsioonis oli, ja me Kallega juba tänavale astusime, hakkasin ma laginal naerma terve situatsiooni üle. Esialgne vaatepilt roosast kohvrist ja kahest tõsiselt hädas olevast tüdrukust lahenes kuidagi liiga lihtsalt! Alguses mõtlesin tõesti, et neil on sõnuseletamatu jama kaelas, kuna nad nägid nii armetud ja hädised välja. Minu naermise peale ütles Kalle vaid, et minu kohver on selle roosa kohvriga võrreldes küll raskem. See võttis veidi mu naeru vähemaks...

Ei saa unustada ja märkimata jätta, et kogu me siinoleku aja on meid ka tublisti aidatud. Tänud nii Louisele, Justinile kui ka Louise sõbrale Caro’le. Louise kaudu saime teada väga laheda kiirtoidukoha - "Harrys Cafe De Wheels?". Väga AUSSIE place :P Ja väga head meat-pie’d (lihapirukad). Näevad välja nagu oleks tainas küpsetatud tagurpidi süldikausis, sisemusse on pandud erinevad täidised (kana ja seened, erinevad lihad või köögiviljad). Piruka peale pannakse kulbiga suur kartulipüree lahmakas, millele omakorda hernepüreed. Kastetakse üle kas austraallaste armastatud gravy’ga (lihaleeme-soust vms) või soovi korral teiste kastmetega. Yummi, väga hea kraam!!! Nati nagu eestipärane oma kartulipudru ja asjadega aga võõramaises vormis :P Tänud, Louis!

Ja tänud ka Carole, kes lubas meil Sydneys oma aadressi kasutada. Meie pangakonto paberid ja TFN numbri saime just tema käest kätte. Eile saabus sinna ka mu kauaoodatud meigikott, mille olin Eestisse maha unustanud, ning Mammul järgi saata palunud. Õigemini saabus tema juurde teatis, et pakk on jõudnud postimajja. Kuna Caro ei tundunud elavat NIII kaugel, mõtlesime, et väikeste vahepõikamistega jalkastaadionile ja golfiklubisse tööotsingute asjus, jõuame sinna lõpuks ikka kohale. Ilm oli super, mis alguses igati kiirendas sammu ja tegi tuju heaks. Kui aga jõudsime tema juurde, tulitasid me mõlema tallad juba suht korralikult, Kalle oli suutnud endale uutmoodi jalkariietuse muretseda (punased põlvikud, valge T-särk tulipunase kaeluse ja pikkade punaste varukatega) ja mõlema tühi kõht lõi kõndimise taktis pilli. Kõige kurvem uudis oli see, et kui oma pakiteatisega suht kaugel olevasse postkontorisse jõudsime, juhatati meid põhimõtteliselt tagasi Caro maja juurde, Kingsfordi postkontorisse. Väga valus... Aga lõpuks sain meigikoti kätte, mis on peamine selle loo juures. Kaks nädalat tuhkatriinumängimist on nüüdseks lõppenud. :P

Peale postkontoris käimist, leidsime, et oleme ära teeninud pikaajalise rannalvedelemise. Taaskord Louise soovituste järgi, pidi see väga seff koht olema. Eks me siis KÕNDISIME randa, mäest üles... mäest alla... Rand oli kõike seda väärt, et sinnajõudmiseks nii palju vaeva näha. Helesinine vesi, tohutusuured lained. Lõbutsevad inimesed rannaliival. Kummalgi meist päevitusi kaasas ei olnud, sest ei plaaninud ju otseselt randa minna. Kalle läks aga siiski ujuma (kahjuks mitte alasti), mina rõõmustasin ennast jalgupidi veeslobistamisega. Nii et, tähelepanu-tähelepanu – esimene meie ujumine siinmail – 10. November!!!

Mingi aeg rannas passitud, võtsime ette kauni kallasraja, mida mööda jõuab teistesse pisematesse randadesse ja lõpuks Bondi Beachile välja, mis jääb meie kodu-hostelist oma tunni või pooleteist-tunni jalutuskäigu kaugusele. Algas jälle lõputu KÕNDIMINE õhukeste plätudega ja rihmikutega, mille tald võis parimatest kohtadest mõõdetuna tulla ka 4 mm paksune. Igaljuhul valus oli. Aga alla anda ju ka ometi ei tohtinud! :D

Mingi hetk kui väsimus üle pea lõi, muutus kõik juba kahtlaselt naljakaks. Näiteks mingi valgusfoori all nentisin Kallele, et täna ei ole vist see päev, kus ta tahaks mängida mulle printsi valgel hobusel ja härrasmehelikult võtta mind sülle ning edasi tassida kuni koduni.... Kalle vaikis veidi ja nentis siis omakorda – „... et sa pead silmas siis rohkem seda valget hobust..?“

Hostelisse jõudsime kella 21 paiku. Olime kodust lahkunud hommikul kella 11 paiku. 10 TUNDI KÕNDIMIST!!!!!