Torniskäik vol 2 ja AUTO!

Nagu lubatud sai, siis käisime ka vähe varasemal ja valgemal ajal Sydney Tower’is. Sealt on ikka väga hästi näha, kui suur Sydney tegelikult olla võib ning kui suurt osa Sina sellest näinud oled. Seda, kas see ülejäänud Sydney’t, mida vaatama pole jõudnud, ka vaatamist väärt on või mitte, teavad ainult need vähesed miljonid, kes tõesti selle õnge on läinud ja ongi vaatama läinud.

Kusjuures, selsamal päeval kui tornis käisime, proovisime ka esmakordselt Food Court’i võlusid ja valusid. Need büroohoonete all asuvad sööklad on eriti soodsad siis, kui büroodes tööpäevad juba läbi ja neil sööki järgi peaks veel olema. Sellisel juhul tasub loomulikult tingida, kuna mida kiiremini nad oma söögist lahti saavad, seda kiiremini saavad nemad ka õhtule. Selle vihje eest jääme kahtlemata tänuvõlgu Priidule. Sügav kummardus meie poolt!

Siinkohal Teile väike valik pilte opossumitest ja jõulumeeleolust:

AUTO!!!

Käisime meie rahulikult internetis ning kuna aeg hakkas lõppema, oli vaja sellest kohast lahkuda, et järgmisesse edasi suunduda. Aga meid peatas meie hostelis elutsev selles netikohas (meile on need kohad siiamaani olnud vaid netikohad) töötav noormees, kes hakkas seletama nende päevadiilist. Tegelikult on kõik siinsed tasuta võrguteenuse pakkujad kohalikud reisikorraldajad. Seega seisnes nende päevapakkumine selles, et kui ostad ühe fantastilise jahituuri, mis kestab 3 ööd-päeva, saad tasuta juurde veel paar trippi, mis kahtlemata kahjuks ei tule, kui Austraalias juba olla. Ehk siis paaripäevane kanuutripp vihmametsas, sukeldumine Suure Korallrahu juures, paaripäevane ringreis dingode saarel (Fraser Island), tasuta surfitund Rainbow beachil ning otseloomulikult boomerangi tegemise õpetus. Tegi kadedaks? Arusaadav...meid ka, seega otsustasime selle pakkumise vastu võtta.

Kuna Sydney’s töö meile sülle ei jooksnud, siis otsustasime järgmiseks vaadata ringi ning õnne proovida veidi vähem niinimetatud backpackersitest asustatud Brisbane’s. Sinnaliikumiseks andis loomulikult väga suure ajendi FC Reaali endine liige Danny, kes nüüdseks just sinna oma pesa on üles seadnud ning kes lubas ka meid vähemalt mõneks ajaks enda juures kohalikku sooja mandri jõulumelu nautima . Vastutasuks palus ta, et ühineksin tema jalkaklubiga, kuna neil olevat HÄID jalgpallureid vaja. Kuna teatavasti pole ma kade poiss, siis lubasin neid välja aidata.

Selleks aga, et Brisbane’i jõuda, mis asub ooperimajast pea 1000 km kaugusel, oli meil mitmeid variante: minna bussi või rongiga, leida küüti kellegi teise sinnamineva käest...VÕI ise otsida küüt, mida teistele pakkuda. Hakkasime endile autot otsima. Käisime läbi erinevad hostelites leiduvad kuulutused, jõudsime ka Kings Crossi autoturule, mis aga oli just viimastel nädalatel kinni pandud (nii, et kogu turu peale leidus veel paar autot ja tüüp receptionis, kes jagas meiega lahkelt nende netisaiti, kuhu nad olid kolinud...ei ole Eesti nii e-riik midagi, kui isegi siin kolib terve suur reaalselt toimiv odav-autoturg maa-alusest parklast internetti), seega leppisime kokku paari meeliköitvama kuulutusega kokkusaamise.

Esiteks võib kokkuvõtteks öelda, et Sydneys on selgelt liiga palju Williami-nimelisi tänavaid. Ise elame juba kolmandat nädalat ühel neist ning kui mulle öeldi, et ka auto paikneb William street’il, lõi mu nägu särama, kuid tuli ka täpsustus. Pärast kaardilt järgi vaadates selgus, et Sydney’s on VÄHEMALT 10 William street’i... (rohkem originaalsust, inimesed!). Läksime siis selgituste järgi kohale ning selgus, et me oleme ikkagi valel Williami tänaval. Õnneks oli lahke neiu nõus ise sellele tänavale tulema, kus me viibisime. Auto ise polnud kindlasti see, mida me otsisime ning proovisõiduks viis neiu meid ka veel kaugemale kesklinnast, kuna suvatsesin mainida, et pole kunagi vasakpoolses liikluses veel sõitnud.

Olles jalutanud eelmisest proovisõidust järgmiseni (me pole endiselt veel kordagi kasutanud Sydney ühistranspordi võimalusi), tundus suhteliselt kesklinnas rooliminek juba üsna kahtlasena, kuid korrakski vähemalt Eesti-mõistes kõrvalistujana SÕITA proovinuna, oli see ringtuur väga julgustav. Loomulikult endiselt harjumatu ja ettevaatlik, kuid siiski julgustav. Hetkel ei oska kindasti seda täpselt öelda, kas hinnast alla saadud 900 austraalia dollariline kauplemine oli seda väärt või mitte. Igatahes, nüüd hakkame liikuma AUTOGA. Ehk siis elu materiaalne pool on hetkeks jälle meie poole vaadanud. Kes minu EL TRA’ga sõitnud on, siis neile teadmiseks, et sellel Holden’il (mis on juhtumisi kohalik Opel) on rooliks täpselt samalaadne puiduimitatsiooniga sportrool nagu mul Eestiski... Home, sweet, home!