Sinimäed

Meie eelmisest postitusest on juba päris pikk aeg möödas. Juhtunud on nii mõndagi unustamatut. Natuke tagasi mõeldes, üritaks nüüd midagi ka siia kirja panna. Näiteks ideaalset päeva Sinimägedes (Blue Mountains National Park).

Olin kuulnud sellest rahvuspargist siit ja sealt, kindel ei olnud, kui tasuv või seff see koht on. Igaljuhul nüüd tean – see koht on Võrratu suure algustähega. Midagi sellist olen näinud võibolla ainult Türgi reisi jooksul, kui AEGEE organisatsiooni kaudu viidi meid ka Cappadocciasse. Uskumatu, mida loodus pakkuda võib.

Rahvusparki kutsutakse siis Sinimägedeks. Seda sellepärast, oskavad Kairi ja Ann oma Austraalia raamatus seletada, et kummipuud tekitavad sinakat udu, mis hõljub siis metsade kohal jättes mulje sinistest mägedest. Me põrutasime kolmekesi (mina, Kalle ja Priit) esimese matkarajani ja vaade, mis meile sealt avanes, oli piisavalt motiveeriv, et jääda rahvusparki kuni viimaste päikesekiirte kadumiseni. Veider oli veel ka see, et kui me oma sõitu Sydneyst alustasime, oli ilm vähelubav ja pilvine ja udune. Ha, ideaalne ilm mägede ja orgude nautimiseks? Jep, me kartsime ka, et peaks vist aega sisustama hoopis koobaste avastamisega, mis sealkandis ka kuskil asuma pidid. Esimene rahvuspargi silt aga lubas meile, et ilm on mägedes kiiresti muutuv, mis õnneks vastas 100% tõele. Kui me jõudsime matkarajadeni, oli „Siilike udus“ multikas juba läbi saanud. Vaated olid lummavad.

Kolmeks õeks kutsutud mägede juures teadis Priit kosta, et pole ammu nii turistirohkes kohas viibinud, kuid kui ma otsustavalt ronisin üle turistidele mõeldud piirdetara, tuli ka tema sinna järgi ja unustas hetkeks hiinlaste pildistamismelu selja taga. Priidu tõi reaalsusse tagasi rahvuspargi korravalvur, kes just minu pildi tegemise ajal Priidu tähelepanu endale tõmbas ja ta tagasi tara taha juhatas. Ohh jahh, nii paljukeseks meie rõõmu jätkuski...

Peale seda otsustasime leida päris OMA koha. Aitab segamisest! Sinimägedest kumavat rahu pidi nautima ilma hiinlaste sagimiseta. Autoga ringi sõites ostsime kohalikust supermarketist Coles veidi nosimiskraami ja suundusime Gordon Falls’i vaateplatvormile. Ok, tegelikult me rohkem lihtsalt sattusime sinna – otsisime piknikukohta, ja see tundus olevat kõige šeffim koht. Ilm oli vahepeal muidugi jälle muutunud, mida ei pea ma enam isegi mainima, sest see on nii loogiline, nii et uue vaateplatvormi vaade oli taaskord pehme, siidine ja uduga õrnalt kaetud.

Meie mägedesronimise oskused olid selle ajaga paranenud juba niivõrd, et ronisime korralikult väljaehitatud teerajalt kõrvale looduslikule kivirahnule, kust kõigest meetri-paari kaugusel langes püstloodis sügavik nähtamatusse paksu vihmametsa. Korralikult alla küünitada vaadates nägi valgeid „suuri papagoisid“ paarikaupa lendamas üle avaruse. Ilus. Paradiis. Ja väga võimas. Eriti, kui päikseloojangu saabudes osa udust taanduma hakkas ja pilvepiiri tagant silm veidi viimaseid päiksekiiri tabada sai.

Otse loomulikult otsis miss Ele autost ka vesipiibu, et nii kaunis looduses veidi rahupiipu teha. Mõnus mulje jäi piibusuitsu loodusliku udu sisse puhudes - umbes nii, et meie tekitasimegi oma suitsuga kogu selle orgu katva valge vaiba. Vaeva nõudis, kuid hakkama saime - peagi olid kõik lähedalasuvad mäed silmapiirilt kadunud. Udus polnud võimalik neid enam eristada.

Fotod ei suuda kahjuks pooltki kõike seda teile edasi kanda, kuigi üritasime anda endast parima. Hästi proovides, võite üritada kujutada ennast nende piltide peal - maailmavalitsejana kõrgel orgude kohal :D Hehee... ok, lumises ja mägedevaeses Eestis võib see veidi raske olla :P