Kohal Torontos

Toronto vana raekoda

Saabusime Kanadasse väga väsinutena ja näljastena. Lennujaamas hakkas korraks süda kiiremini peksma, olles kuulnud hirmsaid lugusid Toronto lennujaama kohta, et kuidas inimesi on peedistatud ning isegi tagasi saadetud, kuid kõik läks väga libedalt. Küsiti palju sularaha on, mis on reisi eesmärk, vaadati väljaprinditud viisapaber üle ja päriti veel, et ega meil sööki-alkojooki pole või puitu? Muidugi oli, kuid söögi kohta valetasime, et pole ning alkoholi kohta, et on normi piires (mis vastas ka tõele). Kuigi meil oli küll suveniiridena puidust võinugasid kaasas mingi posu, otsustasime ära unustada, et need me kotis on. Üldiselt oli kohvri kontroll olematu. Isegi läbi ei skännitud! Kedagi ei huvitanud ka kus me Torontos ööbime või keda külastame. Lõpuks saime olulise dokumendi e tööloa paberi, mida tuleb elu hinnaga hoida, ja jiiipikajee – teretulemast Torontosse!

Toronto pilvelõhkujate rajoon

Lennujaama infost saime teada, et lennujaamas on olemas selline koht nagu Travellers Aid, mis aitab meiesuguseid zombisid, kes Kanada reisiraamatust ei suuda näpuga järge ajada. Väga lahke tädi vastas ülevoolava lahkusega kõikidele meie küsimustele, ning helistas hostelitesse, et hindu ja vabu kohti küsida. Samuti seletas ilusti lahti, kuidas võimalikult odavalt linna saada. Kuigi temalt saadud info kattus Rough Guide Kanada raamatu infoga (Airport Rocket alguses, ja subway liinini, siis subwayga edasi kesklinna), ei teinud paha kõik uuesti üle kuulata. Ei tahtnud sama viga teha, mis Londonis, kus kiiruga sai ikka pea topelt makstud, et kesklinna jõuda. Uskumatu, kuidas turiste ikka tõmmata üritatakse.

Kesklinna jõudmisel suutsin teha vaid ühe blondi turisti triki, mis tagasi mõeldes ikka päris uskumatu tundub. Bussiga soovitud peatusesse jõudes ja rongile minnes hakkasime otsima, et kust siis rongipileti saab. Kalle jäi kohvritega mind ootama, ma otsisin piletikassat. No, ja leidsin kassa, ainult et selleks pidin ’exit’ väravatest läbi minema. Kuna mulle tundus, et mul muud võimalust ei ole, läksin väravatest välja kassa juurde ja küsisin kahte piletit. Ta ütles, et pane siia kasti 3 dollarit ja mine sisse tagasi. Oh mind rumalat, taipasin alles hiljem, et see oli nüüd küll üks lihtsamaid viise rahast lahti saada. Buss oli toonud meid juba transpordisüsteemi sisse, ning me oleksime saanud sama piletit kasutada, mis bussijuht meile müüs ka metroos.

Meie öömaja valik langes Canadiana Backpackers’ile, sest meile pakuti 4 inimese tuba, kus ei ole teisi inimesi veel kohta reserveerinud. Omaette vaikne tuba kulus väga marjaks ära. Öö lennujaamas suutis meid korralikult ära väsitada ja und oli vaja.

Hostelis ei suutnud korraga otsustadagi – kas vajuda lihtsalt kohe magama, minna duši alla ja siis vajuda magama või süüa? Kõik kolm tegevust – söömine, dušš ja magamine – tundusid eluolulised sooritada kohe ja viivitamata. Kuid mida valida esimeseks? Raskete kottide tassimisest üleni valutav keha nõudis esimesena und, koridorini kostev urin kõhust teatas, et peab koheselt süüa saama ja hirmus kleepuv tunne ajas duši alla. Tegelikkuses suutsime siiski esimese asjana koperdada unisena duši alla, mis õnneks tõi niipalju elu sisse, et jõudsime esimese ettesattuva kiirtoidukohani kõrvaltänavas, milleks osutus Subway. Hehee... mälestused Austraalia aegadest kerkisid esile. Seal sai seda maitsvat pikka saia rohke rohelisega ikka aeg-ajalt proovitud. Söök andis uue energialaengu, nii et Kalle juhtimisel leidsin end varsti istumas Hooters baaris ja proovimas esimest korda Kanada õlut. Maitses hea, kuid tšekk, mis hiljem esitati, tegi selgeks, et baari vist väga tihti lähiajal ei satu. Neli 0,3 õlut maksis 24 dollarit (1 Kanada dollar= u 12 EEK ehk siis kokku 288 EEK)

Hooters pubi

Järgmine päev saime paremini ringi vaadata ka valitud hostelis. Esmamulje hostelist on väga hea. Puidust vanaaegne mööbel, hubane avalik ruum. Väga ilus ja puhas on. Algul tekkis kohkumus, et saime pügada – köögis polegi pliite ja nõusid, kuid hiljem avastasime, et köök asub allkorrusel ja on täiesti olemas. Samuti tasuta Wifi, millest Austraalia hostelid polnud kuulnudki (enamus, kus me viibisime vähemalt). Teine päev hostelis algas eriti hea üllatusega – hommikusöögiks olid pannkoogid! Kurb ainult, et pannkoogi juurde pakutakse ainult magusat vahtrasiirupit, mis on kuidagi liiga magus hommikusöögiks. Kohviautomaat on ka tasuta kella 11ni, vali millist kohvi soovid. Otsustasin iga hommik uut sorti proovida.

Ilm on olnud päris kevadine. Ei suuda kohe kuidagi uskuda, et kuulduste järgi olevat eelmine nädal olnud -20 kraadi. Eile Kariniga (vana klassiõde ja pinginaaber Treffneri aegadest) kokku saades kuulsime, et Torontos on käibel ka selline väljend nagu „wind-freeze“ e tuulekülm. Ei tea, kas see on Toronto sirgete tänavate süü või mis, aga tuul tekkis õhtupoole tõesti väga tugev.

Asjalikkuse poole pealt niipalju, et tegime endale SIN numbri, mis lubab meil siin legaalselt töötada. Ja täna käisime ka Eesti Majas ja avasime Toronto Eesti Ühispangas endale arve.
Eesti Maja külastus kujunes oodatust palju huvitavamaks ja lõbusamaks. Kohe maja ees pilti tehes, astus majast välja soliidne härrasmees, kes meie poole huvitatuid pilke suunas ning veidral kombel mõne sekundi pärast uuesti majja sisse läks. Me astusime ka hetke pärast majja. Kohe seepeale hakkas see sama soliidne härrasmees meiega elavalt eesti keeles vestlema – teatas, et kohvik on allkorrusel ja et seal saab süüa ja pirukaid. Üht-teist sai veel vestluse käigus teada, siis astusime eesti poodi. Alles hiljem mõistsime, et härrasmees oli kuulnud väljas meie eestikeelset juttu, ning tahtis ka meiega sõnakese eesti keelt rääkida. Muud põhjust tal uuesti majja siseneda ei olnudki.

Ele ja Toomas Toronto Eesti Maja ees

Eesti poes hakkas samamoodi väga sõbralikult meiega vestlema sealne müüja. Kui kuulis, et oleme esimest korda Eesti Majas, pani ta kõhklemata poe uksele sildi – tagasi 15 min pärast – ning asus meile maja tutvustama. Sellist vastuvõttu ei osanud me uneski näha! Ta viis meid kõikidesse ruumidesse, rääkis ja tutvustas meid kohalikele töötajatele ja samal ajal jõudis küsimusi esitada ka meie kohta. Kui me õigesti mäletame, oli ta nimi Aavo. Tõesti humoorikas ja südamlik Kanada eestlane. Tegelikult jäi kõikidest sealsetest inimestest väga soe ja hea mulje. Kõik rääkisid imeliselt hästi eesti keelt. Pärast Aavo giidituuri võtsime all kohvikus ühe korraliku eesti prae kapsarullidega, mis maksis 8 dollarit, ning siis läksime samas majas asuvasse Toronto Eesti Ühispanka (siinne pank pole kuidagi seotud SEB pangaga, nagu võiks esmamulje jääda). Konto tegemine on seal eestlastele väga lihtne. Samas saab kaarti kasutada kõikjal Kanadas ning ka välismaal. Eks saame panga headust siin veel testida terve aasta jooksul. Iseenesest oli hea tunne toetada midagi eestimaist.

Kanada eestlased Eesti maja kohvikus. Laual novembrikuine Kroonika.