„Enne töö, siis oravad!“

Oleme teile tutvustanud juba Sydney öist pargielu nahkhiire juhtumi näol. Nüüdseks oleme avastanud, et sõnaga „park“ ei saa neid rohelisi hirmu-oaase küll kutsuda, kuigi nad meenutavad oma olemuselt päevasel ajal rahulikke inimestesõbralikke parke. Lisaks suurtele nahkhiirteparvedele, kes teevad puudelatvades häält nagu imeks nad seal oravate või muude olevuste verd hammaste krigistades ja lendavad pargis jalutajatele ootamatult näkku, leidub rohelistes dzunglites veel ka hiid-rotte (oleme kuulnud, et nad on lausa kukruga!) ja oma silm on olnud kuningas ka hiid-oravatele. Eesti rottidest kolm korda suuremad volaskid on õnneks suht tagasihoidlikud. Lähemale kui üks pargipink meist nad õnneks tulnud ei ole. Siiski nad ehmatavad kohutavalt kiirelt mööda tuhisedes ja iga kord, kui lehtedes midagi krabiseb, ja ma liiga kiiresti pead sinnapoole pööran, suudab ka Kalle vaevu end ehmatusest hüppamast tagasi hoida. Hehehe.... olen avastanud, et see on päris tore kiusamismoodus ka :P Loodan, et me tutvustus neist hiid-rottidest tuletab meelde lugusid Moskva kanalisatsioonitorudes elavatest tohutusuurtest rottidest, kes õgisid inimesi ja levitasid haigusi. Nii on vähemalt mulle jäänud väike lapsepõlvetrauma neist „armsatest olevustest“.

Oravatega seisin ma vastamisi üksinda, kui peale jalutuskäiku linnapeal otsustasin siiski kasutada otseteed pargist läbi, et kiiresti „koju“ jõuda. Kuna kuulasin iPodiga muusikat, oli mu eesmärk mitte kuulata kriiskavaid karjeid peakohal ega vaadata kaugemale kui meeter enda kõrvale, et mitte näha rotiparvi ila tilkumas minu poole sööstmas. Paarkümmend esimest sammu läbisin edukalt, kuni minu ette kerkis täiesti tundmatu elukas. Ütleme, et orav, aga ütleme, et Eesti Orav kuubis. Kui isegi mitte astmes 4. Igaljuhul ei olnud ta üldse nii tagasihoidlik kui rotid ja jalgu naljakalt kahele poole laiali loopides liikus ta õnneks suht aeglaselt ühtlases tempos mulle vastu. Minu äkilisemate liigutuste peale suvatses ta trajektoori muuta. Et Kalle ei hakkaks pärast mu jutu peale naerma ja keelaks mul üldse alkoholi joomise ära, tahtsin kiirelt tegutseda ja seda looma jäädvustada. Teda pildistada üritades, leidsin ma, et terve park suisa kubises neist eesti-orav-kuubis-elukatest. Mu otsus oli järgmisel õhtul Kalle samasse parki tirida, kuna pildid ei tulnud välja. Järgmine päev tassis Kalle mu aga enne korralikult tööbüroosse ja ütles, et „enne töö, siis oravad!“, kuid ka hiljem peale asjalik olemist, ei näinud me kedagi. Tegelikult usun, et oli ikkagi veel liiga varajane õhtutund nende jaoks. Minu rahustuseks, kui rääkisin hiid-oravatest ka Kalle sõber Priidule, kes on Austraaliamaal pesitsenud juba oma 8 kuud, teadis ta kosta, et tegemist on opossumitega (vahemärkus: kui mina väitsin Elele, et need on opossumid, siis mind ta loomulikult uskuma ei jäänud, sest Ella jaoks on kõik pargis ringi jooksvad või lendavad olevused ju oravad). Veider, mis juhtus nende pisikeste tuhkrusarnaste opossumitega, keda mina teadsin Jääaeg multikast? Need Sydney pargi olevused jäävadki vist huvitavaks peamurdmiseks.