Kurri Kurri pole kuri

Esimesed ringsõidud Sinimägedes ja Sydneys andsid paljulubavalt lootust, et autoost kulges suhteliselt lihtsalt ja hästi – auto vuras kiirteel suht otse (tagaosa võibolla veidi vingerdas aeglasemalt järgi kui esiosa).
Mõnus ja huvitav avastus oli auto kesklukk, mis peale paari peatust otsustas, et ei viitsi nii palava ilmaga enam töötada. Auto sai võtmega lahti keerata küll, kuid siis ei tulnud võti välja... Uksed tagasi lukku keerates tuli võti välja küll lukuaugust, kuid siis ei saanud me ju ometi autosse!!! Nokk lahti, saba kinni. Saba kinni, nokk lahti... Dzii!! Hea, et meile anti ettenägelikult kaasa 2 võtit. Mida me tegime – keerasime auto lukust lahti, istusime autosse, käivitasime auto teise võtmega ja sõitsime ringi võti ukse ees. Ideaalne! Auto sõidab ju vähemalt :P natuke tekitasime liikluses elevust, kui mõni auto meist möödudes avastas, et meil on võti autoukse ette "ununenud"... kuid üldiselt suhtuti sellesse peanoogutusega ja arusaadavalt - backpackersid! Harrastasime ka seda varianti, et keerasime luku lahti, istusime autosse, keerasime akna alla ja luku akna kaudu uuesti kinni. Siis sai võtme ilusti eest ära võtta sõidu ajaks. Ainus mure oli siis see, et tavaliselt, kui uuesti seisma jäime, ja autost välja tahtsime saada, pidi ootama autojuhi (ehk siis KALLE) luba selleks (tema sai ju ainukesena auto lukust lahti keerata AKNA kaudu), ja pealegi, ausalt öeldes, tundus see pealtnägijaile eriti naljakas vaatepilt – inimesed autos sees murravad ise oma autost välja... Nojah. Naerge-naerge. Auto liikus edasi ilusti ja viis meid kuhu soovisime.
Eraldi mainimist väärib loomulikult ka meie auto antenn, mis hetkel on küll pildilt nähtava kujuga, kuid samas annab võimaluse seda oma käe järgi voolida:
Priidu tagasi Sydneysse toimetades pidime omadega üksi hakkama saama. Kiirteed Sydneys... pole vist väga võrreldavad Tallinn-Tartu maanteele juhtiva Ülemiste ristiga. Läbi tunnelite, silla ületamiseta, mustmiljonisse teise linna suunavate kiirteedega Tallinnas päris võitlema ei pea. Sydneyst välja saades natuke aga küll. Lõpuks maksime tunneli läbimise eest nõutud 5 taala ära ja kimasime tuhatnelja Brisbane’i viivat kiirteed mööda Pacific Highway.

Ööseks otsisime oma uue reisiva Hosteliga head peatuspaika Hunter Valley veinitööstuspiirkonnas. Leidsime ka lõpuks ühe suht ok koha. Esimesena peatusime teel, mida tähistas märk Causeway... mida iganes see ka ei tähendaks. Veidrad ööhääled üürgasid mõlemal pool teed ja tundmatu märk kohutas meid veidi. Kõigele lisaks, hakkas auto ka tujutsema – kui me keerasime ühelt väikselt teelt 90 kraadi tagasi, tuli kapoti alt läbipaistmatu kogus sinist tossu, nii et hea, et külas tuletõrjet välja ei kutsutud... Nojah, nii hilja öösel oleks seda vist ainult ammuuvad lehmad lähedalasuval karjamaal teha saanud. Muud hingelised juba magasid selleks ajaks. Me vehkisime kätega suitsu laiali, vaatasime paremale-vasakule, et ega keegi ei näinud, ja panime masinale uuesti hääled sisse. Causeway tundus ikka liiga palju kahtlane, seega valisime nati suurema külatee, mille ääres magasime norinal kuni esimeste kõrvetavate päikesekiirteni.

Hommikul, kuigi kell oli vähe, suundusime otsemaid hunter Valley veinikeldreid avastama. Olime kuulnud soovitajate käest, et saab tasuta juua ja süüa. Ja saigi!!! Tuli teha ainult veidi asjatundlikum nägu pähe, mekkida veine erinevaid sorte, anda oma hinnang ja rääkida veidi veinide maitseomadustest ja kõik oligi käes! Tegelikult oli terve regioon tõsiselt avastamist väärt. Pisikesele alale oli kokku kogunenud oma 150 erinevat veinitootjat, kes kõik erinevatest Austraalia piirkondadest tassivad viinamarjad just siia kokku, et toota meelehõrgutisi nii sellel mandril, kui ka eksportida mõningaid Euroopasse. Mm... Lindemans? Rosemount? Need peaksid vast midagi ikka ütlema ka tavalisele eestlasele. Me suutsime oma põgusa läbipõikega külastada kuskil 4-5 erinevat veinitootjat. Kui veinidest kõrini sai, võtsime suuna juustu- vçi oliivitehasesse, mis olid ka osavalt end veinikeldrite vahele sokutanud, ja sõime seal niimoodi kõhud täis, et hommikusöögist kujunes põhimõtteliselt päeva põhiroog.
Auto tegi ainult vahel meele mõruks – turtsus teine endiselt kahtlaselt. Veidi kapoti all uurides, oskas Kalle öelda, et meil on roolivõimu vedelik otsakorral. Selge, järelikult tuli seda soetada lähimast külakeskusest :P Ja kuna me avastasime, et auto ka lekib veidi (arvatavasti siis sama roolivõimu vedeliku mingi asi), ostsime seda head kraami poest kohe korralikult kaks suuremat potsikut. Mida iganes me valesti ei teinud, meie kohkumuseks ei läinud auto peale roolivõimuvedeliku lisamist üldse enam tööle. Põrnitsesime üksteist Kallega jupp aega, näperdasime veidi autot siit ja sealt ja üritasime uuesti autole lääled sisse saada. Muidugi alles peale tegutemist leidsime vajalikuks sirvida ka veidi auto käsiraamatut. Mina sain küll esimest korda teada kus asub radiaator, mootoriõli, jahutusvedelik jne. Wouw! Veidi aja möödudes meil siiski õnnestus auto uuesti põrrama saada ja meie naerunägude saatel, võti auto ukse ees endiselt, sõitsime taaskordselt Brisbane’i poole. Nalja jätkus paarikümmne kilomeetri jagu, kui korraks valesti sõitsime ja vaja oli teha taaskord tagasipööre Kurri Kurris. Auto kärssas täiega!!! Seekord me olime nati tõsisemad, jätsime „uhiuue soetatud varanduse“ (või Kalle kutsutava PAUGUPILLI) tee äärde seisma ja läksime autoparandusmehaanikuid otsima. Mnjah.... ajastus missugune!!! Oli pühapäev, kell tsipa üle nelja tiksumas ja Kurri Kurri küla/väikelinn suht välja surnud. Depresiivsed Aussie väikelinnad...
Masendav nagu see oli, pidime igal juhul ootama kuni järgmise päevani, et midagi üldse lahti tehtaks. Paar lähedalasuva maja elanikku, kelle majade lähedale me auto jäi, käisid muretseval pilgul meie probleemi uurimas. Üks eriti asjalik tüüp teadis soovitada odavat autovaruosade müügikohta. Selleks ajaks olime juba ise ka aru saanud, et meil roolivedeliku voolik lekib mõnusal kombel ja pritsib vedelikku kauni laia kaarega ka kõikide teiste huvitavate autoosade peale, mis peituvad kapoti all. Sellest ka suits ja raskused rooli keerata. Lihtne ja loogiline, onju?!Jätan vahele kirjeldused meeletult vingete Kurri Kurri vaatamisväärsuste kohta, linna enda laburünti meenutavate tänavate kohta, rahvuste paabelist, mida see linnake sisaldas jne. Looga kiiremini edasi minnes tuleb mainida, et esmaspäeval auto poes öeldi meile, et meiesoovitud autovidin tuleb sisse tellida ja jõuab kohale järgmisel päeval kell 13.00.

Meile tähendas see veel ühte ööd autos, ja mis peamine - saime kauem ringi hängida KURRI KURRIS!! Yeeyyy! :P

Tegelikult tuli välja, et Kurri Kurris on väga armsad ja abivalmid inimesed. Õhtu saabudes tuli üks naabritest meile sooja sööki pakkuma. Kas me eelistaksime pastat? Ühepajatoitu? Või hoopis aedubasid? Pole paha...:P Tooge kõike!!! Hehee, ok, tagasihoidlikult pogisesime, et sobib see, mis endale teete. Mõne aja pärast saime pasta, kaks apelsini ja kummikomme. Pidu autos võis alata. Mõned kohalikud krõllid bemmivennad isegi tulid meid vaatama - seda aga rohkem eesmärgil teada saada, mis kahtlane auto maantee ääres passib. Arvasid, et oleme politsei :P
Kohalikega head sõprussidemed loodud, oli meil eriti mõnus linnakeses veel päev veeta. Hommikul kutsus meile õhtul sööki pakkunud naabriperekond meid ka dushi alla (kui me muidugi soovime). Ei tea... väga nagu ei tahtnud minna... just hakkasid juuksed tasuta võidekreemi tootma ja veel paari päeva pärast olime valmis ootama ka liha saiale - mine tea mis elu meie nahal kõik tekkida oleks võinud...
Kutsumisest ei saanud aga ära öelda. Viisakus eelkõige! Seega saime tõelises Aussie majas tõeliste Aussidega tuttavaks. Seal elas põhimõtteliselt isa koos kolme lapsega. Isa Michael oli krossimootorrattaga just jalaluu murdnud, seetõttu oli tal ka päeval vaba aega meile. Tuppa minnes oli perepreilil Heily'l mulle kohe üllatus varuks - ta oli ekstra mulle joonistanud kauni pildi sõnumiga - ELLA IS COOL! mhm, I think so too... :P
Lõpuks saime selle kauaoodatud autovidina kätte ja meistrimees Kalle hakkas tegutsema. Niipalju kui mina aru sain, oli vaja vana roolivõimuvedeliku voolik lahki muukida, olemasolev vedelik välja dreenida ja uus voolik asemele kruttida. Muust asjadest mina ei jaganud, mistõttu keksisin õhinal Kalle ja auto ümber, filmisin ja pildistasin ja ajasin lolli möla suust välja. Oli lihtsalt hea meel, et varsti saab Kurri Kurrist minema, noh! Kalle suutis tööga pihta hakata, kui poolepealt tuli meile appi teine naaber, kes ka ennegi oli meile head nõu andnud ja odavat autopoodi soovitanud (vahemärkus: odav, my ass. Seal pandi vidinatele hindasid vastavalt kliendi näole ning kuna mul on üsna kallis näolapp, siis olen kindel, et mulle määrati ka tavahinnast tunduvalt kõrgem hind. Kuid kuna teine variant oli auto mehaanikute kätte usaldada, kes oleks sellele veel 3kordse hinna otsa väänanud, siis peale väikest kauplemisüritust soostusin ikkagi nende poolt pakutuga). Töö läks libedamalt ja sai just enne vihma saabumist valmis. Oli käes aeg tänada kõiki abivalmeid naabreid, jagada telefoninumbreid ja aadresse ja lehvitada Kurri Kurrile. Meie teekond sai ilusti jätkuda.