Täna vahetasime autos veidi rolle – Kalle asemel sõitis Oliver, minu e kaardilugeja asemel oli Karl. Esimene peatus oli Munjina bensiinijaam, kus Oliver pani plaaniks jõuda kella poole 13ks Port Headlandi. Jep, see jõustus! Kuid suur oli meie pettumus, kui ainus vaatamisväärsus oli raua laadimine sadamas. Mõtetu. Täiesti mõtetu. Ülejäänud aja passisime McDonalds’is netis ning vihmasabina saatel alustasime sõitu 80 miles beach’i poole. Ööbimiskohta otsisime ikka hea jupp aega jälle. Pidime leppima elektriliinide all ööbimisega mitte just kõige ilusamas kohas.
2.06 Jõudsime 80 miles beach’ile. Päris raske oli leida teed sinna, sest enamus olid avalikkusele suletud. Lõpuks see meil õnnestus ning hea oli, et see õnnestus. Rand oli väga ilus. Liiv ja merekarbid, sügavaks läks veel aeglasemalt kui Eestis Pärnu rannas. Vedelesime seal hea hulga aega seal ja korjasime merekarpe.
Hiljem jäi meil veel ainult umbes 17 km Broome’i ning kiirustasime, et jõuaks sinna enne i-punkti sulgemist. Jõudsime, saime teada, kus asub korralik ostukeskus, pesemisvõimalused ja muu vajalik. Cable Beach nägi juba esmapilgul väga super välja, ning avalikud dushid rannas meeldisid meile samuti. Kuna igal pool Broome’is olid sildid, et ööbida autoga pole lubatud, sõitsime uuesti Broome’st välja, umbes 25-30 km, ja leidsime mitte just kõige kenama, aga päris huvitava ööbimiskoha Roebuck plains lähedal pilliroogude keskel kruusaplatsil. Siis me veel ei teadnud, aga sellest kohast sai meie „kodu“ päris pikaks ajaks.
3.06. Oliveril oli broneeritud lend Broome’st Aasiasse 6ndal juunil, seega oli meil seltskond koos veel mõned päevad ainult. Tekkis idee käia koos ära ka Kimberlys Geikie Gorge rahvuspargis. Ainus mure oli see, et enamasti räägiti, et ilma 4WD autota ei ole sinna eriti mõtet minna. Muidugi see ei taksitanud meid, ning sõit algas Fizroy Grossing’ poole. Kui õigesti mäletan, siis tee sinna polnud mingi probleem, korralik maantee. Geikie Gorge juures tegime väikese jalutuskäigu mööda jõesängi. Iseeneset oli kaunis koht, kuid samas jutud sellest kohast tundusid olevat paremad. Väike pettumus vist. See võis tulla ka sellest, et eelmine Karijini rahvuspark oli see-eest lihtsalt nii hea, et kõik muu nüüd selle kõrval lihtsalt kahvatus.
Põnev oli see, et olime lugenud, et selles jões on ka krokodillid, keda me veel polnud metsikult looduses näinud kunagi. Seega otsisime neid igalt poolt, kuid ei näinud. Kuni Oliver tegi ühest jões ulpivast puuoksast ühe pildi oma korraliku fotokaamera zoomiga ning oma imestuseks avastasime, et sellel nn. „puuoksal“ olid silmad!!!! Selgus, et me lihtsalt ei teadnud, kuidas kroksid vees välja näevad, ning pidasime neid vees ulpivateks puuoksteks. Tegelikult terve jõgi kubises magedavee krokodillidest. Kes veel ei tea, on need palju pisemad soolavee krokodillidest, ning nad pole väga agressiivsed.
Tagasisõit Broome’i osutus seikluseks. Me ju ometi ei tahtnud läbida sama maanteed, vaid palju põnevam tundus võtta kõrvaltee, mis viis samuti Broome’i poole. Ainult et, see tee oli mõeldud neljaveoliste autode jaoks. Küsisime taaskord, et kui hull tee tegelikult on. Öeldi, et ei soovita, aga samas praeguse aastaaja kohta on õnneks vähe vett. Selge, mõtlesime proovida.
Esialgu tundus tee olevat suht tavaline kruusatee, ning me olime õnnelikud, et riskisime. Öömaja leidsime 4WD kruusateelt kõrvale karjamaale keerates. Veidi kartsime, et tegemist võib olla eramaaga, kuid... ehh, väsinud olime.
4.06. Hommikul äratas meid lemade ammuumine. Kari metsikuid lehmi oli meie auto ja telgi pea ümber pööranud ning kisasid päris hirmuäratavalt. Me jätkasime oma 4WD teekonda, mis aga meile murettekitavalt kahtlaseks muutus. Lained kruusateel asendusid suurte aukudega, ning kiirus oli ikka väga madal. Kiiruse peale me muidugi ei rõhunud, kuid see ei tõotanud ka midagi head. Varsti tuligi esimene tõsisem taksitus – jõgi voolas üle tee! Ok, tegime jalgadega enne kontrolli, et kus on vesi kõige madalam, ning sõitsime aeglaselt sealt läbi. Auto oli suurest rappumisest kahtlast häält hakanud tegema, kuid samas sõitis korralikult edasi. Vist summuti oli kuidagi ära loksunud vms.
Rõõmsalt jätkasime sõitu, kui juba veidikese aja pärast uus jõgi teed ületas. Seekord tsipa sügavam, kuid saime ka sellest üle. Lootsime, et rohkem vähemalt neid jõgesid ei tule. Tuli, veel üks, ja samas ka veel sügavam. Juba palju murelikumatena suutsime ka selle läbida, kuid enam väga rõõmsameelsed me polnud. Ja õigustatult – 4. Jõgi, mis teed ületas oli ikka päris sügav juba. Mõõtsime väga korralikult kohta, kust läbi sõita, sest põhjas olid ka suured kivid ning muda, kuhu oleks imelihtne kinni jääda või auto ära lõhkuda. Sellel ajal kui me seda mõõtmistööd tegime, sõitis sellest jõesängist läbi üks korralik dziip, kes küsis, et kas me abi vajame. Me ei osanud neilt midagi otseselt paluda, ning tänasime.Nad ootasid ära, et kas me saame ilusti jõevoolust üle, ja kui meil see siiski õnnestus, läksid nad oma teed. Samas kuulsime neilt, et rohkem vett teel ei ole, mis oli suureks kergenduseks.
Pärast jõe läbimist, mõned km edasi juhtus aga ime – meile sõitis vastu veel üks mitte-neljaveoline auto!!! Backpackers’id nagu meiegi lehvitasime hoogsalt üksteisele. Heh, kaks hullu autot kohtuvad 4wd teel, mõlemad on backpackerseid täis pakitud ning mõlemad on Holden Commodore’id! Lahe! Me hoiatasime neid, et esimene jõekoht on kõige hullem, järgnevad 3 on lihtsamad. Edu soovides läksime lahku.
Meid ootas ees Tunnel Creek koobas ning Windjana gorge. Kummaski me pettuma ei pidanud. Koopas olevad inimesed oskasid meid juhatada ka koopajooniste juurde, mis olid kuskil koopa lõpus vasakut kätt väliseinal vms. Kes otsib, see leiab.
Windjana gorge’s oli palju magedavee krokodille. Ilus vaade, ning tore jalutuskäik mööda jõekallast. Suhtlesime seal ka reisivate kohalikega, väga toredad inimesed.
Kuigi Kinberly piirkonnas on totaalne alkoholi tarbimise keeld, lubasime õhtul lõkke ääres endale ikka klaasikese veini.
05.06. Päeval sõitsime palju. Jõudsime Derby’sse, kus lähedal on kuulus suur boab’i puu. Seal tegime loomulikult peatuse, et pildistada ja jalgu sirutada. Hea situatsioon juhtus siis kui autosse istusime. Kalle pani autole hääled sisse ja hakkas parklas juba manööverdama, kui üks võõras oma autoast välja kargas ja meie juurde tormas. Võttis auto katuselt fotoga ning ulatas meile. Jessas kui hea meel Oliveril oli! Oliver oli unustanud oma hea profikaamera auto katusele! Vedamine missugune, et seal teisi inimesi oli.
Kuna ilma oli nagu ikka väga väga palav, olime avanud juba autos mõned õlled, ning lõbusas meeleolus jõudsime tagasi Broome’i. Seega Broome’s ostsime poest vaid veidi kesvamärjukest juurde ning läksime Cable Beach’le jooma ning ööelu nautima. Rannas joomise suur miinus on see, et pärast on tõesti kõik kohad liiva täis. Karl seal tutvus igasugu võõraste neidudega ning tegi hoogsalt pilte. Kahjuks see jäi ta kaamerale ka viimaseks korraks pilte teha. Liiv oli masina ära rikkunud.
06.06. Kätte oli jõudnud Oliveri lahkumise päev. Ööseks olid Oliver ja Karl endale hosteli võtnud, ning nüüd hommikul liitusime nendega köögis, et viimast korda pannkooke teha. Pohmakas oli mõnel inimesel päris korralik, nii et minu üllatuseks jäi seekord kooke isegi üle. Seda juba väga tihti ei juhtu :D. Jagasime fotosid, muusikat ning chillisime lihtsalt hostelis kuni lennukile mineku aeg kätte jõudis. Hostelis kohtasime ka veel ühte eestlast – Lagle.
Pärast Oliveri ära saatmist, läksime randa pikutama. Ööseks liikus Karl magamiskotiga randa magama, me jäime Kallega Cable Beach parklasse. Katsime aknad kõik ära ning lootsime, et kui politsei kontrollima tuleb, ja autosse ei näe, ei saa nad ka väita, et keegi seal magab. Nojah, rumal lootus.
07.06 Hommikul ootas meid trahv 100 dollarile. Milline üllatus! Pea terve parklatäis backpackers’eid oli trahvi saanud. Kui Karl rannast tuli, nägi ta ka seal, et politsei oli inimesi gruppidena sisse piiranud, ning trahvis neid seal ööbimise eest. Tore, tore. Krt.
Edaspidi võttis Karl ikka hosteli, me kasutasime võimalust parkida hosteli ees parklas, ning salaja magada seal. Läks läbi nii mõnigi öö. Keegi kordagi midagi kobisema ei tulnud. Pahatihti ei olnud parklas ainult vaba kohta, siis sõitsime ikkagi oma „kodukohta“ kõrkjate põllule.
