Hüvastijätt Tansaaniaga

Meie Aafrika reisi viimase päeva hommiku veetsime veel rannaliival jalutades, kohalikele tänavakassidele "head aega" soovides ja palju ümbrust pildistades. Sadamasse läksime juba 11:30ks ning tagasisõidul ei olnud me enam pagasi suhtes nii paranoilised. Me otsustasime hotellituba mitte võtta, kuna lend läks öösel ja me poleks saanud seda tuba peaaegu kasutadagi. Küsisime küll retseptsioonist, kas oleks võimalik meie suuri kotte sinna jätta kuhugi mingiks ajaks, kuid vastutulelikkuse soov puudus ning pidime oma suurte kottidega siiski linnapeale minema. Valisime istumiskohaks sama söögikoha (Chef’s choice), kuhu eelmine kord kogemata sattunud olime, sest see jättis piisavalt tsiviliseeritud mulje, et oma kottide pärast ei pidanud muretsema ning söögid olid väga hea hinnaga ja väga maitsvad.

Mul oli hingele jäänud, et kogu reisi vältel ei olnud ma saanud proovida kohalikku jahubanaani. Kui mu söök lõpuks lauda toodi, olin suures hämmingus. Välja nägi taldrikul tõesti, nagu tegu oleks suurema banaaniga, ka pooleks lõigates nägi seest välja nagu banaan, kuid maitse – maitse oli nagu kartulil! Roog oligi rohkem nagu pajatoidu moodi ja maitses väga hästi, lihtsalt aju tõrkus uskumast, et tegelikult söön kartuli asemel kohalikku jahubanaani.

Ostsime Eestisse kaasa ka meie lemmikuid passionivilju, kuna polnud kartust, et nendega kotis midagi juhtub. Pealegi suheldes kodustega, tuli välja et paljud olid haiged, sest kirbekülmad talveilmad olid vesisemate ilmade vastu vahetunud, mil bakteritel ja viirustel kõige lihtsam paljuneda.

Enne lennukile sõitu, tuli läbi teha vaid veel viimane katsumus – kasutada kohalikku ühistranspordi minibussi. Üheks raskemini arusaadavamaks asjaks kujunes bussipeatuse leidmine. Juhatati kes kuhu, kuni lõpuks läksime ikkagi mingile busside platsile, kus neid võimalikult palju koos oli ning küsisime hõikamiste teel, kas see buss läheb lennujaama. Üks minibuss, mille uksel kõikusid inimesed, sest sisse enam ei mahtunud tundus olevat meie õige numbriga ning üle küsides saime jaatava vastuse. Jooksime kiiresti selleni, kuna tundus, et see hakkab kohe-kohe sõitma (oli ju juba ka pilgeni rahvast täis) ja õnneks lasti meid oma suurte kottidega ka sinna veel juurde. Aga sõitma ei hakanud minibuss siiski niipea – tuli välja, et nende jaoks ei olnud rahvast veel piisavalt! Kutsuti veel mõned hunnikud kohalikke juurde, enne kui algas sõit ummikuterohkes Dar’is. Väljas lõõmas aafrikalik suveleitsak, sõitjaid kimbutas korralik õhupuudus ja seismine täistuubitud vahekäigus hakkas väsitavaks muutuma. Meil ei olnud aimugi, kaugel me oleme ja millises peatuses maha minna. Ühe kohaliku käest abi küsides, lubas ta meile teada anda, kui meie peatus tuleb. Lõpuks bussist väljudes olime üllatunud, et tegelikult ei olnud kogu sõit üldsegi nii hull, kuigi loomulikult oli meil hea meel, et see lõpuks läbi sai.

Tagantjärele mõeldes olime selles bussis absoluutselt nagu mingid võõrkehad, kes sinna ei kuulunud, kuid peab tunnistama, et kohapeal oli tunne kuidagi väga hea ja rahulik. Ei mingit hirmu, ei mingit ebamugavust. Kõik võtsid meie olemasolu seal üllatavalt loomulikult ning me ise olime juba kohalikega nii ära harjunud, et naersime seda tohuvapohu. Tekkis koheselt võrdlusmoment reisi esimese päevaga, kui teadmatus ja hirm kohalike tumedanahaliste vastu hoidis meid pinevil ning mõte olla kohalikega pead-jalad segamini topituna ühistranspordi minibussis tundus absoluutselt võimatu. Nüüd aga, reisi viimasel päeval oli miski meis muutunud 100% ja hirm oli asendunud teatud laadi usaldusega. Võimalik, et meil lihtsalt vedas, et midagi ei juhtunud ja meid ei röövitud paljaks, kuid väga paljud kohalikud, kes tegutsevad just turismivaldkonnas, olid meile ka selgitanud, et neile on turistid eluliselt tähtsad, mistõttu nad teevad kõik, mis nende võimuses, et turist lahkuks Tansaaniast õnnelikuna ning räägiks oma headest kogemustest kodustele, kes siis omakorda tuleksid samuti Tansaaniasse reisima. Kõlab ju väga loogiliselt, kuid alati on igas maailma nurgas pahatahtlikke inimesi, mistõttu valvsus on oluline - suur hirm kindlasti liiast.

Dar’i lennujaam on ilmselgelt üks kõige veidramaid lennujaamasid, mida minu silmad on näinud. Veetsime seal mitmeid tunde, enne kui lennukile saime. Mõnusamaist mõnusaim on see, et enamus elu toimub seal väljas – ootepingid on väljas, müügiputkad on väljas… Lihtsalt katus on kõige kohal, kuid seinu ja aknaid ei ole. Istud ja vaatad päikseloojangut samal ajal kui kuum tuuleiil jahutust toob.

Päikese poolt räsituna ja värsketest puuviljadest saadud vitamiine täis tuubituna jõudsime peale pikka reisi pool-talvisesse Eestisse tagasi ilma, et meiega suuremat jama oleks reisil juhtunud. Pisut kartust oli, et äkki tuleb tagasilöök Eestis ja selgub, et kummalgi meist on malaaria või kohvrist midagi varastatud, kuid õnneks möödusid kuud ja mingeid haigusnähtusid meil ei tekkinud, asjad olid kõik samuti alles. Mõeldes tagasi meie vapustavatele seiklustele, soovitame julgelt igaühele minna Tansaaniasse reisima.

Avastasime, et kuigi kohalikel on komme tänavatel asju pakkuma tulla, ei muutunud nad kordagi liiga ebameeldivalt pealetükkivateks. Kui viisakalt ära öelda, enamasti lahkuti või tehti paar sammu sinuga kaasa ja siis lahkuti. Meile hakkas kohale jõudma, et see on nende eluviisi juurde kuuluv asi – midagi peab müüma, et endal elu sees hoida ja tõepoolest, meie oleme super rikkad nende jaoks. Nad näevad valget inimest kui liikuvat rahakotti, pangaautomaati, kellelt on võimalik üht-teist saada, kui õiget pin koodi tead. Ja mida reis edasi, seda rohkem avastasime, kui heaks on mõned kohalikud suutnud oma teadmised viia, et täita kõik sinu soovid enne, kui sa seda öelda jõuad - kõik selle nimel, et sa neile veidikenegi tippi jätaksid.

Prison Island'i külastamine ja Galapagose kilpkonnad

Varahommik algas traditsiooniliselt Stone Town kohviku vürtsiste avokaadokreemiste röstsaiadega ja omletiga ning õigeks ajaks rihtisime end taaskord Rafiki Tours’i kontori juurde.

Meie üllatuseks oli kontor suletud ning ei hingelistki paistnud meid kuskil ootamas. Juba lendasid mu mõtteis kurjemat laadi sajatused beibest moslemineiu suunas. Midagi oli ta sassi ajanud, meile vale infot jaganud või siis info ütlemata jätnud. Eelmine kord viis ta meid enne snorgeldama minekut randa varustuse järgi, seega lootsime ka seekord ise rannast sama mehe leida, et äkki lisainfot saada. Niisama kinnise ukse taga passimine ei tundunud kuidagi mõistlik. Õnneks kohtusimegi sama inimesega ning kurtsime talle oma mure ära. Ta vaid vangutas pead, küsis, kas see beibest moslemineiu ajas teiega asju ja saades meilt jaatava vastuse sajatas temagi teda paar korda. Ütles, et nii udu inimest ei ole tema varem kohanud.

Lõpuks saime oma väikse kaluripaadi peale, mis meid koos viie teise välismaalasega kuulsale Vanglasaarele viis. Esialgu ei oodanud ma saarekülastusega mingit suurt vau efekti saada. Tundus nii tüüpiline turistilõks olevat. Kuid kohale jõudes ja neid ilmatusuuri kilpkonnasid nähes, keda tohtis isegi paitada ning sööta, olin palju rohkem vaimustunud, kui arvasin. Kilpkonnad on nimelt pärit kingitusena Scheichellidelt ning tegu on maailma kõige suuremate merekilpkonnadega Aldabra atollilt. Need on samad kilpkonnad, keda võib kohata Galapagose saartel. Valglasaarel asuvas kasvanduses näeb lisaks täiskasvanud "kilpsidele" ka imepisikesi äsja koorunud beebikilpkonni. Nii nagu reklaamlehtedel, et kilpkonnad jalutavad mööda rannaliiva, ikka ei ole. Tegemist on neile mõeldud piiratud alaga, kus on puude vari ja kus nende eest hoolitsetakse.

Vanglakompleks on iseenesest päris põnev ehitis, kuid seal pikalt midagi teha pole. Naersime Kallega, et Tallinna Patareivangla süngust ei olnud selle hoone juures grammigi. Pigem meenutas super luksusliku asukohaga uhke elumaja varemeid.

Lisaks sai saare juures snorgeldada, kuid peab tunnistama, et Mnemba saare juures oli veealune elu kõvasti parem. Snorklimask oli veel hullem, kui eelmine kord ja meri kiskus väga tuuliseks. Hiljem õhtul keris suisa tormiks ning kui istusime taas seltskonnamelu keskel mereäärsel promenaadil Forodhani pargis, hakkas taevast sähvima vingeid elektrinooli ning kärgatused kõmisesid üle terve linna. Vihmahooaeg pressis end üha peale ning meil oli hea meel, et järgmiseks päevaks said praamipiletid tagasi maismaale ostetud.

Kohalikud söögid ja suveniirid

Öö läbi ei saanud ma end keerata, vaid pidin magama vaid kõhuli. Snorgeldades olin suutnud terve oma selja ja tagumiku ära põletada ning nüüd lunisin Kalle käest seda tema kallist kreemi. Tansaaniasse minnes pean nüüdsest kohustuslikuks korraliku päiksekreemi ja päiksepõletuse vastase kreemi kaasavõtmist!

Päeval soetasime veel mõningaid suveniire, mida kodustele kaasa tahtsime võtta ja loomulikult sai üht-teist ostetud ka endale. Mulle väga meeldisid sealsed suveniirid, sest miski ei olnud tulnud tehasest, vaid kõik asjad olid käsitööna valmistatud. Palju oli taaskasutust – ägedatest suhkrukottidest õlakotid, rattakummidest plätud – kuid paljusid asju tegid müüjad ka kohapeal vastavalt ostja soovile. Näiteks pärlitest käevõru sain ise valida, mis värvi pärleid soovisin ja vähem kui 5 minutiga oli see valmis! Mu suureks lemmikuks osutus köitest punutud käekott, nahast õlarihmaga ning mahagoni puidust salati tõstmise nõud.

Nälja kustutamiseks võtsime missiooniks üles leida Lukmaani söögikoht, mida autojuht meile soovitanud oli. Kuna silte siin väga ei harrastata, siis läks meil pisut aega, kuid ikkagi leidsime. Tuli välja, et olime seal juba varemgi istunud, kuid ainult kokteilidega piirdunud. Söögi valik, teenindus ja kvaliteet olid väga head ning meie mõistes olid seal ka head hinnad. Rahvast oli küll ka palju, kuid eks nendes söögikohtades ongi palju rahvast, kus on ka väärt söögid.

Õhtul leidsime endas parasjagu energiat, et ära proovida ka kohalik õllebaar, kus Kalle plaanis Liverpooli mängu vaadata. Kohaliku kuumuse tõttu kulus see energia aga kohe baari jõudes kuhugi ära. Keha oli kurnatud päiksepõletustest ning alkoholi juures tundus, et viimnegi veetilk kaob kehast. Aga ometi oli tore kohalikke õllesorte proovida ning õhtusest pubi-meeleolust osa saada.

Snorgeldamine Mnemba saare juures

Päev sai alustatud meie lemmikkohvikus Stone Town Cafe ja pärast snorgeldamisvarustuse saamist rannas asuvast veoauto kastist, alustasime sõitu Muyuni randa ühe mugavama ja korralikuma autoga, mida siiani transpordina kasutanud olime. Juht oli väga tore, viisakas ja intelligentne mees. Kallele muidugi meeldis, et ta oli jalkafänn, kelle lemmikklubiks oli Liverpool ja teadis isegi Ragnar Klavanit! Mees, kindlustasid sellega endale korraliku tipi!

Rannalt viis meid erapaat Mnemba saare lähedal asuvate korallide juurde. Saar ise pidi olema eravalduses, ning saarele maabuda ei tohtinud. Trahv pidi olema 1000$. Kohale jõudes hüppasime paadilt otse vette ning alustasime snorgeldamisega. Peab tunnistama, et rahvast oli palju, isegi liiga palju, sest korallidega kaetud ala ei olnud vist väga suur. Muidu oli kõik ilus ja värvilisi kalu oli ikka hulgi. Eriti palju oli kollaste kalade parvesid ning piklikuid vorstilattide laadseid kalasid. Kurb oli, et varustus ei olnud kõige parem, nagu ikka kipub nende laenutatud asjadega olema. Vesi kippus maski tulema, mask läks uduseks jne. Austraalias reisides ostsime me oma isikliku maski, mistõttu ei juhtunud seda kordagi, et kogemust oleks rikkunud kulunud ja mittesobiv varustus. Paati tagasi jõudes ootas meid suur vaagen värskete puuviljadega. Ujumine teeb alati väga näljaseks, mistõttu oli see suurepärane üllatus. Peale söömist ootas meid aga uus üllatus, kui paadimees küsis, kas tahame tagasi minna või tahate veel ühte kohta proovida. Meil läksid kohe silmad suureks, olime kuulnud, et mitmes eri kohas käies on tripi maksumus kohe kallim. Muidugi olime nõus uut kohta proovima. Ta sõitis massidest eemale, kuhugi kus oli vaid ainult üks teine paat veel, kuid pisut suuremad lained, ning ütles, et siin on teistsugusemad korallid. Tõsi see oli! Uue koha kogemus oli isegi parem meie jaoks, kuna esimeses kohas tundsin tihti, et tihe rahvamass häiris rahulikku nautlemist. Korallid ei olnud küll nii värvilised, kuid moodustasid väga põnevaid ümaraid mägesid ja kooslusi.

Tagasiteel oli autojuht nõus meid viima ka ühte vürtsifarmi. Ta tegi meile erandi, öeldes, et me kellelegi ei mainiks, sest tegelikult on vürtsifarmi külastamise tuurid lisatasu eest. Meile sobis. Kulutasime kogu oma kaasasoleva sula ära erinevatele vürtsidele. Peab tunnistama, et tegelikult tundus mulle, et saime seal pisut lakki – vürtsifarmides on hinnad turistide jaoks väga kõrgeks aetud. Küsisime küll alla ja saime ka, kuid ikkagi oli pisut kallid hinnad. Pärast tagasi linna jõudes pidime kohe uue ATM masina leidma ja rahatagavarusid täiendama.

Õhtu möödus taaskord Sansibari pitsat süües ning värsket suhkruroo mahla juures.

Politsei saaga tagasiteel Stone Town'i

Teades, et see saab olema me viimane võimalus, tõusime uuesti hommikul kukelauluga ja läksime randa päiksetõusu nautima. Seekord jõudsime õigel ajal ja see vaatepilt, mis meile avanes, ei unune küll vist kunagi.

Kohalikud naised tegelesid meriheinaga, mehed liikusid kalapaatidega merele… Krabid koristasid oma urge ning viskasid liigset liiva välja. Enamus kohalikke tõttas kuhugi tööle hotelli või kohvikusse ja üksikud varajased turistid tegid hommikusörki.

Liikudes rannast tagasi Mau maja juurde, hakkas meie üllatuseks äkiliselt paduvihma sadama. Olime näinud väikest tibutamist siis kui me Tansaaniasse saabusime - esimesel ööl, ja korra ka Safari reisil ööbides, kuid sellist hullu paduvihma ei olnud siin kogu nende nädalate jooksul kordagi tulnud. Algamas oli vihmahooaeg ning me saime üha enam aru, kui hästi me oma reisi olime ajastanud. Nädal või kaks hiljem oleksid ilmad hoopis teised olnud.

Mau pakkus meile välja, et viib meid ise autoga Stone Towni. Soome vanamees pidi jõudma lennukile, et tagasi koju sõita ning siis oli meid juba terve autotäis. Suur oli me üllatus, kui autosse lisandusid ka veel soomlase kohalik „pruta“ ning Mau kokast sõber Suley. Ilmselgelt oli meid üks liiast ning pidime tagaistmel üksteise kukil istuma. Meenutades, kui tihti me kohtasime teel politseipatrulle, ei tundunud see mulle väga hea mõte, kuid noh, mina ei olnud autojuht.

Poolel teel kivilinna pidas politsei meid loomulikult kinni ja ootasime huviga, mis edasi saab. Mau pidi maksma trahvi. Kui aga kuulsime, kui väike see trahv oli, saime aru, miks ta seda nii lõdvalt võttis. Siinsed trahvid pididki väga väiksed olema, mistõttu ei kardeta väga liiklusreegleid rikkuda.

Meie päevane eesmärk oli broneerida endale snorgeldamise reis Mnemba saare juures ja võimalusel ära käia ka kuulsal Prison Islandil (vanglasaarel). Saime kaks koos kombo diili 135$ (+ krediitkaardi teenustasu 6$). Tegemist oli Rafiki tuuripakkujaga, kelle esindajaks oli moslemist naisterahvas. Elus esimest korda kohtusime tõelise beibest mosleminaisega. See väljendus esiteks ta asjatundmatusest (iga liigutus ja vastus tuli kooskõlastada teiste töötajatega), küüned pikad ja värvitud, meik, võltsripsmed ja pilvepealne olek vaid suurendasid meie eelarvamust tema suhtes. Pisut jäi ebaselgeks, kui usaldusväärne ta info on. Igal juhul sai kokku lepitud, et järgmisel hommikul korjab autojuht meid kontori eest peale.

Järgmine soov oli üles leida mingi kliinik, kust Kalle saaks oma põlenud jalgadele leevendust, sest need hakkasid nüüd juba ohtlikult lillakaks-siniseks tõmbuma. Apteekrist arst kirjutas Kallele tugeva põletusvastase salvi välja, mis maksis umbes 20$. Kahtlane, kas oleksime seda ostnud, kui meil kindlustust poleks olnud. Aga õnneks toimis salv igati hästi. 

Ideaalne lebo-päev Jambiani külas

Võrreldes eelmiste päevadega, magasime kaua – suisa kella üheksani! Jalutasime rannaliiva mööda ja arutlesime Kallega, kuidas kohalike peatänavaks ongi mereäärne liivariba. Üllataval kombel ei tulnud tavalised turistid rannaliivalt sügavamale külavahe teele, seda maailma avastasime vaid meie ja teised Mau juures ööbivad välismaalased. Tavaturistid tundusid kõik olevat väga rahul oma basseinidega hotellidega, mis pidid asuma kohe rannaliival.

Mere ääres asusidki kõik kuurortid ja resordid, restoranid ja kohvikud. Kes tahtis midagi müüa, jalutas mööda randa ning pakkus oma kaupa turistidele ostmiseks. Kohalikud lapsed mängisid ja veetsid kogu oma aja rannaliival ning täiskasvanud kasutasid randa ning merd pigem töö ja söögi saamise eesmärgil -  mehed tegelesid kalapüügiga, naiste töö oli tegeleda mereadru kasvatamisega.

Rannal lebotades jalutas üks vanem naisterahvas meile vastu ja küsis, et kas ma ei sooviks lasta endale henna tätoveeringut teha. Kuna hind oli hea ja tahtsin seda kohalikku kogemust saada, olin nõus.

Kuna plaanisimegi rahulikku päeva rannas ja külavahel, olime end korralikult päiksekreemiga sisse kreemitanud ning tarbisime ohtralt vedelikke. Pärast tunnikest rannas avastas Kalle siiski, et oli ilmselgelt üks koht, kuhu ta oli unustanud päiksekreemi panna ja selleks olid jalalaba pealsed. Tal läksid jalad väga punaseks ja paistetasid üles, lisaks oli korralikult paistes eilsest avariist ka üks põlv. Oma eilsetele marrastustele ei tahtnud ta päiksekreemi samuti peale panna, mistõttu tekkisid ta jalgadele nähtavad kandilised alad, kus päike oli naha ära põletanud. Ise naersime, et see oleks ideaalne päiksekreemi reklaam olnud – kohad, kus oli päiksekreem olid täiesti normaalsed ja need üksikud laigud, kus ei olnud, täiesti ebanormaalselt punased ja põlenud.

Sõime väikses kohalike peetud kohvikus kaheksajalga värske salatiga ning pärast seda lootsime leida suurematest hotellidest/restoranidest WIFI’t. Tuli välja, et mõnes restoranis WIFI't tavaliselt ikka leidus ja parooli jagatakse turistidele lahkelt, kuid jama tekkis sealt, kust poleks osanud seda oodatagi. Kogu külas oli üsna tavaline, et elekter oli väga tihti ära, mistõttu väiksemad kohad ei saanud meile WIFI’t pakkuda. Imestasin ise ka Mau juures, et kuidas küll kohalikud ometi hakkama saavad pidevate elektrikatkestustega. Päeval meid majas ei olnud, kuid öösiti kuulsime elektrikatkestusi ventilaatori sisse ja väljalülitamisest. Kujutage vaid ette situatsiooni, kus väljas on ropp kuumus, iga söögiasi, mis ostad, läheb sellise kuumusega minutitega käest ära! Külmkapid olid aga mõttetud, kuna elekter oli rohkem ära, kui olemas. Kuurortid ja kallimad hotellid kasutasid suuri ja võimsaid generaatoreid, mistõttu seadsimegi oma sammud sinnapoole.

WIFI me leidsime ja nii saime ka oma järgmise öömaja broneeritud. Õhtul loojangut ja kuud nautides sattusime hoopis teistlaadi huvitava seiga peale.

Kohalikud lapsed käisid tihti turiste kiusamas, et need neile raha annaksid. Ma pean tunnistama, et nende nahaalsuse tase ületas enamasti minu limiiti ning ma keeldusin neile raha andmast. Jagasime komme, kui meil neid kaasas juhtus olema. Nüüd aga olid lapsed, oma 6-7tk, oma ohvriteks leidnud kalli hotelli terrassil õhtustavad noored prantsuse naised, kellele nad võimalikult meele järgi üritasid olla. Naised leebusid ning ütlesid neile lõpuks, et kui lapsed on nõus neile laulma midagi kohalikus keeles, siis nad saavad kingitused. Üks poiss oskas laulda ja laulis tõesti väga pika ja korraliku laulu, mida turistid siis filmisid. Pärast seda läksid naised hotellipoodi ja tulid tagasi koolikottidega. Nad olid kõikidele ostnud vinged euroopalikud seljakotid koos mõnede koolitarvetega.

Väga hea valik, peaks mainima! Igal juhul etem, kui raha anda. Lapsed olid loomulikult väga-väga rõõmsad ja seda oli suurepärane vaadata. Nad tulid oma saaki meilegi näitama ning siis läksid kodudesse uhkeldama. Me Kallega muidugi juba aimasime, mis edasi juhtuma saab. Paari minuti pärast jooksis külast veel oma 4-5 poissi sama hotelli juurde. Sõna oli levinud, et keegi ostis neile koolikotid ning nüüd tulid teised ka kohe platsi. Naised aga olid juba kadunud, neid enam sellel terrassil ei olnud. Poisid arvasid, et äkki hoopis mina ja Kalle olime need ristiemast haldjakesed, kuid pidime vaeste Ida-Euroopa turistidena neile pettumuse valmistama. Kummaline oligi see, et nad võisidki tulla otse su juurde ja öelda, ma tahan seda koolikotti! Ei mingit viisakat palumist või häbenemist… Nad olid juba nii harjunud, et võõramaalased peavad neile asju ostma, et see tundus neile täiesti loomulik, tulla ja öelda, mida neile ostma peaks.

Enamus turiste, kes Sansibari külastavad, liiguvad Stone Townist pigem põhjasuunas. Reisiraamatute järgi on seal rannad ilusamad ja meri helesinisem. Ka meie algul mõtlesime üles põhja liikuda, kuid kallid öömajad tõid meile mõistuse koju ja valisime Jambiani, millega olime nii rahul kui olla sai. Ainus asi, mille järgi veel hing ihkas, oli snorgeldamine. Puutusime sellega kokku esmakordselt Austraalias 2009 ja peale seda olime absoluutselt võlutud ning armunud veealusesse maailma. Lugesime, et tegelikult on üks snorgeldamise koht ka paadisõidu kaugusel Stone Townist, mistõttu otsustasime veel ühe öö võtta oma varem heakskiidetud kivilinna korteris. Kummalisel kombel paljud teised turistid tegid Stone Towni pisut maha – liiga tormakas, liiga kallis, liiga turistide rohke. Meile jäi kivilinnast aga suurepärane mulje! Ma oleks võinud päevi seal veeta, avastades kitsaid tänavaid, vaadeldes suurepärast käsitööd, mida müüdi igal pool ja süüa iga kord erinevates kohvikutes.

Meie õhtu möödus täiskuu tõusu jälgides ning varvastega liiva sonkides. Vesteldes maast ja ilmast, unistustest ja uutest reisidest…