Hapukurgi hooaeg

Pärast pikka reisimist Kanadas ja Alaskal on raske kohaneda tavapärase töörutiiniga. Kuigi oleme töötanud vaid 3-4 nädalat, tundub aeg venivat nagu näts - peale tööd vaevab üldiselt energiapuudus ning mõned väljaskäigud kõrvale jättes ei toimugi me elus momendil midagi erilist. Ka töökohad pole väga motiveerivad ning seetõttu tundub enamus aega kaduvat kui mutiauku.

Minu töökoht

Samas ei saa väita, et ma tööl midagi uut ei oleks õppinud. Tean nüüd, et tumeda ja heleda röstiga kohvi vahe peale maitse on ka selle kofeiinisisaldus (heledamal on ROHKEM kofeiini kui tumedal röstil, kuna röstimisega läheb kofeiini kaduma) ja mis asi on „scone“, muffin, „tart“, „square“, „cake bite“ ja spanakopita. Esimest korda elus proovisin London Fog’i nimelist jooki, mis on imemaitsev piimavahu ja kange tee segu. Olen kassas juba tunduvalt parem kui töötamise algusajal ning suudan seega rohkem keskenduda klientide nimede meeldejätmisele. Raskusi valmistab aga endiselt inimestega suhtlemine samal ajal, kui ise üritan tellimust sisestada või raha tagasi anda. Paljud küsivad, et kust mu aksent pärit on, mistõttu peale vastamist, et olen Eestist, tuleb loomulikult seletada, kus Eesti asub, või et kas meil oli see kuulus laulev revolutsioon. Usun, et praeguse seisuga ma tööl väga suuri pläkke kokku keerata pole jõudnud, kuna keegi väga kurtma ega kaebama pole tulnud ja loodan, et see nii ka jääb.

Tarts and squares

Tühi tööpost

Selles konkreetses kohvikus-pagariäris on töötamise eelis ka see, et kohviku sisustus näeb päris kift välja. Suured aknad maast laeni lubavad nautida lumemöllu väljas, samas kui sees põleb kamin ja mängib muhe muusika. Ja lund on viimasel ajal Edmontonis olnud suisa kuhjaga – ühe päevaga sadas maha oma 20cm lund või rohkem, puud on lookas ja kõik särab mahasadanud kristallpurust. Eelmisel nädalal ning ka praegu on temperatuur -20 ringis, mistõttu paluks eestlastel vigisemine jätta ja oma sooja sügisilma nautida! :P

Meie tänav

Kallet näen endiselt nagu kuuvarjutust – tõuseb ta ju kell 4 öösel ja läheb magama seetõttu ka ülivara, kuid õnneks ei ole töö väga kontimurdev ning ületunde ikka koguneb. Oma paari ületunniga teenib ta juba põhimõtteliselt minu päevapalga... :S

Kalle töökoht

Betoonvormid

Vahepeal jõudis me üks korterikaaslastest tagasi Austraaliasse sõita kolmeks nädalaks ning korter on juba pikemat aega meie ja ta tüdruksõbra valduses, mis andis hea võimaluse kutsuda külla Kalle vana hea klassikaaslane Dagny, kes momendil Calgary’s elab. Käidud sai West Edmonton kaubanduskeskuses ja ka Sugarbowl’i nimelises pubis kitsejuustu burgerit söömas. Lõbus nädalavahetus eestlaste seltsis, mida kroonis ka kodumaal momendil kinodes jooksva filmi Seenelkäik vaatamine, mugides samal ajal täidetud mune ja singirulle. Hapukurk jäi ainukesena veel puudu.

Betoonisiluja

Niisiis nagu Ele eelmises postituses korraks mainis, käisin ma sissekandele järgneval päeval tööintervjuul. Kuna kõik naftafirmad, kuhu üritasin löögile pääseda, ütlesid, et hetkel väga lootust pole, kõige varem novembri alguses peaks uuesti proovima, siis otsustasin ka mujalt õnne otsida.

Jõudsingi ainult ühte firmasse oma resümee faksida, kui sealt helistati ja kutsuti vestlusele. Ja nii ma siis olengi juba 5 päeva töötanud väidetavalt Põhja-Ameerika suurimas betoonitehases nimega Lafarge.

Töö ise on kergem kui nafta puurtornidel kogetu. Hetkel valmistame linnale kanalisatsioonitorusid. Iga hommik algab eelmisel päeval valatud torude vormist välja võtmisega, seejärel vormide puhastamine ja uuesti ette valmistamine ning siis juba uuesti valamine ja vormis oleva tsemendi silumine. Hetkel ei tundu midagi rasket olevat ning kõik väga kergelt õpitav. Mulle tundus eriti naljakas see, kuidas töökaaslased kurtsid, et ülemus pidevalt õiendab ja sunnib tööle. Pärast puurtornide kogemust tundus see rohkem nagu jutu jätkuks öeldud ja sõbraliku soovitusena kui õiendamisena.

Töö kõige negatiivsem osa seisneb tööajas. Nimelt algab mu päev juba kella 4st hommikul/öösel, kuna tööl pean olema kell 5. Kuna Kanadas on ületunnid tasustatud 1,5 kordselt, siis on see siin lausa privileegiks, kui sul lubatakse neid teha. Seega olen üsna rahul, et ka mina olen nende õnnelike seas. Nimelt on ka laupäev minu jaoks tööpäev ning mõnel päeval saan ka niisama paar ületundi teha. Palk ei ole loomulikult nii hea kui naftafirmades, kuid tunnipalk 21 dollarit on siiski üsna korralik.

Ele töötab küll ikka veel samas kohvikus, kuid pärast läbirääkimisi omanikuga ei ole ta enam ainult nõudepesija, vaid saab oma päeva jagada lisaks veel rohkem tellimuste täitmise ja kassas olemisega ning ka kõik teised vastutavad nüüd nõude pesemise eest. Ele tunnitasuks on $10.25, kust peaksid maksud juba loodetavasti maha arvestatud olema.

Oktoobri viimasel päeval peetakse Põhja-Ameerikas halloweeni ning kuna sel aastal jääb see kuupäev nädala sisse, siis pidutseti suures osas seetõttu juba eelmisel nädalavahetusel. Sellega seoses käisime külas Triinul ja Harryl, kus Ele ja Triin valmistasid vastavalt kõrvitsast ja kabatšokist oma kunstiteosed. Oli ülimalt lõbus õhtu ning nüüd jääb oodata, kas täna õhtul ka kostümeeritud lapsi ukse taha kommi nõudma tuleb.

Kunstiteosed

Kauboi ja Nõia-Ella

Võõrustajad vuntsikandjad

Samal ajal kui Põhja-Ameerika idarannikul möllas supertorm Sandy ja läänerannikul oli Kanada üks läbi aegade tugevamaid maavärinaid on meil siin preerias rahulik talveilm vahepealsete kergete lumesadudega.