Alaskalt kulda otsimas

Teretulemast Alaskale

Ma usun, et esimesed asjad, mis Alaskat mainides pähe tulevad, on enamustel inimestel samad: lumi, külm, kelgukoerad ja virmalised. Eks ole see järjestus varieeruv ning nii mõnelgi ka lisaks muid märksõnu, kuid meie ettekujutlus oli seotud nende sõnadega. Meie reis sai teoks ajal, mil Alaskal oli suveaeg. Seega, ei lund, ei kelgukoeri ega ka virmalisi, kuna ööd on nii valged, et värvidemängu taevas lihtsalt ei näe. Soov näha ja tunda aga tõelist Alaskat oli suur, muuta oma väljakujunenud kujutluspilti jäisest osariigist tundus alguses olevat päris suur väljakutse ning vahepeal tundus, et see „tõeline Alaska“ jääb nägemata, kuid ma usun, et me mõlemad lõpuks ikkagi jäime rahule ja leidsime oma kulla.

Niisiis jätkame sealt, kus eelmine postitus lõppes. Riigipiiri ületusega kaasnes lisaks riigimuutusele ka üsna mitu teist muudatust. Näiteks langes kiirusepiirang 90lt 55le, õhtutemperatuur kasvas 14lt 58le ja bensiinihind kerkis 144lt sendilt 435le sendile. Loomulikult olid need muudatused seotud sellega, et kõikvõimas USA on üks väheseid riike maailmas, kes kasutab miile, fahrenheite ja galloneid. Ütleme nii, et ma pole kunagi 1,6ga korrutamises ja 3ga jagamises nii hea olnud, kui nende paari nädala jooksul.

Esimeseks vaatamisväärsuseks Ühendriikide vaieldamatult suurimas osariigis valisime Wrangell-St. Elias rahvuspargi, mis on ühenduses Kluane rahvuspargiga Kanadas, kus ka paar matkarada ette võtsime. Esimesel päeval peatusime Nabesna teel ühe raja juures, mis viis lõpuks peale paari ojakese ületamist välja väga korraliku onnini, kus oleks saanud ka ööd veeta, kuid kuna meil selleks otstarbeks asju kaasas polnud ning 2 kohalikku meid seal ka ees ootasid, siis jätsime selle võimaluse kasutamata.

Järgmisel päeval asusime aga McCarthy teele, mis on ilmselt kõige hullem kruusatee, mida me siin mandril seni läbinud oleme. Tee lõpp-punkti jõudes, tuleb auto sinnapaika jätta ning jalutada üle silla, et jõuda McCarthy linnakesse. Siinsel kuldsel ajastul oli see rohkem lõbulinn ning 8 km kaugusel asuv Kennecott töörügajate pärusmaa. Viimasesse viivad mikrobussid (nagu ütlesin oma autoga sinna ligi ei pääse). Tegemist on mahajäetud kaevanduslinnaga, mis nüüdseks täielikult eraomandis. Veel umbes 3 km edasi jääb Root nimeline jääliustik, kuhu peale saab jalutama minna, mida me ka tegime. Sealsed liustikud aga kahjuks ei paistnud välja meie illusioonidele vastavana, kuna olid enamasti kaetud kiviklibuga. Teel McCarthy’sse kohtasime ka kaht šveitslast, kellega rohkem suhtlema hakkasime. Siin kandis tundub, et ei ole noortel väga pop üldjuhul niimoodi reisida, nagu meie seda teeme, enamasti kohtame teekonnal hallipäiseid vanapaare oma hiigelsuurte liikuvate kodudega miile ja kilomeetreid kulutamas. Seega oli üsna värskendav noorte inimestega suhelda ja õhtul lõkke ääres kõike söödavat küpsetada.

Kennecott'i kaevandushoone

Šveitslastega õunu grillimas

Järgmisena jäi meie plaanidesse Kenai poolsaar, millest olime senini vaid head kuulnud. Meie kahjuks polnud kahel esimesel päeval, mis seal veetsime, ilmataat meile väga armuline ning mattis kõik väidetavad kaunid vaated paksu udusse ja kastis meid väheste pauside ajal vihmaga. Homeri linnast seega väga vau-efekti ei tekkinud. Kui siis ainult ülisuured lestalaadsed kalad halibutid, kes võivad kaaluda kuni 200 kilo. Meie päris nii suuri ei näinud, kuid hiiglased olid nad sellegipoolest.

Professionaal töös

Hiidlestad

Kui ilm ilusamaks läks, siis saime veidi jälle matkata. Kuna olime lugenud ja kuulnud palju jõest ülesvoolu ujuvatest ja hüppavatest lõhedest, siis läksime oma õnne proovima Russian River’ile. Päris tippaeg selle vaatemängu jaoks ei olnud, aga nägime igatahes kalu veest välja umbes 1,5 meetri kõrgusele lendamas küll. Puudu olid veel vaid karud, kes neid tavaliselt hüppe pealt kinni püüavad. Nagu ka selle jõe nimi viitab, siis Alaskal on vene kultuur üsna hinnas, kuna USA ostis selle hiiglasliku poolsaare Venemaalt alles 19. sajandi teisel poolel.

Üks vene õigeusu kirikutest Kenai poolsaarel

Sõites Sewardi linna jäi meile teele järjekordne jääliustik nimega Exit Glacier. Sealt sai järjekordselt aimu, kuidas maailma kliima jõuliselt soojeneb, kuna teatud vahemaa tagant märkisid sildid tee peal, kui kaugele seesama liustik mingil aastal ulatus. Nagu arvata võib, on Alaskal liustikke rohkem kui kuskil mujal maailmas.

Exit jääliustik

Järgmiseks märkimisväärseks kohaks osutus Whittier’i küla, kuhu veel 15 aastat tagasi autoga ligi ei pääsenud, kuna alles siis avati seni ainult rongidele mõeldud üherealine tunnel ka autodele. Tegemist on Põhja-Ameerika pikima autotunneliga, pikkuseks 2,5 miili ehk 4 km. Küla ise koosnes suurest turistidele mõeldud parklast ja paatide vettelaskmiskohast ning veidi kaugemal 1 suur kunagine sõjaväekasarmu, kus nüüd elab vähemalt 70% kohalikest. Vahele jäid paar hotelli/motelli. Laht, mille ääres küla asus, oli aga ümbritsetud praktiliselt igalt poolt otse ookeanist kõrguvate mägedega. Väga omapärane kohakene maamuna pääl, tundus, nagu oleks killuke Lasnamäge paigutatud võrratute mägede vahele ja igast korrusaknast avaneb ookeanivaade.

Paadiga mägedesse

Killuke Lasnamäge

Osariigi suurimas linnas, Anchorage’s tegime vaid hädavajalikud toimetused ning suundusime edasi põhja poole. Teele jäi imeliste vaadetega Hatcher’s Pass, kus ronisime mööda veel lumist ning suletud maanteed kõige kõrgemasse kohta ning nautisime mägiseid vaateid absoluutselt igal suunal. Võrratu koht, kus avada kaasa võetud veinipudel ning selle kõrvale nosida ka viinamarju!

Vein, viinamarjad ja kaunid vaated

Kindamustrilised mäed

Edasi suundusime Alaska kahtlemata kõige kuulsama rahvuspargi Denali poole. Tegime seal lühikursuse, kuidas karudega koos maad jagada ning saime endale loa telkida. Näiteks saime teada, et kui näib nagu karu Sind ründaks, siis enamus kordi on tegu vaid blufiga. Ära joosta kindlasti ei tohi! Kui pruun karu ei blufi ja ikkagi ründab, siis tuleb mängida surnut, musta karu puhul tuleb kohe valmistuda vasturündeks. Vastupidiselt karule tuleb aga põdra rünnaku eest kiirelt jalga lasta - põder on oma territooriumi suhtes väga kaitsev. Denali on jaotatud 86ks maalapiks, millest 43s tohib matkata ja vabalt telkida. Selleks aga et seda luba saada, pead sa valmia endale nendest 43st alast ühe, kus sa täpselt telgid. Rahvusparki läbib ainult üks 93 miili pikkune tee, mis on suures osas eraautodele suletud, seega peab kasutama ühistransporti, mis aga on üsna kallis lõbu. Meile maksis bussipilet $34, lisaks veel $10 pargipileti eest.

Denali panoraam

Kelgukoerad

Valisime endale suhteliselt suvaliselt piirkonna number 12. Jõudsime umbes 6 ajal õhtul bussiga kohani, kus meid keset mägesid maha pandi ning hakkasime endale telkimiskohta otsima. Sellega on see trikk, et telkima peab vähemalt 0,5 miili kaugusel teest ning nii, et kindlasti telki tee pealt näha pole. Ööbimiskohaga läks meil üllatavalt kiiresti, panime asjad ühe künka taha maha, toidu, mis tuli panna karu-kindlasse konteinerisse, 100 meetrit teistest asjadest eemale ning mõtlesime korraks järgmise nõlva peale vaadata. Jooki ega sööki kaasa ei hakanud võtma, kuna arvasime naasvat hiljemalt poole tunni jooksul, kuid iga nõlva pealt avanes nii ilus vaade ja jälle natukene kõrgem koht, kuhu ei tundunud üldse raske ronida. Tagasi jõudsime umbes südaöösel, olles roninud alguspunktist umbes 1000 meetri kõrgusele, näinud imelisi vaateid, väga lähedalt karibuude 30-pealist karja ning kõige tipuks vabanes pilvedest ka mäetipp, mille poolest Denali nii kuulus on, ehk Mt McKinley, Põhja-Ameerika kõrgeim tipp (6196 m). Kohalik rahvas kutsub mäge enamasti Denaliks.

Õhtupäikeses vaateid nautimas

Vaata kuhu tahad, ilus on ikka

Järgmisel päeval sõitsime üsna väsinuna kõigepealt bussiga tee lõppu ja kuigi olime endale broneerinud ka 2 järgmist ööd ühes teises piirkonnas, siis väikese jalutuskäigu järel jõe ääres, mis oleks meil tulnud ületada, et telkima saada ning mis tundus päris sügav, otsustasime, et eelmise õhtu emotsioonid olid niivõrd head, et neid üle trumbata oleks juba raske. Viimaseks kaalukeeleks sai teiselpool jõge luusiv grislikaru ja seega seadsime sammud teele tagasi ning hääletasime bussi peale.

Alaska mäeahelik

Mt McKinley täies hiilguses

Peale pikka vaagimist otsustasime Fairbanksist ka põhja poole minna ning ületada ka maagiline põhja-pöörijoon. Meie väga suureks üllatuseks ootas meid Dalton maanteel, mis on 1 kahest Põhja-Ameerika teest, mis Arctic Circle’t ületab, tohutu palavus ja väga palju sääski. Kahjuks tee ise nii maaliline polnud, kui sellest räägiti, kuid kuna võtsime selle rännaku ette just aasta kõige pikemal päeval, siis saime ka öösel peale kella 12 nautida päikesepaistet. Päike ei kadunud silmapiirilt hetkekski ja hakkas tõusma enne kui oli loojunud.

Polaarpäeval polaarjoonel

Südaöösel

Meie jaanilaupäev möödus suhteliselt rahulikult mägisel teel Kanada piiri poole. Tegime väikese lõkke ning küpsetasime viinereid. Loodame, et Teil kõigil oli uhkem jaanipäev.

Kokkuvõttes oli kõik väga ilus, aga ühest asjast on mul küll kahju. Nimelt samal ajal käib jalgpalli EM ja senini olen näinud vaid kordusena Itaalia-Inglismaa veerandfinaali lisaaega ja penalteid. Kahju on nii sellest skoorist kui ka sellest, et teisi mänge üldse pole jälginud.

40 karu ja teekond Alaskale

Viimase postitusega jätsime lahtised otsad ega andnud teada edasistest plaanidest. Plaan aga oli juba küpsemas ja pärast paari „puhkepäeva“ Vancouvers panime autole uuesti hääled sisse ning jah, tõepoolest, sõit algas alati kauge ja kättesaamatuna tunduva ALASKA poole!

Teel Alaskale

Esimene peatus saabus liigagi kiiresti – Vancouver’i ja ülikuulsa Whistler’i mägikuurortlinnakese vahel tegime äkk-peatuse Shannon kose juuers. Me polnud kuskilt kuulnud ega lugenud selle kose kohta, mistõttu me avastasime selle alles seda nähes. Tegemist on 335 m kõrguse kosega, mis on meie jaoks seni kõrgeim kosk, mida Kanadas näinud oleme. Maantee 99, mis on saanud nime Merest Taevasse, viis meid edasi Whistler’i mägedesse ja selle ümbruses asuva rahvuspargini. Hea meelega oleks teinud seal ühe väga vingena tundunud matkaraja, kuid lume tõttu olid parimad rajad veel suletud. Pealegi saime teada, et nende radadeni pääseb vaid gondliga, mille pilet ühele inimesele maksab $50. Tundus liiga palju... Et aga ilusat ilma ära kasutada, võtsime lihtsa  kosejalutuskäigu ning jätkasime teed Alaska suunas.

Olin teadlik, et meie valitud maantee pidi aeglane olema (kurvid, mäed ja kiirusepiirangud) ja samas ka pakkuma kauneid vaateid, kuid seda, et ma ülejäänud õhtu pooleldi autoaknast väljas ripun, et korralikumaid fotosid saada, ei osanud ma ette näha. Autole piin, silmale mõnus... Kõrguste vahed küündisid lumisest alpivööndist suviste helesiniste järvekesteni. Kiire jalutuskäik meetripaksusel lumel Lower Joffre järvekeseni oli totaalne vastand Seton järvele, kus muru rohendas ja pardipojad tatsasid ringi. Meie reisijuhi raamatu sõnul transporditakse selle järve vee-energiast saadav  elekter isegi Arizonasse välja! Lillooet linnake oma kanjoniserva asukoha ja väikelinnaliku olemusega jättis ka mõnusa kogemuse.

Lower Joffre järv

Seton järv päikeseloojangul

Õnneks ei pidanud sellistest mägedest enamasti
otse üle ronima, vaid sai ka ringiga

Pärast ristumist uue maanteega, muutus ka loodus väga palju. „Mõnus“ mägitee kadus ära ja asendus veidi igavamate põldude, metsa ja järvevaadetega. Kuigi reisijuhi raamat nimetas seda maantelõiku suisa üheks igavaimaks, mida leida võib, siis lugu nii hull küll ei olnud. Meile meenutas see tee pigem Eestit, näiteks Tartu-Tallinn maanteed. Pealegi, kui veidikese kõrvalteid valida, siis sai igavaid teejuppe vürtsitada hommikusöögiga kanjoni ääres, lõunase „pinnacles“ jalutuskäiguga või õhtuse Twin Falls koskede imetlemisega. Pinnacles ehk laavakivimist kivimoodustiste juurde kõndimine oli omamoodi orienteerumismäng – mingeid teeviitasid ega infotahvleid ei olnud. Me kõndisime „eeldatavat“ rada mööda päris pikalt edasi metsa vahele, kuid kuna ühtegi silti endiselt ei tulnud, pöördusime tagasiteele. Peaaegu alguses tagasi kohtasime kahte kohalikku, kes olid koeraga jalutuskäigule tulnud ning nende abiga jõudsime lõpuks soovitud kivivormideni.

Pinnacles Kanada moodi

Võibolla on meie blogi lugedes jäänud mulje, et meil kohe eriti joppab ilusate kohtade leidmisega ning suuri pettumusi pole just väga palju olnud. Nooh, eks ka meil on tegelikult vahel selliseid päevi, kus bensiini kulub palju, kuid kaardi peal edasi ei liigu ning mitte midagi toredat ei näe ka. Neid päevi palju küll pole olnud, kuid üks selline tuleb eriti hästi meelde, kus üritasime leida Babine nimelist provintsiparki, mida raamatutes väga kiideti, kuid kohale jõudes saime teada, et enamus matkarajad seal on mitmepäevased, mis meie plaanidega nii hästi kokku ei läinud. Muidugi oleks infost tahtnud enne sinnaminekut rohkem infot saada, kuid infopunkt oli ju otse loomulikult nädalavahetusel suletud.

Minu lootused midagi uut ja huvitavat näha olid panustatud Stewart-Cassier maanteele, kus asub vähe bensiinijaamu ja tegemist on rohkem tsivilisatsioonist kaugemal asuva piirkonnaga. Peab tunnistama, et maantee algus ei olnud midagi väga suurepärast, mistõttu hakkas väike tusk isegi peale tulema. Õnneks otustasime ette võtta ka maanteelt väljasõidu Stewart’i linnakesse, mis osutus väga õigeks otsuseks. Pidi küll ligi 60km sinna sõitma ja sama teed mööda tagasi tulema, kuid see teejupp oli tõsiselt kena! Kõrged mäed mõlemal pool teed, järvekesed, igiliustikud ning need kõik asusid maanteele üllatavalt lähedal! Bear Glacier ehk Karu Igiliustik on näiteks maanteest kõigest 500 m kaugusel! Stewart linnake on ka mõnus väike, paari poe ja restoraniga. Huvitav on aga ka see, et Stewart’ist paari km kaugusel asub veel pisem linnake Hyder, mis kuulub Alaska alla. Veider linn, kuna käibel on ikkagi Kanada dollarid ja telefoninumbrid on Kanada omad... Samuti puudub Alaska poolne piiripunkt, on vaid Kanada poolne tolliputka. Seega käisime me korraks juba Alaskal ära ja siis jätkasime uuesti oma teekonda Alaskale! :D Loodan, et mu tekst ei tundu väga sogane, kuid täpselt nii see oli.

Teel Stewart'isse

Augusti lõpus oleks saanud Hyderis nautida ka väga populaarset lõhede rühkimist jõevoolu vastu oma sünnikohta, samal ajal, kui karud suud ammuli neid õhust kinni püüavad, kuid meie kurvastuseks on alles juuni ja keda pole, on lõhed ning neid püüdvad karud...

Hyder, Alaska

Teretulemast Alaskale!

Kuid karusid nägime me siiski! Ja mitte vähe, nagu pealkirjast välja võib lugeda! Stewart-Cassier maanteeäärne suisa kubises mustadest karudest, kes olid kevade hakul teede äärde rohelist muru näksima tulnud. Kui olime juba umbest 10t karu näinud, otsustasime neid lugema hakata. Suure suuga võililli ahmitsevaid karusid oleme nüüdseks näinud juba 40! Osad pagesid kartlikult autot kuuldes jooksuga võssa, osad ei teinud autost väljagi ja tatsasid rahulikult üle tee. Üks eriti uudishimulik tuli me seisvat autot lausa nuuskima ja võite vaid ette kujutada, kuidas mu süda sees värises, kui suur must-mõmmik oma nina peaaegu vastu auto akent vajutas. Teadsin küll, et olen autos ja ega ta niimoodi väga midagi mulle teha ei saa, aga pilk oli umbusaldav ja hirmuäratav. Nendest neljakümnest karust oli üks ka suur pruun grislikaru, kellel oli ka kaks pisikest võibolla paarikuust mõmmibeebit! Tohutult armsad ja ei tundunud üldse ohtlikud. Samas oleme lugenud, et maailmas pole hirmsamat kiskjalist ja inimesele ohtlikku looma kui grisliema koos poegadega.

Karu koputas meie kodu-uksele

Ühe teise kõrvalesõidu põhimaantelt tegime veel. Ka seda kiideti reisiraamatutes väga korralikult, kirjutati, et teel on suurepärased vaated ja tee ise on kurviline, järsk ja igati super-super. Nooh, oleks võinud pildistada meie nägusid, kui umbes 70km oli sõidetud kuiva igavat metsavahe teed, ning üli-mega-super-truper vaadetest ei olnud kippu ega kõppu! Tekkis tõesti tunne, et kuidas see võimalik on, et need pagana reisiraamatud sellist valet kirjutavad?!?!? Me, vaesed reisijad, raiskame aega ja raha mingi mõtetu metsavahe teele... Aga siis äkki kadus põhimõtteliselt tee auto alt ära, kuna langus oli nii sügav, ja vaated, mis teelt avanesid, olid lihtsalt võrratud! Meil oli hea meel, et see sõit 113km kruusateed edasi-tagasi end totaalselt ära tasus. Tegemist oli väga omapärase kanjoniga, mida ääristas kivistunud laavakiht ja kus all orus asusid indiaanlaste majad, mis tundusid kanjoniavaruses nii pisikesed! Sõita tasub seda teed kuni Telegraph Creek linnani, sealt edasi nn. mahajäetud kunagisse teise kullakaevandajate külla ei tasu edasi minna. Isegi Telegraph Creek on pooleldi kummituste-küla, pooleldi endiselt toimiv külake, kuid Glenora on põhimõtteliselt juba olematu küla. Me ei suutnud sealt isegi mahajäetud maju leida...

Kantrimees

Teel Telegraph Creek'i jäi teele Stikine kanjon

Jõudes tagasi põhimaanteele, oli meie plaan sõita olemasoleva bensiinivaruga järgmisesse bensiinijaama, kuna Alaska kiirteeni Yukoni provintsi jäi veel oma 100 km. Bensiinijaamu oli teel üldse kokku vaid mõned üksikud ja kella 6 ajal õhtul suletakse ka enamus neist külajaamadest. Rihtisime ilusti nii, et jõudsime kaardil märgitud bensiinijaama enne kella 6. Bensiininäidu osuti oli vajunud täpselt nulli ja me lisakanister oli kasutusse läinud juba hommikutundidel. Sellises situatsioonis on väga rahustav keerata  just nagu ajastatult bensiinipumba ette. Suur oli meie jahmatus, kui bensiinipumbal ilutses paberilipakas kirjaga: „SORRY, NO GAS. If you need diesel, call ...“ (Tõlge: Bensiini pole. Kui vajad diislit, helista numbril...). Misassja?!?!? Kuidas võib keegi nii julm olla? Kuidas saab bensiinijaamas bensiin otsas olla? Sellise variandiga me polnud küll väga arvestanud. Muud meil ei jäänud ka üle, kui lihtsalt sõita siis bensiiniaurudel nii kaua, kuni... kuni auto sõidab. Järgmise bensiinijaamani Alaska maantee alguses oli täpselt 98km ja polnud ju kindel, et sealgi samasugune silt meid ees ei oota! Algas ülimalt ekonoomne rahulik sõit, et võimalikult palju energiat kokku hoida – aknad kinni, igasugused laadijad välja, raadio kinni ja „ei“ peatustele. Aga nagu Murphy seadus, kui ei tohi peatusi teha, tahaks neid just võimalikult palju teha. Suutsin Kalle pehmeks rääkida vähemalt kahe peatuse osas – teele jäi kaks imelise rohelise veega järvekest, millest ma niisama mööda sõitma ei olnud nõus. Eriti müstiline oli Boya järv. Vesi selge kui kristall, ometi teatud nurga alt peegeldas tugevat rohekat-sinist värvust. Järve teisel kaldal müttas üks rahulik must karu ohutus kauguses ja peale ühe vanapaari ja meie ei näinud me seal kedagi.

Boya järv

Õnneks vedas auto meid ka välja järgmise bensiinijaamani ning kuigi see oli suletud, saime krediitkaarti kasutades seal kuidagi oma noosi bensiini kätte. Loodetavasti edaspidi selliseid ebameeldivaid üllatusi enam ei tule.

Olime õnnelikult jõudnud Yukoni provintsi ja saime oma teed jätkata populaarsel Alaska maanteel, mis ehitati Teise Maailmasõja ajal kohe pärast Pearl Harbori pommitamist ameeriklaste raha eest umbes 8 kuuga (2400km) ja alles hiljem kingiti ülla naaber-riigi poolt pidulikult Kanadale nende maale jääv osa.

Me vajasime korralikku närvide rahustamist ning tundus, et parim viis seda teha on vedeleda paar tunnikest provintsi pealinna Whitehorse’i lähedal asuvas kuumavee allikates. Pärast linnas askeldamist ja ringivaatamist võtsimegi laagrikoha kohe allikate juures saades sellega basseinipiletilt 20% alla. Uskumatult mõnus oli! Väljas udutas ja tibutas vihma, me vedelesime kaelani 36-kraadises soojas vees. Pärast oli tunne, nagu oleks üle poole aasta saanud saunas käia! Oh jah, saunast tunneme me küll siin puudust...

Veel enne Alaska piirile jõudmist, külastasime me maailma suurimat rahvusvaheliselt kaitstud rahvusparki Kluane, millest osa jääb Kanada poolele ja teine osa jääb Alaska e USA poolele. Valisime kaks matkarada, et vähegi seda suurt ala paremini tunda saada. Üheks oli Kuningatrooni nime kandev rada (King’s Throne), kus tuli päris korralikult ronida, et jõuda „troonile“, millelt avanes suurepärane vaade all asuvale järvele. Trooni kujutas see mägi tõesti – kõrgemad kaljuservad jäid veidi madalama „istumisaluse“ seljatoeks. Võimalus oleks olnud ronida ka nn. seljatoele, millelt oleks avanenud vaade ka teisele poole mäge ja vaateulatusse oleks jäänud ka Kanada kõrgeim tipp – Mt. Logan (5959m). Tagantjärele võime öelda, et ikka väga jäi hinge kripeldama, et seda vaadet ei näinud. Ronimine oli väga intensiivne, kell hakkas õhtusse tiksuma ning mäetipud olid paksu-paksu lund täis, mistõttu sai otsustatud, et targem oleks jätta see ronimine teiseks korraks. Võimalik, et meie kujutluspilt on maalinud selle nägemata vaate veelgi kaunimaks, kui see tegelikult on. Meile rääkis vaid üks kohalik mees, kes ka meiega samal rajal oli, et vaade on lummav. Seega, kui keegi peaks seda sama rada tegema veidi rohkem suve poole ja alustama varakult hommikupoolikul, soovitaksime soojalt võtta kokku viimnegi jõuraas ja päris tipus ära käia. Meil vedas sellega, et kuna pool rada oli endiselt lume all, saime mäest alla helikiirusel – tuli lihtsalt lume peal liugu lasta. Lõbus ja kiire! Totaalne vastand 548m ülestõusule.

Vaade kuningatroonilt

Vaade Kuningatroonile

Kalle udus

Praeguseks oleme ilusti jõudnud Alaskale. Piirilt lasti meid üle ilma viperusteta, nüüd tuleb vaid loota, et tagasi Kanadasse saab sama kergelt. Isegi autodokumente ei küsitud! :D Passe ikka vaadati ja $6 pidime ka kumbki maksma. Tsitruselisi ei taha nad väga üle piiri lasta, kuigi autot läbi ei otsitud ja muude asjade kohta midagi ei küsitud. Meie seiklustest Alaskal saab lugeda aga peagi juba järgmisest postitusest.