kolmapäev, 26. september 2012

Juubel


Juubilar
Jah, iga aasta see tähtpäev vajab tähistamist ning seekord, tegelikult küll mõned päevad tagasi, jõudis kätte minu juubel. Hommik algas igati muhedalt - Kalle laulis midagi "twentyfive, twentyfive..." (kakskümmend viis, kakskümmend viis), mis mul kohe rõõmsa meeleolu tekitas ja ostis mulle Timmust (Tim Hortons'i kiirkett) 12 magusat sõõrikut ning kummalegi suure kohvi. Internetist sõprade ja perekonna õnnesoove lugedes möödus hommik pidulikult. Hiljem sain muidugi aru, kui raadiost ZZ Top uut lugu "I gotsta get paid" kuulsin, et Kalle ümises hoopis seda lugu, kuid tuju see õnneks alla ei viinud. Kohvijutu jätkuks pean mainima, et Kalle on päris pahane Kerti peale, kes mu seda musta kraami umbes poolteist aastat tagasi jooma õpetas (Kalle parandus: sundis). 

Kerti, võta teadmiseks, et ta hoiab kõik kohvi tšekid alles, et Eestisse jõudes need sulle esitada. Ja see su kommentaar me blogi eelmisele postitusele oli lihtsalt õel ja kuri, nii et siia juurde sobib ideaalselt pilt ühest Austraalia veinist, mille nimi ütleb nii mõndagi!
Spetsiaalselt Kertile
1 tordi asemel 12 sõõrikut
Mu juubelipäeval sai käidud ka veel ühes põnevas ajaloolises paigas, Louisbourg, kuhu saime oma Parks Canada aastapassiga tasuta sisse. Tõsiselt põnev vana taastatud linnake, kus vanasti elasid prantsuse päritoluga kodanikud. Lisaks sellele, et tegemist on ülimalt hästi renoveeritud linnakesega, tegid selle koha eriti tõetruuks sealsed näitlejatest elanikud, kes mängisid, nagu nad tõemeeli elaksid Louisbourgis. Neil olid vastava ajastu ehk siis 18. sajandi riided ja nad seletasid soovijatele oma igapäevategevustest.
Prantsuse külamees rääkimas oma tööst
Louisbourg
Suure osa mu juubelist me muidugi veetsime ka autos, kuna ilm polnud kiita ja me pigem eelistasime edasi liikuda. Õhtupoole olin ma selle otsusega väga rahul, kuna kui jõudsime Kouchibouguac rahvusparki (kui keegi seda nime tõesti hääldada oskab, siis minu sügav austus kuulub talle), mille üheks ilusaimaks osaks on kaunis rand, oli ka ilm muutunud rannalebo vääriliseks. Mina, kelle sünnipäev on septembri lõpu poole, ei saa just tihti veeta seda päeva rannas ja veel vähem olla väljas lühikeste varrukatega särgiga, mistõttu olin ma igati sillas, et see aasta see nii läks.
Sünnipäevakinke korjamas
Iga aasta koos minu juubeliga algab ka sügis. Enamasti Eestis ei saa sellest eriti hästi aru, et just sellel päeval midagi looduses väga muutuks, kuna tihti on juba varem väljas üsna jahe ja puulehed värvilised. Siin tundus aga tõesti, et kuna olime just eelmine õhtu kogenud nii sooja ilma (+24) ja järgmine päev langes temperatuur kuidagi järsku hommikul +6 kraadile, et puulehed muutusid justkui ühe ööga kollasteks ja punasteks. Tõesõna nägin ma hommikul ka oravat ühte sügisseent närimas. Hehee, sügis on siin nüüd tõesti kätte jõudnud!

Võibolla olete ka kuulnud müstilistest Monarh liblikatest, kes igal aastal lendavad Mehhikost Kanadasse? Neid ja nende uskumatut reisi on väga vingelt filmitud "Great Migrations" loodusfilmis. No igaljuhul on nii, et neil on 4 generatsiooni, kellest 3 generatsiooni lendab Kanadasse ja üks, supergeneratsioon, lendab tagasi Mehhikosse. Kirjutan neist seetõttu, et väga paljud neist lendavad Nova Scotiasse ning sinnakanti ja meil õnnestus näha ühte supergeneratsiooni liblikat, kes on palju suurem tavalisest liblikast ja elab 5 kuud rohkem.
Vapper superliblikas
Nojah, nüüdseks on nad vast juba tagasiteel soojale maale. Tundub, et aeg on ka meil oma mustlaselu lõpetada ja idakaldalt tagasi lääne poole sõitma hakata. Üritame veel kindlasti külastada Quebec'i, Montreal'i ja Kanada pealinna Ottawat, enne kui töömaastikul taaskord õnne hakkame otsima.

Veelkord tänud kõikidele õnnesoovide eest!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Meil olid sarnased sünnipäevad - rannas ;) Igaljuhul oleks pidanud neid sõõrikuid olema ju ikka 30 ja mitu Kurja Kertit te ära jõudsite juua? ;)
Meelika

Ele ütles ...

Isegi neid 12 sõõrikut sai tegelikult suisa 2 päeva järjest süüa, ei kujuta ettegi, kui pikaks ajaks neid 30 sõõrikut oleks jagunud... Kuri Kerti veini me joonud ei ole. Mine tea, mis seal sees on... See putuka pilt veinipudeli peal on ka kuidagi kahtlane, justkui näitaks ära, mis juhtub sellega, kes seda veini joob... :-)

Kerti ütles ...

Enda kaitseks pean ütlema, et kommentaar polnud absoluutselt õel ega kuri, kust sa küll seda järeldasid? :D Ja veini kohta - ma natuke kahtlen selle olemasolus, kuidagi kahtlaselt vinge nimi on! (Ma ise muidugi arvan, et Ele lihtsalt photoshoppis pudeli etiketi) Aa ja Kalle, tõesti tõesti, nagu sa mäletad, siis hommikuti kallasin brutaalselt Elele mõned kruusitäied seda musta kulda kurgust alla! :D