Ideaalne lebo-päev Jambiani külas

Võrreldes eelmiste päevadega, magasime kaua – suisa kella üheksani! Jalutasime rannaliiva mööda ja arutlesime Kallega, kuidas kohalike peatänavaks ongi mereäärne liivariba. Üllataval kombel ei tulnud tavalised turistid rannaliivalt sügavamale külavahe teele, seda maailma avastasime vaid meie ja teised Mau juures ööbivad välismaalased. Tavaturistid tundusid kõik olevat väga rahul oma basseinidega hotellidega, mis pidid asuma kohe rannaliival.

Mere ääres asusidki kõik kuurortid ja resordid, restoranid ja kohvikud. Kes tahtis midagi müüa, jalutas mööda randa ning pakkus oma kaupa turistidele ostmiseks. Kohalikud lapsed mängisid ja veetsid kogu oma aja rannaliival ning täiskasvanud kasutasid randa ning merd pigem töö ja söögi saamise eesmärgil -  mehed tegelesid kalapüügiga, naiste töö oli tegeleda mereadru kasvatamisega.

Rannal lebotades jalutas üks vanem naisterahvas meile vastu ja küsis, et kas ma ei sooviks lasta endale henna tätoveeringut teha. Kuna hind oli hea ja tahtsin seda kohalikku kogemust saada, olin nõus.

Kuna plaanisimegi rahulikku päeva rannas ja külavahel, olime end korralikult päiksekreemiga sisse kreemitanud ning tarbisime ohtralt vedelikke. Pärast tunnikest rannas avastas Kalle siiski, et oli ilmselgelt üks koht, kuhu ta oli unustanud päiksekreemi panna ja selleks olid jalalaba pealsed. Tal läksid jalad väga punaseks ja paistetasid üles, lisaks oli korralikult paistes eilsest avariist ka üks põlv. Oma eilsetele marrastustele ei tahtnud ta päiksekreemi samuti peale panna, mistõttu tekkisid ta jalgadele nähtavad kandilised alad, kus päike oli naha ära põletanud. Ise naersime, et see oleks ideaalne päiksekreemi reklaam olnud – kohad, kus oli päiksekreem olid täiesti normaalsed ja need üksikud laigud, kus ei olnud, täiesti ebanormaalselt punased ja põlenud.

Sõime väikses kohalike peetud kohvikus kaheksajalga värske salatiga ning pärast seda lootsime leida suurematest hotellidest/restoranidest WIFI’t. Tuli välja, et mõnes restoranis WIFI't tavaliselt ikka leidus ja parooli jagatakse turistidele lahkelt, kuid jama tekkis sealt, kust poleks osanud seda oodatagi. Kogu külas oli üsna tavaline, et elekter oli väga tihti ära, mistõttu väiksemad kohad ei saanud meile WIFI’t pakkuda. Imestasin ise ka Mau juures, et kuidas küll kohalikud ometi hakkama saavad pidevate elektrikatkestustega. Päeval meid majas ei olnud, kuid öösiti kuulsime elektrikatkestusi ventilaatori sisse ja väljalülitamisest. Kujutage vaid ette situatsiooni, kus väljas on ropp kuumus, iga söögiasi, mis ostad, läheb sellise kuumusega minutitega käest ära! Külmkapid olid aga mõttetud, kuna elekter oli rohkem ära, kui olemas. Kuurortid ja kallimad hotellid kasutasid suuri ja võimsaid generaatoreid, mistõttu seadsimegi oma sammud sinnapoole.

WIFI me leidsime ja nii saime ka oma järgmise öömaja broneeritud. Õhtul loojangut ja kuud nautides sattusime hoopis teistlaadi huvitava seiga peale.

Kohalikud lapsed käisid tihti turiste kiusamas, et need neile raha annaksid. Ma pean tunnistama, et nende nahaalsuse tase ületas enamasti minu limiiti ning ma keeldusin neile raha andmast. Jagasime komme, kui meil neid kaasas juhtus olema. Nüüd aga olid lapsed, oma 6-7tk, oma ohvriteks leidnud kalli hotelli terrassil õhtustavad noored prantsuse naised, kellele nad võimalikult meele järgi üritasid olla. Naised leebusid ning ütlesid neile lõpuks, et kui lapsed on nõus neile laulma midagi kohalikus keeles, siis nad saavad kingitused. Üks poiss oskas laulda ja laulis tõesti väga pika ja korraliku laulu, mida turistid siis filmisid. Pärast seda läksid naised hotellipoodi ja tulid tagasi koolikottidega. Nad olid kõikidele ostnud vinged euroopalikud seljakotid koos mõnede koolitarvetega.

Väga hea valik, peaks mainima! Igal juhul etem, kui raha anda. Lapsed olid loomulikult väga-väga rõõmsad ja seda oli suurepärane vaadata. Nad tulid oma saaki meilegi näitama ning siis läksid kodudesse uhkeldama. Me Kallega muidugi juba aimasime, mis edasi juhtuma saab. Paari minuti pärast jooksis külast veel oma 4-5 poissi sama hotelli juurde. Sõna oli levinud, et keegi ostis neile koolikotid ning nüüd tulid teised ka kohe platsi. Naised aga olid juba kadunud, neid enam sellel terrassil ei olnud. Poisid arvasid, et äkki hoopis mina ja Kalle olime need ristiemast haldjakesed, kuid pidime vaeste Ida-Euroopa turistidena neile pettumuse valmistama. Kummaline oligi see, et nad võisidki tulla otse su juurde ja öelda, ma tahan seda koolikotti! Ei mingit viisakat palumist või häbenemist… Nad olid juba nii harjunud, et võõramaalased peavad neile asju ostma, et see tundus neile täiesti loomulik, tulla ja öelda, mida neile ostma peaks.

Enamus turiste, kes Sansibari külastavad, liiguvad Stone Townist pigem põhjasuunas. Reisiraamatute järgi on seal rannad ilusamad ja meri helesinisem. Ka meie algul mõtlesime üles põhja liikuda, kuid kallid öömajad tõid meile mõistuse koju ja valisime Jambiani, millega olime nii rahul kui olla sai. Ainus asi, mille järgi veel hing ihkas, oli snorgeldamine. Puutusime sellega kokku esmakordselt Austraalias 2009 ja peale seda olime absoluutselt võlutud ning armunud veealusesse maailma. Lugesime, et tegelikult on üks snorgeldamise koht ka paadisõidu kaugusel Stone Townist, mistõttu otsustasime veel ühe öö võtta oma varem heakskiidetud kivilinna korteris. Kummalisel kombel paljud teised turistid tegid Stone Towni pisut maha – liiga tormakas, liiga kallis, liiga turistide rohke. Meile jäi kivilinnast aga suurepärane mulje! Ma oleks võinud päevi seal veeta, avastades kitsaid tänavaid, vaadeldes suurepärast käsitööd, mida müüdi igal pool ja süüa iga kord erinevates kohvikutes.

Meie õhtu möödus täiskuu tõusu jälgides ning varvastega liiva sonkides. Vesteldes maast ja ilmast, unistustest ja uutest reisidest…

Seiklused maal ja merel - Jambiani oma täies võlus

Hommikuti äratas meid kohalik kukk, kes me akna alla kires. Eriti kasulik oli see, kui plaanisime päiksetõusu vaatama minna. Jambianis tõuseb päike merest ja loojub maismaa taha ning me tahtsime näha mõlemat. Jalutasime mööda randa kuni suure puidust muulini ja siis tagasi koju. Igal hommikul tegi meile Mau tuttav kokk suurepärase hommikusöögi, millest ei tahtnud ilma jääda. See oli toa hinna sees ning tundus uskumatu luksus. Saime jutule ka seal ööbiva soomlasega, kellel oli tekkinud kohalik „girlfriend“ ehk naisuke. Mind isiklikult väga huvitasid kohalikud naised ja nende mõttemaailm, mistõttu proovisin hommikusöögi ajal seda võimalust ära kasutada ja tutvuda pisut soomlase „girlfriendiga“. Algul ei läinud jutt kuidagi veerema, naisterahvas oli väga-väga vaikne. Kui aga lõpuks mingi muutus toimus ja ta avanes, siis juhtus just vastupidine – ta ei saanud enam pidama ja muudkui vatras oma kehvas inglise keeles pooleldi-segast juttu. Ei hakanud selle näite põhjal teab mis üldistusi tegema, kuid selge oli see, et naistega jutule saada oli väga palju raskem kui meestega. Naised tundusid üldiselt ülbed ja eemale hoidvad. Loomulikult ei arva ma, et neil kerge elu oleks, kuid kontrast meeste vahel oli väga suur. Kohalikud meesterahvad oli kõik väga abivalmid ja sõbralikud. Tuleb ootama jääda uusi võimalusi sealsete kohalike naiste mõttemaailmaga tutvumiseks.

Me plaanid edasiseks oli külastada Jozani metsa, liblikakeskust ja kuulsat restorani The Rock väiksel saarel. Dilemma oli, kuidas sinna saada. Kohalikud dalla-dallad tundusid liikuvat liiga kaootiliselt ning harva ja oleksime nendega palju aega kaotanud. Mau tuttav pakkus meile võimalust rentiga väike roller. Päev 40$ oli absoluutselt liiga kallis meie jaoks, kuid kauplesime lõpuks 25$ peale ning selle sees oli juba ka kohaliku politsei liiklemise luba (suht suvaline prinditud leht koos mingi templiga, kuhu kirjutati juhi nimi ja autojuhiloa nr). Ainus mure oli, et Kalle ei olnud kunagi rolleriga sõitnud… Eks kõigeks on kunagi esimene kord.

Kalle istus rolleri selga, tüübid seal miskit seletasid, kuid eks kõige rohkem õpib praktiseerides. Me kõik olime jube jahmunud, kui peale seletusi Kalle äkki gaasi põhja vajutas ja roller sekunditega kohalt hüppas. Ilma, et oleks jõudnud silmagi pilgutada, oli Kalle koos rolleriga umbes 10 m kaugusel naabermaja palmiokstest aia otsa sõitnud. Roller kukkus, Kalle kukkus… Õnneks mitte väga hullusti, sest tõusis kohe püsti ja esimesed sõnad olid: „I got it! I got it!“. Nii Mau kui ta sõber ei osanud midagi sellist ette näha ja olid kõigest väga traumeeritud, kuid nähes Kalle "laadnat" suhtumist, rahunesid nemadki. Selle väikse proovisõiduga sai Kalle tõesti selgeks, kuidas gaas ja pidur käivad ning edaspidi meil sõitmisel probleeme ei olnud. Kahjuks aga andsid kriimustused ja vigastused piisavalt tunda ning tegime peatusi, et veriseid kohti veega pesta. Lisaks ei olnud me arvestanud taaskord üli-terava päiksega ning sellega, et kuumalt asfaldilt peegeldub päikest veel topelt koguses. Päiksekreemi kaasa ei saanud ja ilma varrukateta pluusid ei kaitsnud ka me õlgu karmide päiksekiirte eest.

Kohalik asfalttee ei olnudki üldse väga kehvas seisus. Suurim viga oli selle kitsus. Hädavaevu mahtusid kaks autot kõrvuti teele sõitma ja kui sinna kõrvale pidi mahtuma veel roller või jalgrattur või kasvõi jalakäija, läks kõik väga ohtlikuks. Samuti ei olnud võimalik asfalttee kõrval, sest kohe asfaldi kõrvalt hakkas võsa. Mitte mingit muldteed lisaks ei olnud. Seetõttu oli sõit kuidagi pingeline ja mingist nautimisest juttu ei olnud. Pigem üritasime vaadata, kuidas mitte kahe auto kõrvale jääda, kiirendades või aeglustades oma sõitu. Seda, et autod ei aeglusta oma kiirust mingi mõttetu rolleri pärast panime tähele juba siis, kui ise taksoga Jambianisse sõitsime. Alati oli tunne, et ajatakse rattur kraavi!

Pingelisest sõidust, kukkumisest, kuumast päikesest, vähesest joomisest oli Kalle lõpuks kohale jõudes täiesti läbi omadega. Istusime tükk aega varjus pingil ja ootasime, et tal parem hakkaks. Ju tal hakkas kõrge adrenaliini tase alla vajuma ning nõrkuse hoog tuli peale. Õnneks veejoomine ja rahulikult olemine taastasid ta normaalse olemise.

Liblikakeskus (pilet oli 5$) oli kokkuvõttes tore, kuid ei midagi väga erilist. Üsna liblikakeskuse kõrval oli aga Jozani kaitsealune mets, mis oli palju ägedam. Seal elasid väga haruldased red colobus ahvid, keda nägi sõna-otseses mõttes kohe enda kõrval puudel ringi hüplemas ja mängimas. Giid rääkis ka kohalikest mahagoni puudest ning loodusest üldisemalt. Hiljem mahutasime kõik grupiliikmed kahe külastaja autosse ära ning meid viidi üle tee teistsugusele laudteest jalutusrajale. See läbis džungli märjemat ala, mangroovimetsa, kust just oli vesi merre tagasi voolanud ning paljastusid kõik kihvtid mangroovide juured koos seal elavate elukatega. Olime Kallega varem mangroovimetsas käinud Austraalias, mistõttu ei olnud see kõik meile nii uudne, kuid põnev oli ikkagi. Kes pole käinud ja looduses viibimine meeldib, soovitan kindlasti.

Uuesti rolleri selga hüpates ei saanud me seda kohe käima - vana ja kange iseloomuga masin oli! Isegi sõites tahtis vahel seisma jääda. Tee äärest võtsime igaks juhuks bensiini juurde ning langetasime otsuse, et aega ära kasutades, võiks ikkagi The Rock restoranist ka läbi käia. Suutsime oma otsust kahetsema hakata, kui nägime teel politseipatrulli, kes kõiki kontrollis. Selliseid kontrolle jäi silma Tansaanias üllatavalt palju, kuid hetkel, mil ise olime roolis, ei tahtnud küll nendega midagi tegemist teha. Ometi oli tagasi pöörata hilja ja tuli oma saatusele vastu minna.

Kohe oli aru saada nende käitumisest, et nad hakkasid otsima põhjust, miks trahvi teha. Olime üliviisakad ja madalamad kui muru. Küsisid dokumente ja Kalle juhilube uurides avastas, et mootorratta load puuduvad. Ma improviseerisin imekiirelt, et mis mõttes puuduvad? Näete, on ju tempel auto rea juures, see tähendab, et kõik need eelnevad load on olemas! Nad kuulsid sellist infot esimest korda ja hämmingust ei julgenud vastu ka hakata. Siis hakkas üks abilistest seal midagi rääkima, et nad on kindlasti juba avarii teinud – Kallel põlv verine ja puha - mille peale ma taaskord naeratades selgitasin, et ei-ei-ei, Kalle kukkus rannas, kividel. Kui me oleksime avarii teinud, siis oleksid ju minu põlved ka verised. Aga näete (kergitasin seeliku põlvedest ülespoole), mul ei ole! Raske on muidugi kirjeldada, kui kiiresti kogu selle vestluse ajal süda kloppis, sest trahvi saada ei olnud mitte mingit isu. Lõpuks nad rehmasid meile käega ja ütlesid, et minge!

The Rock restoran oli vinge! Nii pildistamiseks kui ka omaette toredaks elamuseks. Restorani saab ainult paadiga ja neil on oma paadimees, kes siis külastajaid edasi tagasi sõidutab. Meil ei olnud kohta kinni pandud ega midagi, lihtsalt läksime sisse ja ütlesime, et tahame värskendust. Meid paigutati kaunile terrassile ja me tellisimegi ainult joogid. Kõhud olid muidu tühjapoolsed juba küll, kuid hinnad olid piisavalt krõbedad, et sealt mitte tellida.

Tagasiteel Mau juurde oli teel isegi veel üks politsei patrull, kuid need olid sõbralikumad, vaatasid vaid kohaliku liiklusloa olemasolu ja lasid kiirelt edasi sõita. Probleemiks kujunes meil hoopis õige teeotsa leidmine, et oma küla üles leida! Teinekord tuleb korralikumalt tähelepanu pöörata, enne lõbusõidu algust, kuidas üldse tagasitee leiab! Pisut edasi tagasi siiberdades leidsime õige teeotsa.

Kõhud tühjad, mõtlesime ülejäänud päeva rahulikult chillida ja süüa otsida kuskilt. Mau aga tegi meile pakkumise, millest ei saanud keelduda. Kohalikud elanikud käivad igal õhtul oma traditsiooniliste paatidega kalal, ning temal koos paari sõbraga oli see ka plaanis. Ta kutsus meid ja hollandlasi endaga kaasa! See kõlas nagu unelm ning tühi kõht ununes koheselt. Lisaks oli jutt, et kala, mis püüame, teevad nad meile õhtusöögiks!

Kogu see retk kujunes üheks meie Tansaania reisi tipp-hetkeks! See oli nii vahetu, lõbus ja tore! Läbipaistev helesinine merevesi oli soojem kui kodune vannivesi, õhtune tuuleiil sama soe kui föönist tulev õhujuga ning kiire purje baasil edasiliikumine tekitas mõnusa lendamise tunde! Vabadus, puhkus, rahu… Kala püüti ainult tamiiliga, mille otsas oli konks, ning kõigile üllatuseks suutsin mina tõmmata välja retke esimese ja kõige suurema kala. Nad ise tõmbasid kalu välja ilma mingi raskuseta iga natukese aja tagant, minul näkkas vast veel korra või kaks. Kalle sai ka õnneks ühe kala õnge otsa, kuid ega seal vahet ju reaalselt ei olnud, kes kui palju kalu püüdis, sest süüa saime me õhtul samapalju kõik. Retk kestis kuni päikseloojanguni, siis tuli läbi mudase merepõhja tagasi kalda poole pläterdada. Mul oli hea meel, et seekord plätud kaasa said võetud, sest meid hoiatati siilikute eest ning osad kivid oli väga teravad.

Õhtul maitsesid kala, riis, juurviljad ja kaste lihtsalt võrratult! Loomulikult olime ka hullumoodi näljased ja me kõik teame, et tühja kõhuga maitsebki kõik eriti hästi, kuid tegemist oli ka vapustava roaga. Viis keele alla! Jõime külma õlut ning nautisime kerget vestlust. Mööda majaseinu siblisid väiksed sisalikud, kes sõid oma õhtusöögiks kärbseid ning küla kass tuli meie käest kalaluid norima. No mida sa veel ühelt puhkusereisilt oodata oskad! Väsinult, kuid täis häid emotsioone, magasime hoolimata saunakuumusest sügavalt.

Selle mõnusa retke eest otsustasime Maule ikka maksta ka. Kahepeale maksime 30,000 šillingut ja lisaks õhtusöögi valmistamisele ka 10,000 juurde. Tal ei olnud mingit kohustust meile seda reisi korraldada ning parim tänu kohalikele on raha. Õhtu ja söök olid absoluutselt väärt iga senti! Otsustasime jääda ühe öö pikemalt, et järgmine päev saaks läbielatut mõnusalt seedida ja rabelemise asemel kohalikku külaelu nautida.

Kohalikud ja võõrad turismiatraktsioonid Stone Townis

 Enne reisile minekut lugesin Janika Vaikjärv’e kirjutatud Minu Kilimanjaro ja sealt mõned paigad välja kirjutanud, mis tundusid endalegi põnevad külastamiseks. Enamasti ei olnud need reisijuhtidest tuntud turistiatraktsioonid, vaid pigem ise leitud ja avastatud kohalikud nurgakesed, kohvikud… Üheks kohvikuks, mis tundus juttude järgi põnev olevat ja mida sel hommikul avastama asusime, oli Stone Town Coffee. Ma teadsin, et ilma kohaliku Sansibari vürtsitee/kohvi proovimiseta, ma sellelt saarelt ei lahku. Kuulsa kohvi kõrvale tellisin ka röstsaiad avokaadokreemiga, mis mul siiani suu vett jooksma ajavad, kui neile mõtlen. Kalle eelistas suuremat portsjonit, milleks oli väga korralik ja hea omlett -maitseelamus samuti! Ja värsked mahlad, otse loomulikult, neid ma võisin lõputult endale sisse kallata. Kuumaga tundusid need olevat just need joogid, mis täitsid keha vitamiinidega ning andsid vajaliku vedelikukoguse. Koha atmosfäär väliterrassi ja palmipuudega oli lihtne ning meeldejääv.

Peale tunde südalinnas sihitut lonkimist ja tänavaelu vaatlemist otsustasime üle vaadata ka linna kõige kuulsama turismiatraktsiooni – kunagise orjakaubanduse turukeskuse. Tegu oli sünge kohaga ning paljalt sellise kaubanduse eksisteerimisele mõtlemine tekitab võdinaid üle kere. Seal olid väga informatiivsed ning hästi illustreeritud tahvlid toimunust, kuidas sisemaalt neid loomavagunites rannikule transporditi ja mis tingimustes neid seal enne ostu-müügi toimumist hoiti. Kui meid viidi ühe hoone keldrisse, mille betoonist alusel vaevalt meetrikõrgusel pinnal enamus orje kükitama pidid ilma mingisuguste hügieenivõimalustega, toimus veel üks tagantjärgi uskumatuna näiv intsident. Just seal, kõige pimedamas ja kõledamas keldrikolkas, avaldasid teised turistid, tumedanahalised Aafrika kodanikud, kes polnud ilmselgelt tansaanlased, soovi pilti teha hoopis minust ja Kallest. Õnneks selle aja peale olin ma õppinud, et kuna tumedanahalised ei taha tavaliselt, et neist pilti tehakse, siis ainus viis neid pildistada on siis, kui neil on endal kasud sees. Seetõttu ütlesime, et ikka võib pilti teha, aga siis tahame meie neist ka pilti ja veel parem oleks, kui me kõik koos pildil oleksime. No nii siis see kulgeski – pimedas orjakeldris sündis tänapäeva maailma peegeldav pilt, kus tumedanahalised on sõbralikult koos valgetega.

No nii kena see lugu meie reaalses maailmas siiski kahjuks ei ole. Infotahvlite järgi toimub orjakaubandust suurel hulgal ka tänapäeval. Vahest küll rohkem seksorjandusena või pisut muutunud kujul, kuid jah, orienteeruvad numbrid lõid üsna pahviks.

Kõhtu täitsime lähedal asuvas Baboo kohvikus, kus jäid silma eriti ahvatlevad värsked smuutid.

Hiljem tegelesime uuesti taksojuhi leidmisega. Kokkulepe, millega lõpuks nõusse jäime oli 43,000 šillingiga Jambianisse. Auto oli taaskord üsna vana romu, kiiresti sõites oli tunda, kuidas auto pisut „tantsis“ teel. Omavahel arutasime, et äkki tekkis selline efekt sellest, et amordid olid läbi… Juht oli noor mees, igati viisakas. Läbides kaunist puude-alleed, küsisime, mis puud need on. Ta vastas meie üllatuseks, et tegu on mangopuudega! Juurde lisas, et mangod kukuvad tavaliselt alla südaöösel. No see pidi nüüd küll nali olema…?

Jambianisse sõit kestis umbes tunnike. Kohale jõudes ei olnud meil endalgi aimu, kuidas me peaksime ette broneeritud Air B’n’b koha üles leidma. Õnneks helistas taksojuht Mau’le, meie uuele võõrustajale. Tükk aega sõitis küla vahel ringi, kuni lõpuks pani meid maha ja näitas käega „sealpool!“. Huuh, no see on väga lai mõiste… Sealsed majad on väga logudikud ja kõik risti-rästi ehitatud. Raske on aru saada, kust lõpeb ühe maja hoov ja kust algab teine. Teerajad puuduvad täielikult. Kõndisime üle vanade majade vundamentide, prügi ja isegi vee/solgitorude, kuni jõudsime majakeseni, mida „arvasime“ õige olevat. Kinnises sisehoovis oli maas liiv ning mõned isevalmistatud toolidest istumiskohad. Kõik nägi väga „chill“ välja. Veidi aja pärast näitas noor omanik Mau meie me tuba, mis oli vägagi kena ja suur. Vent oli ka laes, kuid jahedamaks see tuba küll ei teinud karvavõrdki vaid ajas lihtsalt sooja õhku ringi. Parem kui mitte midagi. Me igal juhul jäime rahule. Taaskord ehe kogemus kohaliku külaelaniku kodust.

Mau juures ööbisid veel teisigi võõramaalasi. Ühes toas oli vanem mees Soomest, teises toas vanem paar Hollandist. Hollandi paariga klappis meil kohe hästi. Nad olid meie masti rahulikud, tänulikud ja eelistasid oma raha panustada pigem külaelanike eluolu parandamisse kui anda seda sisse trüginud kuurorti pidajate kätte. Nemad juhatasid meid ka heasse kohalike peetavasse söögikohta, mis asus täpselt rannaliival, vaatega merele. Peale meie ja hollandlaste ei olnud seal kedagi teist. Ideaalne koht nautlemiseks – varbad rannaliivas, külm õlu käes, vaatad, mis rannal toimub, seni, kuni sulle värske õhtusöök kohalikest mereandidest valmistatakse.

Sansibar – siit me tuleme!

 Meie soov oli Dar’ist taaskord võimalikult kiirelt jalga lasta. Eelmisel korral saime seda kanti juba piisavalt tundma ning ei olnud meie maitsele vastav. Liiga suur linn, liiga ebaturvaline, kiire ja mittemidagiütlev. Ostsime piletid Sansibarile ning ma isiklikult väga ootasin sinna minekut! Pilet maksis sadamas kohapeal 35$ valge inimese näo kohta ja laev pidi väljuma 9:30.

Kui oma suurte kompsudega laevale hakkasime minema, seisid meil ees kaks kollastes vestides kohalikku tüüpi, kaelas rippumas mingid dokumendid. Nad ütlesid, et siit edasi nad kannavad me kotte ise. Mõtlesime, et tegu on laevatöötajatega ning nad viivadki me kotid juba kuhugi pakiruumi. Selgus muidugi, et tegu ikka ja jälle raha väljapressijatega, kes selle eest, et su kotid 10 m edasi olevale alusele panevad pärast raha nõuavad. Neilt küsitud 30,000 asemel andsime kahepeale neile 12,000 chillingut ja kirusime oma rumalust. Edaspidi kanname oma kotte alati ise. Murelikuks tegi see, et me kotid kästi ikkagi panna kindlale alusele, mis läheb laeva pakiruumi. Väiksemad kotid saab igaüks endaga kaasa võtta. Olime kuulnud, et kottidest võidakse asju varastada, mistõttu ei olnud see mõte meile meeltmööda. Aga mida sa enam teha saad. Nii pikalt kui võimalik, jälgisime oma kottide teekonda.

Istusime praamidekil kõige parempoolsetele pinkidele, et oleks hea vaade ümbrusele. Ei osanud arvata, et koha valik on sellel reisil väga oluline – laev keeras end ümber ja päike säras meile lagipähe. Iga teine reis olekski see mu eesmärk olnud, kuid pagan kuidas see Tansaania päike suutis mind üllatada! No nii terav ja lõikav! Uimastab sekunditega ning põletab veel kiiremini. Vaade oli ülatekilt muidugi hea – nägime isegi delfiine – kuid tagasi tulles sama laevaga valisime koha sees, sest seal oli konditsioneer. Sõit kestis u 2h.

Kohale jõudes algas tavaline kadalipp – käte ja jalgadega tuli taksoteenust või muid teenuseid pakkuvaid kohalikke eemale peletada. Õnneks hakkasime sellega harjuma ning see ei tundunudki enam nii hull. Algul on kohalikud küll pealetükkivad, kuid rahunevad kiirelt maha, kui sa viisakalt „tänan, ei“ vastad. Me liikusime jala oma broneeritud Air B’n’b ööbimiskoha poole, mis asus Stone town’i linna südames, kõigest 5 min sadamast. Tuba oli super (koos vendiga), asukoht super ja omanik ka väga abivalmis. Mulle isiklikult meeldis juba seegi, et tegu polnud ekstra turistidele suunatud hosteli või hotelliga, vaid päris kohaliku koduga. Näeb täpselt seda, kuidas nad elavad ja see on miski, mis meile väga korda läheb.

Aeg oli lõõgastuda kohalikus restos, süüa kõht täis ja logeleda selles esmapilgul väga lahedas linnas. Meie võõrustaja juhatas meid India söögikohta väga lähedal, kus oli wifi ja müüdi ka õlut. Magustoidu hankisime rannakohvikust – pistaatsia jäätis ja kokteil, mis osutusid samuti võrratuteks valikuteks. Broneerisime netis ära ka järgmise öömaja Jambianis, väikses külakeses lõunas, et hing veel rahulikum oleks ning jätkasime Kivilinna ja selle ümbruse avastamisega. Nii nagu kohalikelegi, sai ka meie lemmik lebotamis- ja jälgimiskohaks Forodani aed, mis igal õhtul muutus elust pulbitsevaks kultuurisündmuseks. See oli sümbioos tänavatoidust, kohalikest lastest ja peredest, kärsanud nahaga turistidest, tänavakassidest ja lõhnadest, mis selle kõigega kaasnes. Me proovisime esimest korda elus värskendavat, kohapeal pressitud suhkruroomahla, mis osutus suureks lemmikuks, nosisime Sansibari pitsat ja toitsime tänavakasse. Kasse on Sansibaril palju. Nii palju, et ei mäleta, et oleks kuskil mujal reisides nii palju kodutuid kasse näinud. Eks neist oli kahju muidugi. Mõni oli väga korraliku väljanägemisega, kuid enamus ikka kurvas seisus. Jah, nii müüjad kui kohvikute pidajad andsid neile aeg-ajalt vett või süüa ja külma üle ei kurtnud seal kindlasti ükski kass, kuid mul oli kurb mõelda, et keegi ei hellita neid nii, nagu meie oma kodus olevaid kasse hellitame ja paitame.

Üks naljakas intsident juhtus meil päeval veel. Nimelt mõtlesime teha eeluuringut, kui kallis võiks olla taksosõit Jambianisse, kuhu plaanisime pärast Stone towni külastamist edasi liikuda. Kordagi ei võtnud me end käsile, et mõne taksojuhiga juttu alustada. Linnas ringi liikudes kuulsime taksojuhte aga pidevalt hõikumas, kas on soov taksoga põhja sõita? Äkki sinna? Või hoopis sinna? Me vastasime naeratades ja pead raputades. Üks taksojuht aga suutis meie mõtteid taaskord ise lugeda – kui kõik teised pakkusid väga populaarseid põhjapoolseid kuurortasukohti, siis tema pakkuski, et kas oleks soov sõita Jambianisse? No, sellele ei saanud me enam eitavalt vastata, sest reaalne soov oli ju olemas! Küsisime hinna kohta ja lubasime homme vajaduse korral ta üles otsida samast kandist.

Igal juhul on see hea näide, kuidas nad oskavad õigetele nuppudele vajutada.

Teine näide on võibolla veelgi parem. Me jalutasime paljajalu rannaliival ümber Stone towni nii pikalt kui saime, kuni majad tulid ette. Pidime naasma taaskord tänavatele ning loomulikult jalanõud uuesti jalga panema. Liivaseid jalgu kätega ja heina sisse puhtaks hõõrudes oli märkamatult meie juurde hiilinud kohalik, kätel uus puhas rannalina, ja pakkus abivalmilt, et kas me rätikut ei tahaks osta?