Kuumad päevad

Edmontoni jõudmise ajast peale on ilmad olnud suisa uskumatud! Selline tunne on, nagu oleks Austraalias mitte Kanadas. Näiteks mõned päevad tagasi oli Edmontonis läbi aegade kõige kuumem ilm – 31 soojakraadi, mis jääb küll meie Austraalias oleku aja rekordist 47 kraadist veidi alla, kuid korraliku leitsakuga on tegemist siiski. Metsatulekahjud möllavad ümberringi ja ühel päeval oli isegi terve linn mattunud õrna suitsukirme alla. Jälle meenus muidugi Melbourne, kus sellel ajal, kui meie seal olime, toimus Austraalia ajaloo suurim metsatulekahju.

Indiaanlaste küla

Töö leidmine tundus minevat seekord kiiremini kui talvel, kuna ühest maamõõdu firmast McElhenney, saime kutse intervjuule samal päeval kui CVd esitasime. Olime äksi täis, kuna teadsime, et üks tuttav eestlane ka töötab seal ning pidi päris ok tööots olema. Järgmisel päeval tööintervjuul selgus aga, et nad enne ei saa meid palgata, kui meil Alberta juhiload on. Ülitobe nõue, kuna rahvusvaheliste juhilubade vahetamine Alberta juhilubade vastu võtab aega vähemalt 2 nädalat kui mitte rohkem. Tuleb teha teooria test (maksab umbes $17) ja alles kahe nädala pärast peale teooria testi saab teha sõidueksami. Kõige nõmedam on see, et Eesti ja ka rahvusvahelised load peab vahetuskaubaks ära andma.

Kogu asjaajamise vältimiseks (no kes viitsib oma elu jooksul kaks korda juhilube teha?!?), otsustasime igaks juhuks minna uurima uusi tööpakkumisi Niskusse. Esimene valik oli Nabors naftafirma, kuhu Kalle otsustas viia oma CV. Kuna ta jäi nende kontorisse nii kauaks, hakkasin juba aimama, et midagi on õhus. Mu üllatus ei olnudki väga suur, kui ta tagasitulles ütles, et Nabors on huvitatud ta palkamisest. No see läks küll kiirelt! Varasema kogemuse omamine, mis sest, et seda varasemat kogemust oli vaid kahe nädala jagu, mängis ülisuurt rolli! Kalle ütles, kuidas ta nägi samal ajal kõrvalt, kuidas kõik teised, kellel kogemust polnud, minema saadeti.

Kalle pidi aga koheselt tegema füüsilise ja meditsiinilise testi, et esmaspäeval ja teisipäeval saaks "orientatsiooni" e firmasiseste reeglite tutvumise kursuse läbida. Pärast kursuste läbimist, tuli vaid oodata kõnet, millal saaks tööd alustada.

Igal aasta juunikuus toimub Calgary’s kanadalaste väitel maailma kõige suurem ja vingem vabaõhuüritus Calgary Stampede. Kuna üritust promoti väga palju ning kohalikud ka seda soovitasid, siis otsustasime ühel nädalavahetusel kohale Calgarysse kohale sõita. Võtsime kampa Brasiiliasse JP ning asusime teele. Peab ütlema, et kogu üritus valmistas meile „pisut“ pettumust. Õllesummeriga võrreldav üritus, ainult, et alkoholi tohtis juua vaid ühes kindlas piiratud alas ja puudusid erinevad muusikalavad. Kõige rohkem meeldis meile Indiaanlaste küla, kus õnneks sai kuulda-näha kultuurseid laule ja tantse. Muidugi toimusid festivali alal terve päev ka igasugused muud „maa-elu tutvustavad tegevused“ nagu lambapügamine, koerteshow, minihobuste vagun-ralli jpm. Need üritused olid iseenesest toredad, mulle meeldisid. Samas selline ehe kantrimeeleolu jäi kuhugi kaduma, kuigi kõik festivalil osalejad kandsid kohusetruult kauboikaabut ja saapaid ning alale sisenedes kartsin ma lausa, et ei saa ilma lühikeste teksapüksteta sissegi, kuna kõikidel neidudel olid need jalas. Päevapilet festivali alale maksis õnneks ainult $17 ja lubatud oli alalt väljuda ning uuesti siseneda iga kell. Keegi kotte läbi ei vaadanud, mistõttu sai vabalt ka oma sööki-jooki sisse viia, selle asemel, et kallist kraami kohapealt osta. Meie pettumuse võis tingida ka see, et me ei läinud vaatama festivali suur-üritusi nagu erinevad rodeod, hobu-kaarikute võiduajamist jne, kuna need piletid tuleb piisavalt vara ära osta, et head vaatekohta saada. Kogu Calgary Stampede kestab kokku pea kaks nädalat ning terve linn on suurt kihamist täis. Kui varasemalt pole öömaja leidmisega tegeletud, siis Stampede’i ajal pole enam mitte kui ühtegi vaba voodikohta. Hinnad on ka muidugi vähemalt 3-kordsed.  Uudistest lugesime, et hobuste kaarikute võiduajamisel sai kolm hobust surma, mis tähendab, et järgmistel aastatel jääb võibolla pea-atraktsioon üldse ära...

Indiaanlane oma kirevate rahvusriietega

Minihobuste kaarikute-ralli

Praegu tundub, et ka Edmonton kannab suvisel ajal päris hästi välja oma hüüdlauset „festival city“ (festivalide linn), kuna veidi aega tagasi lõppes üks meeleolukas tänava-artistide festival, samas kui uued nädalavahetused on juba uusi festivale täis pikitud. Tänava-kunstnike festivalist võtsime me Kallega küll usinalt osa, ja kuigi lõpuks olime näinud parimaid artiste juba 4-5 korda, suutsid mõned mitu korda kuuldud naljad meid veel endiselt naerma ajada. Eriti tore oli leida festivalilt ühte austraalia neidu, keda nägime ka Sydney’s olles tänaval kunsti tegemas. Tema tõmbenumber on pugemine pisikesse kasti, mille küljed on vaid 43cm. Mulle meeldivad rohkem muidugi tema sarkastilised naljad, Kallele arvatavasti ta osavad painutusliigutused... Üks ta naljadest kõlab järgmiselt: „Kus me küll oleksime ilma nalja ja huumorita...? mmm... Saksamaal!“.

Tänavakunstnik oma pisikese rattaga

Oleme siiani üritanud iga nädal midagi blogisse postitada, kuid seekord läks küll see plaan veidi nihu. Nädalaid on möödunud kohe päris mitu juba, mistõttu pean tõdema, et tööalased uudised on edasi arenenud.

Kalle igapäevane töökoht

Kalle sai peagi kõne Nabors’ist ja me sõitsime tema uude töökohta, mis asub Edmontonist umbes tunni kaugusel külas nimega Breton. Ta plaan on ideaalis jääda tööle veel kuni 8-nda augustini ja olen otsustanud, et nädalaks pole mul mõtet enam mingit tööd otsida ja üritan lihtsalt auto-perenaist mängida – käin poes ja teen süüa ja üritan muid asjaajamisi ajada, mida Kalle teha ei saa, kuna lõpetab töö nii hilja, et kõik kohad on juba kinni sellel ajal. Palk peaks tulema eelduste kohaselt ülimalt ilus, nii et me mõlemad saame jätkata oma reisi Kanada idakaldale. Sihtpunkideks on Nova Scotia, Prints Edward saar, Labrador ja New Foundland’i provintsid ja kõik muu teele jääv samuti.

Täiendasime oma blogi asjalikku nurgakest ka fotodega loomadest ja lindudest.

Lehmad söövad rohtu, puur puurib naftat...

Põhjamaa Serengeti

Tüüpiline "igav" vaade Alaska maanteelt

Peale Denali rahvusparki Alaskal tundus, et loodusel on päris raske meid veel millegagi võluda - emotsioonid suurepärastest mäevaadetest selgelt meeles, ei tundunud "mingisugused metsa vahel jalutuskäigud" enam nii põnevad. Õnneks pärast igavat Dalton maanteed tundus peagi kõik taaskord ülihuvitav ja teel tagasi Edmontoni jäi Alaska maanteele ka mõned päris head pärlid.

Näiteks Dawson City, kunagine kullaotsijate linn, kus on säilinud suures koguses väga ilusaid vanu maju. Neid on suisa nii palju, et kesklinn on võetud kenasti kaitse alla. Me jalutasime tükk aega linnas ringi, elav muusika kostumas pubidest ja kohvikutest. Kuna olen olnud korralik Jack Londoni lugeja, siis huvi pärast sai ka vaatamas käidud tema pisikest majakest, kus ta Dawson City linna lähedal elas ning raamatute kirjutamiseks palju inspiratsiooni sai.

Pood Dawson City moodi

Dawson City linna lähedalt algab ka Kanada ainus maantee, mis ületab põhjapolaarjoont. Kui keegi oleks meile varem öelnud, et see Dempster nime kandev maantee on kordades ilusam ja huvitavam kui Dalton maantee Alaskal, oleks me omal ajal ikka teisi otsuseid langetanud. Dempster maantee suur eelis on see, et kohe selle alguses asub Tombstone Territorial park, mis on kuulus oma huvitavate kivimoodustiste poolest, samas kui Dalton maanteel tuli läbida 211km enne, kui vaated ilusaks muutuma hakkasid.

Tombstone Territorial Park

Tombstone pargis oli naljakas kokkulangevus, et kui kuskil infotahvlil oli kirjas "siin järve lähedal võib tihti näha põtra" või "selle mäe jalamil käivad Dall lambad mineraale lakkumas", siis hetk hiljem me neid loomi ka nägime. Tihti veel irvitasime, et oh, see põder võiks vette minna, tahaks sellist fotot, kus vesi ta sarvede vahelt alla jookseb, ning põder läkski vette ja soovitud pilt oligi olemas. Lammastega sama lugu - lootsime saada fotot, kus nad tulevad väävlist tingitud oranži jõe äärde võimalikult meie lähedale. Noh, ja taaskord saime ka selle foto. Olles Grizzly Lake matkarajal ei julgenud väga grisli peale mõeldagi, ainult pärast matkarada naljatlesime, et oleksime võinud soovida fotot, kus grisli end saba peal keerutab, olles meist vaid meetri kaugusel. 

Lambukesed Fanta-jõe kaldal

Põdrapull meie soovil teed ületamas

Küll need vetikad on maitsvad!

Seega karusid me rajal ei näinud, küll aga palju marmoteid ja koopa-oravaid. Me ei plaaninud alguses seda rada lõpuni teha, aga nagu meil kombeks on, ei saa me ju poole mäe peal enam pidama! Rada, mis oli mõeldud läbimiseks kahe-kolme päevaga (ikkagi 23km edasi-tagasi ja 1000m tõusu), sai rahulikult läbitud ühe õhtuga. Vett oli seekord kaasas isegi piisavalt, mida ei saanud öelda söögi kohta. Tagasiteel unistasime moosisaiadest ja kirusime end, et kohe alguses ei mõelnud raja tervenisti läbimisele.

Grizzly Lake matkraja lõppvaatus

Viimaseks vähegi suuremaks asustuseks, mis Yukoni territooriumile jäi, oli Watson Lake. Sealsed suurimad vaatamisväärsused on infokeskuse juures asuv nii-nimetatud liiklusmärkide ja siltide mets ning virmaliste keskus. Esimesest ühtegi Eesti märki kahjuks ei leidnud, kuid kuna ka ühtegi kaasas polnud, siis ei saanud sellele 71 725-märgilisse metsa ka oma panust anda.

Metsavahetee

Kuna vahepeal sai kõvasti mägedes rassitud, siis kulus marjaks ära ka teele jäänud kuumaveeallikas Liard jõe juures. Kraade oli kirjade järgi kuumimas kohas 52, kuid tegelikult avastasime, et allika ühes otsas vesi lausa kees, teises otsas leidis aga õnneks ka jahutavamat vett.

Lõõgastumas kuumaveeallikas

Meie karude loendamine on jõudnud juba 53ni, põtrade arv küünib midagi 20-ringi. Viimased karud nägime Alaska maanteelõigul, mida kutsutakse Põhjamaa Serengetiks. Ainult Aafrikas pidi mõnes piirkonnas olema veel rohkem imetajaid kui sellel Yukonis asuval maanteelõigul. Kõlab uskumatult, kuid peale karude ja erisuguste põtrade nägime me veel piisionikarju, Stone lambaid, hirvi ja kitselisi ning muidugi jäid paljud imetajad maanteelt ka nägemata. 

Pühvlikari

Stone sheep/lammas

Kurvastusega peab möönma, et peale "Serengetit" muutus tee Edmontoni surmigavaks. Peatus sai tehtud veel vaid Grande Prairie linnakeses, kuna tegu oli Kanada päevaga ja seal pidi toimuma selle auks paraad. Kallel oli peatumiseks muidugi ka teine põhjus - nimelt samal ajal toimus jalgpalli finaalmäng! Meil vedas väga kohavalikuga, kuna suutsime auto parkida täpselt linna ainukese spordibaari kõrvale, mille eest möödus ka paraad. Mõlemad olime rahul.

Praeguseks oleme jõudnud tagasi Edmontoni, et hakata uuesti tegelema tööotsingutega. Eks see 2,5 kuud reisimist on rahakotile oma jälje jätnud ja kui me soovime ka näha Kanada keskosa või palju kiidetud idaosa, tuleb normaalse inimese kombel veidi paigal püsida ja teenida. Edmontonis oli mõnus kohtuda vanade tuttavatega ja koos vaadata ilutulestikku, mis samuti Kanada päeva tõttu rahva meeleheaks sillalt taevasse paugutati.