kolmapäev, 30. mai 2012

Victoria päeval Victorias


Victoria päeva puhul
puhkpilliorkestrit kuulamas
See polnud meil tõesti plaanitud, kuid juhtus nii, et Victoria päeva ning tegelikult terve pühade nädalavahetus sai mööda saadetud provintsi pealinnas Victorias. Linn on väga kena ja hubane oma mõnusate ookeaniäärsete promenaadidega ning pisikeste jahisadamatega. Kuigi esimestel päevadel, kui Vancouver saarele jõudsime tuli aeg-ajalt vihmahoogusid, ei muutnud see linna ega saare olemust kuidagi kõledamaks ega tusasemaks. Ookean, suured lained ja vaikne vihmasabin minu meelest isegi sobivad kokku ja muudavad keskkonna salapärasemaks. Tegime jalutuskäigu kesklinnas ja külastasime põhja-Ameerika kitsamat tänavat, samuti sai pikalt jalutatud ookeani äärsel promenaadil, kus sarnaselt Vancouverile võib näha korralikku koerteparaadi ning mingi aeg sai istutud ka Beacon Hill pargis. Pargis ootas meid kaks väga toredat üllatust – esiteks asub seal laste zoopark, kus olid lihtsalt imearmsad väikesed kitsekesed, kes nautisid külaliste tähelepanu 100%; teiseks on seal pargis vinged paabulinnud, kes rahulikult kõrgel puude otsas kisavad ning lihtsalt muru peal ringi tatsavad. Üks otsustas meile ka oma imelist saba demonstreerida ja korraliku show korraldada end kiirelt ringiratast keerutades ning värvilist saba väristades, olles meist vaevalt meetri kaugusel.
Eputab sabaga
Kõik sülle ei mahtunud,
osad pidid selga ronima
Kumma ma võtan?





Sadamakülas, kus ujuvatele alustele on elumajad ehitatud, tellisime Kalle esimesed värsked austrid ning kohalikku suitsutatud lõhet ja tuunikala. Omaette atraktsioon oli ka hülgesöötmine. Paar kohalikku hüljest olid ära õppinud turistidelt kalanormise – turistid ostsid lõunasöögi raha eest lähedalt putkast toorest kala, mis maitses hüljestele imehea, ning toitsid neid käest. Hülged olid päris prisked juba, kuna turistide hordid, kes kõik tahtsid hülgeid sööta, ei tahtnud lõppeda.

Kohe näha, et elunautleja
Sulandume keskkonda

Pärast pealinna külastamist oli aeg tutvust teha Juan de Fuca matkarajaga, mis otsapidi kuulub saare ühe kõige kuulsama rahvuspargi alla nimega Pacific Rim rahvuspark. Kuna matkarada ise on tegelikult 3-4 päeva pikkune (47km), siis otsustasime teha vaid päevase matka Mystic rannale ja tagasi. Osutus väga heaks valikuks! Kohe kui maanteelt metsa sisse keerasime, muutus olustik totaalselt. Suured puud, sammal igal pool... Vihmasabin, mis muidu oli päris korralik, jäi puudelatvadesse kinni ja meieni jõudsid vaid üksikud piisad. Eriti lahe oli ka see, et vihma tõttu metsad aurasid! Metsa sees oli mõnus udu ja kui päike vahel välja tuli, oli eriti ilus. Rada ise oli igati mõnus jalutuskäik, kuid kui lõpuks randa jõudsime, ootas ka seal meid taaskord üllatus. Keegi oli sidunud Tarzani kiigu ühe viltuse puu otsa, millel oli päris õudne, kuid samas ka väga lahe kiikuda ning rannas asusid ka vinged kiviseinad, mis tegid vaated mõnusalt veel dramaatilisemaks.
Nii udune oli, et siili ei näinudki
Laineid püüdmas
Ega meil dušiga head lood polnud seal saarel,
pidi iga võimalust kasutama (seljas Paavo Nurmi T-särk)

Botanical Beach
Järgmiseks matkarajaks valisime Botanical nimelise rannasopi, mis oli kuulus oma kiviaukude poolest, kuhu tõusu ajal koguneb vesi ja kui mõõna ajal vesi taganeb, jääb vesi aukudesse ikka alles, mis tekitab hea elukeskkonna igasugu mereelukatele (krabid, merekarbid, kalakesed, korallid jne).

Nagu mainitud sai, on saare kuulsaim rahvuspark Pacific Rim rahvuspark, millest ühe osa moodustavad Juan de Fuca ja West Coast Trail/Läänekalda matkarajad, teise osa Broken islands ehk otsetõlkes Murtud saarte grupp ja kolmanda osa Long Beach ehk Pikk rand Tofino ja Ucluelet’i linnakeste vahel. Me väga kibelesime tegelikult sellele Läänekalda matkarajale, kuid kahjuks on see päris kallis lõbu ja nõuab pikka ettevalmistust (registreerimine $180 nägu + paadisõidud ja raja teisest otsast tagasisaamine). Rada läbitakse tavaliselt 5-7 päevaga, rajale peab end registreerima juba palju varem ning sinna ei pääse kuidagi autoga ligilähedalegi, et teha päevane või kahepäevane matk. Isegi, kui me oleksime üritanud raja lõpust, Port Renfrew’st minna päevasele matkale, siis oleksime pidanud maksma paadiretke eest, et raja algusse saada. Me kohtasime kahte sakslast, kes olid just rajalt tulnud. Nad olid põlvedeni mudased ning suht õnnetute nägudega. Ootasid bussi, mis neid tagasi Victoriasse viiks. Küsisime neilt matkaraja muljeid. Neil ei vedanud ilmaga kohe üldse – pärast esimest päeva oli kogu aeg vihma kraesse kallanud, nii et enamus rada nad lihtsalt üritasid kiiresti läbida, et kiiremini tagasi koju saada. Päris kurb, kui oled maksnud kogu ürituse eest päris kallist hinda ning lõppkokkuvõttes ei nautinud ka veel seda kogemust.
Öösiti otsisime autoga mõne mahajäetud teeraja, kuhu saime parkida ja mõnusalt oma suurele voodile kerra tõmmata. Üldiselt öökoha leidmisega probleeme ei tekkinud. Hirmus oli vaid see, et Kalle luges ühe matkaraja kemmergust infot kuugarite kohta (see info oli vaid meeste kemmergus, mitte naiste omas, kuid tundub, et ka põhjendatult), ja rääkis sellest mulle ka. Nimelt olevat Vancouver saarel kuugareid rohkem kui kuskil mujal maailmas. Prrr... Pärast seda nägin iga puu otsas ja iga põõsa taga mõnda vurrupaari, seda küll rohkem oma kujutlusvõimega. Aga ühel õhtul, kui hakkasime magama jääma ja ma veel korra väljas pidin käima, hakkas auto kõrval puu otsas üks kuugar näuguma-ulguma küll. Võite ainult arvata, kui kiiresti ma tagasi autos olin ja lootsin, et enne hommikut enam välja asja ei oleks.

Teel Duncani linnakese poole tegime peatuse hiiglasliku seedripuu juures, mille ümbermõõt oli 9 meetrit. Igati võimas mühakas. Järgmisel päeval nägime selliseid mühakaid muidugi rohkem, kui külastasime Cathedral Grove’i kahte pisikest matkarada. Natuke liiga piiratud rada ja liiga palju turiste võtsid veidi kohe müstilisust alla, mistõttu meeldis mulle isiklikult Juan de Fuca matkaraja mets rohkem, kuid ilus oli ka see peatus muidugi.
Cathedral Grove
Lammas all paremas nurgas

Üsna suur seeder




Me jägmiseks sihiks sai ülejäänud osa Pacific Rim rahvuspargist Tofino ja Ucuelet’i vahel. Olime kuulnud, et seal pidi eriti vinge loodus olema ja saare parimad rannad. Ilm oli küll päikeseline, kuid tuul oli päris jahe, mistõttu päris randa päevitama ei kutsunud. Tegime jalutuskäike Florencia rannale, vaatasime Bog matkarada, et võrrelda siinset soo ala Eesti kuulsate rabadega, jõudsime Radar Hill vaatepunkti, muidugi ka Long Beach’ile ja käisime ära ka Tofino linnakeses. Peab mainima, et selline „vau“ efekt jäi tulemata. Eriti suure pettumuse valmistas Tofino linnake (jääb veel kõrvale ka, nii et raiskasime sinnasõidule aega ja bensiini), Radar Hill vaatepunkt, kust mingit vaadet ei avane, kuna puud on ette kasvanud ja veidi mannetu oli ka Rainforest trail/matkarada. Ei oskagi öelda, kas Juan de Fuca’s oli kõik nii palju ägedam, või me lihtsalt ootasime midagi enamat. Ucluelet oli palju rohkem muljet avaldav – sealt avanes vaade Broken islands’itele ning tormilained peksid vastu majakat ümbritsevaid kivirahnusid. 
Florencia Beach
Sookoll
Täheke rannal
Schooner Cove
Vanast võrsub uus
Kauguses Broken Islands
Käime katuseid mööda
Üks väga muhe väikelinn nimega Coombs jäi samuti meie teele. Kõige kuulsamaks atraktsiooniks on sealsed kitsed, kes elavad ühe suurema poe katusel. Neil on seal söögipoolist ning tegemist piisavalt, kuna katus on kaetud muruga, mida keegi teine ei püga. Samast poest saime ka väga head musta leiba ja juustu ning Kalle ostis kauboi kaabu, millega kohalike südamesse paremini sulanduda.

Edasi suundusime juba põhjapoole Strathcona rahvusparki, mis on üsna mägine looduspark saare keskosas. Korrates ühe reisiraamatu mõtet, on tegemist justkui Rocky Mountains’ite mini versiooniga. Võtsime seal paar lühemat jalutusrada koskede juurde, nagu näiteks Lupin ja Lower Myra Falls, millest teine jättis kindlasti võimsama mulje ning ühe pikema matkaraja, nimega Flower Ridge Trail. Raja alguses nägime ühte vanemat härrasmeest kahe koeraga, mis innustas meid ikka seda rada võtma, kuna „see ei saa ju nii raske olla, kui juba mingi vanamees seda vallutama läheb“. Kuigi raja nimi lubab palju lilli, siis neid me seal ei näinud, küll aga ronisime enamuse rajast 45 kraadise või suurema nurga all aina üles mäe tipu poole. Neid kordi, kus me arvasime, et enam kõrgemale see rada ikka ei lähe, ilmselt ühe või isegi kahe käe sõrmedel kokku lugeda ei saa. Tegemist oli tõesti rämeda ronimisega! Ronisime aga nii kaua kuni lumi vastu tuli ning rada selle alla mattus (mis tegi peaaegu võimatuks rada ka leida). Selle peale arvasime et turvalisem on ilmselt hakata tagasi minema, kuna muidu ei leia ka ehk tagasiteed üles. Peale ühe ilusa vaatega koha seal metsa vahel väga vaadata ei olnud, rohkem oligi see väga hea trenni eest ning pigem enese proovilepanek. Raja kõrguste vahe oli jalamilt tippu 1400 meetrit, meie jõudsime ilmselt umbes 1200 meetri peale, mis on kahtlemata kõrgeim mäevallutus meie poolt. Samuti alahindasime tugevalt selle vanamehe sitkust!

Rännumehe saapad
Päris kenad vaated või mis?


Strathcona rahvuspargi kämpingu vaade hommikul
Terve saarel veedetud aja jooksul ööbisime vaid ühel ööl kämpingus ning sellegi eest ei pidanud maksma, kuna keegi ei tulnud meilt raha sisse nõudma, kuigi sealolevate siltide kohaselt pidi see juhtuma. Küll aga vedas meil väga naabrite valikuga, kuna sattusime juhuslikult ööbima kalastusklubi liikmete kõrvale. Üks neist tuli meiega juttu vestma ning jagas lahkelt meiega ka oma selleõhtust saaki kahe forelli näol, mis kohe vähese soolaga pannile lendasid.

Ripple Rock matkaraja lõpus

Viimaseks päevaks jätsime endale Ripple Rock matkaraja. Kivimoodustis (mis oli pinnuks silmas kauba- ja turistilaevadele, mis sealsete saarte vahelt läbi tahtsid sõita) ise lasti 1970ndatel õhku ning see plahvatus olevat siiamaani väidetavalt suurim inimese poolt tekitatud õhang, kui tuumapommid välja jätta. Rada pidi olema lihtne või keskmise raskusastmega, kuid ilmselt tingitud meie eelmise päeva mäevallutusest tundusid väiksemadki tõusunukid õsna pingutust nõudvad. Üsna raja algul näitas Kalle üles solidaarsust FC Reaali suhtes, jätkates traditsiooni, et vähemalt korra hooaja jooksul peab tema hüppeliiges ikka korralikult väljas käima.

Horne Lake'i koopad
Veel enne mandrile naasmist viskasime pilgu peale ka Horne Lake’i koobastele, kus saab kahes kitsas koopas ise ringi uidata. Esimest korda leidsid kasutust ka meie oranžid kiivrid, mis olid ostetud Edmontonist töötegemise eesmärgil.

Kokkuvõttes tundus saar rahuliku õhkkonnaga, kus on looduse poole pealt palju varieeruvust: vihmametsad, mäed, liivarannad ja palju matkaradasid. Näiteks on saarel ka Põhja-Ameerika kõrgeim kosk Della falls, mille juurde saamine on aga suhteliselt keeruline protseduur ning peaks võtma aega mitu päeva (meie seda kahjuks ei teinud). Usun, et saime selle nädalaga üsna hea ülevaate saare olustikust. Kindlasti oleks võinud mõnes kohas rohkem aega veeta (näiteks Juan de Fuca ja West Coast Trail), kuid nüüd on vähemalt põhjust kunagi tagasi tulla. Huvitav oli ka see, et näiteks bensiin on saarel märksa odavam kui Vancouveris – Vancouveris 146 senti liiter ja Vancouver saarel 128. Me muidugi lendasime sellega kohe orki, et mandril paagi täis võtsime ja lisakanistri takkapihta. Eks teie, kes te alles plaanite seda saart külastada, olete meist siis targemad...
Päikeseloojang Vancouver Island'il

laupäev, 19. mai 2012

Äpardusi Vancouveris

Seekord valisime me elamispinnaks C&N Backpackers’i, mille kohta leidsime infot ühest väikelinna infopunktist. Hinnad tundusid soodsad ja asukoht ok. Privaattuba nädalaks maksab $307, naiste-meeste ühiseid „dormitubasid“ neil ei ole, kuid muidu on „dormitoa“ öö hind $20 (pluss maksud). Üldiselt on hostel ok, kuid neil on väga veidraid reegleid siin, mis teevad olemise pisut ebamugavaks. Näiteks suletakse köök juba kell 9:30 õhtul! Teine reegel on see, et pesu saab pesta kella 5-10 õhtul ja on ainult üks pesumasin. Mõttetu. Eks ole ka teisi miinuseid, kuid nendest pikemalt juba hostelite võrdluse lehel.
Palmid ja seedrid kasvavad siin maal...
Nagu mainitud sai, oli sõit Calgary’st Vancouver’isse mägine ja kurviline. Eriti kõrgele mäetippu pidime ronima Kelowna lähedal, kui tahtsime näha McCulloch’i ime raudteesildade näol. Mäest ülesminek ei olnudki tookord probleemiks, kuid veidral kombel osutus probleemiks mäest allatulek. 8 kilomeetrit mäest alla ülijärsku kruusateed nõudsid korralikku pidurdamist ning kui olime mäest alla jõudnud, otsustasime igaks juhuks piduritele puhkust anda ning peatuse teha. Kõlab uskumatult, kuid juhipoolsete esipidurite juurest tuli sellist sinist tossu, et anna aga olla! Miks uskumatult? Sest olime ju just Calgary’s spetsiaalselt maksnud pidurite inspektsiooni ja paranduse eest!
Lisaks odavale poele pakub Canadian Tire ka
autoparandust

Nojah, tuleb välja, et meil oli seekord õnne autoparanduse firma valiku tegemisel – valides Canadian Tire’i ehk suure kettfirma kindlustasime endale selle, et liikudes linnast-linna, leiab mõne firmaesinduse ikka. Plaaniks saigi oma tšekiga Vancouver’is nende esindusse minna ja õiglust taga nõuda, mistõttu ühel hommikul sättisime end ilusti autosse istuma, et hostelile lähimasse Canadian Tire poodi minna. Esimene üllatus oli see, et me ei suutnud leida oma tšekki! See oli pidevalt olnud me silme all autos, kuid nüüd kui seda vaja oli, oli see totaalselt kadunud. Teine kokkulangevus oli see, et kuna olime parkinud auto hosteli tagahoovi sellisesse kohta, kust vahel on vaja kaupa laadida, siis just sellel momendil, kui me autost oma tšekki ostisime, tahtis poeomanik, et me oma autot liigutaksime. Me ei näinud selles mingit probleemi, kuni Kalle võtme süütelukku pani ning seda keerata üritas. Võti ei liikunud mitte tolligi! Ja isegi käigukangi ei saanud liigutada neutrali peale, mis tavaliselt on ju võimalik. Pusserdasime mingi aja, kuid tulemust polnud. Poeomanik ka üritas teha, mis sai, aga võti ei keeranud ikkagi ja auto ei käivitunud.

Õnnekombel sai poeomanik oma kaubakäru siiski meie autost olenemata parkida kohta, kuhu ta soovis, kuid me oma autot käima endiselt ei saanud. Mingi aja pärast tuli hostelist üks abivalmis elanik ning proovis meid tulutult aidata. Lõpuks tuli talle hea idee selle probleemi kohta netis „googeldada“. Loomulikult, kui internetist ka vastust ei saa, siis mis veel aitaks?!? Kõikvõimas internet vastas, et võtme peale tuleb koputada nii, et see sügavamale lukuauku liiguks. Ühe korraliku kruvikeeraja otsaga sai mõned obadused antud ning – tadaaaa! – võti hakkas uuesti keerama! Tuli välja, et võtmepesa ummistumine pidi Dodge Caravanide puhul suht tavaline probleem olema.

Auto saime käima, pika otsimise peale leidsime pidurite parandamise tšeki ka üles ning me jõudsime omadega mehaaniku juurde. Garantii kehtis ja nad vaatasid pidurid uuesti üle. Kõik pidi vägagi korras olema. Nad ütlesid vaid, et kui on nii uued pidurid nagu meil, siis on hea, kui alguses kohe väga mägesid vallutama ei lähe – nad vajavadki veidi tavalist sissesõitmist ja kulumist. Ohkasime kergendunult. Lukusüsteemi kohta veel ei küsinud. Nüüd kui teame nippi, kuidas võtit ikkagi keerama saada, ei kiirusta me veel selle äraparandamisega. Kuidas muidu veel seiklustesse sattuda? :P
Koerte ujumiskoht
Linnast endast ei olegi ma veel jõudnud kirjutada, kuigi oleme päris pikki jalutuskäike teinud ning ka kohalikku akvaariumit, turgu, hiinalinna ja randu külastanud. Kõik on väga roheline ja avalikku ruumi on palju. Kogu jõeäärne on promenaade täis, huvitavaid parke, nurgakesi ja väljakuid jagub küllaga. Vancouver'isse jõudes oli ilm ka nii ilus, et ega palju muud ei viitsinudki teha kui rannas päevitada või pargis kohalikke jälgida. Ühes pargis harjutas üks noormees köielkõndi. Tundus ülilihtne ning me küsisime temalt luba ka ise proovida. Kaks-kolm sammu oli maksimum ja pärast seda värisesid jalalihased suurest pingutusest. Samas oli seda proovida väga lõbus!
Kalle hüppab üle linna
Kui tahad, nööri mööda rahvakunstnik käib
Päikeseloojang Vancouveris
Kohaliku akvaariumi külastamist kaalusime pikalt kuna pilet tundus veidi krõbe, kuid lõpuks ikkagi läksime. Tegu on väga omapärase ja vinge akvaariumiga! Omapäraseks teeb selle suurte veeloomade olemasolu ja vingeks teeb see, et neil on iga poole tunni tagant mingi show. Näiteks nägime delfiinide showd, saarma söötmist, belugade showd ja 4D kino. Tavakalade vaatamiseks justkui aega ei jäänudki! Keda huvitab, kes need belugad on, siis tegu on valgete vaaladega. Mina nägin selliseid elukaid esimest korda elus ning pean tunnistama, et ei olnud isegi kunagi varem kuulnud belugadest.
Delfiin lööb lupsu!
Kolm beluganeidu valmistumas trikkideks
Vancouver nagu enamus teisigi juba nähtud Kanada linnu, on suhteliselt räpane võrreldes Eesti ja Euroopa linnadega. Ainus kõige puhtam linn on seni olnud Calgary. Vancouver’i puhul on omapärane see, et nii palju veidraid inimesi kui siin linnas, ei ole ma veel kuskil varem näinud. Võibolla ainult Nimbinis, ühes Austraalia külas, kus kanep oli peaaegu et legaalne kraam. Samamoodi tundub, et ka siin on kanep väga paljudele inimestele „mokkamööda“ ja „jõululõhna“ on kõik kohad täis. Imestate nüüd, et mismõttes „jõululõhna“? Austraalias olles rääkis üks hea tuttav meile, et seal maal tulevad jõulude ajal ühed spetsiaalsed mardikad (Christmas beetles) maa seest välja ning eritavad õhku teatud omamoodi hõngu. Me Kallega ei tundud tollel momendil mitte mingit muud hõngu kui korralikku kanepi lõhna. Siiamaani pole aru saanud, et kas need mardikad tõesti lõhnavad kanepi järgi või siis tõmbas keegi tänaval just korralikku pläru.
Rannalebo
Liivarand ja lumised mäed - Vancouveri turismimagnet
Fakte välja tuues, peaks mainima, et Vancouver ei ole British Columbia pealinn, nagu võiks eeldada, vaid pealinnaks on hoopis Vancouver saarel asuv linn Victoria. Minu meelest on kummaline, et pealinn asub saarel, kuhu ei vii isegi ühtegi silda. Kas keegi kujutaks ette, et Eesti pealinn asuks Saaremaal? Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, kuid kas see ei teeks asjaajamist veidi raskeks? Hehee... Nojah, me lähiajal plaanime suunduda ka sellele kuulsale saarele, mida kõik kanadalased on meile väga soovitanud kui ühte „must go“ (tõlge: suisa peab minema) kohta.

ValueVillage'st ehk kohalikust kasutatud asjade poest oleme ka korra juba juttu teinud. Nüüd tuleb teine kord ka, kuna Vancouveris on üks suuremaid ja vingemaid selle keti poode, mida seni külastanud oleme. Sealt ikka leiab aeg-ajalt väga häid leide. Näiteks oleme saanud posu vajalikku reisikirjandust ülimõtetu hinna eest kui ka Paavo Nurmi T-särgi, mis on välja antud temanimelise igaastase jooksu auks. Tsiteerides rahvalaulikut Kalev Vapperit: "Paavo Nurmi jooksis mööda nurmi...".

teisipäev, 15. mai 2012

Sooja suve otsimas


Calgary ilm ajas meil harja punaseks – ühel päeval 26 soojakraadi, järgmisel aga sajab lund ja lörtsi. Igal pool mujal tundus ilm palju ilusam olevat! Eks me jõudsime üht-teist Calgarys näha ka, kuid muidugi jäi veel palju nägemata. Käidud sai näiteks Glenbow muuseumis, mis meile väga sümpaatset muljet ei jätnud, kuna näituste väljapanek tundus väga segaselt üles ehitatud. Pidevalt avastasime, et olime ajaloo tänapäevasemas otsas ning liikusime vanemasse aega, samas kui hea oleks ikka vastupidi liikuda. Kõige parem korrus oli 3, kus oli Kanada „esimestest inimestest“ näitus. Piletiga see väike nõks, et kui leida infopunktist üks Calgary booklet, saab hinnast 2 dollarit alla. Kahepeale 4 dollarit soodustust saada pole ju paha.
Calgary päikeseloojangul
Linna vaatamisväärsustega sai samuti tutvutud. Dagny töökaaslase sõnul olevat Calgarys ainus vaadatav asi uus Peace e Rahu rippsild. Katsusime oma näpuga seda võimast futuristlikku ehitist. Peab tunnistama, et tegelikult oli see päris ilus ja omapärane, kuid linna parimaks vaatamisväärsuseks me seda vist ei nimetaks. Meile meeldis üleüldine Bow jõe äärne promenaad ja Prince’s saare park, mis on väga korralikult jalakäijatesõbralikuks tehtud.
Innovatiivne Rahu sild
Talv – Banff’i rahvuspark

Olgu, aga Calgaryst oleme nüüdseks lahkunud. Suundusime esialgu Banff rahvusparki, kuna viimane kord ei jõudnud seal ju palju ringi vaadata. Idee oli näha kuulsat Lake Louise’i (ometigi kõige kõrgemal asuv ja üks pildistatuimaid järvi maailmas!) ja Banffi Fairmont hotelli, mis oma võimsuse ja luksusega on palju furoori tekitanud. Lake Louise’i pole talvisel ajal ikka see, mis suvel, kuna järv on jääga kaetud ning selle hele-hele-sinist vett ning mägede peegeldust veel ei ole näha. Järv võib olla jääga kaetud tihti kuni juunini. Me tahaksime küll Banff’i näha ka suveajal, kuid juulis-augustis peaks seda loodusparki külastama miljonid turistid, mistõttu ei pruugi kogemus väga seda rabelemist väärt olla. Samas, mine tea, park on suur ja lai. Ka Icefield Parkway nimeline vaadete-rohke kiirtee ei olnud talvisel ajal ehk teisisõnu mai alguses väga põnev – järved olid jääs. Mägede lumised tipud olid küll väga ilusad, kuid need peaksid ka suvisel ajal lumisteks jääma. Me ööbisime ainsas aastaringi avatud telkimispaigas Mosquito Creek, kus pidi põhimõtteliselt parkimise eest maksma 15.70 öö. Raha tuleb panna ümbrikusse, kuhu peale kirjutada auto number ja muud vajalik info, ümbrik lasta metallist kasti. See oli üks külmemaid öid, mis me oleme autos magades üle-elama pidanud! Hommikul olid autoaknad jääs ning vesi, mis oli topsiga autosse jäänud, samuti. Mitte mingit tahtmist ei olnud jääkülma veega väljas hambaid pesta, kuid pesemata ka ei tahtnud jätta. Tõsi see on, et mägedes püsib talv palju kauem...
Fairmont Banff Hotel, kuhu saab vabalt
sisse kõndida ja ringi luusida
Vaade hotellist mägedele
Lake Louise'i peegeldus
Lake Louise
Järgmise päeva kõrghetked olid Emerald järv, looduslik kivisild, Wapta kosk ja kaks ülilahedat pisikest jalutuskäiku Glacier rahvuspargis. Emerald lake pidi info-tädi sõnul peaaegu jää alt lahti olema, kuid ei olnud ta ühti. Sõime seal ühel väiksel kenal sillal oma hommikusööki ning nautisime muidu ilma. Palju vingem oli looduslik kivisild, millest info-tädi ei maininud meile midagi, kuid mis jäi lihtsalt me teele kui Emerald järve äärde sõitsime. Vesi oli suure kivi alt augu uuristanud, mistõttu on tekkinud looduslik kivisild, kust saab ka üle kõndida. Tegelikult pole see turvalisuse mõttes lubatud, kuid kuna turismihooaeg polnud veel alanud ja peale meie oli seal veel vaid 2 inimest, siis me pildistamise jaoks veidi kõndisime sellel sillal ikkagi.
Emerald Lake Lodge
Kala ei näkanud
Looduslik kivisild
Ele raskusele pidas igatahes vastu
Wapta kose jalutuskäigu otsustasime samuti ette võtta. Teerada oli kokku umbes 4 km edasi-tagasi. Kartsime veidi karudega kokku põrgata, kuna meil mingit karu-spreid ei olnud (siin populaarne asi, mis peaks matkates igaks juhuks kaasas olema, kuna karusid on palju) ja me olime vaid kahekesi, kuid soovitatakse matkata vähemalt 4-kesi. Kosk oli päris võimas, sai minna päris kose jalamile ja Kalle otsustas seda dušši endale ka lubada. Me olime Calgary’st liiga mõtlematult sõitma hakanud ja vähe veevarusid hankinud, mistõttu oli meil juba poolel matkarajal keeled suulakke kinni kleepunud ning hea meelega oleks kose jalamilt veidi vett limpsinud, kuid tervislikel kaalutlustel me ei julgenud seda teha. Autosse oli jäänud veel vaid 2 väikest õllepurki, millest Kalle terve tagasitee unistas, kuid ma saatsin ta poole kurje pilke – ma üritan oma kurku veel hoida ning mitte mulliga jooke või alkoholi juua, mistõttu oleksin ma pidanud ila tilkudes pealt vaatama, kuidas ta justkui heas õllereklaamis külma õlut kurgust alla kulistab. Seega ootasime me mõlemad järgmise söögipeatuseni.
Wapta kosk
Karude hirm
Mõlemad matkarajad Mount Revelstoke rahvuspargis, nimedega „hiiglaslikud seedrid“ ja „skungi kapsad“, olid tegelikult suletud, kuid kuna nendes paikades oli lumi juba peaaegu olematu, siis me ikkagi ise läksime neid lühikesi radasid uudistama. Olime kuulnud Dagny sõbralt, et tabades inimesi suletud matkaradadel ootab neid korralik trahv, kuid otsustasime riskida. Me mõte ei olnud üle reeglite astuda, vaid teadsime, et eraldi nende radade pärast me veel vaevalt kunagi sinnakanti satume. Matkaradadel me huvitaval kombel samuti ei kartnud trahvi, vaid pigem karusid.
Hiiglast kallistamas
Skungi kapsapõld
Lähedale jääv Revelstoke linnake üllatas meid oma mõnusa atmosfääriga. Õitsvad kirsipuud ja kevadlilled, mõnusad vanad väiksed majad. Õhtusöök sai söödud kohalikus pererestoranis. Kahjuks hakkas juba pimenema ning Revelstoke tammi me vaatama ei läinud.

Kevad – Okanagan veiniorg

Eestis olles tahtsin endale kindlasti ühte korralikku reisiraamatut Kanada kohta. Õde kinkis meile Kanada Rough Guide raamatu, mis mulle esialgu väga sobis. Mäletasin Austraalia puhul, et kuigi mulle meeldib avastada paiku oma äranägemise järgi, oli Lonely Planeti Austraalia raamatust ikka väga palju abi. Ei saaks öelda, et Kanada raamatust poleks abi, kuid olen aru saanud, et Kanadat ei saa vaadata samamoodi nagu Austraaliat. Kanada provintse tuleb vaadata rohkem kui Euroopas asuvaid erinevaid riike. Euroopasse reisides ei sooviks meist ju keegi saada ühte raamatut kõikide riikide kohta, vaid mõtekam on osta Prantsusmaa kohta oma reisijuht ning Inglismaa kohta teine reisijuht. Meie Kanada Rough Guide räägib küll väga hästi suuremate linnade kohta, kuid sõites läbi väikeste linnakeste ja maarajoonide, ei ole need kohad raamatusse ära mahtunud.

Kõige mõistlikum on sellistes kohtades pöörduda ikka infopunktidesse, kuna kohalik teadmine ületab kõik reisiraamatud. Kurb on see, et infopunktides töötavad vahepeal väga valed inimesed, kes tusaselt vastavad, et siin ei olegi midagi vaadata.  Osades infopunktides on aga õnneks hoopis teine lugu – innukas töötaja, kes pajatab vikerkaarevärvilisest järvest ja imekenadest aasadest linna lähedal pargis, pani nii mõnigi kord ka meid uskuma, et ta kodukant on eriline. Infopunktidest veel niipalju, et nüüdseks oleme neid oma teel päris piisavalt kohanud ning vähemalt British Columbia provintsis on infopunktide süsteem igati ok. Postkaartidega aga endistviisi on veidi täbarad lood. Väga kehva kvaliteediga või ei ole üldse.

Okanagan org on Kanadalaste seas üks enimlevinumaid suvituskohti, mistõttu meil suisa keelati siiakanti suvel reisimine. Me ise oleme päris õnnelikud, et just kevadel sinna sattusime. Viinamarjapõllud, õunapuud, kirsipuud, virsikud ja igasugu muud puuviljapuud olid täies õites. Veinikeldrid just avatud tasuta degusteerimisele ning turiste – ei olnud.
Kanada veinipealinn Oliver :)
Toon välja vaid mõned linnakesed, kus leidsime erilisi paiku. Üheks selleks oli Vernon’i linnake, mis on kuulus oma murals’ide poolest (seinajoonistused või graffity’d, neid oli kokku 24) ja lähedalasuva Kalamalka järve ning looduspargi poolest. Selles looduspargis olid ülilahedad marmotid, kes inimesi peaaegu ei kartnudki! Nad suutsid pigem mind panna neid kartma oma kindlameelsusega, mis sest, et tegu on veidi suuremat sorti nirgilistega.
Mitmevärviline Kalamalka järv
Marmotile banaanikoort sisse söötmas
Teine märkimisväärne linnake oli Kelowna, kuhu on rajatud väga ilus rannaäärne promenaad ja park. Ilusa ilmaga võiks seal terve päeva rohelisel murul lebotada. Üks huvitavamaid kohti Kelowna lähedal on Myra kanjon, kus asub nn. McCulloch’i ime. Andrew McCulloch oli insener, kelle ülesandeks sai ehitada Kanadas „veel parem“ hõbeda transportimise raudtee süsteem, kui seda oli tollel ajal Ameerikas. Ta sai sellega igati hästi hakkama, rajades supervingeid sildasid üle kanjonite ja tunneleid läbi kaljude. Tänapäeval on see raudtee säilitatud eelkõige turismi eesmärgil ning Myra kanjonis näeb lisaks vägevatele kanjonivaadetele ka kauneid sildu ja tunneleid. Meie meelest väga väärt külastamist, kui sinnakanti asja on. Ja üldiselt Okanagani orgu võiks asja olla küll, kui veidikenegi veini huvi on. Nendest 200st veinikeldrist suutsime me valida 7 veinikeldrit, mida vaatamas käisime (Volcanic Vineyard, Quail’s Gate, Mission Hill, Little Straw, Thornhaven Estate, Oliver Twist, Tinhorn Creek) ning 4 veinipudelit soetada ka. Üldiselt on süsteem nii, et veinide proovimine maksab 2-3 dollarit nägu (saad 4-5 erinevat veini proovida), kuid kui ostad midagi, siis ei pea seda tasu maksma.
Raudteesillad Myra kanjonis
Mission Hill - Kanada parim winery 2011
Veinikeldri rõdul chillimas
Vaaditäis Kanada veini
Okanagani org lõpeb suhteliselt USA piiri ääres Osoyoos’i linnaga. Kuna see tõesti on vaid mõne km kaugusel piirist, siis otsustasime ka USA poolt oma silmaga üle kiigata. Piiripunkt nagu piiripunkt ikka, ainult järjekordi polnud nagu Luhamaa-Vene piiripunktis.

Teel Hope’i linna nägime ühest looduspargist läbi sõites kahte musta karu ka kohe autotee ääres. Üks matsutas heina veidi mahajäetud maja juures, kus me ka peatuda saime ja karust pilte teha üritasime (Kalle jälle suutis 10 m kaugusel karust autost välja ronida ja lähemale hiilida, et paremat pilti saada), kuid teine karu oli nii kiirtee ääres, et teiste autode tõttu peatuda ei saanud. Meie teadmiste järgi on siin mustad karud, kes on veidi väiksemat sorti ja mitte nii agressiivsed kui grizzly karud, kes on meie tavaliste pruunkarude üks alamliike ning pidavat ka väga sarnased olema Euroopa ja Aasia pruunkarule. Pruunkarud on mustadest karudest suuremad ning neil on pikad küünised. Samuti peetakse neid ohtlikemaks kui musti karusid. Igaljuhul oli see kindlasti minu esimene kord näha karu vabas looduses ja veel nii lähedalt.

Hope oli viimane toredam väikelinna peatus enne Vancouverit. Sealt tegime väikese kõrvalpõike veidi põhja poole, et näha Alexandra silda ja põrguväravat. Põrguväravasse me gondlisõitu alla jõe juurde ei võtnud, kurvastusega peab ültema, et kogu see põrguvärava „loodusime“ ongi üles ehitatud nii, et kui gondlisõitu ei maksa, siis midagi muud ei näe (infopunktist küsi sooduskupongiga bookletit, saab 2 piletit ühe hinnaga). Mulle oli see veidi pettumus. Võitlemaks tarbijaühiskonna vastu, otsustasime minna hoopis lähedalasuva Alexandra silla juurde, kus mingit tasu ei olnud. Sild osutus kauniks vanaaegseks rippsillaks, kust oli jõgi oli täiesti meie päralt.
Alexandra sild
Hope’i lähedal saab veelkord imetleda „McCulloch’i ime“ ehk kui Kelowna lähedal sai vaadatud eelkõige lahedaid sildasid üle veidi kõrbemaastikku meenutava kanjoni, siis seekord oli tegemist ülimalt vinge tunnelite-sildade süsteemiga muinasjutulises troopikametsas, kus puud vaarusid samblakihi all ning rohelust olid kõik kohad täis. Seda ime peab nägema! Pildid ei kajasta pooltki kogu nähtud ilu!
Tunnelid, sillad ja helesinine kohisev vesi
Teerada läbi muinasjutumetsa
Sammaldunud puud
Viis tunnelit ja sada "vau" vaadet
Minter Gardens oli kena väike aiake mõnusalt paksult lillepeenraid täis. Veidike liiga väike oli see aed, mistõttu tundus, et oma piletit, 17 dollarit väga väärt ei olnud. Õnneks saime samuti sooduskupongiga 2 piletit ühe hinnaga. Tartu botaanikaaed on kindlasti suurem ja ilusam samuti.

Meie nädalane reisike kujunes väga huvitavaks just seetõttu, et liikusime totaalsest talvest põhimõtteliselt suvesse – Banff’i mõnemeetriste hangede vahelt palmidega ääristatud Vancouveri liivarandadesse. Kui mu esialgne arvamus oli, et niipea, kui ületame Rocky Mountains’i koos Banff’i ja Jasperi rahvusparkidega algab uuesti tasane normaalne loodus osutus totaalseks valeks – kuigi Okanagani org on veidi tasasem ala, hõlmab enamasti terve tee Calgaryst Vancouverisse käänulisi mägiteid ja suurepäraseid vaateid. Ega ilma asjata ei kutsuta Vancouverit linnaks, kus kõik on käe-jala juures - liivasest rannast avaneb vaade lumistele mäetippudele.

Suvi - Vancouver!